Kadri Kõusaar ja Rosamunde Pilcher

Neid kahte olen viimastel päevadel lugenud. Pilcher on juba vana tuttav, sest mu ema armastab teda ja tema kirjutisi, aga Kõusaar ja teised Eesti noored tegijad on minu jaoks võõras maa. Nüüd aga sattus pihku Kõusaare "Vaba tõus" ja see meeldis mulle. Ta kirjutab stiililiselt väga omapäraselt. Kohati räigelt, kohati lihtsalt mõtlema panevalt. Kokkuvõttes huvitavalt. Selline reality-checki teema. Ma e oskagi rohkem iseloomustada, aga soovitan.

Üks lõik ka:

"Kuigi talvel oli torn külastajatele suletud, lasi ta mul üles ronida ja "seal oma asjadega tegeleda nii kaua kui soovi on". Iga paari päeva tagant sõitsingi villisega kohale, lippasin läbi lume majakavahi maja juurde, lobisesin paar sõna ja muheledes avas ta mulle tuletorni ukse. Iga kord muutusin kõrgusega julgemaks, päris ukse külge tardunud polnud ma enam kunagi. Värisesin - külmast, hirmust ja naudingust vaheldumisi. Pisarad, lained ja tunded traavisid - küll see oli hirmus ja mõnus!"

Rosamunde Pilcher on aga üks armsamaid kirjanikke üldse. Tema teosed ei pruugi saada klassikaks, sest nad on nii pehmed. Aga nad on nii siirad ja helged. Lood elust ja armastusest. Mitte kunagi labased. Ei laskuta voodielu detailidesse. Seekord võtsin tema lühijuttude kogumikud ette ja see oli üsna raske kogemus. Iga jutuga elad end jutu sisse ja siis vihastad, kui jutt järsku läbi saab. Ja ta saab. Mitte mingis lõplikus punktis vaid kohas, kus kõik teed jäävad lahti.

Ka üks katkend tema raamatust "Helesinine magamistuba":

"Nüüd oli kesktalv ja jälle jõulud ja preili Cameron oli üksinda. Kui Mitchellid oleksid seal olnud, oleks ta nad järgmiseks päevaks lõunale kutsunud, kuid nad olid läinud koos abielus tütre Dorsetisse jõulusid veetma. Niisiis seisis nende maja tühjalt. Seevastu Ashleyde maja oli hõivatud. Nad olid saabunud Edinburghist päev või paar tagasi, ent preili Cameron polnud nendega veel rääkinud. Ta tundis, et peaks rääkima, aga mingil seletamatul põhjusel oli talvisel ajal raskem kontakti saavutada. Ei saa ju sundimatult lobiseda üle aiamüüri, kui inimesed jäävad majja, tuled süüdatud ja kardinad ette tõmmatud. _Ning ta oli liiga häbelik, et leida kontakti võtmiseks mingi põhjus ja koputada nende uksele. Kui ta oleks neid paremini tundnud, oleks ta ostnud neile jõulukingitusi, aga kui neil ei ole tema jaoks midagi, siis võiks see piinlikkust tekitada. Lisaks oli veel komplikatsioon proua Ashley raseduse näol."

Eksole ju armas! Selline süütu ja hea. Ja meil kõigil on oma ellu veel veidi headust vaja.