teisipäev, 30. detsember 2008

TERRY PRATCHETT - "Ajavaras"

Pratchett on ilmselt üks parimaid nüüdisaegseid kirjanikke, ja seda mitte kohutavalt perfektse stiili või kujundite või originaalse süžee poolest -mitte et tal need puuduksid- vaid lihtsa fakti tõttu, et tema raamatud on arusaadavad ja ühtviisi nauditavad nii 16 kui ka 80-aastasele. Ma tean, et on inimesi, kes arvavad, et see tõestab just vastupidist. Ma soovitan neil inimestel lugeda just seda teost- "Ajavaras" (ingl. k. "The Thief of Time") .

See teos on minu meelest Pratchetti loomingu säravamaid pärle, mis ei ütle küll suurt midagi - nii ma arvan igat Kettamaailma sarja järjekordset osa käest pannes. Sisaldab eelnevaid osi läbi lugenutele tuttavaid tegelasi, hiilgab joonealuste märkuste ja idiootsusega.

Mul on vahel tunne, et Kettamaailm on rohkem reaalsuses kui pärismaailm.

Ometi on see ju kõigest enesekriitiline paroodia või pilalugu. Raamatu lõpuks avastad, et tegelikult naersid sa ikkagi vaid iseenda üle.

"Ajavarga" tegevus on sarnane ülejäänud Kettamaailma sarja lugudele. Milline täpselt - lugege ise...

laupäev, 27. detsember 2008

Charlotte Bronte - Jane Eyre

Lõpuks ometi jõudsin mina ka selle raamatu lugemiseni ja nüüd tahan endale ka seda.

Nii armas oli ja üllatavalt kaasaegselt kirjutatud. No muidugi meeste kasuks igati, aga igati armas. Ja siiani olin kuulnud vaid katkeid sellest raamatust. Kellestki Mr Rochesterist ja Jane'ist ja õnnetust armastusest, aga ega ma rohkem ei teadnudki. MInu meelest see raamat teeb Uhkusele ja eelarvamusele, mida ma enam eriti ei mäletagi, pika puuga ära.

Kõigil tüdrukutel soovitan lugeda, kui nad natuke nutta ja unistada tahavad.

Klassikat ma siiski kirjeldama ei hakka. Igaüks leiab ise ka netist üles.

reede, 12. detsember 2008

Vaikijate hääled 2

Leidsin jälle ühe Suure Raamatu, aga autorit ei oska kahjuks öelda. Kui seda ongi. Tegemist on ühe suure intervjuudest, artiklitest ja ekspertarvamustest koosneva teosega, mille taga on Tervise Arengu Instituut ja vist Avalik Eesti Fond, kui õigesti mäletan. Seda teost ei pidanud ka poodides olema, aga soovitan teil see siiski kasvõi maa alt üles otsida.

Kas mäletate suvist Eesti Ekspressis kajastatud pikka ja skandaalset intervjuud ühe lapsprostituudiga? See ja paljud teised lood on just sealt raamatust pärit. Raamat räägibki prostitutsioonist Eestis tsenseerimata. Pilt on ikka väga kole. Ma poleks eluski enne lugemist arvanud, et inimesed, kes just tänu oma erialale peaksid väga hästi kursis olema HIV/AIDSi teemadega, võivad olla nii rumalad ja mõtlematud, et enamasti väikse lisaraha eest iga soovijaga kondoomita vahekorda astuvad. Samas, paljud neist endist alavääristavad teisi, kes ei oska end haiguste eest kaitsta, aga ise ka seda sajaprotsendiliselt ei tee. Ja seal on ka lugu naisest, kes sai HIV oma pikaajaliselt partnerilt, kes seda varjas, ja alles seejärel lõpetas prostituudina. Seal on lugusid klientidest, kes samamoodi süüdimatult ostavad seksiteenuseid ja viivad haigusi nii koju oma pahaaimamatutele elukaaslastele. Seal on lugu meesprostituudist ja hunnik lugusid naistest. Seal on hirmuäratavat statstikat ja julmi näiteid elust enesest, mida prostituudid ise võtavad kahjuks elu loomuliku osana. Paratamatusena. Näiteks peksmist. Seal on naisi, kes õigustavad peksjaid väitega, et ju siis peksa saanud tüdruk käitus ise valesti. Seal on naisi, kelle on bordelli tööle viinud nende oma mehed. Seal on palju naisi, kes on lapsest peale kannatanud pereliikmepoolse vägistamise all. Seal on naisi, kes ei jõua kokku lugeda kord, mis nad aborti on teinud või järjest erinevate meestega vahekorda astunud. Ja seal on naisi, kes hindavad oma elu prostituudina paremaks alternatiivi(de)st. Kõige kurvem on see, et nad ei võida mitte üheski mõttes - ka mite rahaliselt - aga kaotavad kõik.

kolmapäev, 3. detsember 2008

Ann Granger - Surma puudutus; Külmunud muld

Nagu ma ennem juba mainisin, võtsin ma Ann Grangeri seeria ( mis seni eesti keeles ilmunud ) ette ja otsustasin, et loen ma nad kõik läbi.
Mida edasi, seda vähem on lohisevat juttu ja kõikides raamatutest jookseb läbi ühtne tegevusliin, mille tulemust sa lihtsalt tahad teda. Seepärast ka loed ikka edasi, et teada, millega siis see kõik lõppeb.

"Surma puudutus"




Kui Sally Caswell keelitab oma teadlasest abikaasat Liamit kolima vaiksesse külasse Oxfordshire’s, loodab ta rahulikumale elule. Kuid kolimine viib ainult lahkhelideni. Liamil ei edene raamatu kirjutamine, ta tunneb ennast üksildasena ning tülitseb pidevalt Sally ja naabrivanamehe Bodicote’iga, kelle hulkuvad kitsed on nende pidevaks tüliõunaks. Ent siis saabub salapärane postipakk, mis külvab majja ärevust ja hirmu.
Ilmneb, et Liam on olnud loomakaitseaktivistide sihikul, kuid juhtumit uuriv politseiülem Markby pole päris veendunud. Liamil on palju vaenlasi, nende hulgas ka Bodicote, ja Markbyle tundub, et Liami riiakas naaber varjab midagi. Juurdluse vältel Markby rahutus kasvab. Ka tema sõbratar Meredith Mitchell muretseb oma kauaaegse sõbranna Sally Caswelli pärast. Ja siis leitakse surnukeha...


Kusjuures, see raamat oli nii haarav, et ma lugesin selle ühe hingetõmbega seekord läbi. Muidu marineerin ikka neid õhtuti peatükkide kaupa.
Seega, mida uuem raamat seda parem tundub :)

Varrak
272 lk, pehme köide.

"Külmunud muld"



See on nüüd üks esimestest raamatutest. Selline veidike lohisev veel. Kuid hakkab juba vaikselt see lohisemine kaduma. Samuti omakorda täiesti omapäraselt huvitav. Kusjuures, kui ma ei teaks, et tegemist on inglise kirjanikuga, siis selle raamatu põhjal pakuks, et tegu on ameeriklasega. Selline jänkilikku suhtumist maailma oli seal kirjeldatud. Jällegi omapärane just suhestuses Meredithi ja Markby vastuseisus.

Tegemist on kolmanda raamatuga uues krimisarjas, mis meenutab mõneski mõttes Caroline Grahami romaane. Tegevus toimub maalilises Oxforshire’s ning kuritegusid uurivad politseiinspektor Alan Markby ja tema armastatu Meredith Mitchell, kes on Briti Välisministeeriumi töötaja. Ann Granger annab väga hästi edasi väikelinnade ja külade meeleolu ning tema tegelased on värvikad ja usutavad. Londoni tolmusest korterist tüdinud Meredith Mitchellile on Cotswolds nagu rahu- ja vaikusesadam. Ent tema vana tuttav peainspektor Markby vaatab oma kodukohale hoopis teise pilguga, kui tema lapsepõlve mängumaid hakatakse üles kaevama, et rajada sinna uus elamurajoon. Ja kui vundamendikraavist leitakse mehe laip, muutub ta veelgi süngemaks. Ainuke rõõmsam täpp silmapiiril on eelseisev kohtumine Meredithiga. Surnud meest ümbritseb saladus. Töömees, kes laiba välja kaevas, on kadunud, ja ehitusplatsi läheduses elavatest farmeritest pole suurt abi. Võluv ekstsentriline proua Carmody, kes tunneb Markbyt juba väikesest poisist peale, kohtleb teda õrna familiaarsusega, naaberfarmi proua Winthrop on valmis talle küll teed ja saiu pakkuma, kuid ei soostu suud paotama. On vaja, et keegi vaataks asjadele värske pilguga. Ja Meredith, keda on õnnistatud imepärase võimega tõde välja nuhkida, näib olevat selleks sobiv kandidaat.

