reede, 27. august 2010

Cecelia Ahern - P.S. I Love You

Olete ehk selle-nimelisest hittflmist kuulnud. Raamatust räägitakse ka väga hästi.
Mina küll nutta ei saanud, aga naerda ja kaasa elada küll. Tegu on üsna omapärase looga naisest ja mehest. Eriliseks teeb loo see, et mees on surnud, naine aga õnnetu, sest on kaotanud oma parima sõbra, esimese ja elu armatuse; inimese, kellele ta elas ja hingas ning ei oska nüüd enam kuidagi edasi elada.
Tema abikaasa aga oli ettenägelik ja mõtles välja süsteemi, kuidas aidata oma naisel edasi liikuda ja taas õnnelik olla. Naerda, lõõgastuda, armastada, saavutada tunnustus ja rahulolu oma tööst jne jne jne.
Naine siis hakkab vastumeelselt aga väga järjekindlalt mehe instruktsioone täitma, võideldes pidevalt enda hirmude ning masendusega. See ei ole väga õnnelik lugu, aga ta paistab silma. Siin ei ole suhkruvõõpa ning võltsnaeratusi. Siin on tundeid seinast seina. Hirme. Kohmetust. Naeru. Flirti. Südamlikke hetki ja kõike muud. Aga lugege ise.
Mina lugesin inglise keelset versiooni, aga olen üsna kindel, et suudate ka eestikeelse versiooi välja peilida google'i abiga. Nautige!

neljapäev, 19. august 2010

Anu Samarüütel-Long "Minu London"

Juhuslikult, nii nagu need kohtumised ja leiud blogimaailmas juhtuvad, avastasin siinse raamatuklubi. Jäin lugema, hakkas meeldima ja otsustasin ise kah teite sekka tulla. Raamatukoi sai minust suhteliselt hilja, aga nüüd on too paberist bakter mind täiega vallutanud.


Ma läheks hommepäev! Ausöna. Hakkaksin kohe kotti pakkima ja istuksin kasvöi enne kukke ja koitu lennukisse, et taaskord Londonisse lennata. Ja minu reisipagasis oleks kindlasti Anu Samarüütel-Long’i äsjailmunud raamat Londonist. Harvad on need juhud, mil ma pliiatsiga raamatuid täiendama asun, aga “Minu Londoni” lugemisel oli harilik alati körval, et mind huvitavatele paikadele ja pönevatele seikadele jooned alla tömmata. Ja neid jooni tuli palju!

Anu raamatut lugedes oli pidevalt tunne, et könnid mööda Londonit kaaslaseks tagasihoidlik ent asjad-väga-hästi-läbi-möelnud giid. Ja see giid ei alustanud ringkäiku sugugi mitte Buckingham Palace’i eest, vaid hoopis endale südamelähedastest linnasoppidest muutes kuulsa turismimeka koduseks ja elamisväärseks paigaks. Anu viib lugejad sageli Ida-Londonisse (East End) ja seda suure mönuga. Kuna tegu on rahvaste paabli ja boheemlaste magnetiga, siis koguneb kunstiinimesi sinna ohtrasti ja sageli. Anu sönade kohaselt on Ida-Londoni öhk kunstist tiine ja selline öhustik paneb köik inimesed looma ja uusi ideid hauduma. Igast Anu kirjutatud reast öhkub armastust kirjeldatud kantide vastu ja teadupärast pole miski nakkavam kui kellegi siiras enthusiasm.

Lisaks ajaloolisele tööliste ja värskete emigrantide rajoonile Ida-Londonile jalutame koos raamatu autoriga pikemalt Sohos, käime Tate Kunstigaleriis, külastame ohtralt pubisid, söidame puhkusele Cornwalli (Inglismaa edela osas merest uhutud poolsaar), tiirutame kuulsate punaste double decker’itega (kahekordsete bussidega), mönuleme Londoni ohtrates parkides ning teeme pöhjalikumalt tutvust inglise köögiga. Muideks, jutu inglise “kohutavast köögist” teeb Anu kiiresti pihuks ja pörmuks ning peatüki löpus on kasvanud isu köike ise proovida vett suhu toovalt suureks.

