neljapäev, 31. märts 2011

Elizabeth Gilbert - Eat.Pray. Love

Minu meelest on see jupp maad parem iseenda ja maailma avastamise raamat, kui "Püha lehm" oli. Selle autor jäi igas olukorras inimlikuks ja temaga oli lihtsam samastuda. Ta ei püüdnud näida kõigist teistest parem ega targem, kuid ei kartnud ka erineda ega tunnistada, et vahel ta tahabki käia oma rada ja mitte leppida üldtunnustatud valikutega,. Sealt saab targemaks kolme erineva maa, kultuuri ja inimeste kohta, naerda ja elada kaasa ühe naise seiklustele jpm. Seal on nii vaimsust kui põnevust kui armastust kui kurbust ja kibestumust, petmist ja pettumust, leppimist ja aktsepteerimist ning ülimat inimlikkust kogu selle võlus. See pani mind tahtma olla parem, andestavam, omanäolisem ja julgem, kuid samas alati säilitada oma usku inimestesse, sest keegi pole üdini halb ega hea. Raamat ongi täpselt nii hea, kui räägitakse ning sellesse on väga kerge sisse elada kui just mitte peategelasega samastuda.

laupäev, 26. märts 2011

Nora Roberts- Valguse võti, Teadmiste võti, Vapruse võti

Kolm naist, kolm leidmist vajavad võtit, kolm pooljumalannat, õpetajanna, sõdalane, kolm meest, üks 9 aastane poiss ja üks ilmatu kole ja kasvatamatu koer kes on meeletult sõbralik ning kõigi nende vastu üks kole kuri nõid, kes kõiki reegleid rikkudes kogu üritust takistab.

Kolm noort naist saavad kutse imelisse vanaaegsesse lossi mäetipul. Need naised ei tunne teineteist kuid neil kõigil on oma roll Keldi jumalate võitluses.
Nad peavad leidma kolm võtit. Igal ühel neist on aega 28 päeva, et oma võti leida. Kui esimene õnnestub saab otsima hakata järgmine jne. Kui keegi neist alla annab, loobub või ebaõnnestub, kaotavad kõik naised oma elust ühe aasta.
Vastutasuks saab igaüks neist miljon dollarit. 25 tuhat dollarit ettemaksuks ja ülejäänud raha siis kui kõik kolm võtit on leitut.
Võtmed avavad kirstu milles hoitakse kolme pooljumalanna hingesid.
Kolm klaasjumalannat on Keldi legend sellest kuidas üks noor jumal maapeale tuli ning siin ühte kaunisse neidu armus. Ta võttis neiu endaga kaasa ning abiellus temaga. Neile sündis kolm kaunist tütart. Kuri nõid varastas nende hinged. Kolm sajandit on aega, et nende hinged päästa. Igas põlvkonnas sünnib kolm naist, kes saavad omale Õpetajannalt ja Sõjamehelt ülesande neid võtmeid otsida. Raamatu naiskangelased on viimased, kes selle ülesande saavad. Kolm sajandit tagasi kokkulepitud reeglid on kuni siiani kehtinud, kuid seekord- sest see on viimane võimalus- muudab kuri nõid teispoolsusest reegeleid ning seab kangelannade elud reaalselt ohtu. Õpetajanna ja Sõjamees, kes on kaua olnud oma kodust eraldatud astuvad nende kaitseks välja, riskides sellega, et nad ei pääsegi enam kunagi koju.

Vapustavad raamatud, kaasahaaravalt kirjutatud ning täiesti imelsied seiklused.
Tegelikult pean tunnistama, et esimene raamat polnud nii hea, kui ülejäänud kaks. Seega, kes suudab ennast esimesest raamatust läbi närida, siis edasi läheb lugu kordades paremaks.
Ma armastan selliseid lugusid ja seiklusi ja muinasjutte. Loomulikult romantika, teineteise leidmine või taasleidmine..

Nora Roberts on hetkel üks minu lemmik kirjanikke. Tema stiil on väga selgelt äratuntav. Eriti meeldivad mulle tema huvi Keldi traditsioonide ja jumalate vastu ning tema lemmikuks on Iiirimaa. Mitte küll neis kolmes raamatus, aga väga sageli.
Mulle meeldivad lugude kangelannad, kes on kõik tugevad naised, kes suudavad hakkama saada iseendaga ja meestega, kes neile meeldivad. (Või siis algul väga ei meeldi, aga lõpuks ikka meeldivad).
Soovitan endale võtta need kolm raamatut raamatukogust, väike vein, natuke shokolaadi ja nautida põnevat lugemist.

