Kathryn Stockett “Koduabiline”

Lugu valgetest ja mustanahalistest inimestest 1960. aastate Mississipis.
On üks seltskond nooremapoolseid daame, kes veeretavad oma päevi õhtusse seltskondliku lobisemise, tuluõhtute organiseerimise, poodide kammimise ja mingil määral ka majapidamisega.
Nende kodune maailm ei saaks toimida ilma mustanahaliste koduabilisteta, kes töötavad igas vähegi jõukamas peres. Nad on orjade järeltulijad, juba mitmes põlvkond teenijaid, aiatöölisi, lihtsate tööde tegijaid.
Valge pererahvas võtab nende olemasolu enesestmõistetavusega, nagu ka seda, et nad peavad käima eraldi kauplustes, koolides, bussides, raamatukogudes. Mõnes peres on mustanahaline Nanny lastele palju armsam, kui oma neuroosidest ja iseenda tühisest elust vaevatud ema, nannyde koogid ja krõbekanad on lahutamatu osa lapsepõlvest, tänu nannydele kiliseb pidudel laitmatult poleeritud lauahõbe ja valendavad laudlinad.
Tundub, et neegrinaised ise on oma teenijarolli ja piiratud eluga leppinud ega oska ette kujutadagi teistsugust kohtlemist.
Siis aga saabub kodulinna ülikooli lõpetanud kirjaneitsi, vaatab ringi ja leiab, et ikka täiega ülekohut tehakse neile armsatele nannydele. Eriti ajab teda vihale algatus ehitada mustanahalistele teenijatele tualetid väljaspoole maja, et “nad ei levitaks oma haigusi meie lastele”. Piiga võtab kätte ja algatab raamatuprojekti: palub teenijanaistel avameelselt rääkida oma elust, sellest, kuidas neid koheldakse ja mida nad elust tegelikult mõtlevad. Asi käib hästi salajas, et vältida kättemaksupogromme ja vallandamisi. Raamat ilmub lõpuks ja …
Raamatus jutustavadki kordamööda see valge neiu ja kaks musta teenijannat.
“Koduabiline” põhimõtteliselt jätkab sealt, kus “Tuulest viidud” lõppes: kuidas rahuajal mustad ja valged edasi elasid.
Üks raamatutegelane ütleb “Tuulest viidud” kohta, et seal kujutati teenijate ja valgete kooselu nagu ühte lõputut toredat teepidu. “Mina oleks Nanny asemel Scarlettile öelnud, et ta võib need rohelised kardinad oma peenesse valgesse perse pista, kui ta tahab härraste ees eputada,” või midagi niisugust see teenija turtsudes arvab.
Autor ise on selleaegses Mississipis üles kasvanud, oma pere teenija sülle maailma eest varjule pugenud. Järelsõnas ta kirjutab, et püüdis kirjeldada kogu selle kultuuri mitmetahulisust ja suhete keerukust. Perede ja abiliste suhted võisid olla väga erinevast äärmusest, varjamatust põlgusest sooja sõpruseni, tihti armastus ja võõrastamine üheaegselt. Kuigi- nagu ta raamatu peategelane lõpuks nendib – me kõik oleme ju samasugused naised.
Minule, kes ma olen Ameerika ajaloos võhik, oli päris uudiseks lugeda, et alles 60. aastatel hakkasid sealkandis ülikoolid mustanahalisi ülikooli vastu võtma ja kuni selle ajani olid isegi bussid ja avalikud kohad kahele rassile eraldi.
Mõnes mõttes pole paljude rikaste valgete suhtumine palju muutunud. “Mis nad tulevad siia ja toovad kaasa kuritegevuse, haigused ja vaesuse.” Eks?
Väga võlus mind raamatu juures olustik, atmosfäär, teenijate kõnepruuk. Naiste omavahelised suhted, perekondlikud, kogukondlikud jne olid mitmekihilised ja nii mõnedki probleemid aegumatud.