teisipäev, 15. juuni 2010

Epp Petrone - Kas süda on ümmargune? (2)

Minu nägemus siis...
Lugesin raamatu põhimõtteliselt jutiga läbi. Oli tõesti tohutult palju infot, aga seekord ei nautinud ma nii väga mitte stiili,vaid sisu. See teksti hüplemine siiski mõjus halvasti ning segadust tekitavalt. Aga mul tekkis tunne. Et tahaks ka... tahaks end kõigest kohe lahti rebida ja seda enam hakkasin tahtma Indiasse. Kohe.

Tekkis tunne, et rebiks seljast riided, seisaks jalad-käed laiali ja hüüaks: elu, tule! Kogu elu oma tõusude ja mõõnadega. Raputa mind lahti argipäevast. Ära lase hirmudel saada võitu. Tahaks riskida ja seigelda, end lõpuni avada, avastada ja haavatavaks muuta/muutuda. Lähtuda sisetundest. Olla sõltuv ja paindlik. Leida tasakaal või avastada oskus leppida paratamatusega. Või hoopis rabeleda ja võidelda oma õnne eest. Elada tunnetes ja tunnetades. Tekkis tõeline tahtmine kirjutada ise teistest sõltumatult oma elu lugu.

Raamat oli täis uskumatute elude kirjeldusi. Paneb mind ennastki kahtlema, kas olen elu jooksul mõne inimesi ebaõiglaselt valelikuks tembeldanud. Raamatu nimest ei saanud ma lõpuni päriselt aru ja ma ei julge anda hinnangut, kas see on hea või halb raamat. See ei mahu lihtsalt sinna tavalise raamatu skaalale, aga ju iga raamat, mis paneb su tõsiselt elu üle mõtisklema, tekitab tugevaid emotsioone ja soove midagi muuta, on siiski hea raamat.

neljapäev, 10. juuni 2010

Epp Petrone- Kas süda on ümmargune?

Olen selle raamatu sünniloost natukene Epu blogi kaudu tuttav. Mitte küll palju, aga mõned seigad tulevad ette. Seega on see justkui mõne vana tuttavaga kohtumine, kus ta räägib sulle oma seiklustest.
Arvan, et see iseloomustab seda raamatut kõige paremini.

Tegelikult on raske uskuda, et see raamat on kellegi mälestus. No minu vaatenurgast. Täie mõistuse juures olev inimene jätab kõik maha ja läheb ühe "hulluga" mööda maailma rändama. Mina poleks Harriga kunagi kaasa läinud isegi mitte lähedal asuvasse poodi. Kuigi tema lugusid oleksin hea meelega kuulanud.
Ja kuna mulle meeldib lugusid kuulata ja lugeda, siis on see raamat just selline, mida lugeda ja saada teada midagi kellegi kohta. Olen pikka aega jälginud Epu tegemisi läbi tema blogi ja seega on ta natukene nagu tuttav ka. See on see blogimise võlu. Hunnik võõraid inimesi peab sind tuttavaks. Nad teavad sinust asju, mida oled kirja pannud.

Raamat ise on tihe. Korraga ei saa palju lugeda. Peab vahepeal hingetõmbepausi võtma, raamatu kõrvale panema ja muid asju tegema.
Mõne aja pärast tahaks ikkagi edasi lugeda. Ja lugeda on palju. Oi kui palju. Osa raamatust tundub täieliku väljamõeldisena, kuid elu on näidanud, et mõtle midagi välja ja tegelikult on keegi selle läbi elanud. Nii hea kui halva.

See on raamat mis jääb kummitama.