Raamatu pöhiteljeks on aga autori kaheaastased öpingud maailma kuulsaimas moekoolis, London Central Saint Martins College’is. Vöib-olla kogemata, vöib-olla kavatsetult, aga lood koolielust on kohati lausa närviköditavalt pönevad. Moetudengid peavad kahe aasta jooksul läbima tösise kadalipu pea kohal range, ootamatu, aeg-ajalt lausa metsiku direktrissi vari. Louise Wilsoni mustas hölstis kuju paneb kooli seinad oma käratustest värisema ning kihutab öpilaste südamed saapasäärde. Ometigi on just see legendaarne naisterahvas kooli selgroog ning vöimsa taseme tagatis. Suur ja jöuline Louise Wilson ning tagasihoidlik ja ülikorralik pöhjamaa moelooja – juba selle suhete duo pärast tasub raaamatut lugeda.

Muideks, köigile neile, kellele meeldib lugedes uut ja huvitavat körva taha panna ning oma kultuuripagasit täita, pakub Anu raamat ohtralt killukesi erinevatest valdkondadest. Mis on Cornwallist turistide magneti teinud? Mis täpselt on cream tea? Kellele kuuluvad köik Inglismaa luiged? Kas caf’ on sama mis kohvik? Kelle raadiosaateid tasub Londoni entusiastil kuulata? Milliseid inglaste kiikse kirjeldavaid raamatuid tasuks poest otsida?

“Minu London” oli mulle ühe vihmase päeva kaaslaseks. Ja hea oligi, et öue ei kippunud, sest raamatut käest panna ma ei tihanud. Kindlasti on oma osa minu enda anglo hullusel ning Londoni vaimustusel. Aga peamisteks pöhjusteks olid kindlasti autori mönus jutulaad, kerge pönevus, ohtrad huvitavad viited ning last but not least, Anu enda suur armastus tolle Thames’i kaldaid ääristava suurlinna vastu!

Justin Petrone- Minu Eesti

Ma olen kaua oodanud, et see raamat lõpuks minuni jõuaks.
Algul oli mul plaan see endale sünnipäevaks osta, kuid just siis olid kõik raamatupoed sellest tühjad.
Raamatukogust seda raamatut saada pole lootust olnudki, nagu enamusi "Minu" sarja raamatuid. Vahest väga harva satun vaid mõne peale. Muidugi ma pole väga sage raamatukogus käija ka.
Aga paar päeva tagasi nägin raamatut ühe töökaaslase laual ja põhimõtteliselt võtsin selle sealt jõuga. Okey- väike nali. Küsisin ilusti. Töökaaslane oli raamatu toonud lugeda meie firmas töötavale ameeriklasele. Kes muide räägib suurepärast Eesti keelt ning lisaks sellele veel Rootsi keelt ning kui ma ei eksi siis ka Vene keelt. Ise peab ta oma keeleoskust kehvapoolseks. Samas ei oska üks osa meie venekeelsetest töötajatest üldse eesti keelt. Aga mõnel on lihtsalt keelte peale rohkem annet kui teisel. Noormees oli raamatu kiirelt läbi lugenud ja talle oli see meeldinud.

Aga nüüd siis minu muljed raamatust.
Sageli juhtub nii, et kui midagi väga ootad, siis lõpuks selle asja kätte saades on pool võlu kadunud. Või siis on midagi teiste poolt hullult kiidetud ja sa ise avastad, et tegelt see polegi midagi erilist.

Minu Eesti kohta seda öelda ei saa. Mulle meeldis ladus kirjakeel. Ma arvan, et raamat on inglise keeles kirjutatud ja siis Eesti keelde tõlgitud. Vähemalt arutlesin ma sel teemal oma peas mitmeid kordi. Võibolla ma isegi olen sellest kuskilt lugenud, aga võibolla ka mitte. Seega, see on minu arvamus.

Kuna tegelased on ju päris elus ja olen Justini ja Epu blogisid lugenud, siis kartsin, et äkki hakkab see segama. Samas oleksin ma võinud lugeda ükskõik millist teist head armastusromaani kus tegelased on väljamõeldud.
Raamat on äärmiselt romantiline.
Aga mitte ainult. Raamatust võib lugeda Eesti ajaloo kohta natuke näiteks.

Ma oleksin võibolla ise rohkem oodanud teravamaid võrdlusi kahe kultuuri erinevuse kohta, kuigi neid oli küllaga. Aga see, on see tüüpiline Eestlane, keda huvitab, et kuidas ta ikka teistele paistab.

