Minu jaoks oli ta Minu-sarja raamatutest enim selline, mis kiskus ka sinna riiki. Tore on ju lugeda, et keegi võttis julguse kokku ja kolis Moldaaviasse või saab karmi kooli Argentiinas, aga millegipärast just see vähemalt sama kehva kliimaga Island hakkas enim enda poole tõmbama. Ma lihtsalt tahaksin oma silamga näha laavat ja vulkaane ja geisreid, eriti neid koobastes asuvaid ujumiskohti ja maa sees leiva küpsetamist ja taaskord vapustavaid koski ning liustikke ning üldse - kuidas oleks elada kohas, kus maa pidevalt kümme korda ikka päevas väriseb ning kõik kohad on maalõhesid ning aurupahvakuid täis. Ma ei suuda seda siiani päriselt ette kujutada, kuigi Tarvo Nõmm andis oma parima.
Ka stiililiselt pole raamatul viga. Hiljem kirjutan välja mõned oma lemmikkohad. Ainus, mis jäi häirivaks, oli see, kuidas peaaegu kõik peatükid rääkisid sellest, kuidas autorile tuli jälle mõni külaline Eestist ja nad koos Islandile järjekordse ringi peale tegid. Ehk oleks andnud kudiagi huvtiavamalt serveerida...
Niisiis lemmikkohad:
"Võtan ruttu kaamera ja hakkan filmima. Raivo hüppab vette ja ma proovin pilti teravustada.
"Kurat, siin pole ju põhja olemaski!" hüüab Raivo veest.
Samal ajal olen mina saanud pildi teravaks ning suunanud selle Raivole... Kohe märkan, et tema selja tagant tõuseb veest veel kellegi pea. Esimese ehmatusega ei saa ma aru - mingi kiilakas veel vette roninud? Siis aga taipan, et tegemist on hülgega, kes tuli ilmselt veepinnale vaatama, et kes see imelik siin siblib vees. Ei käida ju siinkandis meres ujumas ning ega hülged ole varem sellist elukat vees näinud."
- lk 26
""Aga tead, mis tunne oli Tallinnas maandudes? AInult minu pärast oli öösel välja aetud toll ja piirivalve ning mina tulin, vaid kaks kätt taskus. Sa ei kujuta ette, kui pahaste nägudega nad olid. Keegi oli keset ööd tulnud nende und segama," ei suuda Mait imestada oma kummalise reisi üle.
Ma ei ole veel tõtanud peeglist oma nägu vaatama, kui Mait mulle kell kolm öösel helistas, selleks, et öelda, kui pahaste nägudega piirivalvurid Tallinna lennujaamas on.
Pärast kõne lõppu ei tule aga kohe und ning lähen ja vaatan end peeglist. Sobiksin vist sel hetkel kah piirivalvesse."
- lk 221-222
Neid kohti, mis mulle meeldisid, on tegelikult palju, aga ma ei suuda neid enamuses enam üles leida, kahjuks.
Ka stiililiselt pole raamatul viga. Hiljem kirjutan välja mõned oma lemmikkohad. Ainus, mis jäi häirivaks, oli see, kuidas peaaegu kõik peatükid rääkisid sellest, kuidas autorile tuli jälle mõni külaline Eestist ja nad koos Islandile järjekordse ringi peale tegid. Ehk oleks andnud kudiagi huvtiavamalt serveerida...
Niisiis lemmikkohad:
"Võtan ruttu kaamera ja hakkan filmima. Raivo hüppab vette ja ma proovin pilti teravustada.
"Kurat, siin pole ju põhja olemaski!" hüüab Raivo veest.
Samal ajal olen mina saanud pildi teravaks ning suunanud selle Raivole... Kohe märkan, et tema selja tagant tõuseb veest veel kellegi pea. Esimese ehmatusega ei saa ma aru - mingi kiilakas veel vette roninud? Siis aga taipan, et tegemist on hülgega, kes tuli ilmselt veepinnale vaatama, et kes see imelik siin siblib vees. Ei käida ju siinkandis meres ujumas ning ega hülged ole varem sellist elukat vees näinud."
- lk 26
""Aga tead, mis tunne oli Tallinnas maandudes? AInult minu pärast oli öösel välja aetud toll ja piirivalve ning mina tulin, vaid kaks kätt taskus. Sa ei kujuta ette, kui pahaste nägudega nad olid. Keegi oli keset ööd tulnud nende und segama," ei suuda Mait imestada oma kummalise reisi üle.
Ma ei ole veel tõtanud peeglist oma nägu vaatama, kui Mait mulle kell kolm öösel helistas, selleks, et öelda, kui pahaste nägudega piirivalvurid Tallinna lennujaamas on.
Pärast kõne lõppu ei tule aga kohe und ning lähen ja vaatan end peeglist. Sobiksin vist sel hetkel kah piirivalvesse."
- lk 221-222
Neid kohti, mis mulle meeldisid, on tegelikult palju, aga ma ei suuda neid enamuses enam üles leida, kahjuks.
Postitused
2 kommentaari:
Island on ka minu kindel lemmik selles sarjas.Selle stiil ja tõenäoliselt ka autor ise on selline ehe, siiras, inimlik, kuidagi mõistetav ja omane. Ta ei püüdnud keegi või miski teine olla, teisena paista.Mulle on kohati teiste raatamatute puhul tundunud, et kirjutamisega rohkem sina peal olevad inimesed esinevad mina-tegelasena kuidagi võltsilt, nagu etendaks mingit rolli. Seega tahakski ehk lihtsate inimeste lihtsaid lugusid sellest sarjast leida.
Minu Island on vahetu lugemine!
Jah, ilmselt nii see on
Postita kommentaar