pühapäev, 16. mai 2010

Stephenie Meyer- Päikesevarjutus

Esimene raamat sarjast, mis ma endale ostsin. Miks just kolmas?
Tegelikult on mul lõpuni lugemata hoopis teine raamat, aga ma olen filmi näinud ja aega selle väikse asjaga on, eks.
Kolmas raamat sellepärast, et teised tahavad teada mis edasi saab. Kahte filmi oleme me näinud ega jõua kolmandat ära oodata. Treiler on meil vaadatud ja kõik muu ka.

Aga raamatust.
Loomulikult saaga kolmas osa ja põnevus püsib. Jacob-Bella-Edward armukolmnurk on eriti teravalt käsile võetud ja lõpuks pannakse priivile vaese inimlapse süda. Mida teha, kui sa armastad kahte meest. Ja kõigele tagatipuks üritab üks kuri mõrd sind tappa, sest sinu peika tappis tema peika..

See siis lühikokkuvõte raamatust.
Tegelikult olen ma eestikeelses tõlkes seekord juba natuke pettunud. Olles lugenud esimest raamatut nii eesti kui inglise keelsena ei tundunud vahe niiväga suur, aga seekord pean ma kahjuks tõdema, et tõlkija on natuke ülejala lasknud. Mitte olulistes asjades, aga just sõnakasutuses. Vähemalt mulle tundub sedasi. Ingliskeelset raamatut lugedes tekkisid minu sõnavarasse kaks uut sõna; murmured ja mumbeled. Mõlemad fantastiliselt ilusa kõlaga sõnad, mis on eesti keeles kahjuks kuidagi hoopis lahjemad ja igavamad.

Aga see selleks. Raamat on ikkagi põnev, ladusalt kirjutatud, kaasakiskuv ja romantiline. Ma loen seda sarja ja vaatan filme justnimelt romantika pärast. Selle esimese armastuse suure ja sügava tunde pärast. Selle pärast, mida ma mäletan, et ma olen kunagi tundnud. Nüüd on sellest vaid igatsus alles. Nõme oleks ju oma maailma parima elukaaslase kõrvalt kellessegi ära armuda. See tekitaks liialt probleeme, aga lugedes seda kõike on hea seda uuesti läbi elada.

Ma armastan olla armunud.

Kui rääkida filmist ja raamatust siis ma ei suuda filmis mängivaid näitlejaid endale ette kujutada raamatut lugedes. Nad pole just mu lemmikud. Mul ausalt-öeldes puudub isegi kujutluspilt neist.

Ja siis kõigile neile, kes arvavad, et see raamat on igav ja läila ja lapselik ja ma ei tea mida veel. Inimesed!! Kas te teate mis tunne on olla armunud?!?!
Mul on neile kohe olemas küsimus, et kas te tõesti ei mäleta enam seda tunnet? Või kas on tõesti olemas inimesi, kes pole seda tunnet kunagi tundnud?

Aga samas.. inimesed on erinevad ja nende maitsed ja eelistused on erinevad. Soovitan raamatut kõikidele lootusetutele romantikutele. Loomulikult alles pärast seda, kui kaks esimest raamatut on läbi loetud.

2 kommentaari:

Serinah ütles ...

Ma armun sageli. Armastan olla armunud. Olen aastaid armastanud. Aga pärast seeda, kui oled kogenud seda, mida mina oma abikaasaga (loodan et see kehtib iga kahepoolse armuloo puhul, mitte ainult meil), on Meyeri lood kahvatud ja magedad.
Aga nagu sa ütlesid, maitseasi.
Ma ei tee siinkohal raamatut maha, lihtsalt see, mida sa armumise kohta kirjutasid... häiris mind. Justkui oleks Meyer mingi guru v midagi... Mul on tunne, et ta ei tea tõelisest, küpsest armastusest midagi.

Anonüümne ütles ...

Tegelikult on selle viimase osa taga üks väike arutelu, kus seda raamatut kirjeldati sõnadega lääge ja imal.
Ma arvan, et see lugu on teismelise armastusest. Sellest mis pole veel küps ja valmis. Vaid sellest, mis alles hakkab kujunema.
Ma hindan seda, kuidas kirjanik on edasi andnud just seda otsivat ja kohanevat armumist, mis tundub kõigile meile igavene. Just siis kui me oleme teismelised.
See on midagi, mida me ei tohiks kunagi unustada. Isegi siis mitte, kui me oleme jõudnud sinna kus sina oled.
Sa oled väga õnnelik inimene, kui saad kirjledada tunnet, millest paljud ei oska unistadagi.
Kuid kujutle, et on olemas maailmas inimesi, kes elavad oma elu ilma nende tunnete ja selle mõistmiseta. Ilma, et nad kunagi saaksid aru millest sa räägid...
Ka minul on veel sinnamaani mõned pikad ja paar lühikest sammu astuda.
Tegelikult on olemas palju paremaid armastusromaane. Kuid sellel on oma naiivsuses ja lihtsuses kindlasti oma koht.

Maria

Blog.tr.ee