Raamatu esimeses pooles sai rohkem naerda. Minu lemmik koht on see kus Justin esimest korda kanget sinepit sööb. ;)

Kindlasti soovitan raamatut kõigile ja ootan põnevusega järge.
Muide raamatu lõpp on väga põnevaks tehtud.

Häid lugemiselamusi!!

teisipäev, 17. august 2010

John Steinbeck "Vihakobarad"

"Vihakobarad" on selles mõttes Peegli sõjaraamatuga ühel lainel, et kujutab samuti inimhulkade kannatusi neist mitteolenevatel põhjustel.
1930. aastatel, nagu ma aru sain, läks Ameerikas lahti suur masstootmine. Oklahomas oli palju väikefarmereid, kelle vanaisad indiaanlastelt kunagi maa ära võtsid ja nemad usinasti harisid viletsa kliima ja vaese elu kiuste oma maisipõlde. Siis aga jäid pideva saagiikalduse tõttu pankadele võlgu, pangad ja suurmaaomanikud said nende maad endale ja polnud enam kasulik vähe tootvaid rentnikke pidada. Tulid suured traktorid, kündsid kõik põllud üles mingite muude põllukultuuride jaoks ning farmeritele öeldi, et kaduge siis kus kurat.
Kuna levisid kuuldused, et Californias on vaja palju puuvilja- ja puuvillakorjajaid, asusid tuhanded koduta jäänud farmerid oma peredega sinnapoole teele. Logude autode, rasedate naiste ja vanuritega, peaaegu ilma rahata, läbi Nevada kõrbe...
Eks nõrgemad surid juba teel ära. Kohalejõudnud aga avastasid, et nendesuguseid on seal ees juba tuhandeid ja sellest tingituna on töötunnihind peaaegu olematu, elada pole kusagil peale hädapäraste laagrite. Nutt ja häda, nälg ja vaesus.
Raamat kirjeldab ühe perekonna rändamist Californiasse. Järelsõna ütleb, et neid kodutuid rändureid oli umbes 300 000...
Kauge ajalugu eks, ja võõras maa. Aga samas nii tuttav! Kuidas meiegi talunikud on kogu aeg võlgu ja on asju, mida pole mõtet toota, sest turuhind on nii madal. Meil mitte ammu ju tulid piimatootjad Toompeale tasuta piima rahvale jagama. Raamatus kirjeldab, kuidas apelsinid ja virsikud mädanesid näljaste laste silme all ära, sest korjata ja müüa polnud neid kasulik.
Kohalike viha emigrantide vastu tuli ka tuttav ette, kusjuures seal oli ju sama maa ja rahvas, kes omavahel kemples.
Steinbecki maa, inimese ja töö kujutamine on natuke Tammsaare sarnane. Maa on tal püha ja inimene selle küljes kõvasti kinni. Mulle meeldis üks peategelasi, perekonna ema, võimas naine, kes kunagi ei kaota lootust, ilmasammas.
Jälle väga haarav raamat aga kohutavalt masendav. Pärast lugemist ei näe enam mõtet viriseda paar senti kallinenud hindade üle...

Juhan Peegel, "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Arvasin, et see on kunagiste vene sõjafilmide stiilis isamaaline üllitis, täis nõukogude võitlejate kangelaslikkuse ja rahvaste sõpruse kiituselaulu. Üldse mitte. Väga lihtne ja aus lugu, mida tunneb, mõtleb ja läbi elab noor sõdur kuskil Venemaa kolkas suurtüki järel trampides. Otse vastupidi: mõnes kohas oli juttu represseerimistest Eestis, kohati vene külade troostitusest ja sõja mõttetusest üleüldse.
Peegel kirjutab inimestest ausalt: kui inimene on uhke, ülbe või lihtsalt saamatu, siis võib ta olla nii major kui jooksupoiss, auaste ei loe midagi. Võibolla ainsa ajastu märgina tekkis mul küsimus, miks need ellujääjad tal raamatus peaaegu kõik kolhoosiesimeesteks ja direktoriteks said.
Kohati on väga kurb, kõik see surm, hirm ja kodutusetunne. Kohati on isegi naljakas, vahvaid ütlemisi jätkub.

#Pärtelpoeg kaevas varjendit. Alustas, seisis jalad harkis, kui tuli Saksa miin vilinal ja supsas Pärtelpoja jalge vahelt läbi maa sisse ja ei lõhkenudki. Muidu poleks ei Pärtelpoega ega mõnda teistki enam ja see lugu olekski lõpul. Aga ei, nii kõva tulek oli sellel miinil, et viis Pärtelpojal püksid ära. Sulatõsi, ainult mõni näru jäi veel värvli külge, küljeõmblused ja põlvepealsed jäid alles aga reitevahe oli õhule ja päikesele täitsa valla. "Kõik lapsed suveks maale," ütles Ruudi seda pilti nähes.

