Epp Petrone - Kas süda on ümmargune? (2)

Minu nägemus siis...

Lugesin raamatu põhimõtteliselt jutiga läbi. Oli tõesti tohutult palju infot, aga seekord ei nautinud ma nii väga mitte stiili,vaid sisu. See teksti hüplemine siiski mõjus halvasti ning segadust tekitavalt. Aga mul tekkis tunne. Et tahaks ka... tahaks end kõigest kohe lahti rebida ja seda enam hakkasin tahtma Indiasse. Kohe.

Tekkis tunne, et rebiks seljast riided, seisaks jalad-käed laiali ja hüüaks: elu, tule! Kogu elu oma tõusude ja mõõnadega. Raputa mind lahti argipäevast. Ära lase hirmudel saada võitu. Tahaks riskida ja seigelda, end lõpuni avada, avastada ja haavatavaks muuta/muutuda. Lähtuda sisetundest. Olla sõltuv ja paindlik. Leida tasakaal või avastada oskus leppida paratamatusega. Või hoopis rabeleda ja võidelda oma õnne eest. Elada tunnetes ja tunnetades. Tekkis tõeline tahtmine kirjutada ise teistest sõltumatult oma elu lugu.

Raamat oli täis uskumatute elude kirjeldusi. Paneb mind ennastki kahtlema, kas olen elu jooksul mõne inimesi ebaõiglaselt valelikuks tembeldanud. Raamatu nimest ei saanud ma lõpuni päriselt aru ja ma ei julge anda hinnangut, kas see on hea või halb raamat. See ei mahu lihtsalt sinna tavalise raamatu skaalale, aga ju iga raamat, mis paneb su tõsiselt elu üle mõtisklema, tekitab tugevaid emotsioone ja soove midagi muuta, on siiski hea raamat.

Epp Petrone- Kas süda on ümmargune?

Olen selle raamatu sünniloost natukene Epu blogi kaudu tuttav. Mitte küll palju, aga mõned seigad tulevad ette. Seega on see justkui mõne vana tuttavaga kohtumine, kus ta räägib sulle oma seiklustest.
Arvan, et see iseloomustab seda raamatut kõige paremini.

Tegelikult on raske uskuda, et see raamat on kellegi mälestus. No minu vaatenurgast. Täie mõistuse juures olev inimene jätab kõik maha ja läheb ühe "hulluga" mööda maailma rändama. Mina poleks Harriga kunagi kaasa läinud isegi mitte lähedal asuvasse poodi. Kuigi tema lugusid oleksin hea meelega kuulanud.
Ja kuna mulle meeldib lugusid kuulata ja lugeda, siis on see raamat just selline, mida lugeda ja saada teada midagi kellegi kohta. Olen pikka aega jälginud Epu tegemisi läbi tema blogi ja seega on ta natukene nagu tuttav ka. See on see blogimise võlu. Hunnik võõraid inimesi peab sind tuttavaks. Nad teavad sinust asju, mida oled kirja pannud.

Raamat ise on tihe. Korraga ei saa palju lugeda. Peab vahepeal hingetõmbepausi võtma, raamatu kõrvale panema ja muid asju tegema.
Mõne aja pärast tahaks ikkagi edasi lugeda. Ja lugeda on palju. Oi kui palju. Osa raamatust tundub täieliku väljamõeldisena, kuid elu on näidanud, et mõtle midagi välja ja tegelikult on keegi selle läbi elanud. Nii hea kui halva.

See on raamat mis jääb kummitama.

