Sandra Brown- Embus Päikeseloojangul

Kõigepealt autorist.
Ma ei ole kunagi pidanud pettuma üheski tema kirjutatud raamatus. Tema imeline oskus kirjeldada läbi kahe lehekülje ühte suudlust ja seda teha nii elavalt, et sa tunned nagu oleksid osa sellest... Või tema erinevad teemad... Tema julgus kirjeldada asju nii elavalt ja põhjalikult, et teinekord jookseb hirmujudin üle selja või sa unustad end lugema kahe inimese lähedusest ...
Tema sulg jookseb kergelt ja tema fantaasia on piiritu. Kui ma kunagi peaksin nimetama, et kelle moodi ma tahaksin olla, siis vot just tema moodi tahaksin ma osata kasutada sõnu.

Raamatust.

Meil kõigil on oma minevik. Meie minevikus on midagi mida me püüame varjata. See pole muutunud olenemata sellest milline sajand või aastatuhat parasjagu on. Meil kõigil on midagi minevikust kas häbeneda või varjata. Eks need lood ole erinevad ja süüteod siis kas suuremad või väiksemad.

Kui kaks venda leiavad metsast juhuslikult poolsurnud naise, kelle seeliku all lamab äsja surnult sündinud laps ei kohku nad eemale vaid kutsuvad oma vanemad. Naine võetakse voorivankrisse, teda ravitakse ja korraga selgub, et ta on vajalik. Samal ajl on üks ema surnud oma lapse sünnitamisel. Ja lapsele on vaja amme.
Öösärgis naine viiakse leinava isa vankrisse ning sealt toimub nende kahe esimene ja tuline kokkupõrge. Mees ei suuda lubada oma lapse juurde sellist naist. Tema naine oli puhas ja puutumatu, aga see keda ammeks pakuti.. see oli midagi räpast ja paha.
Kuid loodus nõuab oma ja laps ei saa ometi näljas olla. Mees kes ainult lapse pärast on nõus naise oma vankrisse võtma ei kujuta ettegi milline teekond see tegelikult saab olema.
Mees kes süüdistas naist moraalituses ja teab milles veel varjab isegi midagi oma minevikust. Midagi hoopis hullemat.

/Mamma oli kõike näinud ja hõikas oma lastele, kes ajasid Lydiat taga nagu kanapojad, et nad jääksid paigale. "Mine kutsu härra Coleman, Atlanta. Ütle, et ta annaks hobused Luke´i hoole alla." Bubba hoidis Rossi rakendi juhthobust, samal ajal kui ta isa õiendas nende hobustega.
Sekundi pärast tuli Ross joostes üle praamu tahumataplankude. Harjumusest oli ta käsi kabuuril, mis oli rohmaga reie külge kinnitatud. "mMis on?"
"Lydia. Teie vankris."
"Lee?"
"Korras. Hoolitse oma naise eest, härra Coleman."
Mamma otsis ta pilku ja hoidis seda ühe paljuütleva hetke, enne kui mees süüstis oma vankri poole. Kui ta heitis oma pika jala üle tagavärava ja sisse astus, nägi ta nurgas kägaras kogu, pea käte vahele peidetud. Naine nuttis hüsteeriliselt.
"Lydia!" kähvatas ta. "Mis kurat..." Ta võttis kaabu peast ja viskas kõrvale, tõmbas siis terve keha sisse ja läks üle põranda, et naise kõrvale kükitada. Ta sirutas käes, kavatsedes need rahustavalt naise pealepanna. Aga need peatusid õhus viivu, enne kui ta need tagasi tõmbas.
"Lydia," ütles ta hellemalt. Nutt oli kibe, südame põhjast, otsekui põrgust. "Sa oled kõik oimetuks ehmatanud. Mis sul viga on="
Nagu enamiku meeste puhul, olid temalgi ilma põhjuseta pisarad arusaamatud. Ja nagu enamik mehi, sai ka tema vihaseks, kui selgitust ei tulnud. "Lydia, jumala pärast, ütle mulle, mis viga? Kas sa said haiget? On sul valus?" KAs naine oli pea ära löönud? Miks ta seda niimoodi kinni hoidis? Mees püüdis ta käsi eemaldada, aga naise käed olid nagu surmakangestuses.
Meelehites haaras ta naisel õlgadest ja hakkas teda kõvasti raputama, kuni naine laskis käed alla. Segaduses vahtis ta hajevil pilguga mehe otsa ja klammerdus oma tuimade sõrmedega mehe särgi rinnaesisesse. "Ära lükka mind... vette... jõkke.. Palun, ära... lükka..."
Ross vahtis teda tummas masenduses. Ta oli näinud mehi surmaohus, vaatamas sisse püstolisuust, mis sekundi pärast pidi nende ajud sodiks laskma, aga ei olnud ühelgi näol kunagi niisugust alasti hirmu näinud. Naise pupillid olid suured, et neid ümbritses ainult merevaiguvärvi ring. Ta huuled olid kriitvalged. Näis, et näos pole endam tilkagi verd.
"Lydia, Lydia." Mehe hääl oli rahustav ümin ja ta ei mäletanud hiljem, et võttis naise näo oma pihkude vahele. "Millest sa räägid?"
"Jõgi, jõgi," ütles naine nagu joobnu, kõvemini ta särgist kinni haarates./

/ Mees teadis, et suudleb naist ja sinna polnud midagi teha. Valikuvõimalus oli temalt tükk aega tagasi ära võetud. See hetk oli ette nähtud, saatusest määratud, ja ta kiusaks saatust, kui ta sellele vastu hakkaks. Seepärast alistus ta oma tahmisele ja laskis jumalatel juhtida, et tema pea laskus aeglaselt alla naise ootava suu poole.
Algul ta üksnes puudutas neid huuli. Naise sõrmed klammerdusid kõvemini tema rinnale. Mees ootas, kuni ei suutnud enam vastu panna. Siis kallutas ta naise pea tahapoole, et paremini temani ultauda, ja hõõrus oma huuli vastu naise omi,, puudutades neid virrudega ja surudes kõvemini, kuni need paotusid.
Rossi süda tagus ebaühtlaselt, aga ta ei kiirustanud. Ta kõhkles, võttes aega hingata sisse naise magusat hingeõhku ja oodata , mida ta leiab selle pehme värina tagant.
Ta puudutas naise ülahuult oma keeleotsaga, kergelt, nii väga kegelt, et ta isegi polnud kindel, kas ta oli seda puutunud, kuni kuulis tasast, katkelist ohet, mis pääses naise huulilt ja õhkkergelt teda riivas./

See teekond Texasesse oli kahele noorele teekond ka teineteise ja iseenda tundmaõppimiseks.