Varrak
263 lk, pehme köide

laupäev, 29. november 2008

Egon Ilisson - Isased

Kohe mainin ära, et ma pole päris objektiivne, sest selle teose autor kui Eesti Üliõpilaslehe uus toimetaja on mu msni-listis, aga me pole kunagi kohtunud ega koostööd tegelikult teinud.

Niisiis, oli nii head kui halba. Halb oli see, et mõned kohad tundusid olevat selgelt liiga üle pingutatud ja teose peategelane on üsna vastik Tallinnat vihkan ja naisi halvustav shovinist, kusjuures tegelane kommenteerib teoses kõrvaltegelase halvustavat suhtumist naistesse. Iroonia tipp. Mulle ei meeldi selline kitsarinnaline vihkamine, millega tegelane tegeleb. Kas ka autor? on küsimus.

Hea on see, et üldjoontes Egon oskab kirjutada ja teeb seda vägagi originaalsete sõnadega. Ma panen koju jõudes mõne stiilinäite ka kirja, aga valimisega võib raskusi tekkida:D

Üldjoontes on tema esikteos samasse auku nagu Sass Henno omad ja "Klass" ja hulk teisi noorsoo romaane, aga huvitav oli lugeda sealset süüdimatut suhtumist kõigisse peategelase tegudesse. Ei olnud tabusid ega kritiseerimist. Peategelane valetas, varjas, pettis sõpru, tegi süütutele inimestele haiget ja rääkis igale naisele oma elus, et armastab teda ja muid ilusaid sõnu justkui ta mõtlekski nii. Tol hetkel. Kas meeste puhul ongi nii? Samal ajal, kui armastad ühte, ei suuda jätta taga ajamata teist ja ülistamata kolmandat!? Samas ei eeldanud ta paremat käitumist ka oma eksidelt, isalt ja õelt. Üldiselt oligi raamatus selline mentaliteet, et keegi ei tee liigset draamat ja kõik on andestatav. Võib-olla isegi ok algusest peale. Aga lugege ise. Minu jaoks oli see üle ootuste elamusterohke, aga kirjeldada ma seda sama hästi ei oska.

Stiilinäite edit:
Tallinn. Linn, kus sul pole aimugi, millises taksos on just see juht, kes eile oma tütart vägistas. Milline hoone on just see, kus sündis mingi kuulus kirjanik. Missuguse maja trepikotta pannakse järgmisel nädalal lõhkekeha. Ainuke asi, millest sul aimu on, on see, et too tüüp on homoseksualist ja too tüüp on homoseksualist ja too tüüp on homoseksualisti õpilane. Mitte, et mul midagi oleks homode vastu, aga lihtsalt on üsna lihtne jälgida tänavapildis inimesi, kellele on otsaette kirjutatud tema sooline eelistus. Samahästi võiks kõik trollijuhid endale vuntsid kasvatada ja koerapidajad pead roheliseks värvida. Trollijuhid on sinnapoole juba teel, mõtlen endamisi, kui troll number kuus minust mööda veereb. Vuntsidega. Naine. Naistrollijuhid ongi enamasti vuntsidega. Naistrammijuhid ka. Ja mõned pedagoogid. Üldiselt naised vuntsidest väga lugu ei pea. Aga on erandeid.
Riskisin ja võtsin takso.


- lk 31

laupäev, 25. oktoober 2008

Sabine Kuegler - Džunglilaps

Ma lugesin seda küll juba ligi kuu aega tagasi, aga see tundub siiani hea raamat olevat.

See on ühe kolmekümnendates aastates meediamaastikul tegutseva Saksa naise autobiograafia ja erineb teistest selle poolest, et tema on kasvanud üles oma antropoloogidest vanemate avastatud Uus-Guinea suguharu juures. Tegemist on suguharuga, mis ei teadnud midagi valgetest inimestest ega moodsast tehnikast, sõdis teiste suguharudega, harrastas kannibalismi ja mängis täiesti teistsuguste mängureeglite järgi.

Väga huvitav oli lugeda Kuegleri neutraalset kirjeldust kahe väga erineva maailma põrkumisest ja mõjust temale. Ta on toonud välja ka väga palju positiivseid ning liigutavaid kohti selle metsiku suguharu tegemiste juures. Samas on ta lõhestatud kahe maailma vahel ega tunen end enam tõelise osana kummastki kultuurist.

Aga soovitan igaühel endal seda lugeda.

teisipäev, 14. oktoober 2008

Kui ma armastasin tislerit, Kerttu Soans

Ka kõige tavalisemad päevad, millest koosneb elu, on väärt seda, et neist joonistada ebatavaline pilt ja kirjutada kütkestav lugu- öeldakse raamatu tutvustuses. Kerttu meenutab väikeseid naljakaid, armsaid ja kurbi juhtumisi omaenda ja tuttavate elust. Jutud hakkavad kerima mõnest pisikesest detailist nagu rõve lilla ploomikujuline peakate lasteaiapeol või höövlilaastud kallima juustes. Midagi eriti ei juhtugi aga magusvalus nostalgia tuleb peale.

Kadi Kurema naiselik, peen ja kohati humoorikas graafika on tähtis osa raamatust. Pluss imeilus kujundus. Loed, vaatad ja ei raatsi kuidagi käest ära panna. Hirmus kiiresti saab läbi, poole tunniga…

Praegu nädal aega hiljem konkreetsed jutustused polegi enam hästi meeles aga see tunne kestab. Selline… teetassi ees käsipõsakil istumise ja unistamise tunne.

WALL-E, Pixar ja Disney stuudio

See on nii halb raamat, et ma lihtsalt pidin kirjutama:P

Meile Wall-E multikas väga meeldis ja pesamuna tungival soovil sai siis ka raamat ostetud. No pildid on täitsa head. Pole neid tavalisi punnpõselisi lapsukesi, kiisusid ja kitsekesi. Huvitav lahendus on piltide taustad, mis on justkui vanapaberist kollaažina kokku kleebitud. Väga ebahollivuudilik ja lahe.

Aga tekst… Kes ei teaks, et filmi põhjal tehtud raamatud on tavaliselt ühed jubetised kõik. Arusaadav, et pooleteisetunnist teost keskmiselt 4-5 masinkirjalehe pikkusesse teksti kokku pressida on lootusetu ettevõtmine. Lastefilmide ümberjutustused on veel eriti läilad. Selles raamatus ei saanud üldse aru, kui vanadele lastele see mõeldud oli. Suurem osa teksti oli justkui eriti primitiivne koomiksitekst, hüüatused stiilis “Kord nägi EVA vanade rehvide hunnikus prussakat. PIUH-PAUH!”, “EVA ja WALL-E toetusid robotisuudluseks teineteisele,” “Tol hetkel mõistis WALL-E, et tema unistus oma kallimast oli täitunud. Tema ja Eva jäävad kokku. Alatiseks.”

Samas oli selliseid väljendeid, et hoia peast kinni.

KLÕPS! tegi üks stjuuard pildi sellest, kuidas EVA oma manipulaatori blasterist tulistas. Sauhti!

Eee, mis see blaster küll olla võiks?

Ma oma kuueaastasele püüdsin ette lugedes siis käigupealt selliseid sõnu asendada nagu jäätmetuvasti-teisaldi, holograafiline teadetetahvel, stjuuard, rahvusvahelise ettevõtte tegevjuht, galaktiline ristleja, hõljuktooli külgvaljuhääldi ja tehnohooldus. Huh. Tõlkija ja toimetaja, no kus olid teie silmad?

esmaspäev, 13. oktoober 2008

Ann Granger - Sobiv paik surmaks

Meredith Mitchell ja Alan Markby kistakse sedapuhku uurimisse, mis tegeleb kahe noore tüdruku jõhkra mõrvaga.
"Cotswoldi südamest leitakse laip - teismeline kohalik tüdruk Lynne, keda nähti oma surmapäeva õhtul pubist koos tundmatu mehega lahkumas. Peainspektor Alan Markby sõbratar Meredith sõbruneb ühe teise kohaliku tüdruku, Katiega. Peale vanuse ja kodulinna pole Lynne'il ja Katie'l pealtnäha midagi ühist. Aga kas võiks lood, mida Katie jutustab Meredithile oma keerulisest perekondlikust taustast - ebastabiilne, aristokraatlik ema, narruseni armastav isa, kelle kannatus on otsakorral, ja majas elav riukalik sekretär -, heita valgust ka teisele noorele tüdrukule?"


Seekordne raamat oli erakordselt kaasahaarav. Ei olnud neid pikki ja tüütavaid meeleolukirjeldusi ja lohisevaid arutlusi lehekülgede kaupa kellegi iseloomu kohta. Ma arvan, et eelnevates raamatutes on need lihtsalt juba selgeks ja sirgeks räägitud.
Muidugi ei kannata see raamat oma sõnakasutuse ja mõttelennu poolt ikkagi võrdlust tuntud suurustega, kuid Ann Granger hakkas mulle vanale krimiromaanide skeptikule isegi mingil moel meeldima. Sellisel veidike äraspidisel - krimi(meeleolu)softromaanide kirjutajana.

Ma arvan, et üritan kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugeda. Eks siis ole näha, kas Ann Granger õigustab ka minu silmis seda kindlat kohta tunnustatud kriminaalromaanide autorite rivis.

272 lk, pehme köide
2008.a.
Varrak

laupäev, 27. september 2008

Hans Salm - Viie luure agent

Kuna ma olen hetkel sukeldunud krimimaailma, siis mõtlesin, et peaks ennem, kui ma unustan selle emotsiooni, mis tõi raamat Hans Salm - Viie luure agent, ka selle siia kirja panema.



«See raamat on Teise maailmasõja murdlainetesse sattunud Eesti noorte meeste saatusest, kes püüdsid luurajatena anda oma panuse võitlusesse kodumaa eest. Nad olid eri ajal ja eri moel põgenenud Soome, saanud seal sõjalise ettevalmistuse luurekursustel: osalenud dessantgrupi Erna ja luuregrupi Haukka tegevuses Eestis või teeninud vabatahtlikuna Soome sõjaväes. Mõned neist kuulusid Saksa luuregruppi Tümmler.
Raamatu keskseks teemaks on Toomas Hellati ja temaga koos Haukka viimasest paadist Eestisse maha jäetud meeste saatus.
Toomas Hellatit on Eesti ajakirjanduses kiidetud taevani kui väljapaistvamat vabadusvõitlejat. Teised on teda tegevuse eest KGB agendina isegi tšekistiks sõimanud.
Ja polegi saadud selgeks, kumb ta siis rohkem või palju oli üldse...»

Sedasi kirjutab raamatu kohta Hans Salm ise.

Minuni tõi see aga tõdemuse, kuidas pinnapealselt suhtume me omadesse. Maailmas ringi liikudes tekib kohati tunne, et kui juba kohtad teist eestlast, siis on ta oma. Ega ikka ei ole küll see päris nii.
Eestlane on oma loomu poolest juba kord selline - Homo homini lupus est - ei üllata ju meist kedagi. Ikka on iga eestlase parimaks maiuspalaks see, kui naabril on kehvemini, kui endal.

Samamoodi on kantud kogu see raamat mõttest, et Toomas Hellat oli koletis. Ometigi oli temagi vaid lihtsalt inimene ja tavapärasest nõrgema psüühikaga. Selliseid inimesi on ju palju. Kas see peaks tänapäeval kedagi imestama panema?

Selle Herman Simmi juhtumi valguses tasuks see raamat läbi lugeda. Siis ehk on mõistetavad ka paljud suhtumised. Seda just riiklikul ja inimlikul taspinnal.

Trükitud
Maalehe raamat 2004
Kordustrükk
Maalehe raamat 2007

496 lehekülge

reede, 26. september 2008

"Susanna ja mina" ning "Ettevaatust, Emma!"

Mul on eesti kirjanduse periood. Loen kõike Kaur Kendrist Kati Murutarini ja ka vähem tuntud tegelaste kirjutatut.

Mul on tekkinud kaks lemmiknaist-kirjanikku - Kati Murutar ja Kerttu Rakke. Rakke sellepärast, et temaga on minu mõtted kohati ehmatamapanevalt sarnased ja Murutar sellepärast, et tema mõtleb niivõrd teistmoodi. Mõlema mõtted aga meeldivad mulle väga.

Ma olen lugenud mitmeid nende raamatuid, aga viimased avastused on postituse pealkirjas.

Susanna ja mina oli minu meelest väga huvitav kirjandus ja kuigi rikutuse tase oli minu omast erinev, olid mõtted siiski sarnased. Mu ema luges seda ka ja ütles, et pidi oksele hakkama, sest see rääkis vaid seksist. Mõtlesin selle peale ja tegelikult küll jah, aga mul oli huvitav.

Raamatu taga on selline kokkuvõte. PS. Lastele vist veel ei soovitaks seda.

"Selle raamatu peategelane tutvustab end nii:
"Kui ma räägin meestele, et olen graafik, disainer, siis nad mõtlevad kohe, et ahaa: kunst, noor naine, järelikult kultuur, targad raamatud, festivalifilmid ja muu taoline intellektuaalne ja peaaegu aseksuaalne värk.
Nad ei mõtlen minust, et: seks. Mis tegelikult mu olemuse palju paremini kokku võtaks.""

Kati Murutariga on aga nii, et ma ei tea kedagi teist nii ausat. Ta ei karda teada anda tervele maailmale oma isiklikest ja kõige salajasematest probleemidest. Tema teosed on paljuski autobiograafilised ja näiteks "9 kuud" oli tema raseduselõpu aegne päevik, mida pidades jäi ta mees vahele petmisega. Mõelge sellele. Ja Murutar julges ka sellest rääkida. Ja ta mõtleb nii teistmoodi. Näiteks nii:

"Nii oli ta sunnitud jälle paisuma. Seekord juba ette teades, et see on jälle poiss. Ja just nimelt sunduse paine oli Emma peal sellepärast, et sedasi kodus könnitades polnud ta raasugi Albertisse armunud. Mitte ei meeldinud ta endale ise ega imetlenud ta selles surutises ka Albertit, kes loivas mööda stuudioid ja ateljeid mingied pisikesi enesetõestusi sooritada. Mitte üheski seni avastatud valdkonnas talentsena ei viinud need tema pisipunumised kuhugi.
Kui varem oli Emma sellele sõbraliku mõistvusega vaadanud, siis nüüd tundis ta kohati suisa põlgust. Ja selle põlguse õhust oma tundliku naha külge püüdnud Albert hakaks õhtuti kodust ära olema. Südaööni ja kauemgi. Kükitas kuuldavasti ühes boheemiklubis, kus ta küll suuremat ei tinutanud, aga oma elu molutas ikkagi maha. Vist. Baarist külge kleepunud kirbe suitsuvina ei lasknud Emmal igatahes Alberti juures tunda mingeid aroome ega odööre, mis rääkinuks elu sisustamisest kuidagi teisiti kui jobutamisi."

Nagu näete, tema stiil on vägagi eriline. Lihtsalt juhtus selline koht, mis sarnaneb ta enda elule väga. Soovitan neid kahte ja üsna ükskõik, millist nende teostest.

Ann Granger - Pärast surma tehtud testament

" Politseiülem Alan Markby ja tema riigiteenistujast sõbratar Meredith Michell vajavad hädasti puhkust ning selleks tundub olevat kõige sobivam paik Parsloe St. Johni külake Cotswoldis. Nende naabriks on pensionil ajakirjanik Wynne Carter, kes räägib klaasi põldmarjaveini juures oma kahtlustest - et koloriitse vanaproua Olivia Smeatoni elu ja surm polnud sellised nagu arvati."

See oli siis raamatu kaanel olev tutvustus.




Raamat ise aga on muidugi "poliitiliselt" korrektne, seda imelikumalt isegi kriminulli puhul...
Lesbist ( daam) kellel oli kummaline elutee ja endine ajakirjanik, kes ringi sebib. Mängud on riigiteenistused ja muud "kahtlased" poliitilised jõud.

Muidugi ei kannata see raamat võrdlust mitte mingil moel välja Gardneri, Stouti, Halli ja Christiega.
Ma ei ole kõiki Varraku kriminaalromaanide riiulist leitud raamatuid veel lugenud, kuid ma üritan nüüd ka uuema aja krimikirjanikega veidi tutvust teha.

Muidugi suhtun ma peale Öölases ilmunud tõelise paremiku lugemist siiski tugeva eelarvamusega kõigisse nendesse uutesse ja omapärastesse krimikirjanikesse. Ma loodan, et teine raamat mida Ann Grangerilt lugema hakkan on tiba parem...

reede, 19. september 2008

Silvia Rannamaa- Kadri. Kasuema.

See raamat on üks minu lapsepõlve raamatutest. Raamatukogust laenutasin selle suurest nostalgiast. Ma olen seda raamatut lugedes meeletult pisaraid valanud lapsena ja ka nüüd olid pisarad silmas. See kuidas autor annab edasi noore peategelase tundeid ja läbielamisi on nii ehe.
Kunagised mälupildid sellest missugune nägi minu jaoks välja Kadri ja tema vanaema keldrikorter ning milline oli hiljem elu internaadis, kui kena poiss oli Urmas ning milline saamatu ja mõistmatu mees Kadri isa.
Kasuema raamatu järgi on tehtud film "Naerata Ometi". Kes on filmi varem näinud ja siis asub raamatut lugema suure eelarvamusega saab tõsiselt meeldiva üllatuse osaliseks. Tänapäeval seda filmi eriti telekast ei näidata, kuid netist on seda võimalik siiski vaadata.
Film ja raamat on täiesti erinevad. Raamatut lugedes tunned rohkem soojust, aga filmi vaadates hakkab kuidagi külm. Lapsena ma ei suutnud mõista kuidas nii ilusast raamatust nii kole film tehtud on, aga suurena mõtlesin ma selle filmi kohapealt ringi. Tegelikult see elu vist seal oligi selline. Ja film on rohkem päris.