Märkus: Raamat on saadetud www.raamatuklubi.blogspot.com liikmetele lugemiseks Petrone Prindi poolt. Minul oli au olla esimene lugeja. Kõik siinsed blogijad, palun võtke minuga ühendust, et saaksin kordineerida raamatu edasiliikumist. simplema7@hotmail.com

Alona Kimhi „Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus.“

Kogumiku esimeses loos on kirjanik tänu oma sorava stiilile ning sarkastilise huumorisoonele suutnud veenvalt edasi anda üheksa-aastase tüdruku maailma. Pärast isa surma võtab minategelane vastu tähtsa otsuse — ta peab vastutama ema õnne eest. Ta võtab seda nii tõsiselt, et kannatab ära kõik kasuisa püüdlused teda õpetada, kuigi mitte miski ei häiri teda rohkem viimase ponnistustest. Ema ongi lapse tubliduse pärast õnnelik. Ilmselt mõistavad kõik, kellel on olnud kasuisa, peategelase tundeid.
Humoorikas stiil jätkub ka teises loos, mis räägib noore naise vaatenurgast naiseks olemisest moodsas maailmas. Peategelane kannatab buliimia käes ning otsustab end sellest haigusest võõrutada. Juttu lugedes jääb mulje, et selle sammu juures on tegu eelkõige maineküsimuse, mitte enda tervisega: maine loeb kangelanna jaoks üleüldse palju, nii on tema jaoks väga oluline on jätta endast õnneliku inimese mulje. Võõrutus äpardub ning loomulikult on selles süüdi homodest moedisanerid, algkooliõpetajad, mehed, naised, MTV, paljud teised. Või siiski peategelane ise – uut tüüpi naine - kes kõikidest püüetest hoolimata on lasknud suurel voolul end kaasa kiskuda?
Kui esimene novell on oma humoorikas-sarkastilis stiiliga äärmiselt kaasahaarav ja nauditav, siis teises novellis varjutab teemakäsitlust veidike vulgaarne, kohati labane eneseväljendus. Tundub nagu oleks intelligentsele edukale noorele naisele selline väljendusviis kohustuslik, et mõjuda veenvalt.
Sellest hoolimata on Kimhi kaks novelli justkui maitsemeeli kõditav eelroog, mis tekitab tühjakõhutunde ja soovi veel lugeda.

Mihkel Raud- Sinine on sinu taevas

Täiesti vapustav raamat.
Ma sain selle raamatu nädalaks inimese käest, kellele see raamat üldse ei meeldinud.
Võtsin raamatu kätte ja enam käest ära panna ei suutnud.
Olen märganud, et lugedes on aru saada, mis on kirja pandud ühe hooga ja mille kallal on vaeva nähtud. Igal raamatul ja lool on oma rütm. Selle raamatu rütm oli kiire ja ladus.
Tundus, nagu oleks raamat kirja pandud ühe hingetõmbega.
See, kuidas raamat oli üles ehitatud, kuidas lood põimusid ja kõik lõpuks selgeks sai oli vaimustav. Kogu aeg ootasid ja püüdsid mõistatada, et mis edasi saab. No, siis kui selleks aega jagus.
Mihkel Raua äärmiselt ladus keelekasutus on ainult kasuks.
Loomulikult peab kiitma Raua julget mõttelendu. Vandenõuteoreetikud oleksid vaimustuses.
Muidugi tekitab raamat küsimusi, et see on ju ilukirjanduslik teos, aga kuidas need asjad ikka päriselt on.
Kujutan ette, et on olemas inimesi, kes võivad seal kirjutatut võtta tõena...
Aga mis ja kus see tõde on?
Soovitan raamatut kõigile, kellele meeldib väike teravus, põnevus ja vandenõuteooriad.
Arvan, et Raua raamat on kui eriline õhtusöök. Selline, kus laual on asjad, mida sa igapäevaselt ei söö. Kõik on ahvatlev, aga proovimisel osutub nii mõnigi asi kibedaks, maitsetuks või sinu jaoks täiesti vastikuks. Kuid lõppkokkuvõttes saad sa sellest kõigest täiesti unustamatu kogemuse, mida meenutad veel pikka aega.
Ma ei hakka siia stiilinäidet panema, kuna ma ei suuda valida oma lemmik kohti. Neid on liiga palju. Ma ei saaks ju praktiliselt kogu raamatut ümber kirjutada...

Fantastilist lugemiselamust!