Ahjaa! Üks väga oluline asi! Ärge sodige raamatukoguraamatuid isegi siis kui teile tundub, et raamatus on trükiviga- nasaalne on ka muide sõna ja raamatu nurkade keeramine on kohutavalt nõme harjumus. Kasutage järjehoidjaks paberitükke või midagi sarnast. Kahju on vahest sellistest kurbadest nurkadest.

Sarah Macdonald - Püha lehm! Seiklus India moodi

See on raamat, mida soovitati nii mõnegi targema poolt lugeda, kui käik Indiasse ees ootab, kuid minu juurde jõudis see juhuslikult alles nüüd, kui Eestis tagasi olen. Võib-olla tõesti on see huvitav ning kasulik siis, kui ise Indiast midagi ei tea. Ka mina sain üht-teist uut teada või lugeda teistsuguseid selgitusi asjadele, mille kohta ka oma tuttavatelt aru pärisin, kuid minu lemmikraamatute hulka see kuuluma ei saa.
Raamat on selles mõttes huvitav, et loed kellegi elust justkui seiklusjutu vormis, mitte ei saa kusagilt paljaid igavaid fakte, aga minu meelest on autor olnud üsna kriitiline ning selgelt ei olnud valmis andma Indiale võimalust oma südant võita. Mõnes kohas on näha küll, kuidas ta mingi tasakaalu hoidmise huvides kiidab nende kirjut kultuuri ning vaimsust ja üritab erinevaid usundeid omaks võtta, kuid see ei kõla väga veenvalt. Hoopis loomulikum on näha autorit uute oludega kohanemas ning jõudmas sinna, kus ta ei oska oodata oma külla tulnud tuttavatelt nii šokeeritud reaktsiooni. Samas sai ta ka ise üsna mugavat diplomaadielu elada, kus rahast puudust ei olnud ning perel oli abiks terve hulk teenindavat personali. Tõlke üle viriseks ka. Nimelt tundub, et tõlkija peab eestlast nii rumalaks, et on kõik j-tähte sisaldavad sõnad häälduspõhiselt kirja pannud. Minu jaoks oli kole lugeda džainidest ja Radžastanist. Samas jälle on intrigeeriv näha, kuidas jõuab kätte hetk, mil pundunud beebilaipu täis jõevesi hakkab nii püha tunduma, et tahaks seda näole pritsida ja selle kõrval jäävad ahvide persed ikka kärnaseks. Soovitaks seda raamtut pigem neile, keda huvitavad erinevad usundid ja eneseotsimine. Kui tahate lähemalt lugeda turistide lemmikpaikadest, siis siit seda otsda ei maksa. Panen kaasa ka mõned mulle enim meeldinud lõigud, mis hakkasid slma olenemata sellest, et raamatu korduvalt käest ära panin.
...tantsimine on nagu riivatuks muutunud liturgia, mille juurde kuulub iga laulusõna väljendamine oma kehaga. Kui me laulame "vaadake mu kauneid silmi", siis osutame oma silmadele ja vopsutame puusi. Kui me ütleme "ära sa narri mind", siis raputame pead ja vääname sõrmi. Me kohendame oma kujuteldavat dupatta-salli eest kinni ja lahti, jalutame ringi veekannudega ning õpime peanõksutamist, puusaveeretamist ja õlavõdistamist. Rebecca on fantastiline, Jenile meeldivad hüpped, minu lemmiktegevuste hulka kuulub aga käteplaksutamine ja randmete pööritamine. (Reshna ütleb, et see tähendavat "Ma ütlen sulle halvasti".)
Kui me järgmisel päeval Delhi vanast linnajaost koju sõidame, jääb meie vestlus Rebeccaga katki, kui märkame autotäit kutte meid vahtimas. Ma proovin nende peal kätepööritamist. Kutd kiljuvad, hõiguvad ja puhkevad hullunult naerma.
Hiljem uurin Aarzoolt, mida ma valesti tegin, ja näitan oma liigutused ette. Aarzoo kiljub.
"Sarrrrah, sa rumaaaaaaluke, sa ülesid neile, et oled eunuhh."
Me loobume tantsutundidest - mitte minu eunuhhieksituse pärast, vaid sellepärast, et me lihtsalt ei ole võimelised selliseks ujedaks, flirtivaks, suuresilmseks süütuseks, millega saavad hakkama India tüdrukud, liigutades samal ajal oma keha nagu nilbed litsikesed.
lk 313-314
Isa Arun noogutab rahulikult. Ta on harjunud lugudega jumalikust külastusest, neid tuleb siin kogu aeg ette. Talle e lähe korda isegi see, et Vatikanis ei võeta tema kogudust piisavalt tõsiselt, et neid lugusid uurida. Samuti ei hooli isa sellest, et enamik siinset rahvast on hindud, kes näivad kummardavat Maarjat, nagu oleks too üksnes üks paljudest jumalannadest.
"Hinduismi kultuuilised kohustused meie religiooni ei muuda. Väliselt on need inimesed hinduistid, kuid sisimas on nad kristlased. Nad ei ole valmis võtma Jeesust omaks kui ainujumalat, nagu mina teen, aga Jumal ei mõista neid sellepärast hukka", lausub ta õndsa naeratusega. Mulle ta suhtumine meeldib.
"Kas teie arvates on päris imed olemas? küsin ma. "On nii palju imesid ja nii palju armulisust. /---/ Ma ei õigusta ilmutuse olemasolu, kuid üht-teist on juhtunud. Mina ei tea, kuidas Jumal toimib."
Jumal toimib siin paremini kui läänes. Isa Arun meenutab mulle häbelikult ja salamisi, et India on hakanud eksportima preestreid, katmaks nende puudujääki Austraalias ja Ameerikas. Võib-olla kristuse tulevik ongi siin, kirikus, mida külastab päevas rohem usklikke, kui üht keskmist Sydney palvemaja terve aasta jooksul.
Jätame preestriga hüvasti; Emma ja Matt lahkuvad kergendustundega, Rebeccale teeb asi nalja ja mulle on see avaldanud mljet. India kristluse-tõlgendus on muutnud Jeesuse ja Maarja kamba mulle sümpaatsemaks. Esimest korda näen ma, et kristlus võib olla dünaamiline, elav usk, mis suudab areneda ja levida ilma inimhierarhia sekkumiseta. Siin, Velaganis, esineb kristlus oma parimal kujul - see on helde, rituaalne, demokraatlik, andestav ja naiselik. On kummaliselt ülendav näha miljonit inimest külastamas suurt saris portselannukku. Ehk on kristlusel anda maailmale veel midagi peale lihavõttemunade, Osmondite ja süütunde.
lk 338-339

