teisipäev, 24. juuli 2012

Raimond Kaugver- Kas ema südant tunned sa?

Ma olen seda raamatut lugenud kunagi, kui olin teismeline. Probleemne teismeline, keda ähvardas Kaagverre saatmine. Seda küll mitte kooli poolt, sest mu ema suutis alati kõik asjad ära siluda, vaid minu onu poolt. Igatahes ähvarduseks see jäi vaatamata sellele, et mina ennast ei parandanud. Ma ei mäleta neid muljeid ja emotsioone toona, kui ma seda raamatut lugesin. Küll seisis too raamat mu kapi peal pikka aega. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis tõenäoliselt kellegi osava käekesega sinna pandult. Võimalik, et mul on hea meel, et ma seda raamatut toona lugesin. Aga ma lugesin siis kõike mis mulle kätte sattus. Seekord haaras selle raamatu raamatukogust mu mees. Kaanepilt tõi kohe mulle meelde miski mälestustesähvaku lõhnade ja piltidena, aga midagi täpsemat mulle ei meenunudki. Lugesin raamatu läbi peaaegu, et ühe hingetõmbega. Kõik mis kirjas oli, oli mulle tuttav, kui selle uuesti üle lugesin, kuid ometi ei mäletanud ma sellest raamatust niipalju, et ma oleksin teadnud mis edasi saab. Raimond Kaugver on täiesti fantastiline kirjanik, kelle sulg jookseb paberil libedalt ning kelle mõtted on lihtsad ja selged, tegelased väljakujunenud isiksused või vähemalt iseloomuga ning kogu tegevus vastava õhustiku ja olemusega nii tõepärane. Kuna aastat 1988 ma juba ujutan ette ning inimesi, kes on sündinud aastatel 1950 kandis kujutlen ma samuti ette 30-40 aastasena ning too ajastu ja kõik mis selle ajastu kohta kirjas on.. Kõik see saab minu mõtteid juurde minu mälestused ja emotsioonid, lõhnad, maitsed... Ma olen selles ajas elanud. Ma olen olnud üks neist, kellest see raamat räägib. Ma ei tea, kas mul on vedanud, või mitte, et ma olen täna siin ja praegu tänu oma kogemustele. Raamat räägib loo läbi ühe meesõpetaja silmade. Tema naine sureb ootamatult, ning ta otsustab minna teise linna, teise kooli. Temast saab 10nda klassi klassijuhataja. Ootamatult saab ta teada, et üks tema klassis olev tüdruk on tema tütar. Tütar, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud. See kuidas areneb õpetajate omavaheline tutvus, koostöö noortega ning millised sündmused sundisid õpetajaid külastama Sindi ja Kaagvere erikoole- peab igaüks raamatust ise lugema. Ma luban, et see on elamus omaette. Autor juhib sind kindlakäeliselt ja midagi ilustamata läbi tollase eluolu ning lisab sinna juurde selget mõistust ja arukust. Ta ei lasku haletsusse vaid pigem kirjeldab kõike ausalt ja lihtsalt ning jätab emotsionaalse rolli raamatu naistegelaste kanda.

Kommentaare ei ole:

Blog.tr.ee