Kui raamatut lugema asute, siis haarake enda lähedusse pakk salfasid ja seadke ennast mugavamalt sisse. Raamatut on raske pooleli jätta.

Üks link:
http://www.epl.ee/artikkel/293566

laupäev, 13. september 2008

William Golding- Kärbeste Jumal

Sellest raamatust on palju juttu olnud seoses 100 raamatu nimekirjaga.


Ma siis nüüd lugesin selle läbi. mida ma arvan?


Ma ei oskagi midagi arvata. Mulle see lugu väga ei meeldinud. Liiga julm. Samas loogiline.


Lühidalt, on selles raamatus juttu sellest kuidas Inglise koolipisid satuvad üksikule saarele. Nad üritavad sealses metsikus looduses hakkama saada ma hirmude, nälja ja teineteisega.


Mu mees ütles mulle kohe, et mulle see raamat ei meeldi. Ja tal oli õigus.


Samas on raamat väga ladusalt kirjutatud. Raske seda lugeda pole ja ma pidasin peaaegu lõpuni vastu. Puudu n sellest raamatust ehk ajaline pol. Ma ei saanudki aru kaua need poisid seal saarel olid. Kuid see pole ka ehk tähtis. Tähtis on see, et need poisid muutusid vägivaldseks.

Svetlana Aleksijevitš- Tšernobõli palve- tuleviku kroonika

Sellesse raamatusse on kogutud vaid mõned tuhandetest Tšernobõli lugudest.


Väikesed ümberjutustused lugudest1.jpg



  • Kohalikud tuletõrjujad läksid reaktorit kustutama tavaliste riietega. Kõik nad surid 14 päeva jooksul. Kohalikust haiglast viidi nad Moskvasse. Kedagi lähedale ei lubatud, arstid keeldusid neile lähedale minemast. neid hooldasid sõdurid. Seinad nende ümber hõõgusid kiirgusest.

  • Inimesi ei evakueeritud kohe. Midagi ei räägitud kellelgi. Ainult mesilased ei lennanud ja vihmaussid olid väga sügavale läinud.

  • Üle nõukogude liidu viidi sinna mehi maapinda ja puid matma. Maapinnalt kooriti meetripaksune kiht ja maeti konteinerites maha.

  • Mahajäetud külades marodööritseti ja müüdi maha kõik tavalistel turgudel. Maju võeti koost lahti ja müüdi suvilateks.

  • Mehed kes seal käisid sõitsid samade riietega koju. Üks mees viskas kõik oma riided ära peale pilotka, mille ta andis oma pojale. See kandis seda kogu aeg. Kahe aasta pärast avastati poisil ajukasvaja.

  • Reaktoripõlengut vaatamas käinud neiu sünnitas hiljem lapse kelle keha ainsateks avausteks olid ainult silmaaugud. Kuna neil pole raha, et operatsioone teha, siis peab ta oma lapsest iga pole tunni järgi uriini välja pigistama, et ainus neer üles ei ütleks.

  • Jahimehed saadeti loomi tapma. Tapeti kasse ja koeri. Üks puudel jäi imekombel ellu ja hakkas, august mis nende matmiseks kaevatud oli, välja ronima. Kellelgi polnud enam alles ainustki padrunit. Koer lükati auku ja muld lükati peale. Mees kes lugu jutustab mäletab seda koera siiani. Tal ons ellest koerast kahju. Oli ilus ja hoolitsetud kutsa olnud.

  • Tšeteseeniast on sinna põgenenud sõja eest perekonnad. Üks naine räägib, et töötas sünnitusmajas õena. Ühes palatis oli raske sünnitus just lõppenud kui sisse astusid sõdurid ja nõudsid piiritust ja narkotikume. Arstid pandi seina äärde ja laps... visati aknast välja...

  • Reaktori katusele pandi lehvima punalipp. See lagunes kiirguse käes mõne kuuga. Sõdurid korjasid lipu räbaladi, et neid oma rinnataskusse, südame lähedale panna.

  • Üks operaator räägib sellest kuidas Tšernobõlist tagasi tulles sõitis bussiga tööle ja kuuleb enda ees räägitavat lugu kuidas üks operaator oli seal kohapeal ära põlenud. Üllatavalt räägitakse temast endast...

  • Ajakirjanikud uurisid inimeste käest enne evakueerimist mida nad tunnevad ja kuidas neil läheb. nad oleksid peaaegu purjus lüpsjate käest peksa saanud...

  • Kahes kõrvuti asetsevas külas elavad kaks memme. Üks ühes ja teine teises külas. Kumbki ei taha oma kodust ära minna.

  • Reaktori juures töötavad masinad, mida juhitakse kaugjuhtimispuldist, kuid masinate järgi käivad sõdurid, kes puhastavad maapinda peenemast tolmust.

  • Võttegrupp avastab, et kuigi kõik on näiliselt korras ei ole mitte millelgi lõhna.

  • Saabub välismaa võttegrupp. Kõik on kaitseülikondades, isegi kaamerad on spetsiaalsetes kottides. Neile on giidiks kohalik neiu, kellel on seljas vaid suvekleit ja jalas rihmikud.

  • Sõduritele ei öelda, ega ole võimalik ka hiljem teada saada, kui palju nad seal kiiritust said. meti korjati selle kohta andmeid. Sedagi mitte kõigilt.

  • Kaks erinevat inimest räägivad ühest kassipojast kes kinnipitseeritud majas aknal istub. Ta on ära söönud juba kõik taimed mis aknalaual olid.

  • Majade peale on jäetud kirjad elanikelt. Kes palub majalt vabandust, et ära läheb, kes on lahkumise aja kuupäeva ja kellaajaliselt kirja pannud.

  • Vanemad inimesed ei suuda kohaneda linnades kuhu neid ümber asustati. Mõnda kohta on paljud tagasi pöördunud. Ühes külas tuntakse muret küüraka ja lapsest saati tumma memme käekäigu kohta. Keegi pole temast midagi kuulnud ja muretsetakse tema tervise pärast. Teda oodatakse tagasi. Terve küla aitas teda enne. Kahjuks ei oska memm ei lugeda ega kirjutada.

  • Kohalikud kolhoosiesimees ja natuke väiksem ametnik laadivad autod oma varandust täis, kuigi sellest külast on veel evakueerimata lapsed...


Neid lugusid on palju, ma olen lugemisega alles poole peal. Väljatoodud nopped on vaid väga väike osa sellest mis selles raamatus kirjas on. Sellest, et keegi ei rääkinud neile midagi. Nad olid teadmatuses. Need on tavaliste inimeste lood, mis on kokku korjatud.


Paljud ei mäleta seda aega, mõnda polnud veel sündinudki. Kuid seda raamatut tasub lugeda. Autor on lood edasi andnud sõnasõnalt. Lisades mõned omapoolsed repliigid.


Mina mäletan seda katstroofi. Mäletan,e t ei julgenud aknaid avada ja vaatasin kogu aeg uudistest, millises suunas liiguvad saastatud pilved.


Pilt on pärit SIIT.


Wikipeedia link.

esmaspäev, 8. september 2008

Meg Gabot- Printsessi Pävikud I- VII

Oehh.. Miks neid raamatuid polnud siis kui mina olin 14???


Täielik teismekate raamatusari. Mulle, kui 28 aastasele, oli see sari hästi hästi natukene igav, aga ma tean, et 14 aastasele minale oleks see raamat ideaalselt sobinud. Ka 18 aastasele minale oleks see raamat täiega peale läinud.


printsessa.jpgTegelikult võib seda lugeda isegi 28 aastaselt. Enamus raamatust on ülipõnev ja kaasahaarav. Raamat pole päris selline nagu film. Algus on muidugi natukene sarnane, millelegi peab ju film põhinema. Siiski viimased osad juba mainivad seda filmi ja ka raamatus on see film ära mainitud.


Õnneks on raamat piisavalt erinev ja põnev, et seda ka pärast filmi vaatamist lugeda. Kuigi nüüd tahaksin ma uuesti filmi vaadata.


Näiteks Mia vanaema.. oo see n alles lahe tegelane. Mitte üldse selline nagu filmis. Vaid vanaema, kes armastab suitsetada ja on vägagi osav manipuleerija.


Ma ei hakka seitsmest raamatust ühtegi lõiku välja otsima. Häid kohti on palju, kuid väljatooduna poleks neil ehk sellist mõju mis teksti sees.

laupäev, 2. august 2008

Lisa Kaye Laurel- Riskida ja võita

Milline nor tüdruk ei unistaks kohtumisest kauni printsiga, kes nagu juhuslikult satub tema eluteele? Annagi unistas samamoodi... Kui saatus aga juhataski tema majja tõelise printsi, sattus tüdruk segadusse. Millise otsuse neiu lõpuks vastu võttis, võite juba raamatust lugeda.

