Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole seda raamatut ise lugenud. Veel. Küll aga on mulle kolmveerand sellest raamatust ühes seltskonnas ette loetud. Ilmekalt, kommenteerides ja südamest naerdes, nii et pisarad silmist väljas. Nüüd ootan vaid palgapäeva, et ka endale päris oma „Naine“ osta. Raamatut oli hea kuulata, see haaras kaasa kohe esimesest etteloetud peatükist ja nii saigi väikesest „ampsust“ korralik kirjandusõhtu. Loe veel! Natuke veel! Mis edasi saab? Mulle meeldib Ruitlase blogilik stiil, tekst oli lihtne ja tugeva annuse huumoriga vürtsitatud ning jäi meelde. Kuigi ma ei ole raamatut veel ise lugenud, olen ma seda juba vähemalt kümnele oma tuttavale edasi soovitanud.
Loomulikult tundub mulle kui Naisele, et lugu on üle võlli keeratud, kuid siiski eluline. Kes meist ei oleks tahtnud uusi ja ilusaid asju ning kui endal võimalust ei ole, siis laenu saamiseks panga poole pöördunud. Muu maailm ju laenudest elabki! Kes meist ei oleks raha kulutanud nii nagu Ruitlase Naine. Raha ju kulutamiseks ongi! Kes meist ei oleks kollast mobiiltelefoni ostnud. Mehele. Sünnipäevakingiks ja järelmaksuga. Teisiti ei ole ju lihtsalt hetkel võimalik! Äratundmisrõõmu omajagu.
Ja ausalt, kalalkäimise ja puugiotsimise koha peal naersime kõik kõva häälega ja südamest. Ma ei tea, miks mehed naersid ja ma ei tea, miks naised naersid, aga me naersime. Ja see on kõige olulisem. Hallis ja nukravõitu sügisõhtul oli Ruitlase naine nagu päikesekiir, mis irriteerivalt kõditas.
Võib olla ei oleks ma raamatust nii kiljuvas vaimustuses, kui oleksin seda esimest korda ise vaikselt ja omaette lugenud. Ma ei tea. Ja jumal tänatud, et ei tea. Oleksin võinud paljust ilma jääda. Oleksin ehk mõelnud, et fui, milline ropp raamat ja nilbe mees, kes niiviisi kirjutab. Fui! Seltskonnas aga esmakordselt raamatut kuulates, jätsime roppused kõrvale, neid ei ole vaja tähele panna. Vahemärkusena tuleb öelda, et Tüüpiline Mees niiviisi räägibki. Kordi hulleminigi.
Kõigil minusugustel puritaanlike kalduvustega Naistel soovitan selle raamatu lugemise ajaks naljasoon puhtaks teha, nii on lihtsam lugeda. Ja kui vähegi võimalik – korraldage üks ühislugemine. Naerda saab – garanteeritult!
Johanna Maria
pühapäev, 27. september 2009
Olavi Ruitlane ja Naine
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
4 kommentaari:
Mina olen kuulnud üsna negatiivseid arvamusi selle raamatu kohta - umbes nagu selles stiilis, et kas Kreisi raadio on naljakas?
Nu minu arvates kreisi raadio oli labane ...
Ka mul on plaanis see raamat läbi mäluda, eks siis näis ;)
Meil oli reedel tööjuures arutelu selle raamatu teemal. Keegi lugenud veel pole, aga kõik on midagi kuulnud. Hetkel liigub see raamat meil tööjuures käest kätte ringi ja kõik ahmivad lugeda. Eks paista, kas on hea või ei. Teine raamat, mis elevust tekistas on Merle Jäägri raamat.
Mina olin ka kuulnud vaid negatiivseid arvamusi ja on loomulik, et laseme end sellest mõjutada. Kuigi ei tohiks. Minu arvates on Kreisiraadio kohati väga naljakas. Minu arvates on isegi Borat kohati naljakas. Minu arvates ei tohi kõike lihtsalt võtta must-valgelt ja siis ongi naljakas:)
Mina lugesin Ruitlase Naise algust raamatupoes ise ja vaikselt. Pani lugema, pani muigama. Mõtlesin, et võtaks raamatukogust, aga siis tundus et see Naine on nii vastikult tüüpiline, et ajas närvi. Sest mina ju EI OLE tüüpiline naine! Teate küll, muig.
Arvan et on hea raamat, kellele meeldib, kellele mitte, aga kindlasti on see seda väärt, et igaüks ise prooviks lugeda.
'Triumfikaare' naine ajas mind samal põhjusel närvi, aga raamat oli ju ometi hea.
Postita kommentaar