Märkus: Raamat on saadetud www.raamatuklubi.blogspot.com liikmetele lugemiseks Petrone Prindi poolt. Minul oli au olla esimene lugeja. Kõik siinsed blogijad, palun võtke minuga ühendust, et saaksin kordineerida raamatu edasiliikumist. simplema7@hotmail.com

reede, 4. juuni 2010

Alona Kimhi „Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus.“

Kogumiku esimeses loos on kirjanik tänu oma sorava stiilile ning sarkastilise huumorisoonele suutnud veenvalt edasi anda üheksa-aastase tüdruku maailma. Pärast isa surma võtab minategelane vastu tähtsa otsuse — ta peab vastutama ema õnne eest. Ta võtab seda nii tõsiselt, et kannatab ära kõik kasuisa püüdlused teda õpetada, kuigi mitte miski ei häiri teda rohkem viimase ponnistustest. Ema ongi lapse tubliduse pärast õnnelik. Ilmselt mõistavad kõik, kellel on olnud kasuisa, peategelase tundeid.
Humoorikas stiil jätkub ka teises loos, mis räägib noore naise vaatenurgast naiseks olemisest moodsas maailmas. Peategelane kannatab buliimia käes ning otsustab end sellest haigusest võõrutada. Juttu lugedes jääb mulje, et selle sammu juures on tegu eelkõige maineküsimuse, mitte enda tervisega: maine loeb kangelanna jaoks üleüldse palju, nii on tema jaoks väga oluline on jätta endast õnneliku inimese mulje. Võõrutus äpardub ning loomulikult on selles süüdi homodest moedisanerid, algkooliõpetajad, mehed, naised, MTV, paljud teised. Või siiski peategelane ise – uut tüüpi naine - kes kõikidest püüetest hoolimata on lasknud suurel voolul end kaasa kiskuda?
Kui esimene novell on oma humoorikas-sarkastilis stiiliga äärmiselt kaasahaarav ja nauditav, siis teises novellis varjutab teemakäsitlust veidike vulgaarne, kohati labane eneseväljendus. Tundub nagu oleks intelligentsele edukale noorele naisele selline väljendusviis kohustuslik, et mõjuda veenvalt.
Sellest hoolimata on Kimhi kaks novelli justkui maitsemeeli kõditav eelroog, mis tekitab tühjakõhutunde ja soovi veel lugeda.

neljapäev, 3. juuni 2010

Mihkel Raud- Sinine on sinu taevas

Täiesti vapustav raamat.
Ma sain selle raamatu nädalaks inimese käest, kellele see raamat üldse ei meeldinud.
Võtsin raamatu kätte ja enam käest ära panna ei suutnud.
Olen märganud, et lugedes on aru saada, mis on kirja pandud ühe hooga ja mille kallal on vaeva nähtud. Igal raamatul ja lool on oma rütm. Selle raamatu rütm oli kiire ja ladus.
Tundus, nagu oleks raamat kirja pandud ühe hingetõmbega.
See, kuidas raamat oli üles ehitatud, kuidas lood põimusid ja kõik lõpuks selgeks sai oli vaimustav. Kogu aeg ootasid ja püüdsid mõistatada, et mis edasi saab. No, siis kui selleks aega jagus.
Mihkel Raua äärmiselt ladus keelekasutus on ainult kasuks.
Loomulikult peab kiitma Raua julget mõttelendu. Vandenõuteoreetikud oleksid vaimustuses.
Muidugi tekitab raamat küsimusi, et see on ju ilukirjanduslik teos, aga kuidas need asjad ikka päriselt on.
Kujutan ette, et on olemas inimesi, kes võivad seal kirjutatut võtta tõena...
Aga mis ja kus see tõde on?
Soovitan raamatut kõigile, kellele meeldib väike teravus, põnevus ja vandenõuteooriad.
Arvan, et Raua raamat on kui eriline õhtusöök. Selline, kus laual on asjad, mida sa igapäevaselt ei söö. Kõik on ahvatlev, aga proovimisel osutub nii mõnigi asi kibedaks, maitsetuks või sinu jaoks täiesti vastikuks. Kuid lõppkokkuvõttes saad sa sellest kõigest täiesti unustamatu kogemuse, mida meenutad veel pikka aega.
Ma ei hakka siia stiilinäidet panema, kuna ma ei suuda valida oma lemmik kohti. Neid on liiga palju. Ma ei saaks ju praktiliselt kogu raamatut ümber kirjutada...

Fantastilist lugemiselamust!

Blog.tr.ee