Kaunis ja teravmeelne muinasjutt.

See raamat on juba aastaid mu lemmik. Kunagi lugesin ma seda ühe sõbranna raamaturiiulist. ma armusin sellesse raamatusse. Mõni aeg hiljem sattus seeraamat minu juurde väga kummalisel moel uuesti. Olen seda korduvalt uuesti lugenud.

/"Seal ta on!" hakkas üks neist (paparatsodest) Luci poole näidates karjuma.
Tont võtaks! Paparatsod olid lõpuks talle jälile saanud. Kui ebasobival ajal! Homme oleksid niigi kõik teada saanud, kes ta on, aga seda tema enda käest. Nüüd olid aga fotoaparaadid talle näkku suunatud. Luc keeras kõmupiltnikele instiktiivselt selja. Kui praegu oleks võimalik kaduda, võidaks prints natukenegi aega. Kuidas küll neist vabaneda enne seda, kui nad temast pilti teha jõuavad? Üle õla vaadates nägi Luc, et nad lähenevad, ehkki mitte ilma raskusteta. Tundus, et Anders-Pointi elanikud takistasid nende teed sihilikult. Äkki sirutas kõmufotograafide poole seljaga seisev Wilfred Luci silme all nagu kogemata jala välja. Üks võõrastest komistas selle otsa ja kukkus ning teine jooksis ei tea mil moel ta teele ette sattunud Eldridge´ile otsa; samal ajal tekkis rahva keskele Luci jaoks läbikäik, otse köögiukse juurde.
Kuid Luc ei jõudnud veel sammugi teha, kui köögiuksest kargas välja kolmas fotoaparaadiga tüüp ja kihutas otse printsi suunas, kuid põrkas kokku Ellen Terneriga, kes ikka veel Luci ja Jimmy vahel seisis. See sai ettevaatamatule fotograafile saatuslikuks veaks.
Luc viskus intśtiktiivselt ettepoole ja varjas oma kehaga lapseootel naise. Rohkem ei jõudnud ta midagi teha, sest nägi, kuidas Jimmy tormas fotoaparaadiga mehe kallale ning nad kukkusid koos puhvetile, mis nende keharaskuse all vastu ei pidanudja põrandale vajus. Luc talutas sel ajal Elleni ohutusse paika.
Kellegi hääl sosistas printsile otse kõrva:
"Tahate, me kihutame nad välja, Teie Kõrgeausus?"
See oli Karl ning temaga koos terve hokimeeskond.
"Te teadsite kõike?" oli Luc hämmeldunud.
"Kuule, sõber, kogu linn teab juba ammuila," vastas Karl. "Me lihtsalt ei tahtnud sind ja Annat alt vedada."/

Head lugemist!!!

Michael Bond- Karupoeg Pädington

Eelkõige on Pädingtoni seiklused mulle tuttavad lapsepõlvest. Tol ajal näitlejana töötanud Malle Pärn luges neid lugusid õhtuti unejutuks. Need olid mu lemmikud. Eesti Raadio arhiivis on 126 unejutusaadet väikesest karupojast.
Pädington ja Puhh on mõnes mõttes sarnased tegelased. Mõleaga juhtub pidevalt mingi äpardus ja nende päevad on täis seiklusi.
Karupeg on pärit Peruust. Londonis on tema jaks kõik uus ja huvitav. Perekond Brownid võtavad ta enda juurde elama ning annavad talle nime. Pädington on raudteejaam kus nad kohtusid.

Kui kellelgi kõik saab kogu aeg nässu minna ja keegi oskab üleüldse kuidagi segadust korraldada, siis on see just Pädington.
Tore raamat mida lugeda õhtul ette ma lastele. Endal ei hakka igav ja lastele meeldib ta ka.

reede, 25. juuli 2008

Judy Jackson- Äkki tema ongi õige?

Raamatu tuvustus ütleb:
Daniel St. Clair tähendab kõike seda, mida Jess Philips peaks vältima. Ta on karjäärinaine, kes võitleb selle eest, et teenida elatist meeste maailmas. Jess kujundab end Sam Spade´i järgi ja kinnitab endale, et ta ei saa olla huvitatud mehest, kes on tema täielik vastand. Daniel, püüab naine ennast veenda, on ülespuhutud, ilusa näo ja kena kehaga mees.
Daniel aga tahab, et nad käiksid- ta arvab, et Jessiga on lõbus ja et ta n põrgulikult seksikas..., aga mitte kõlbulik materjal abikaasaks. Kui Jess võtab vastu Danieli abipakkumisele, annab ta järele nendevahelisele füüsilisele külgetõmbele.
Miks ka mitte? Nad on mõlemad vallalised... Jess oleks aga pidanud meeles pidama, et armastusel on omad seadused...

Raamat on suurem ja raskem kui eelmine. Lugedes igav ei hakka. Raamatul on hea rütm. Raske on lugemist pooleli jätta.

Üks võike mõte sellest raamatust, mis ulle meeldima hakkas:

Daniel kingib Jessile enne õhtusöögile minekut kimbu rooasid roose. Jess võtab lilled külmalt vastu. Mehele ei anna rahu, et miks naine ikkagi nii külmalt käitus.

/"Ütle sina mulle. Mul on vaja teada, mis nendel roosidel viga oli."
"No mis häda sul nende roosidega on? Need on väga kenad ja ma tänan sind. Lool lõpp." Daniel sai aru, et naine hakkas ärrituma. "Lähme nüüd, enne kui nad meie kinnipandud kohad ära annavad." Ta astus autost välja./
/Daniel ei suutnud lakata roosidele mõtlemast. Nii-siis päris ta nende kohta uuesti.
"Oled sa kindel, et sa tahad sellest vestelda?" küsis Jess pärast seda kui kelner nende klaasidesse veini juurde oli valanud ja lahkunud.
"Jah"
"Ma ei tea, kas suudan seda sõnadesse panna.!
"Ürita." Daniel mängis oma veiniklaasiga, keerutades seda aeglaselt ja jälgides rubiinpunast vedelikku küünlavalgel sädelemas.
"Sa oled tõenäoliselt tosinatele naistele roose kinkinud. Perekonnaliikmetele, töötajatele, neile, kellega sa kohtamas käid, sõpradele."
"Ma ei pea arvet, kuid jah, ma kujutan ette, et olen küll."
"Mulle meeldivad lilled.Mulle meeldib kinke vastu võtta, võib- olla sellepärast, et ma eis aanud neid kuigi palju pärast vanemate surma, kui ma kuueaastane olin ja tugiperedes üles kasvasin. Kui jõulu ajal mingi perekonnaga koos juhtusin olema, hoolitsesid nad selle eest, et puu all oleks ka midagi mulle avamiseks."
"See oli kindlasti raske."
Jess muigas natuke. "Minu elus ei juhtunud iialgi midagi eriliselt head või halba, nii et sellest ei tehta kunagi "nädala filmi". Lihtsalt pidev ümberkolimine ja mitte kedagi kes sellest hoolinud oleks, mis mu peas toimus. Niisiis on minu jaks ükskõik millise kingi tähendus selles, mida see kinkijale tähendab."
"Ma eis aa aru."
"Ma vean kihla, et sa kingid naisele alati esimesel korral lilli, kui sa ta välja viid."
"Jah, kas see on vale?"
Naine tõstis käe. "Sina alustasid seda. Nüüd kuula mind ära."
Daniel kõhkles ja noogutas siis. "Hea küll." Tajudes, et talle ehk ei meeldi, mida ta kohe kuuleb, kosutas ta end sõõmu veiniga.
"See n viisakas komme, mis aitab kaasa sinu ladusatele suhetele naistega. Me ei käi kohtamas, me ei käi isegi potensiaalselt kohtamas, ja ikka tõid sa lilli. Sa oled nii paljudele naistele lilli kinkinud, et see on sinu jaoks tähtsusetuks muutunud. Üks kena žest."
Daniel pani veiniklaasi lauale ja liigutas ma käe selle õrnast jalast eemale, kartes, et see tema sõrmede vahel katki praksatab.
"Need roosid polnud mulle isiklikult. Need polnud valitud selle pärast, mis sa oled teada saanud minu iseloomust, minu huvidest, või sellest, mis mulle tähtis on."
"Sa arvad, et need on kenad, aga tähtsusetud?" lausus Daniel./

neljapäev, 24. juuli 2008

Gwendoline Cassidy- Süda ei valeta

Lihtne ja õhuke naistekas. Sobib kindlasti neile kes armastavad hobuseid ja ilusat armastust.

Fotomodell Sandra sõidab Inglismaalt USAsse Teksasse ma vennale külla. Vend keda ta aastaid näinud pole on abiellunud ja elab nüüd koos oma naise ja tema vennaga rantšos.

