teisipäev, 30. detsember 2008

TERRY PRATCHETT - "Ajavaras"

Pratchett on ilmselt üks parimaid nüüdisaegseid kirjanikke, ja seda mitte kohutavalt perfektse stiili või kujundite või originaalse süžee poolest -mitte et tal need puuduksid- vaid lihtsa fakti tõttu, et tema raamatud on arusaadavad ja ühtviisi nauditavad nii 16 kui ka 80-aastasele. Ma tean, et on inimesi, kes arvavad, et see tõestab just vastupidist. Ma soovitan neil inimestel lugeda just seda teost- "Ajavaras" (ingl. k. "The Thief of Time") .

See teos on minu meelest Pratchetti loomingu säravamaid pärle, mis ei ütle küll suurt midagi - nii ma arvan igat Kettamaailma sarja järjekordset osa käest pannes. Sisaldab eelnevaid osi läbi lugenutele tuttavaid tegelasi, hiilgab joonealuste märkuste ja idiootsusega.

Mul on vahel tunne, et Kettamaailm on rohkem reaalsuses kui pärismaailm.

Ometi on see ju kõigest enesekriitiline paroodia või pilalugu. Raamatu lõpuks avastad, et tegelikult naersid sa ikkagi vaid iseenda üle.

"Ajavarga" tegevus on sarnane ülejäänud Kettamaailma sarja lugudele. Milline täpselt - lugege ise...

laupäev, 27. detsember 2008

Charlotte Bronte - Jane Eyre

Lõpuks ometi jõudsin mina ka selle raamatu lugemiseni ja nüüd tahan endale ka seda.

Nii armas oli ja üllatavalt kaasaegselt kirjutatud. No muidugi meeste kasuks igati, aga igati armas. Ja siiani olin kuulnud vaid katkeid sellest raamatust. Kellestki Mr Rochesterist ja Jane'ist ja õnnetust armastusest, aga ega ma rohkem ei teadnudki. MInu meelest see raamat teeb Uhkusele ja eelarvamusele, mida ma enam eriti ei mäletagi, pika puuga ära.

Kõigil tüdrukutel soovitan lugeda, kui nad natuke nutta ja unistada tahavad.

Klassikat ma siiski kirjeldama ei hakka. Igaüks leiab ise ka netist üles.

reede, 12. detsember 2008

Vaikijate hääled 2

Leidsin jälle ühe Suure Raamatu, aga autorit ei oska kahjuks öelda. Kui seda ongi. Tegemist on ühe suure intervjuudest, artiklitest ja ekspertarvamustest koosneva teosega, mille taga on Tervise Arengu Instituut ja vist Avalik Eesti Fond, kui õigesti mäletan. Seda teost ei pidanud ka poodides olema, aga soovitan teil see siiski kasvõi maa alt üles otsida.

Kas mäletate suvist Eesti Ekspressis kajastatud pikka ja skandaalset intervjuud ühe lapsprostituudiga? See ja paljud teised lood on just sealt raamatust pärit. Raamat räägibki prostitutsioonist Eestis tsenseerimata. Pilt on ikka väga kole. Ma poleks eluski enne lugemist arvanud, et inimesed, kes just tänu oma erialale peaksid väga hästi kursis olema HIV/AIDSi teemadega, võivad olla nii rumalad ja mõtlematud, et enamasti väikse lisaraha eest iga soovijaga kondoomita vahekorda astuvad. Samas, paljud neist endist alavääristavad teisi, kes ei oska end haiguste eest kaitsta, aga ise ka seda sajaprotsendiliselt ei tee. Ja seal on ka lugu naisest, kes sai HIV oma pikaajaliselt partnerilt, kes seda varjas, ja alles seejärel lõpetas prostituudina. Seal on lugusid klientidest, kes samamoodi süüdimatult ostavad seksiteenuseid ja viivad haigusi nii koju oma pahaaimamatutele elukaaslastele. Seal on lugu meesprostituudist ja hunnik lugusid naistest. Seal on hirmuäratavat statstikat ja julmi näiteid elust enesest, mida prostituudid ise võtavad kahjuks elu loomuliku osana. Paratamatusena. Näiteks peksmist. Seal on naisi, kes õigustavad peksjaid väitega, et ju siis peksa saanud tüdruk käitus ise valesti. Seal on naisi, kelle on bordelli tööle viinud nende oma mehed. Seal on palju naisi, kes on lapsest peale kannatanud pereliikmepoolse vägistamise all. Seal on naisi, kes ei jõua kokku lugeda kord, mis nad aborti on teinud või järjest erinevate meestega vahekorda astunud. Ja seal on naisi, kes hindavad oma elu prostituudina paremaks alternatiivi(de)st. Kõige kurvem on see, et nad ei võida mitte üheski mõttes - ka mite rahaliselt - aga kaotavad kõik.

