kolmapäev, 28. november 2007

Jilly Cooper- Ratsanikud

Olen seda raamatut lugenud korduvalt. Esiteks muidugi sellepärast, et mulle meeldivad hobused ja see teema on mulle südamelähedane. Kuid Jilly Cooper on kirjutanud selle raamatu vägagi loetavas ja ladusas keeles. Kindlasti on suur osa ka tõlkijatel, kelleks on Tiina Laats ja Krista Kaer.

Raamat räägib Inglismaa tippratsanike argipäevast. Kirjeldatud on kahte täiesti erinevat olukorda. Üks, kus kõige suuremat rolli mängib tahe ja armastus ning teist kus mängib rolli raha ja positsioon ning võimalused.
Kokku puutuvad kaks lapsepõlve vihavaenlast, kes peaksid ühtses meeskonnas Inglismaa eest võistlema, kuid lõpuks taandub kõik ikkagi omavahelisele konkurentsile.
Raamatus on kolm neli erinevat suhteliini. Rikaste vanemate, kuid kõrgseltskonda sobimatu, Tory ning vaese mustlaspoiss Jake´i lugu. Rikka ja eduka Ruperti ning Heleni lugu. Ruperti sõbra Billy lugu, ning Tory noorema õe Fenella naiseks saamise lugu.

Raamatus on kõike. Seiklusi, tuhkatriinulugusid, õnnetut armastust ja kõigele sellele veel lisaks võimalust kaasa elada kaotustele ja allakäigule. Vaatamata sellele, et suur osa tegevust keerleb hobuste ümber on see ikkagi suurepärane naistekas.

Katkend raamatust:

Õhtusöögi ajal hakkasid sekretärid aina tobedamat juttu ajama, ning Billy tusatuju süvenes. Punapea oli täitsa kena, paraku oli ilmselge, et ta eelistaks voodisse ronida pigem Ruperti kui billyga. Viimasel polnud üldse millekski tuju. Kolmveerand kaksteist oli Rupert valmis hotelli minema, kus neid ootas ees ebameeldiv üllatus. Feni (Fenella) polnud ikka veel.
"Põrgu pihta, Malise ronib just taksost välja. Mine räägi talle Driffieldi hobusest, ma võtan võtme ja ootan Feni tema toas. tule järele kui oht möödas."
"Kuidas ooper oli?" küsis Billy viisakalt.
"Oivaline. Nutsin viimase vaatuse ajal lahinal."
"Halvad uudised. Driffieldi hobune on rivist väljas. Mädanik jalas."
"Siis hüppab Fen. Fen, kes on ilusti voodis jah?"
Billy noogutas kohmetult. "Kus siis veel."

Kasvavas raevus istusid Billy ja Rupert Feni toas ning ootasid. Pool neli hommikul kostis ukse tagant kobistamist ja tuttavat häält. Ainsa hetkega oli rupert ukse lahti rebinud ja Feni sisse tõmmanud.
"Mida pagana päralt sa endast kujutad? Kus sa olid?" käratas ta.
Feni juuksed olid sassis, silmad vilasid midagi nägemata ringi, seljas oli tal hall siidpluus, mis vaevu kubemeni ulatus ning käevangus kandis ta oma roosat keliti.
"Buona notte, härrased, ma olen vist valesse tuppa sattunud, vabandust," pobises tüdruk ja komberdas ukse poole.
"Tule tagasi," sisitas Rupert. "Ja lao välja, millega sa hakkama said."
Fen põrnitses mehi hägusel pilgul. "Ma olin koos ministriga, väga peen ja haritud mees. Ütles, et mina olen ka kunstiteos ja ostis mulle selle imelise pluusi. Pucci juurest."
Fen tõusis püsti, üritas keerelda, kuid vajus kohe voodile kokku. "Ja ma pean teile kahjutundega teatama, et kaotasin oma neitsilikkuse. Pole mingit mõtet seda leitud asjade büroost otsima minna, sest see on täitsa kadunud. Läinud."
Billyt valdas sügav kurbus.
"Tule ma aitan su voodisse," ütles ta raskelt.
"Oh, küll ma ise saan, egas meesterahvas pea mind kaks korda ühe õhtu jooksul lahti rõivastama. Sa oled muidugi imearmas, kallis Billy." jõudis Fen veel lausuda, enne kui voodile pikali prantsatas ja teadvuse kaotas.
Billy tõmbas talle teki peale.

Läbi puuriva valu ja piina- kas torkis keegi tema ajusid tulikuuma oraga?- kuulis Fen kellahelinat. Arvatavasti kiirabiauto sireen, mis viib ta haiglasse surema. Kuid see oli kõigest telefon.
"Hommikust, Fen," teatas Malise reipalt. "Magasid hästi? Ja palju õnne sulle- astud täna Driffieldi asemel üles."
"Kuidas palun?!" kraaksatas Fen õudusega.
"Teeb päris keeletuks, eks?" naeris Malise. "Kohtume tunni aja pärast tallide juures. Macaulay vaja ette valmistada."
Fen pani oiates telefoni käest. Siis ajas ta end kähku üles, komberdas vannituppa ning oksendas kaua ja põhjalikult. Tuppa tagasi jõudnud, kergitas ta ettevaatamatult kardinaid. Päevavalgus lajatas talle näkku nagu raske poksikinnas. Fen vaarus telefoni juurde, valis Billy numbri ja ütles: "Siin Fen- vist. Palun kutsu mulle kiirabi."


Kuidas Fenellal võistlus läks ja kas kiirabi kutsuti kohale peab juba ise raamatust lugema.

tTGKzZCkyN

1 kommentaar:

Heli ütles ...

Ratsanikud on tõesti hea ja huvitav raamat. Tegevus toimub pidevalt ning igav ei hakka. Samuti on väga hea Cooperi Rivaalid, mida tasub ka lugeda.

Blog.tr.ee