"Naine Berliinis"

Mõlemal korral kui olen seda raamatut lugenud, olen tundnud, et pean seda kellelegi soovitama. Nüüd lõpuks soovitan.
Raamatu anonüümne autor on Teise maailmasõja ajal Berliinis elanud noor naine. Viimasel sõjakevadel, kui punane õudus tabas linna, kus pärast kõiki evakueerimisi oli ikka veel neli miljonit inimest, alustas ta oma ülestähendusi. Reedest, 20. aprillist kuni reedeni, 22. juunini 1945 pani ta vanadesse koolivihikutesse ja lahtistele lehtedele kirja, mis juhtus temaga ja selle maja elanikega, kus ta oli peavarju leidnud.

Teos jutustab sellest, mida tuhanded naised läbi elasid: kõigepealt võitlus ellujäämise eest keldrivaremetes, ilma vee, gaasi ja elektrita, nende igapäevaelu iseloomustab näljatunne, hirm, meeleheide ning seejärel vastikustunne vene sõdurite vastu, kes nägid naisi samasuguse sõjasaagina nagu nad nägid kellasid ja jalgrattaid. Berliinlannade hulgas juba varem liikunud õudusjutud vägistamistest osutuvad tõeks, purjus võitjad kammivad läbi maju ja keldreid, vähe on neid naisi, kes venelaste käest pääsevad.

Teema on loomulikult karm, üksikasjad panevad jahmatama ja jäävad hinge närima, kuid ometi ei ole raamatus jälgegi enesehaletsusest. Autori kirjeldusi sellest, mida naised kogesid iseloomustab ausus, siirus ja must huumor.

«Mida tähendab vägistamine? Kui ma selle sõna esimest korda valjusti välja ütlesin, reede õhtul keldris, käisid mul külmajudinad üle selja. Nüüd võin ma seda juba mõelda, tuima käega kirja panna ja omaette lausuda, et kõlaga harjuda. See kõlab nagu midagi viimset ja äärmuslikku, ent pole seda ometi.»

Ma tooks rohkem näiteid, kuid kahjuks on mul kodus olemas vaid norrakeelne raamat.

See ei ole lihtne lugemine, sest mõttepausid, kui aju tõrgub kõike loetut vastu võtmast, tekivad iseenesest, kuid ometi ei saa seda romaani käest panna enne kui see on läbi. Kord läbi loetud, ei lähe see mitte kunagi meelest. Äärmiselt tugev teos!

Arvustus Postimehes
Arvustus Eesti Päevalehes

K. Priilinn "Liblikasonaat"

Liblikasonaat on 2010.a romaanivõistlusel äramärgitud teos. See räägin noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse rinnavähk. Samal ajal kaotab ta mees töö. See loob olukorra, kus mõlemal oleks teineteise tuge väga vaja, kuid kumbki ei suuda oma murede juures teist mõista. Tulemuseks otse loomulikult perekriis.

Üldiselt mulle raamat meeldis. Olen Ketlinilt enne lugenud "Hõbeinglit" ning "Liblikasonaat" on kindlasti juba hulga küpsem teos ning sammuke edasi. Keelekasutus oli hea ning sujuv. Lugemine läks ladusalt, kuigi mingil hetkel hakkas natuke venima, kuid mitte väga häirivalt.

Kathryn Stockett “Koduabiline”