Loomulikult ei suuda kaks vallalist noort teineteisest käsi eemale hida ja kõik lõppeb nagu alati. Kui poleks vaid ühte tumedat saladust Sandra lähiminevikust...

Üldiselt lihtsalt ja hästi kirjutatud ja tõlgitud raamat. Sobib pikemale reisile kaasavõtmiseks.
Loomulikult ei tasu sellest raamatust oodata mingit erilist kirjandusklassikat, kuid hea vaheldus on see siiski.

Silvia Truu- Peidus pool

See raamat oli mu lapsepõlvekodu riiulis aukohal. Algul kaunis ja uus ning hiljem kapsaks loetuna.

See raamat koosneb tegelikult kolmest erinevast raamatust.
Esimene on "Kuu aega täiskasvanu"
Selles osas on juttu sellest, kuidas 16 aastased tüdrukud veedavad kuu aega tööl käies. Millega neil tuleb selle subekuu jooksul hakkama saada ja kas ikka kõik tüdrukud pärast kooli tagasi lähevad.
Raamatu peategelane on Silja. Ta vanemad lähevad kuuks ajaks reisile ning tema jääb üksi koju. Kuu aega on tal võimalus tunda end täiskasvanuna. Ta peab hakkama saama nii tööl käimise kui ka oma tärkavate tunnetega naabripoisi vastu.

Miks mulle see raamat niiväga meeldis? Esiteks sellepärast, et Silja ja Indrek elasid umbes samasuguses majas milles minagi. See polnud eriti suur, seal on oma aed ja majanõid kes kõigist kõike teadma peab. Naabripossi mul küll polnud, aga ma oskasin ta enda jaoks välja mõelda.

Teine raamat on "Merle"

See raamat räägib Silja klassiõest kes tsustab, et ta läheb tööle. Ta jätab kooli pooleli ning jätkab tööd kommivabrikus. Tal on selleks mõjuvad põhjused. Ta ema uus mees joob. Ema ei mõista oma tütart ning veedab enamus aega koos oma uue elukaaslasega. Merle korteriotsimine ning enseleidmine käivad käiskäes.

Kolmas raamat on "Peidus pool"

Selles raamatu peategelaseks on Silja naabripoiss Indrek. Kahe noore vahel on tekkinud tunded. Kõike seda varjutab, aga Indreku ema surm. Ta üritab üksi kõigega hakkama saada. Kuna Indrek on uhke piss, siis ta üritab kõigega üksi hakkama saada. Ühtäkki peab ta hakkama saama nii keskkoli lõpetamise, kui ka tööl käimisega. Ta tahab ennast tõestada Silja vanematele ning tüdrukule. Et ta saab kõigega hakkama. Tema eest pole vaja hoolitseda. Kuigi tüdruku vanemad pakkusid talle oma abi.

See on üks mõnus teismeliste raamat, kuid sobib lugemiseks kõigile kes ootavad midagi puhast ja ilusat.

pühapäev, 15. juuni 2008

Karl May- Winnetou

Kes meist kunagi poleks lugenud vapra indiaanlase, Winnetou, seiklustest.
Mina olin selle raamatusarja tõsine fänn. Mul olid olemas kõik kolm raamatut. Ma lugesin neid ikka ja jälle. Need raamatud olid mul peas.
Kui ma endale hiljuti raamatukogukaardi tegin, siis esimesena hakkasid mulle riiulis silma just need kolm raamatut. Haarasin nad endale kaasa ja ei kahetse. On hea lugeda uuesti midagi vana ja armsat. Midagi sellist, mis oli minu lapsepõlve mängude ja unenägude sisu.
Mul oli maal vanaema juures hobune, kellega ratsutades kujutasin ette ennast vapraks ja uhkeks indiaanlaseks. Isegi linnusuled olid juustes.

Kuigi raamatu peategelane on Old Shaterhand, noor ja haritud sakslane, on selle raamatu kõige erilisem ja tugevam kuju siiski minu jaoks Winnetou. Noor apatšide pealik. Indiaanlasi on alati raamatutes kajastatud, kui uhket rahvast. Neil olid erilised teadmised ja oskused ning üllas hing.

Raamatutes kirjeldatud aega, ehk see tõeline Metsik Lääs, tundub olevat väga pikk periood Ameerika ajaloost. Tegelikult seda tõelist ja raamatutes kirjeldatud romanilist aega oli vaid 20-30 aastat. Nende aastatega tekkisid tõelised ja väljamõeldud kangelased.
See tundub kõik väga romantiline olevat raamatutest lugedes, kuid tegelikult oli see raske aeg.



Kolmest raamatust kõige parem ja põnevam on esimene. Teine raamat on justkui vägisi kirjutatud ja seda pole nii lihtne lugeda. Samas viimane, kolmas raamat, on juba jälle väga hea.

Soovita kõigil aegajalt oma lapsepõlve lemmikraamatuid uuesti lugeda. See on justkui hetkeks lapsepõlve tagasiminek.

esmaspäev, 26. mai 2008

Shannon Drake- Kuninganna õuedaam

Ostsin selle raamatu hetkeajel. Kaas oli ilus ning teema tundus olevat põnev. Mulle meeldivad ajaloolised armastusromaanid. Eriti need, mis on ajalooliselt kasvõi natukenegi täpsed. Pealegi kuningannad ja õuedaamid! Noo se eon ju iga lapse unistus. Pealegi Inglismaa, Shotimaa ja Prantsusmaa. Sellega seondub ju koha Kolm musketäri. Niisiis sai see raamat ostetud. Paar päeva vedeles se mul kapi peal. Ühel õhtul viskas mees raamatu mulle voodisse ja küsis norvalt, et kas see jääb ka kapi peale seisma nagu eelmised.
Eile õhtul hakkasin lõpuks raamatut lugema. Tegelikult mõtlesin, et loen läbi vaid proloogi.
Proloog osutus, aga niivõrd põnevaks, et ma lihtsalt pidin raamatut edasi lugema hakkama.

Kui ma enne mainisin Kolme musketäri, siis see raamat on sellega natuke sarnane. Selles raamatus on liialt keeruliste nimedega tegelasi. Siiski peategelaste nimed olid selgesti eristatavad. Sündmused olid kiirelt vahelduvad ning põnevad. Armastus suur ja kõike võitev.
Mõned sündmused peategelastega olid tuttavad juba teistest raamatutest. Võibolla on need sama autori raamatust, ma ei tea.