teisipäev, 22. märts 2011

Justin Petrone- Minu Eesti 2

Olles lugenud esimest raamatut ootasin armastusloo jätku, kuid- sattusin hoopis argipäeva. Mis ei tähenda, et armastus oleks otsa saanud. Armastus tundub järjest kasvavat selles loos.

Sellepärast ma ei saagi öelda, et ma oleksin raamatu ühe hooga läbi lugenud. Mul võttis natuke aega, et jõuda järgi Justini mõttekäigule ja tema arengule. Raamatu algus tundus mulle sellepärast natuke rabe, aga pärast üle lugedes sain aru, et ma lihtsalt ise ootasin midagi hoopis muud.
Seega, ei saa ühtegi raamatut lugema hakata arvamuse või eelarvamusega või mingi suurema ootusega. Kui ma sellest aru sain ja raamatu korraks kõrvale panin, siis edasine lugemine oli väga nauditav.
Raamat siis sellest kuidas üks Ameerika poiss tuleb põhjamaale, kohaneb siinse kliima ning inimestega ning muutub endalegi märkamatult neile üha sarnasemaks. Lisaks sellele kasvab ta ning saab vanemaks. Ta saab uusi kogemusi, teadmisi ning otsib nende keskelt iseennast. Seda miskit. Naise rasedus ongi vist noore mehe jaoks selline eneseleidmise ja täiskasvanuks saamise aeg. Vähemalt võiks olla.

Minu lemmikkohad raamatust olid need, kus Justini vanemad Eestis külas olid. Külmad ja reserveeritud põhjamaalased ning kallistavad Ameerika vanemad.
Kujutlesin ehedalt ette kuidas see hetk võis välja näha. Selline kultuuride ja tavade vastuolu, ning tegelikult lausa kolme kultuuri kokkusattumine ühel väikesel kitsal Tallinna tänaval.
Ameerika, Itaalia ja Eesti.

