Carlos Ruiz Zafón- Ingli mäng

Võtsin raamatu kätte tänu soovitusele. Tavaliselt on nii, et sa juba tead, kas soovitaja soovitused meeldivad sulle või mitte. Seekord ma kohe ei teagi, tavaliselt mulle meedivad need raamatud, mida tema mulle soovitab.
Haarasin raamatu suure õhinaga laupäeva õhtupoolikul ja eile õhtul lõpetasin. Pm lugesin kuni magama jäin ja ärgates haarasin uuesti raamatu.
Ma ei saanudki kuni lõpuni aru, aks mulle see raamat siis meeldis või ei.
Kogu teema oli kaasahaarav ja põnev. Dialoogid- mida oli väga palju- olid mõnusad. Tegelased värvikad ja tegevusaeg ja koht- huvitavad.
Samas.. ma ei saanud päris täpselt aru, et mis ikkagi toimus. See on selline raamat, kus sul on koguaeg tunne, et kirjanik jätab mdiagi välja ütlemata ja alles kõige lõpus sa siis kas saad aru ja teada mis see oli või ei.
Kogu lugemise prosess oli tõeliselt lahe. Tundus, et kirjanik oli mõnusalt kirjutades aega viitnud ning lasknud oma peategelastel väheke hullata.
Raamat ise räägib 1920 aasta Bartseloonas aset leidvatest sündmustest, mille keskmes on üks kirjanik. Kõigepealt tema kirjanikuks saamise lugu ja siis edasi juhused, mis viisid ta üha pöörasematesse seiklustesse.
Värvikad kõrvaltegelased. Patroon- kes teda aitas. Naine- keda ta armastas. Sõber- kes oli olemas. Kirjastajad, advokaadid, politseinikud, minevikuvarjud, noored kodust põgenevad tüdrukud ja saladused.
Kusjuures põnevust jagus ja nii mõnedki kohad olid ikka väga värvikalt kirja pandud. Nagu ma juba enne mainisin, siis kirjanik ilmselgelt lubas tegelastel aegajalt hullata ja teha mis nad tahavad, aga siis võttis ohjad jälle oma kätte.
Kuna tegemsit on ainult natukene armastusromaaniga, sest mis iganes raamatus peab alati armastus ka sees olema, siis saan seda raamatut ka teistele soovitada. Üle 400 lehekülje mõnusaid seiklusi 1920 aasta Bartseloonas. ahjaa!!! Natuke müstikat oli ka kogu selles loos...