/Gwenyth kuulis samme ja metalli kõlksatust ning teadis, et valvurid oon teel tema kongi poole. Tema aeg oli kätte jõudnud.
Hoolimata algusest peale teadmisest, et ta on hukule määratud, vaatamata otsusele surra trotslikult, põlglikult ja väärikalt, tundis ta nüüd, kuidas veri tema soontes külmaks muutus ja tardus. Enne oli kerge vapper olla, aga nüüd, seistes silmitsi reaalsusega, tundis naine kabuhirmu.
Ta sulges silmad, otsides endas jõudu.
Vähemalt suutis ta oma jalgadel seista. Teda ei pidanud tuleriiidale tirima nagu paljusid haledaid hingi, keda ülestunnistusele "juhitud". Need, kes olid oma kuritegusid tunnistanud pöidlakruvide, piinapingi või teiste meetodite abil, mida kastutati vangi rääkima ergutamiseks, suutsid harva ise kõndida. Gwenyth oli algusest peale sirge seljaga oma ülekuulajatele andnud seda, mida nad soovisid, ning lootisoma sarkastiliste ülestunnistustega kohtunikud naerualuseks teha. Ta oli kuningriigile palju raha säästnud, sest neile koletistele, kes piinasid vange tõe välja pinnimiseks, pidi nende jälgi töö eest ka maksma.
Ja ta oli ennast säästnud katkisena, veritsevana ja moonutatud kehaga tuleriidale vedamise häbist.
Veel üks metallikõlin ja sammud tulid lähemale.
Hinga, käsutas naine ennast. Ta suudab surra väärikalt ja ka teeb seda. Ta oli vigastamata ning ta pidi olema tänulik, et suudab ise oma hukkamisele kõndida, olles näinud, milleks nad on võimalised. Kuid see õud...
Ta seisis sirgelt nagu raudvarras, kuid mitte uhkusest, vaid piinavast külmatundest, otsekui oleks ta jääst, suutmata painduda. Aga seda ei olnud enam kauaks, pilkas ta ennast. Leegid sulatavad ta oma sügava ja surmava embusega ruttu üles. Selle asemel et karistuse agooniat suuremaks muuta ning nende kuuma suudluse palge ette toodud murtud hingi veelgi piinata, pidid leegid hoolitsema selle eest, et sellised neetud olendid täielikult hävitataks- tuhast tuhaks, mullast mullaks- mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Enne kui leeid süüdatakse, süüdimõistetud tavaliselt kägistatakse. Tavaliselt.
Aga kui kohtumõistjad on raevus, võidi leegid süüdata liiga nobedalt, andmata timukale aega lõppu tagant kiirustada ja piina vähendada. Gwenyth oli endale vaenlasi hankinud. Ta oli teiste nimel sõna võtnud, ta oli enda eest võidelnud. Tema surm ei tule tõenäoliselt kiiresti.
Ta oli endale liiga palju vaenlasi hankinud ning see oli viinud tema süüdimõistmise ja läheeva surmani. Kilde oli olnud lihtne kokku panna- pärast tema vahistamist.
Paljud uskusid saatanasse ja et nõiakunst on kogu maailma kurjuse alus- teiste hulgas ka kuninganna, keda Gwenyth oli nii ustavalt teeninud. Nad uskusid, et inimkond on närk, et saatan tuleb öösel, et lepingud allkirjastati verega ning süütutele pandi peale needused ja loitsud. nende meelest suutis ülestunnistus eksinud hingi päästa, et kohutav piin ja surm olid ainuke viis jõuda tagasi Kõigevõimsama rüppe. Nad olid hetkel lausa enamuses; Šhotimaal ja enamikus Euroopast oli nõiakunsti praktiseerimine surmanuhtlusega karistatav kuritegu.
Gweniyth ei olnud nõiakunstis süüdi ja tema kohtumõistjad teadsid seda. Tema kuritegu oli lojaalsus, armastus kuninganna vastu, kes oli oma hoolimatu kirega nad kõik hukatusse viinud.
Mitte põhjus polnud tähtis, ega ka võlts kohtuistung ja talle langetatud otsuse julmus. Ta sureb õige pea. See oli ainuke asi, millel veel tähtsust oli.
Kas ta vääratab? mis juhtub, kui ta tunneb esimeste leekide kõrvetavat puudutust? Kas ta hakkab karjuma? Muidugi hakkab, ta on agoonias.
Ta oli olnud aus ja õiglane.
Nüüd ei olnud sellest suurt kasu.
Rohkem, kui ta kartis surma ja valu, oli tal kahju. Ta ei olnud mõistnud, kui paljust ta oli loobunud, et oma ideaalidele kindlaks jääda. Valu sellest, mida ta maha jätab, oli muutnud narmendavaks, veritsevaks haavaks südames, mis kõrvetas, nagu oleks hellale ihule soola peale puistatud. Miski, mida nad kavatsesid tema kehaga teha, ei saanud olla nii kohutav piin, mis tema hinge näris. Ühekorraga on ta läinud...
Aga mis juhtub Danieliga?
Kindlasti mitte midagi. Jumal ei võinud nii julm olla. Kohtuistung, hukkamine... need olid mõeldud vaid tema vaigistamiseks. Daniel oli väljaspool ohtu. Ta oli nendega, kes teda armastasid, ninf tema isa ei laseks kindlasti temaga midagi halba juhtuda. Ükskõik mida Gwenyth oli teinud või kuidas talle vastu hakanud.
Sammud tulid lähemale ja peatusid tema kongi juures. Hetkeks pimestas naist valgus laternast, mille nad olid endaga pimedasse kongi kaasa võtnud. Ta nägi, et neid oli kolm, aga mitte midagi enamat. Siis muutus tema pilk selgemaks ning hetkeks tema süda võpatas.
Mees oli seal.
Ta ei taha ju ometi, et Gwenythi elu niimoodi lõppeb. Vaatamata tema vihastele sõnadele ja ähvardustele ei võinud mees seda tahta. Mees oli talle piisavalt tihti öelnud- õigusega, pidi Gwenyth tunnistama-, et ta on liiga kuninaganna moodi, keda ta oli teeninud, avaldas tormakalt oma arvamust ja oli pime sellise aususega kaasneva ohu suhtes. Aga ikkagi, kas mees võis tõesti olla osa sellest paroodiast, sellest poliitilise ebaõigluse ja mahhinatsioonide vaatemängust? Mees oli teda oma käte vahel hoidnud ja näidanud talle põgusalt, kuidas süda võib mõistuse häälest tugevam olla, kuidas kirg võib kaine mõtlemise hävitada, kuidas armastus võib kogu mõistuse minema pühkida.
Nad olid liiga palju jaganud. Liiga palju.
Aga siiski...
Inimesed suutsid üksteist reeta sama kiiresti kui tuul suunda muuta. Omaenda elu, positsiooni ja rikkuse, valduste ja jõukuse pärast. kas mees oli tõesti osa sellest jandist? Sest Gwenyth ei olnud eksinud.
Rowan seisis seal oma täies hiilguses. Tema nisukarva juuksed helkisid hubisevas tõrvikuvalguses kuldselt ning ta kehastas igati aadliseisust- oma klanni värvides kildiga, lai, karusnahkse äärisega keep lisamas laiust tema mõõgavõitleja õlgadele. /


Edasi lugege juba raamatust. Kas mees tõesti laseb oma armastatud naise tuleriidale viia? Kas raha ja valdused on olulisemad armastusest ja ühisest pojast? Kas naise kurjad sõnad pöörasid mehe tema vastu? Või sai mees aru, et need olid öeldud vaid tema kaitsmiseks? Mis suudaks päästa noore naise tuleriidalt?

reede, 8. veebruar 2008

"Mees, kes teadis ussisõnu" Andrus Kivirähk

See raamat oli jõulude paiku raamatupoodide müügiedetabelite kindel hitt, eks?
Nii siis ka minu Rehepapi-usku kaasa selle koju tõi.
Ma olin küll kuulnud, et sünge raamat aga ikka lootsin mingit Maleva-filmi laadset lahedat absurdikat. Pettusin.
Idee on iseenesest hea: metsaeestlaste küladesse kolimine, võõraste iidolite, keelte ja kultuuride poole püüdlemine, raudmeeste ja pappide kintsukaapimine, sallimatus endast erineva suhtes.
On huvitavaid kirjeldusi, mõtisklusi oma juurtest, minevikust ja sellest, mis nendega peale hakata. On hästi imelikke tegelaskujusid- raudmeeste poolt maha raiutud jalgadega lendav vanaisa (mürgihammastega), kes valmistab pealuudest joogikarikaid, hullumeelne hiietark, hundikarju kasvatav metsamees, südamlike ahvinimeste paar, kõnelevad rästikud, kalad ja karud.
Aga kõik see on kuidagi nii masendavas ja ebameeldivas vormis, et tõeliselt jõle oli lugeda. Naised elavad karudega kokku, nooruk on sunnitud onu mädaneva surnukeha kõrval talve veetma, Põhja Konna valvur joob end aeglaselt surnuks ja laguneb tükkhaaval koost, peategelase naisel hammustab hunt pulmapäeval kõri läbi ja ämmal näo eest, vanaisal raiutakse lõpuks elavast peast ribid selgroo küljest lahti …
Viimast raamatu kolmandikku ei suutnud lihtsalt enam lugeda, lasin pilgu üle, et vaadata, mis lõpuks saab. Midagi ei saa. Hukk, häving, kultuuri häving, lootusetus.
Huumorit ei ole, Kivirähu irooniast on saanud sügav sarkasm.
Püüdsin mõtiskleda, mida autor eestlasi päästvate ussisõnade alla silmas võiks pidada: keelt, loodusega kooskõlas elamist? Aga vahet pole, K on leidnud, et päästa pole enam midagi.
Ma igaks juhuks hoiatust ei pane, äkki olen lihtsalt kõigest täiesti valesti aru saanud ja raamat on ropult hea. Huhh. Nüüd on vaja kähku midagi positiivset ja tervendavat vastumürgiks lugeda.

pühapäev, 20. jaanuar 2008

Petra Prochazkova "Alumiiniumkuninganna"

Soovitan huvitavate elamuste otsijatele, hoiatan nõrganärvilisi.

Mina ei tea, miks ma seda Sinisuka valgete raamatute sarja aeg-ajalt loen, vist tuleb vahel masohhismituju peale. Selles sarjas on mingi 10 raamatut ja üks on hirmsam kui teine. Tegemist on dokumentaaljutustustega erinevate maade naiste koledast elukäigust: India alamast kastist naisest, kes sai röövlipealikuks ja hakkas oma alanduste eest kätte maksma, Hiina lastekodutüdrukust, kes lapsendati USAsse ülirangesse pastoriperekonda, Vietnami partisanisõjast, valgest naisest, kes abiellus aafriklasega ja püüdis kohaneda totaalselt teises kultuuris jne.

Kõlab nagu seebiooper aga tegelikult ei ole, kõik on tegelikult toimunud lood ja just see teebki need nii õõvastavaks. Lugeda sünnib seda sarja kahel põhjusel: imetlemaks Naise tugevust minnes läbi igasugusest põrgust, ükskõik kas siis armastuse, vihkamise või lihtsalt ellujäämisinstinkti jõul. Teine põhjus on pilguheit euroopa elust nii erinevatesse kultuuridesse ja mõnes raamatus ka ajaloosündmustesse. Raamatutes puuduvad pikad kirjeldused ja karakterite avamised ning sündmused mõjuvad nii eriti lõikavalt.