Justini kirjeldused on mõnes kohas nii ehedad, et pole raske silme ettekonkreetset olustikku manada. Näiteks Justin Soome naistega õllekas joomas...
Raamatut on mõnus lugeda, jutt on ladus kuigi vahest teeb mõned ootamatud hüpped.

Kui Justin on öelnud, et ta ei plaani rohkem oma elu kirja panna, siis on sellest äärmiselt kahju. Osalt räägib minus puhas eestlaslik uudishimu, aga mis edasi sai!?!?! Ma ju tean kes on Epp ja Justin ja Marta...
Ma pole nendega küll kunagi kohtunud, kui läbi blogide tundub nii mõnigi inimene sulle kui juba päris oma tuttav.
Ja siis kui need mõtted on kõik mõeldud, siis järgmiseks tuleb mõte, et päris kõike ei saa ju ka raamatusse kirjutada ja kõikidele minusugustele lugeda anda.

Soovitan seda raamatut lugeda. Kuid võtta seda natukene kui eraldiseisvat raamatut esimesest osast. Sest muidu võib juhtuda nii nagu minuga läks.

See raamat on ideaalne eestlasele, kes tahab teada, et mida need kõik ülejäänud inimesed meist arvavad.

pühapäev, 13. märts 2011

Bengt Jangfeldt: Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond.


Zanr: biograafia
Kuidas juhtusin lugema: haarasin pooljuhuslikult raamatukogust segase impulsi ajel kaasa. Ei kahetse mitte üks raas.
Kuidas lugesin: raamat oli nii kaasakiskuvalt kirjutatud, et lugesin selle läbi nelja päevaga. Olen lugenud kolm korda õhemaid teoseid kümme korda kauem ning siis ka pooleli jätnud.
Lühike lõpp-hinnang: üks parimaid biograafiaid, mida olen lugenud. Soovitan soojalt, kui sul on huvi ajaloolise Nõukogude Liidu kujunemisaastate ning selles figureerinud inimeste elusaatuste vastu. Või siis, soovitan kui näidet meisterlikult kirjutatud biograafiast.


Pean tunnistama, et kuni selle raamatu lugemiseni ei teadnud ma Majakovskist mitte midagi. Jah, ma teadsin nime. Teadsin, et on olemas luuletused "Nõukogude kodaniku pass" ja mõned lasteluuletused. Kuid Bengt Jangfeldti poolt avatud ukse taga ootas sedavõrd teistsugune, kaasakiskuvalt sürrealistlik maailm, et parimaks võrdluseks on ehk tragikoomilised filmid nagu "Pulp Fiction" või "Train Spotting" jne. Kõige veidram - tegemist ei ole väljamõeldisega selles plaanis, et biograafia aluseks on ju reaalselt kogutud faktilised tõendid, intervjuud, materjalid. Sa arvad, et sa hakkad lugema "mingi kommunistlikust luuletaja" elulugu. No kui huvitav võib see olla, onju?

Kuid lugedes satud sa ülimalt tormilisse maailma. Esiteks - tegemist on Venemaaga. Otsida loogikat Venemaast on juba loogikaviga iseenesest. Teiseks on biograafia objektiks olev inimnatuur sedavõrd absurdselt vastuoluline (tõepoolest "tormiline"), et hasartmängusõltlasest Majakovski kirjeldamiseks sobivad ainult vastanduvad mõisted. Hiiglaslikult väiklane. Eemaletõukavalt vastupandamatu. Vallutajast kaotaja. Sangarlik argpüks. Lõpuks on võimatu jääda neutraalseks. Sa elad sellele inimesele kaasa, kord imetledes, siis jälestades, siis kaasa tundes ja austades. Ja sa ei saagi lõpuks aru, mida siis ikkagi Majakovski kohta arvata. Keegi ei saa aru. Ei saa aru töölisklass (kellele ta enda arvates kirjutab), ei saa aru partei ladvik, ei saa aru armukesed, ei saa aru inglise luure... Ta ei mahu kuhugile, ta ei sobi kuhugile. Lõpuks tuleb Majakovski "luua" - kuid selleks peab ta olema surnud. Sõna otseses mõttes on ainuke lahendus "kasti (või siis pronksi või graniiti) löödud Majakovski." Sest elavana on ta ebastabiilsem kui mingi radioaktiivne isotoop... Ning isegi siis tuleb ta kanoniseerida vastavalt propagandamasina reeglitele. Kuni aastani 2005 ei teadnud inimesed neid vapustavaid seiku "kõigile teada-tuntud" poeedi kohta. Ent osad materjalid on salastatud Venemaa riiklikes arhiivides aastani 2050...
Kolmandaks on "kõik omavahel seotud" - suhete ning seoste võrgustik sisaldab aukartustäratavalt palju ajaloo (kuri)kuulsaimaid nimesid. Ning nimesid nende taga, mis tegelikult on algpõhjuseks nende nimede esilekerkimisel. Nagu poleks ka Majakovskit ilma tema muusa Lili Brikita. Või poleks Lilit ilma Ossipita. Või kogu seda lahtirulluvat sündmustejada ilma nende "kolmikabieluta". Majakovski elu kohal, nagu paljude teiste selle ajastu inimeste elude kohal, kõrgub kosmiline plakat kirjaga "Ärge segage, siin teeb tööd saatuse iroonia." Valus.