kolmapäev, 3. detsember 2008

Ann Granger - Surma puudutus; Külmunud muld

Nagu ma ennem juba mainisin, võtsin ma Ann Grangeri seeria ( mis seni eesti keeles ilmunud ) ette ja otsustasin, et loen ma nad kõik läbi.
Mida edasi, seda vähem on lohisevat juttu ja kõikides raamatutest jookseb läbi ühtne tegevusliin, mille tulemust sa lihtsalt tahad teda. Seepärast ka loed ikka edasi, et teada, millega siis see kõik lõppeb.

"Surma puudutus"




Kui Sally Caswell keelitab oma teadlasest abikaasat Liamit kolima vaiksesse külasse Oxfordshire’s, loodab ta rahulikumale elule. Kuid kolimine viib ainult lahkhelideni. Liamil ei edene raamatu kirjutamine, ta tunneb ennast üksildasena ning tülitseb pidevalt Sally ja naabrivanamehe Bodicote’iga, kelle hulkuvad kitsed on nende pidevaks tüliõunaks. Ent siis saabub salapärane postipakk, mis külvab majja ärevust ja hirmu.
Ilmneb, et Liam on olnud loomakaitseaktivistide sihikul, kuid juhtumit uuriv politseiülem Markby pole päris veendunud. Liamil on palju vaenlasi, nende hulgas ka Bodicote, ja Markbyle tundub, et Liami riiakas naaber varjab midagi. Juurdluse vältel Markby rahutus kasvab. Ka tema sõbratar Meredith Mitchell muretseb oma kauaaegse sõbranna Sally Caswelli pärast. Ja siis leitakse surnukeha...


Kusjuures, see raamat oli nii haarav, et ma lugesin selle ühe hingetõmbega seekord läbi. Muidu marineerin ikka neid õhtuti peatükkide kaupa.
Seega, mida uuem raamat seda parem tundub :)

Varrak
272 lk, pehme köide.

"Külmunud muld"



See on nüüd üks esimestest raamatutest. Selline veidike lohisev veel. Kuid hakkab juba vaikselt see lohisemine kaduma. Samuti omakorda täiesti omapäraselt huvitav. Kusjuures, kui ma ei teaks, et tegemist on inglise kirjanikuga, siis selle raamatu põhjal pakuks, et tegu on ameeriklasega. Selline jänkilikku suhtumist maailma oli seal kirjeldatud. Jällegi omapärane just suhestuses Meredithi ja Markby vastuseisus.

Tegemist on kolmanda raamatuga uues krimisarjas, mis meenutab mõneski mõttes Caroline Grahami romaane. Tegevus toimub maalilises Oxforshire’s ning kuritegusid uurivad politseiinspektor Alan Markby ja tema armastatu Meredith Mitchell, kes on Briti Välisministeeriumi töötaja. Ann Granger annab väga hästi edasi väikelinnade ja külade meeleolu ning tema tegelased on värvikad ja usutavad. Londoni tolmusest korterist tüdinud Meredith Mitchellile on Cotswolds nagu rahu- ja vaikusesadam. Ent tema vana tuttav peainspektor Markby vaatab oma kodukohale hoopis teise pilguga, kui tema lapsepõlve mängumaid hakatakse üles kaevama, et rajada sinna uus elamurajoon. Ja kui vundamendikraavist leitakse mehe laip, muutub ta veelgi süngemaks. Ainuke rõõmsam täpp silmapiiril on eelseisev kohtumine Meredithiga. Surnud meest ümbritseb saladus. Töömees, kes laiba välja kaevas, on kadunud, ja ehitusplatsi läheduses elavatest farmeritest pole suurt abi. Võluv ekstsentriline proua Carmody, kes tunneb Markbyt juba väikesest poisist peale, kohtleb teda õrna familiaarsusega, naaberfarmi proua Winthrop on valmis talle küll teed ja saiu pakkuma, kuid ei soostu suud paotama. On vaja, et keegi vaataks asjadele värske pilguga. Ja Meredith, keda on õnnistatud imepärase võimega tõde välja nuhkida, näib olevat selleks sobiv kandidaat.

Varrak
263 lk, pehme köide

Blog.tr.ee