teisipäev, 17. august 2010

John Steinbeck "Vihakobarad"

"Vihakobarad" on selles mõttes Peegli sõjaraamatuga ühel lainel, et kujutab samuti inimhulkade kannatusi neist mitteolenevatel põhjustel.
1930. aastatel, nagu ma aru sain, läks Ameerikas lahti suur masstootmine. Oklahomas oli palju väikefarmereid, kelle vanaisad indiaanlastelt kunagi maa ära võtsid ja nemad usinasti harisid viletsa kliima ja vaese elu kiuste oma maisipõlde. Siis aga jäid pideva saagiikalduse tõttu pankadele võlgu, pangad ja suurmaaomanikud said nende maad endale ja polnud enam kasulik vähe tootvaid rentnikke pidada. Tulid suured traktorid, kündsid kõik põllud üles mingite muude põllukultuuride jaoks ning farmeritele öeldi, et kaduge siis kus kurat.
Kuna levisid kuuldused, et Californias on vaja palju puuvilja- ja puuvillakorjajaid, asusid tuhanded koduta jäänud farmerid oma peredega sinnapoole teele. Logude autode, rasedate naiste ja vanuritega, peaaegu ilma rahata, läbi Nevada kõrbe...
Eks nõrgemad surid juba teel ära. Kohalejõudnud aga avastasid, et nendesuguseid on seal ees juba tuhandeid ja sellest tingituna on töötunnihind peaaegu olematu, elada pole kusagil peale hädapäraste laagrite. Nutt ja häda, nälg ja vaesus.
Raamat kirjeldab ühe perekonna rändamist Californiasse. Järelsõna ütleb, et neid kodutuid rändureid oli umbes 300 000...
Kauge ajalugu eks, ja võõras maa. Aga samas nii tuttav! Kuidas meiegi talunikud on kogu aeg võlgu ja on asju, mida pole mõtet toota, sest turuhind on nii madal. Meil mitte ammu ju tulid piimatootjad Toompeale tasuta piima rahvale jagama. Raamatus kirjeldab, kuidas apelsinid ja virsikud mädanesid näljaste laste silme all ära, sest korjata ja müüa polnud neid kasulik.
Kohalike viha emigrantide vastu tuli ka tuttav ette, kusjuures seal oli ju sama maa ja rahvas, kes omavahel kemples.
Steinbecki maa, inimese ja töö kujutamine on natuke Tammsaare sarnane. Maa on tal püha ja inimene selle küljes kõvasti kinni. Mulle meeldis üks peategelasi, perekonna ema, võimas naine, kes kunagi ei kaota lootust, ilmasammas.
Jälle väga haarav raamat aga kohutavalt masendav. Pärast lugemist ei näe enam mõtet viriseda paar senti kallinenud hindade üle...

1 kommentaar:

sirja ütles ...

"Vihakobarad" oli taaskord selline raamat, mis korralikult läbi raputas. Lugesin seda küll juba aastate eest, aga mäletan ahastust ja kurbust ja jöuetukstegevat viha, kui tolle pere saatusega löunasse reisisin. Aga köige rohkem raputas üks viimaseid hetki, mil lapsest ilmajäänud naine näljast nörkemas meest oma rinnaga toitma hakkas - peale selliseid ridu ei suuda kohe tükka ega kellegagi sönagi vahetada, könnid ringi mingis uimas.

Blog.tr.ee