Lugu valgetest ja mustanahalistest inimestest 1960. aastate Mississipis.
On üks seltskond nooremapoolseid daame, kes veeretavad oma päevi õhtusse seltskondliku lobisemise, tuluõhtute organiseerimise, poodide kammimise ja mingil määral ka majapidamisega.
Nende kodune maailm ei saaks toimida ilma mustanahaliste koduabilisteta, kes töötavad igas vähegi jõukamas peres. Nad on orjade järeltulijad, juba mitmes põlvkond teenijaid, aiatöölisi, lihtsate tööde tegijaid.
Valge pererahvas võtab nende olemasolu enesestmõistetavusega, nagu ka seda, et nad peavad käima eraldi kauplustes, koolides, bussides, raamatukogudes. Mõnes peres on mustanahaline Nanny lastele palju armsam, kui oma neuroosidest ja iseenda tühisest elust vaevatud ema, nannyde koogid ja krõbekanad on lahutamatu osa lapsepõlvest, tänu nannydele kiliseb pidudel laitmatult poleeritud lauahõbe ja valendavad laudlinad.
Tundub, et neegrinaised ise on oma teenijarolli ja piiratud eluga leppinud ega oska ette kujutadagi teistsugust kohtlemist.
Siis aga saabub kodulinna ülikooli lõpetanud kirjaneitsi, vaatab ringi ja leiab, et ikka täiega ülekohut tehakse neile armsatele nannydele. Eriti ajab teda vihale algatus ehitada mustanahalistele teenijatele tualetid väljaspoole maja, et “nad ei levitaks oma haigusi meie lastele”. Piiga võtab kätte ja algatab raamatuprojekti: palub teenijanaistel avameelselt rääkida oma elust, sellest, kuidas neid koheldakse ja mida nad elust tegelikult mõtlevad. Asi käib hästi salajas, et vältida kättemaksupogromme ja vallandamisi. Raamat ilmub lõpuks ja …
Raamatus jutustavadki kordamööda see valge neiu ja kaks musta teenijannat.
“Koduabiline” põhimõtteliselt jätkab sealt, kus “Tuulest viidud” lõppes: kuidas rahuajal mustad ja valged edasi elasid.
Üks raamatutegelane ütleb “Tuulest viidud” kohta, et seal kujutati teenijate ja valgete kooselu nagu ühte lõputut toredat teepidu. “Mina oleks Nanny asemel Scarlettile öelnud, et ta võib need rohelised kardinad oma peenesse valgesse perse pista, kui ta tahab härraste ees eputada,” või midagi niisugust see teenija turtsudes arvab.
Autor ise on selleaegses Mississipis üles kasvanud, oma pere teenija sülle maailma eest varjule pugenud. Järelsõnas ta kirjutab, et püüdis kirjeldada kogu selle kultuuri mitmetahulisust ja suhete keerukust. Perede ja abiliste suhted võisid olla väga erinevast äärmusest, varjamatust põlgusest sooja sõpruseni, tihti armastus ja võõrastamine üheaegselt. Kuigi- nagu ta raamatu peategelane lõpuks nendib – me kõik oleme ju samasugused naised.
Minule, kes ma olen Ameerika ajaloos võhik, oli päris uudiseks lugeda, et alles 60. aastatel hakkasid sealkandis ülikoolid mustanahalisi ülikooli vastu võtma ja kuni selle ajani olid isegi bussid ja avalikud kohad kahele rassile eraldi.
Mõnes mõttes pole paljude rikaste valgete suhtumine palju muutunud. “Mis nad tulevad siia ja toovad kaasa kuritegevuse, haigused ja vaesuse.” Eks?
Väga võlus mind raamatu juures olustik, atmosfäär, teenijate kõnepruuk. Naiste omavahelised suhted, perekondlikud, kogukondlikud jne olid mitmekihilised ja nii mõnedki probleemid aegumatud.

Justin Petrone - Minu Eesti 2

Kuna mul on nüüd jälle tekkinud Petrone Prindi raamatutest väike hunnik koju, siis saate kohe ühe arvustuse veel:)

Selle raamatu kohta ei saa ma öelda ühtegi paha sõna. Justini keelekasutus ja eelkõige jutu sisse põimitud võrdlused on lihtsalt nii head, et ma ei suutnud korduvalt naerupahvakust hoiduda:) Tsitaati kaasa ei pane, sest lihtsalt ei suutnud ühtegi teistele eelistada. Iga mõne lehe tagant vähemalt tuleb jälle mõni pirn.

Uus raamat räägib juba rohkem Eesti elust ja eneseanalüüsist, oma soovide ja eluvalikute paika seadmisest enne Epu ja Justini esimese lapse sündi. Ja kõik on kirja pandud viisil, mis paneks vist enamiku naisterahvaid ohkama ja unistama, et nemad samasuguse romantikust mehe otsa satuksid (minu sealhulgas).

