Ma olen vist küll viimane, kes seda lugenud on, aga ka mina tahan oma muljed kirja panna.
Minu meelest Epp kirjutab üldse hästi. Tema tekstis on iga lause justkui isemoodi. Ei teki minu jaoks talumatut rutiini ja iga nurga taga justkui ootavad üllatused.
Sellesse raamatusse on ta kirja pannud, mis temaga 2003 kuni 2006 Ameerikas ja vahel mujalgi juhtus ja seal on kirjas hästi palju tema elu "esimesi". Esimene kord näha amisheid, esimene grillpidude hooaeg Ameerika stiilis, esimene kord külastada WTC mälestusmärki jne. Ja kõiki neid esimesi on põnev lugeda. Minul on muidugi lastekiiks, nii et minu jaoks on põnevad ka Martat puudutavad kohad. Ja kohad, mis puudutavad tema mehe vanemate prototüüpide murdmist. Ainus, mida ma natuke vastikusega lugesin, on sõda ja poliitikat puudutav, sest minu jaoks on seda infot juba mujal ja enne ka nii palju olnud, et mu peas ajab see üle ääre.
Aga minu lemmikkoht käis hoopis nii:
Fuajee lobby piirkonda jäävad mõned kössis ja kohmakavõitu inimesed istuma, nad vaatavad telekat ja arutavad midagi poolihääli. Need on venelased, pärit Peterburi-Helsingi lennult.
Kui olen Martaga ära käinud mõnusal jalutuskäigul ning tagasi ikka hotelli tulles ikka venelasi seal näen, siis järsku taipan - miks nad istuvad imeilusal vananaistesuvel siseruumides? Nad ei tohi ju välja minna!
Marta juba seltsib kellegi venelasega ja nii saan jutule. Tundub, et neil on piinlik minu, peaaegu kaasmaalase ees, et neid niimoodi puuris hoitakse, samas kui mina vabalt õue võin minna. New Yorki sõidab ju ikkagi rahva rikkaim kiht, eliit. Nad ei ole vist harjunud selliste alandustega, et pass võetakse ära ja öeldakse, et administraator hoiab silma peal, et nad hotellist ei lahkuks.
"Ma tegelikult oleks endale ammu võinud Soome viisa teha, mul elab siin sugulane, aga ma pole vajalikuks pidanud," märgib vanem meesterahvas. Ameerikasse minevat ta juba viiendat korda, ka seal elavat sugulased. "Kui tahaksin, võiksin USA-sse emigreeruda," lisab ta.
"Mis eristab ameeriklast ja venelast?" mõtlen endamisi. Kujutagem ette, et grupp Ameerika inimesi satub lennuki tehnilise rikke pärast kusagile kolmandasse riiki, mille viisasid neil pole. Kas neil võetaks passid ära ega lubataks isegi hotelli kõrvale parki jalutama? Kui midagi sellist teha söandataks, siis võtaksid need ameeriklased koju jõudes juristidega ühendust ja kaebaksid lennufirma kohtusse tekitatud moraalse kahju pärast.
Aga venelased istuvad ja joovad teed. On jamadega harjunud. Ja seavad end fuajees sisse, poolihääli jutust saab kõva venekeelne lärm.
Edasi lugege ise. Minu meelest vaatab Epp kohati asju nagu väike laps maailma avastades, ja seda heas mõttes. Tore on koos temaga avastada.
Minu meelest Epp kirjutab üldse hästi. Tema tekstis on iga lause justkui isemoodi. Ei teki minu jaoks talumatut rutiini ja iga nurga taga justkui ootavad üllatused.
Sellesse raamatusse on ta kirja pannud, mis temaga 2003 kuni 2006 Ameerikas ja vahel mujalgi juhtus ja seal on kirjas hästi palju tema elu "esimesi". Esimene kord näha amisheid, esimene grillpidude hooaeg Ameerika stiilis, esimene kord külastada WTC mälestusmärki jne. Ja kõiki neid esimesi on põnev lugeda. Minul on muidugi lastekiiks, nii et minu jaoks on põnevad ka Martat puudutavad kohad. Ja kohad, mis puudutavad tema mehe vanemate prototüüpide murdmist. Ainus, mida ma natuke vastikusega lugesin, on sõda ja poliitikat puudutav, sest minu jaoks on seda infot juba mujal ja enne ka nii palju olnud, et mu peas ajab see üle ääre.
Aga minu lemmikkoht käis hoopis nii:
Fuajee lobby piirkonda jäävad mõned kössis ja kohmakavõitu inimesed istuma, nad vaatavad telekat ja arutavad midagi poolihääli. Need on venelased, pärit Peterburi-Helsingi lennult.
Kui olen Martaga ära käinud mõnusal jalutuskäigul ning tagasi ikka hotelli tulles ikka venelasi seal näen, siis järsku taipan - miks nad istuvad imeilusal vananaistesuvel siseruumides? Nad ei tohi ju välja minna!
Marta juba seltsib kellegi venelasega ja nii saan jutule. Tundub, et neil on piinlik minu, peaaegu kaasmaalase ees, et neid niimoodi puuris hoitakse, samas kui mina vabalt õue võin minna. New Yorki sõidab ju ikkagi rahva rikkaim kiht, eliit. Nad ei ole vist harjunud selliste alandustega, et pass võetakse ära ja öeldakse, et administraator hoiab silma peal, et nad hotellist ei lahkuks.
"Ma tegelikult oleks endale ammu võinud Soome viisa teha, mul elab siin sugulane, aga ma pole vajalikuks pidanud," märgib vanem meesterahvas. Ameerikasse minevat ta juba viiendat korda, ka seal elavat sugulased. "Kui tahaksin, võiksin USA-sse emigreeruda," lisab ta.
"Mis eristab ameeriklast ja venelast?" mõtlen endamisi. Kujutagem ette, et grupp Ameerika inimesi satub lennuki tehnilise rikke pärast kusagile kolmandasse riiki, mille viisasid neil pole. Kas neil võetaks passid ära ega lubataks isegi hotelli kõrvale parki jalutama? Kui midagi sellist teha söandataks, siis võtaksid need ameeriklased koju jõudes juristidega ühendust ja kaebaksid lennufirma kohtusse tekitatud moraalse kahju pärast.
Aga venelased istuvad ja joovad teed. On jamadega harjunud. Ja seavad end fuajees sisse, poolihääli jutust saab kõva venekeelne lärm.
Edasi lugege ise. Minu meelest vaatab Epp kohati asju nagu väike laps maailma avastades, ja seda heas mõttes. Tore on koos temaga avastada.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar