pühapäev, 15. juuni 2008

Karl May- Winnetou

Kes meist kunagi poleks lugenud vapra indiaanlase, Winnetou, seiklustest.
Mina olin selle raamatusarja tõsine fänn. Mul olid olemas kõik kolm raamatut. Ma lugesin neid ikka ja jälle. Need raamatud olid mul peas.
Kui ma endale hiljuti raamatukogukaardi tegin, siis esimesena hakkasid mulle riiulis silma just need kolm raamatut. Haarasin nad endale kaasa ja ei kahetse. On hea lugeda uuesti midagi vana ja armsat. Midagi sellist, mis oli minu lapsepõlve mängude ja unenägude sisu.
Mul oli maal vanaema juures hobune, kellega ratsutades kujutasin ette ennast vapraks ja uhkeks indiaanlaseks. Isegi linnusuled olid juustes.

Kuigi raamatu peategelane on Old Shaterhand, noor ja haritud sakslane, on selle raamatu kõige erilisem ja tugevam kuju siiski minu jaoks Winnetou. Noor apatšide pealik. Indiaanlasi on alati raamatutes kajastatud, kui uhket rahvast. Neil olid erilised teadmised ja oskused ning üllas hing.

Raamatutes kirjeldatud aega, ehk see tõeline Metsik Lääs, tundub olevat väga pikk periood Ameerika ajaloost. Tegelikult seda tõelist ja raamatutes kirjeldatud romanilist aega oli vaid 20-30 aastat. Nende aastatega tekkisid tõelised ja väljamõeldud kangelased.
See tundub kõik väga romantiline olevat raamatutest lugedes, kuid tegelikult oli see raske aeg.



Kolmest raamatust kõige parem ja põnevam on esimene. Teine raamat on justkui vägisi kirjutatud ja seda pole nii lihtne lugeda. Samas viimane, kolmas raamat, on juba jälle väga hea.

Soovita kõigil aegajalt oma lapsepõlve lemmikraamatuid uuesti lugeda. See on justkui hetkeks lapsepõlve tagasiminek.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oi, mina samuti lapsepõlves nii nautisin neid Winnetou-lugusid. Nüüd meenus, kuidas ma sarja kolmandat, viimast raamatut lugesin. Noh, sai see ostetud ja ma muidugi hiivasin selle kohe endale ja pugesin sellega õhtul voodisse. Lugesin. Kell oli juba ammu üle südaöö, ilmselt juba mitu tundi uues kuupäevas - ja minul põnev koht käsil. See Winnetou saatuslik haavatasaamine. Ega ta ju ometi ei sure ära? Mitte veel?! Keerasin lehti edasi ühtaegu ootuses ja kartuses: mis edasi saab? Ja siis kuulsin, kuidas isa õue suitsetama läks. Kähku tuli surnuks ja raamat padja alla. Kuid olin ilmselt hiljaks jäänud: isa tuli ja küsis raamatu endale. Miskipärast ei hakanud ma protestima, vaid andsingi. Ja keerasin magama - mis mul muud üle jäi? Ehkki põnevus piinas nii mis hirmus.
Hommikusöögilauas tuli raamat jutuks. Isa oli selle öösel läbi lugenud. Ema küsis, pealkirja põhjal: kas Winnetou saabki surma? Ja isa? Vastas, et jah, saab vaat niimoodi haavata ja surebki. Ja minul pettumus missugune. No oli vaja siis ette ära rääkida?! Nojah, pealkirja põhjal võis muidugi aimata, et raamatu lõpuks Winnetoud enam ei ole - aga et just seal, sellessamas kohas, mis mul pooleli oli? Oi, ma olin solvunud...

Maria ütles ...

;)
Tore on lugeda sinu mälestusi. Ohh.. neid lapsepõlveraamatuid on nii palju.. Paljud neist muutsid mu maailma...

Anonüümne ütles ...

Thanks for writing this.

Blog.tr.ee