Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

Alustades heast. Pildimaterjal oli ilus. Mina otsisin Gruusia-raamatust kahte asja: võimast loodust ja põnevaid inimesi. Piltidel saab neist päris hästi aimu. Tasandikuinimestel hakkab süda kiiremini põksuma, kui mäed silmapiiril taeva poole viskuvad. Fotodel on ka toredaid kloostreid, Tbilisi vanalinna juugendlikke majasid ja hulgaliselt põnevaid inimtüüpe võluvatest punapäistest lapsukestest habetunud kavalapilguliste taatideni. Imeilus.
Kahjuks tekstis oli kogu sellele toredusele natuke liiga vähe tähelepanu pühendatud. Raamatust leiab pikki lõike hullumeelsest liiklusest, räämas linnadest, prügihunnikutest ja nõukaaegsest teenindusstiilist, kuid ebaproportsionaalselt vähe looduskirjeldusi ja sümpaatseid inimesi.
Näiteks võib neljal leheküljel lugeda peategelase sekeldustest Gruusia postisüsteemiga aga Raudami “kõige-kõige lemmikumast kohast”, David Gareji kloostrist ja koobastest umbes poolteist lehekülge, pooleks nurinaga ebasobivate jalatsite ja kisavate koolilaste seltskonna üle.
Mulle on Gruusia alati tundunud natuke müstilise riigina, mälestused 10aastase plikana seal suvitamisest on ähmased aga ilusad. Pärast Raudami raamatu lugemist ei jäänud roosadest illusioonidest suurt midagi järele.
Eestlastele meeldivad grusiinlaste külalislahked peod ohtrate toostidega? Äh, tegelikult on nende “külalislahkus lämmatav ja võõrustaja peamiseks eesmärgiks saab külalise murdmine, mis enamasti ka õnnestub”, lk 98.
Meeldivad mäed ja kloostrid? Tore on, aga igal pool vedeleb prügi, kloostris on nunnad rusutud olemisega, mungad viskuvad missa lõppedes koobaskiriku põrandale transis pikali ja totakad turistid peavad sama tegema, lk 79.
Meeldivad tulised gruusia mehed? Kahju küll, aga neil on abielu kõrvalt lõbumajades käimine täiesti tavaline asi, lk 103.
Meeldib Thbilisi juugendlik arhitektuur? Ilus, aga majad on koledasti lagunenud.
Midagi toredat on õnneks ka. Üks nunnu kingsepp, paar tragi gruusia tüdrukut, kaunud rahvalaulud ja salapärane tumedavereline prints. Imelised arbuusid ja muu söök. Nõuka-nostalgilised ekstreemsöögikohad.
Aga ikkagi, üldmuljena tundus, et autor pole väga suutnud lõunamaise kireva, räpaka ja intensiivse elustiiliga ära harjuda. Natuke häirib, kui kirjutaja vaatleb võõra maa elukombeid hämmingu ja nurinaga, et kuidas nad ometi seal niimoodi saavad ning seda nurinat ei tasakaalusta piisavalt rõõm ja vaimustus millegi muu üle, mida see riik pakub. Sama nurin domineeris minu meelest ka sarja Argentiina ja Hispaania raamatutes.
Raamatu lõpus läheb autor vabatahtlikku tööd tegema ühte lastekodusse ja areneb üks ilus kurb lugu. Tobe bürokraatia. Kahju, et...

Vaatan, et teistele on raamat hästi meeldinud, ehk siis oli minus viga.