Maria Kupinskaja - Minu Alaska

Jälle kord pean tunnistama, et Eppu minu-sarja on kokku kogunenud/kogutud tõelised pärlid. Juba peale kolme-nelja esimese lehekülje läbilugemist, oli mulle selge, et see saab olla ainult üks tõeliselt hea raamat. Jälle stiili pärast eelkõige. Ma olen ju stiiligurmaan. Mu nimekaim on tõeliselt originaalne ja suutis teha minu jaoks huvitavaks maa, mille suhtes seni ükskõikne olnud olen. Ja tõenäoliselt olen edaspidi ka, sest seal on külm. Aga vähemalt korraks... haaras ta seiklus mu endasse.

See, kuidas ta räägib tõelistes ekstreemtingimustes elamisest või kirjeldab erinevaid kohti ja inimesi. Minu jaoks igavaid numbrilisi näitajaid tasakaalustavad mahlakad, kuid vägagi arusaadavad võrdlused, mille peale keegi teine ei tuleks. Aga minu stiil pole tema oma kõrval midagi. Seega lisan vaid ühe pika-pika katkendi.

Vahel võtavad meie rakendamisprotseduurid korraliku käsikähmluse mõõdu: mina surun põlvede vahele lükatud koera jalgadega kokku, et luua kahe sekundi pikkune "rabelemispaus", tema aga püüab samal ajal oma kelgusõidu-rõõmu terve maailmaga jagada. Mul on vaja kõigest kaks sekundit, vahel isegi vähem, et lükata rakmed rabelevale loomale pähe, kuid nende sekundite leidmine võtab vahel minuteid. Ilma naljata.

Kui rakmekimp õnnelikult kaelas, järgneb protseduuri valusaim osa: ikka veel põlvi kokku surudes kummardun ma õnneliku sabaliputaja kohale, haaran mõne esikäpa ja suunan seda osavalt rakmevõrgustiku õigesse avausse. Koerte jaoks on see ideaalne aeg minu näo ja kõrvadega tutvumiseks.

"Oo jee, ta nägu on siinsamas! Ma tahan teda limpsida! Ma saan teda limpsida! Oo, ma olen nii rõõmus, ma olen nii rõõmus (limps-limps), me läheme jooksma, onju, me läheme jooksma?" annab looma kehakeel kogu vajaliku informatsiooni ja mina püüan nägu eemale pöörates rakendamisega ühele poole saada.

Üldarvestuses olen võitjapositsioonil - alati ja ilmeksimatult! - mina, sest sellist koera, kes jääkski ette rakendamata, minu uhkus ei aktepteeri. Samas tuleb tunnistada, et vahel saab vastane finaalikaotusele vaatamata ilusaid stiilipunkte, sest mõnikord lahkun ma poksiringist laubale löödud muhuga või natuke üles paistetanud ninaga - nende kalduvus koonudega ringi vehkida ei tõota head, kui minu nägu on sealsamas kõrval. Kahe konkreetse isendi puhul, vennad Vern ja Elvis, olen ma rakmetesse panemist suisa vältima hakanud, sest meie igahommikused võitlused lõppevad ALATI vastase stiilipunktide ja kohtunike aplausiga. Ei, need ei ole teps mitte Vern ja Elvis, kes verevalumeid saavad.

Nende omanikul Randyl ei jää muud üle, kui ainult naerda, et meie hommikused rakendamised algavad minupoolse hüüdega: "Randy, vennad ebanormaalsed võtad täna sina!"

- lk 75-76