Anneli Ammas, Kalle Klandorf- Jälitaja ja jälitatav

Ma pean järjekordselt alustama, et ma ei teadnud päris täpselt kes on Kalle Klandorf enne selle raamatu lugemist. Ega ma muidugi ei tea ju ka täna teda isiklikult, aga natukene rohkem tema tegemistest tean ma nüüd küll. Loomulikult polnud nimi, kui selline mulle võõras, kuid sellel nimel polnud ei nägu ega ka tegu minu jaoks.
Veel vähem suutsid minu juhtmed kokku viia selle, et Kalle ja Merle Kalndorf on abielupaar. Ma lihtsalt pole sellele mitte kunagi mõelnud.
Niisiis, aga mida ma sealt raamatust siis ikkagi teada sain?
Kõigepealt sain ma teada, et Kalle on üsna muheda jutuga. Raamat on ladusalt kirjutatud. Kujutlege lõbusat sünnipäeva või grilliseltskonda, kus veiniklaasi ja õllekannu kõrvale räägitakse mõnusaid lugusid. Ja vot selliselt see raamat on ka kirjutatud.
Ma ei kahtle selles, et härra Klandorfi sõnades ega pea seda kõike suurustamsieks, kuid lugedes jääb mulje just sellest mõnusast jutust, kus mõnda asja natuke ilustatakse ja teist natuke paremini ja suuremalt välja paista lastakse. Ja ma kordan veelkord, et mul ei olnud kordagi kahtlust, et need lood just täpselt selliselt olid sündinud.
Raamat on väga põnev. Põnev just sellepärast, et selles raamatus on ka tükike ajalugu. Noh, seda Eesti uuesti iseseisvumise oma. Ja see on minu jaoks põnev. Ja Viru hotelli ajalugu, mis lihtsalt on viimasel ajal väga minu teema, seega kõik seosed on väga armsad.
Raamat on selline õhtune mõnus lugemine, mida korraga läbilugemsieks on natuke liiga palju. Kujutlege, et üks inimene räägib oma lugusid kaks päeva järjest ning teised peavad teda kuulama? See oleks ju ebaviisakas ja tüütu. Aga piisavate mõnusate päevaste või paariste vahedega- siis on juba päris mõnus järgmist patükki või paari lugeda.