Samas seekord ma ei tunne, et oleksin väga midagi Eesti kohta avastanud või oleksid mingid tajud muutunud. Pigem oli huvitav taas erinevate kultuuride võrdlus ja peategelase muutumine koos keskkonnaga.

Ma ei hakka siin kaasa rääkima teemal, kas esimene raamat oli parem või mitte - igal juhul olen valmis neid mõlemaid korduvalt uuesti lugema ning soovitan teistelegi mõne halli sügisõhtu sisustamiseks:) Samas aga võiksid seda lugeda inimesed, kes kriitika kuulmisest oma riigi teemal kohe põlema ei lähe, sest see ei ole mingi ülistuslaul vaid ühe noore mehe reaalsus ja võitlus kohanemise nimel.

Ragne Jõerand - Minu Bollywood

Pean tunnistama, et alustasin seda raamatut suure põnevuse ning ootustega - ikkagi minu armastatud India ja keeruline armulugu kohalikuga. See olekski nagu minu elu pealt maha kirjutatud. Aga mida rohkem ma lugesin, seda vähem suutsin samastuda ja see ei olnud ka raamat, mis paneks mind erinevusi hindama.

Mulle autori kirjutamisstiil meeldis - jutt oli ladus ja täitsa huvitav, aga samas mind ongi vist raske mingist Indiast pajatavast raamatust vaimustuma panna, sest ükski neist ei suuda seda kõike hõlmata. See autor aga on veelgi rohkem kui tavaliselt suutnud üldistada ja lahterdada ja oma valearusaamu asjadest faktide pähe servieerida. Jah, olen kohe päris kuri! Tädi ei tea isegi, mida tähistab sõna tikka ning veel vähem on ta püüdnud kultuurist aru saada - aga samas, ta ju tunnistas kohe raamatu alguses, et temas polnudki India armastust. Aga kõigis ei peagi olema.

Sellegipoolest härib mind tädi klišeeni euroopalik ja pirts suhtumine, mida ilmestavad halvustavad kirjeldused tema esimesest luksvagunis möödunud rongisõidust - kolm aastat pärast esmakordselt Indiase sattumist! Samuti selline ääri-veeri vaimsust ülistav jutt. Ning kõige rohkem ajas vihale tema Holi-kirjeldus. Lugupeetud autor, ma ei tunne sind ja võib-olla sa polegi mingi nõme snoob, aga sa võiksid oma abikaasa kaudugi teada, et India kevadpühadel on veepallisõjal ja värvidega loopimisel suur kultuuriline osa. Jah, sa said haiget - kahju. Aga see, et keegi sulle pihta sai, nüüd küll mingi kättemaks ega isiklik rünnak polnud. Võtnud siis ise ka palli ja püüdnud üritust nautida.

Raamat meenutas mulle suuresti "Püha lehma" nimelist teost, kus samamoodi igavlev rikkuri elu elav esimese maailma naisuke nuusutab ettevaatlikult vaimsust ja püüab deep olla, aga samas päris India elust ei tea midagi, sest tema liigub vaid konditsioneeriga autost konditsioneeriga koju ning teda ümbritseb teenijate meri. Aga tema puhul oli vähemalt märke, et lõpuks ta õppis seda riiki hindama ja vähemalt aktsepteerima.

Keerulise suhte pärast tunnen autorile kaasa - ses osas vast suudan ka ise mõista. Aga ma olen jällegi, erinevalt selle raamatu autorist püüdnud ka mõista kohalikku kultuuri ja mitte sinna jõuga peale lennata, et ainult oma tahtmist saavutada. Rahvusvahelises suhtes ja veel kahe nii erineva päritoluga inimese vahel on kindlasti palju keerdkohti, aga nt nõuda seksi lahtise ukse taga, mille teisel pool põrandal magab mehe ema? Kas see on eluvalikute küsimus või protest või kultuuri murdmine - ma ei teagi.

Kahju... loodan, et kunagi tuleb Minu-sarjas ka korralik India raamat.