Lugemise ajal valdas mind pidevalt tunne, et vaatan põnevus- või seiklusfilmi. Poleks oodanud seda ühelt luuletaja biograafialt. Ja ma mõtlen, et kuidas pole veel keegi filmimaailmas märganud, et nende ees lebab üks absoluutselt kuldaväärt filmimaterjal... Tõsi, see ülesanne on ehk lootusetult raskete killast. Aga unistada ju võib.

Nora Roberts- Päikese kalliskivid, Kuu pisarad ja Mere süda

Kolm raamatut täis Iiri legende, muusikat ja teineteiseleidmist.
Loomulikult järjekordne armastusromaanide triloogia.
See, et autor armastab Iirimaad ja seal elavaid inimesi ei tekita kahtlust. See kuidas ta kirjeldab sealseid inimesi ja loodust- see on hingematvalt ilus ning ma ei jõua ära oodata aega millal mul endal on võimalus sellele karmile maale reisida.
Kolm raamatut on põimitud ühte läbi legendi. Legend räägib haldjaprintsi ja tavalise neiu armastusest. Sellest, kudias haldjaprints pakub neiule kalliskive, pärleid ja safiire, kuid unustab ära kõige olulisema- armastuse.
Haldjaprints ning kauni naise vaim on lõksus ajas ja needuses. Selle needuse saavad vaid murda kolm järjestikust tõelist armastust.
Juhuse tahtel satuvadki õiged inimesed elama just sellesse õigesse majja, ning lood hakkavad argnema.
Loo keskmeks on Haldjamägi Ardmore´i külakeses.
Lugu on põnev ning kaasahaarav, hästi kirjutatud, kuigi mulle tundus, et esimene ja kolmas raamat olid paremad kui teine, aga samas olid teises raamatud nii hingematvalt kaunid kirjeldused kahe inimese suhetest, et... Raske oli mitte armuda, nii raamatusse, tegelastesse kui ka kirjaniku kirjutamisstiili.

Üle kõige oli raamatus, aga tunda perekonna olulisust ja tähtsust. Seda, kuidas väikeses kohas kõik hoolivad teineteisest ning perekond oli on ja jääb kõige olulisemaks.
Soovitan kõigil romantikutel ja Iirimaa fännidel kindlasti lugeda. Mul oli siiralt kahju lugedes, et mul polnud võimalik kuulda seda muusikat, ehedat iiri muusikat, ühes ehedas iiri kõrtsis.


Seda lugu tunnevad kindlasti kõik...

esmaspäev, 7. märts 2011

Raamatuklubilistele!

Tere kõigile!


Epp Petrone raamat "Kas süda on ümmargune" ootab järgmist lugejat.
Palun saada mulle meili peale simplema7@hotmail.com oma aadress ning panen raamatu teele.

Samas panen järjekorda ka järgmise raamatu lugejaid.
Järgmiseks raamatuks on Justin Petrone "Minu Eesti 2"

Andke teada, kes on huvitatud lugemisest! Raamat jõuab minuni lähiajal ning paari nädala pärast saan selle juba edasi saata.