“Alumiiniumkuninganna” on 2006. aasta raamat ja räägib tšehhi ajakirjaniku intervjuude läbi kuue naise elust Tšetšeenias, Groznõis. On tšetšeeni naisi, kes kaotanud peaaegu kõik meessoost sugulased, elavad oma varemetes kodudes, külmas ja näljas, haigete laste ja sõjas kaotajaks jäänud, töötute, häbistatud meestega. Ja vene naisi, kelle elu pole ka parem, sest vene väed linnas ei halasta neilegi.

Hoolimata raamatut jällegi läbivast pidevast virelemisest ja õudusest on huvitav lugeda Tšetšeenia kohta üldiselt, moslemi kultuurist ja tšetšeeni rahva ajaloost, mis mingil määral on sarnane eesti omaga: ka neid küüditati tuhandete viisi 40nendatel (Kasahstani), kojupöördumine, visa võitlus oma keele ja kultuuri eest, vene kogukond nende riigis ja “integreerumine”. Paraku tšetšeenide iseseisvusega läks võrreldes eestiga ikka kõvasti nihu ja olukorra paranemist ei paista siiamaani…

Väljakannatamatus olukorras elama sunnitud inimeste psüühika muutumist on ka huvitav jälgida. Ajakirjanik ise kirjeldab, kuidas tema arusaamad aust ja seadustest muutusid, kui ta surnukskülmumist kartes varastas ahju korstnaks oma naabrite vihmaveetoru.

Nii et kes šokiteraapiat ei pelga (see on “Angela tuhast” veel kraadi võrra kangem) - päris huvitav on! Julgen veel soovitada Corinne … kellegi .. raamatut “Valge masai”, seal üritab valge heaoluühiskonnast armastatu juurde tulnud naine kohaneda masai kultuuri, sõnnikust onnikeste, malaaria ja muu sellisega.

pühapäev, 13. jaanuar 2008

Kadri Kõusaar ja Rosamunde Pilcher

Neid kahte olen viimastel päevadel lugenud. Pilcher on juba vana tuttav, sest mu ema armastab teda ja tema kirjutisi, aga Kõusaar ja teised Eesti noored tegijad on minu jaoks võõras maa. Nüüd aga sattus pihku Kõusaare "Vaba tõus" ja see meeldis mulle. Ta kirjutab stiililiselt väga omapäraselt. Kohati räigelt, kohati lihtsalt mõtlema panevalt. Kokkuvõttes huvitavalt. Selline reality-checki teema. Ma e oskagi rohkem iseloomustada, aga soovitan.

Üks lõik ka:
"Kuigi talvel oli torn külastajatele suletud, lasi ta mul üles ronida ja "seal oma asjadega tegeleda nii kaua kui soovi on". Iga paari päeva tagant sõitsingi villisega kohale, lippasin läbi lume majakavahi maja juurde, lobisesin paar sõna ja muheledes avas ta mulle tuletorni ukse. Iga kord muutusin kõrgusega julgemaks, päris ukse külge tardunud polnud ma enam kunagi. Värisesin - külmast, hirmust ja naudingust vaheldumisi. Pisarad, lained ja tunded traavisid - küll see oli hirmus ja mõnus!"

Rosamunde Pilcher on aga üks armsamaid kirjanikke üldse. Tema teosed ei pruugi saada klassikaks, sest nad on nii pehmed. Aga nad on nii siirad ja helged. Lood elust ja armastusest. Mitte kunagi labased. Ei laskuta voodielu detailidesse. Seekord võtsin tema lühijuttude kogumikud ette ja see oli üsna raske kogemus. Iga jutuga elad end jutu sisse ja siis vihastad, kui jutt järsku läbi saab. Ja ta saab. Mitte mingis lõplikus punktis vaid kohas, kus kõik teed jäävad lahti.

Ka üks katkend tema raamatust "Helesinine magamistuba":
"Nüüd oli kesktalv ja jälle jõulud ja preili Cameron oli üksinda. Kui Mitchellid oleksid seal olnud, oleks ta nad järgmiseks päevaks lõunale kutsunud, kuid nad olid läinud koos abielus tütre Dorsetisse jõulusid veetma. Niisiis seisis nende maja tühjalt. Seevastu Ashleyde maja oli hõivatud. Nad olid saabunud Edinburghist päev või paar tagasi, ent preili Cameron polnud nendega veel rääkinud. Ta tundis, et peaks rääkima, aga mingil seletamatul põhjusel oli talvisel ajal raskem kontakti saavutada. Ei saa ju sundimatult lobiseda üle aiamüüri, kui inimesed jäävad majja, tuled süüdatud ja kardinad ette tõmmatud. _Ning ta oli liiga häbelik, et leida kontakti võtmiseks mingi põhjus ja koputada nende uksele. Kui ta oleks neid paremini tundnud, oleks ta ostnud neile jõulukingitusi, aga kui neil ei ole tema jaoks midagi, siis võiks see piinlikkust tekitada. Lisaks oli veel komplikatsioon proua Ashley raseduse näol."
Eksole ju armas! Selline süütu ja hea. Ja meil kõigil on oma ellu veel veidi headust vaja.

teisipäev, 8. jaanuar 2008

Andres Anvelt- Punane Elavhõbe

Kõigepealt pean ära mainima, et olens eda raamatut mõnda aega taga otsinud ja kui ma ta lõpuks raamatupoest leidsin ei kahelnud ma hetkegi kas see raamat korvi panna või ei.

Raamat räägib Eesti Vabariigi algusaegadest, kus Koit Pikaro oli politseis tegija ning tema noored kutsikad allusid talle andunult. No vähemalt nii tundub mulle ka pärast raamatu lugemist. Seda kinnitab ka raamatu viimane lause.

Mis mulle raamatu puhul meeldib?

Seda raamatut lugedes satud sa täiesti reaalselt olemasolevatesse kohtadesse Eestis. Situatsioon ja eluolu selles ajas on mulle osaliselt tuttav. Ma olin sel ajal küll suht tatikas, kuid midagi mu mälusopis ikkagi on. Ma tunnen ära selles raamatus paljud kohad ja mul tekib "see" tunne. See ons elline "õige ajastu tunnetamine" vms. Ma suudan meenutada mismoodi inimesed siis riides käsid ja mõtlesin isegi sellele, mida mina sel ajal tegin, kus olin ja millised olid minu elu sündmused sel ajal. Loomulikult läbib raamatut üldtuntud Pikaro käekiri. Ma ei tea kui reaalsed on need olukorrad mis raamatus tekivad, kuid olen kindel, et üks asi viib teiseni ja kindlasti on selline asjade käik reaalne.
Vaatamata sellele, et tegu on ikkagi krimkaga on see lugu jutustatud suhteliselt pehmelt. On paar räigemat ja jõhkramat kohta, kuid neid on pehmendatud vaadates neid kellegi silmade läbi ja andes edasi tema tundeid. Justkui autori poolt süümepiinu tundes ja vabandades.
Sinisilmse kohukesena ei taha ma uskuda, et inimesed võivad nii halvad olla, kuid reaalselt mõtleva inimesena olen ma selles kindel, et situatsioonid võivad olla tõelähedased. Võibolla ka päris elust maha kirjutatud lood vahetades ära vaid paar komponenti. Omast käest tean, et loo aluseks on mingil määral väänatud tõde ja mitmest asjast saab kokku kirjutada üpriski usutava loo.

Nüüd asjadest mis mulle selles raamatus ei meeldinud.
Mulle tundus raamatut lugedes,e t tegu pole mitte tippvõmmide vaid teismelistega. Vangla ja võmmide kõnepruuki oli tutvustatud okseleajavalt jõhkralt läbi terve raamatu. Ma ei tea, kas tõesti räägitigi sel ajal sedasi või on autor selle koha pealt väheke üle pingutanud. Mind häiris see, et ma pidin pidevalt minema tagasi ja mingi sõnaseletust uuesti otsima või siis mõistatama mida üks või teine sõna tähendab. Ka oli täielik jama vene keelne tekst. Kui autor oleks kasutanud vene tähestikku, siis oleksin ma sellest, ehk ka aru saanud ja see poleks nii jabur tundunud. Aga millegipärast pole ta seda teinud. Õnneks on tõlked olemas.

Kokkuvõttes oli see raamat selline ärritav-igav-põnev. Ma tahtsin raamatu nurka visata. Otsest hullu põnevust ei tekkinud kordagi. Samas oli kogu aeg täpselt nii põnev, et ette keerata järgmine peatükk ja lugeda ja lugeda ja lugeda.


Lugemiseks ühtegi lõiku ma välja tuua ei oska. Oli paar kohta mis ajasid naerma, kuid suures plaanis ei anna see pilti raamatust kui sellisest.

Blog.tr.ee