#Ongi nõnda, et peale kõikide muude väga raskete ja hirmsate asjade on sõjas veel kaks hirmsat ja rasket asja. Üks on see, kui oled unenäos kodumail. Pole sõda, pole surmasaamist. Sa sööd koduse laua man koduseid toite, ajad kodustega kodust juttu. Ja siis äratab sind mürsuplahvatus või raputab komandör sind ärkvele. Sellist ärkamist ei sooviks kellelegi aga kui palju kordi on selle suure sõja soldatid niimoodi ärganud! Ja kui paljud tuhanded pärast seesugust ärkamist kohe surma läinud.
Teiseks see kui polk läheb lahingusse. Läheb ja vaikib. /............/
Olgugi, et kõik on veel elus ja terved, ometigi on kolonn sõjasaatuse poolt kaheks jagatud: nendeks, kes jäävad elama ja nendeks, keda ootab suur vaikus. Kes kuhu kuulub? See küsimärk vajutab suu lukku, teeb närviliseks ja tõredaks, sellest lihtsalt ei suuda üle olla. Jõuaks juba kohale, läheks juba lahti, oleks kõik juba ühel pool...

Arvan, et minu põlvkonnal on lapseeast kaasas suht suur vastumeelsus sõjafilmide vastu. Samas sõjateema on maailmas igikestev.... See raamat paneb kaasa elama ilma filmilike veriste stseenideta. See pole sugugi nii kauge ajalugu, need surmaminejad olid ju meie vanaisad. Meie mehed ja pojad läheksid samamoodi, kuhu kästakse, kui...
Õudne tegelikult.

Mulle väga meeldis, täiesti värskena mõjus keset tänapäeva pseudoprobleeme. Ainus raskus oli mul naisterahvana sõjaterminitega nagu polk või rood, st palju seal inimesi on ja kumb on vingem vend, major või polkovnik jne.

reede, 13. august 2010

Haruki Murakami - "Kafka on the Shore"/ Kafka mererannal

See on üks nendest raamatutest, mida võiks lausa mitu korda lugeda, et kõiki Murakami-sama poolt sinna sisse lükitud nüansse märgata ja hinnata. Selles loos, mis hõlmab üht 15aastast poissi Kafka Tamurat, kes tahab saada maailma tugevaimaks 15aastaseks; üht keskealist ullikest meest nimega Nakata, kes kaotas lapsepõlves mälu,;üht mälestustega vanemat daami; noort naist, kes sisimas tunneb ennast paremini mehena ning üht seiklusjanulist veoautojuhti, kes ei armasta pikki lugusid; on mitu erinevat tegevustasandit ja ajavööndit.
Kujunes nii, et Kafka oli mulle kaaslaseks suvistel rongi-, bussi- ja autosõitudel. Raamatu peatükid olid nimelt just sellise hea pikkusega, et ei pidanud põneva koha pealt katki jätma ja järgmisel korral edasi lugedes ei läinud ka miskit kaotsi. Teose enda teemagi puudutas teada-tuntud kognitiivset metafoori life is a journey (elu on tee). Nii oli ka see raamat ja see lugu üks teekond, mis kulmineerus mitte millegi lõppemise vaid hoopis uue algusega.
Murakami-sama oskab luua põnevust, humoorikaid olukordi ja mõnusaid karaktereid., ka  kergeid filosoofilisi arutlusi Selles raamatus on kõik see, mis mulle jaapanlaste puhul meeldib (mis puudutab eelkõige meelelahutuse valdkonda). See on selline mõnus natuke ulmeline kiiksuga lugu, mille alatooniks on siiski reaalsus.
Eriti meeldisid mulle Murakami mõttekäigud, mis tulid vahel väga tuttavad ette. Näiteks pole mulle kunagi meeldinud kui mul kästakse kujutada ennast umbes 5 või 10 aasta pärast, sest.. kes teab? Murakami kirjutabki:
I try imagining myself in 40 years time, but it's like trying to picture what lies beyond the universe. 
lk 227

Igatahes mina olen oma raamatuostuga rahul :)

Blog.tr.ee