Kes veel ei tea, siis Petrone Print saadab meile tasuta raamatu, et saaksime seda kõik lugeda ning oma arvamuse siia ülesse panna. Kuna nende raamatud on väga populaarsed, siis on neid raamatukogudest teinekord päris raske saada.

pühapäev, 6. märts 2011

Allan Keian- Otsetee paradiisi

Raamatukogust täiesti suvaliselt valitud raamat. Hetkeemotsiooni ajel. Ja ma ei kahetse. Juba algusest peale kistakse sind kaasa meeletusse seiklusse, mis kestavad lõpuni välja.
Raamat on otsekohene, julge, kaasahaarav, metsik, pöörane, väga hea...
Täiesti võimatu on raamatut käest panna, sest koguaeg toimub midagi. Kogu tegevus raamatus kestab vaid paari päeva jooksul. Ja nende paari päeva jooksul jõuab ikka väga palju juhtuda. Mõnel inimesel ei juhtu kogu elu jooksul nii palju.
Kirjutamisstiil on väga ladus ja mõnus. Lugeda on imelihtne, kirjeldused mõnusad ja tekst aus, otsekohene ja natuke ropp. Aga mitte maitsetu.
Natukene annaks võrrelda raamatut Nullpunktiga, kuid käesolev raamat on parem. Tempo on kiirem, lugu on ülihea ning .. Ahh ühesõnaga võtke raamat raamatupoest või raamatukogust ning valmistuge pööraseks seikluseks.

Kuna raamatu autor on oma kodulehel avaldanud ühe lõigu raamatust, siis soovitan sinna lugema minna. Seega, raamatust rohkem SIIT.
Soovitan raamatut kindlasti lugeda, sest noored Eesti poisid kirjutavad väga häid raamatuid.

reede, 4. märts 2011

Leelo Tungal- Kristiina see keskmine

Täiesti vapustav lasteraamat! Ma lugesin ja naersin ning nostalgitsesin.
Raamat räägib ühest tüdrukust kellel on vanem õde ja väike pisike noorem õde ning sellest kuidas kogu perekond hakkama saab.
Muidugi on hirmus keeruline kui koju tuuakse uus pereliige.
Kõik täiskasvanud peaksid vahest lugema lasteraamatuid. Kas siis päris üksi või siis lastele ette. Muide teinekord on päris lahe raamatut ette lugeda ka elukaaslasele.
Eriti selliseid mõnusalt kirjutatud lugusid, kus on naerda nii mõneski kohas.

Richard Branson- RÄÄGIME ÄRIST, MIDAGI VARJAMATA. GLOBAALSE ETTEVÕTJA SEIKLUSED

Esiteks alustan sellest, et ma olen vaimustunud selle mehe eduloost. See on justkui Ameerika unelm.
Lugedes seda raamatut oli aru saada, et see mida ta teeb meeldib talle. Ta on kirjutanud enamuse raamatust säravate silmadega ning tõenäoliselt on sama särasilmsed ka teised Virgini töötajad.

Ma soovitan seda raamatut lugeda kõigil, keda vähegi huvitab kuidas üks ettevõte võiks töötada. On huvitav lugeda kuidas minu jaoks üks edukamaid mehi on oma firmad üles ehitanud, kuidas need toimivad ning mis on edu saladus.
Googeldage Virgin America ja te leiate pildid vapustava interjööriga lennukitest, millega mina tahaksin kindlasti lennata.

Ühesõnaga raamat on innustav ja annab nii mõnegi mõte kasvõi igapäevaeluks.

Nora Roberts- Morrigani Rist, Jumalate tants, Vaikuse org

Nende kolme raamatu kaante vahele on koondunud kokku vampiirid, nõiad, ajas- ja maailmade vahel rändamine, keskaeg ja tänapäev, armastus ja võitlused.
Kõik elemendid mida ühe hea raamatu jaoks vaja on.

Esimese raamatu algus ei tahtnud kuidagi minu jaoks omaseks saada. Kuid ma jätkasin kangekaelselt lugemist sest teema tundus ülihea olevat. Ja ma ei pidanud pettuma. Nora Roberts on minu jaoks olnud läbi aegade üks lemmikuimad kirjanikke. Tema fantaasialennud on lahedad, olustikud, õhkkonna loomised ja kirjeldused lummavad.
Olles jõudnud esimese raamatu poole peale ei suutnud ma enam raamatut käest panna. Õnneks oli mul võimalus mitu päeva kodus olla ning kõik kolm raamatut korraga läbi lugeda.
See kuidas panna kolme raamatusse kokku kogu eelnevalt loetletud nimekiri ja palju muud- selleks peab osav olema. Muidugi kindlasti on võimalik, seda kõike ka igavamalt kirjutada.

Raamatut soovitan kõigile lootusetutele romantikutele, kes armastavad salapära, seiklusi, võitlusi ja loomulikult armastust...

Blog.tr.ee