Stephenie Meyer- Päikesevarjutus

Esimene raamat sarjast, mis ma endale ostsin. Miks just kolmas?
Tegelikult on mul lõpuni lugemata hoopis teine raamat, aga ma olen filmi näinud ja aega selle väikse asjaga on, eks.
Kolmas raamat sellepärast, et teised tahavad teada mis edasi saab. Kahte filmi oleme me näinud ega jõua kolmandat ära oodata. Treiler on meil vaadatud ja kõik muu ka.

Aga raamatust.
Loomulikult saaga kolmas osa ja põnevus püsib. Jacob-Bella-Edward armukolmnurk on eriti teravalt käsile võetud ja lõpuks pannakse priivile vaese inimlapse süda. Mida teha, kui sa armastad kahte meest. Ja kõigele tagatipuks üritab üks kuri mõrd sind tappa, sest sinu peika tappis tema peika..

See siis lühikokkuvõte raamatust.
Tegelikult olen ma eestikeelses tõlkes seekord juba natuke pettunud. Olles lugenud esimest raamatut nii eesti kui inglise keelsena ei tundunud vahe niiväga suur, aga seekord pean ma kahjuks tõdema, et tõlkija on natuke ülejala lasknud. Mitte olulistes asjades, aga just sõnakasutuses. Vähemalt mulle tundub sedasi. Ingliskeelset raamatut lugedes tekkisid minu sõnavarasse kaks uut sõna; murmured ja mumbeled. Mõlemad fantastiliselt ilusa kõlaga sõnad, mis on eesti keeles kahjuks kuidagi hoopis lahjemad ja igavamad.

Aga see selleks. Raamat on ikkagi põnev, ladusalt kirjutatud, kaasakiskuv ja romantiline. Ma loen seda sarja ja vaatan filme justnimelt romantika pärast. Selle esimese armastuse suure ja sügava tunde pärast. Selle pärast, mida ma mäletan, et ma olen kunagi tundnud. Nüüd on sellest vaid igatsus alles. Nõme oleks ju oma maailma parima elukaaslase kõrvalt kellessegi ära armuda. See tekitaks liialt probleeme, aga lugedes seda kõike on hea seda uuesti läbi elada.

Ma armastan olla armunud.

Kui rääkida filmist ja raamatust siis ma ei suuda filmis mängivaid näitlejaid endale ette kujutada raamatut lugedes. Nad pole just mu lemmikud. Mul ausalt-öeldes puudub isegi kujutluspilt neist.

Ja siis kõigile neile, kes arvavad, et see raamat on igav ja läila ja lapselik ja ma ei tea mida veel. Inimesed!! Kas te teate mis tunne on olla armunud?!?!
Mul on neile kohe olemas küsimus, et kas te tõesti ei mäleta enam seda tunnet? Või kas on tõesti olemas inimesi, kes pole seda tunnet kunagi tundnud?

Aga samas.. inimesed on erinevad ja nende maitsed ja eelistused on erinevad. Soovitan raamatut kõikidele lootusetutele romantikutele. Loomulikult alles pärast seda, kui kaks esimest raamatut on läbi loetud.

Margaret Moore- Minu isanda soovil

Ma armastan ajaloolisi armastusromaane. Eriti neid, mis on väga hästi kirjutatud.
Kõigepealt pean kiitma autorit, et kodutöö on tehtud. Ajastiku söök, riietus, olustikukirjeldused.

Kuid loo juurde. Alguses on tunda, et ei saa kuidagi vedama ja raamat tundub isegi natuke igav. Kuid siis läheb järjest põnevamaks. Peategelasi ei jäeta eriti üksi ning paari nädala jooksul toimunud sündmuseid on kirjeldatud nii elavalt, et kohatu tunned kuidas ise seiklustes osaled.
Põnevuse puudumise üle ei saa ka kurta. Lisaks õukonnaintriigidele ja armumisele on loos kuninga vastu suunatud vanenõu. Ja loomulikult selgub kõik alles lõpus.

Leedi Adelide on lubanud, et ei abiellu mitte kunagi. Ta on koos oma kahe õega selle vande andnud peale oma türannist isa surma. Isa oli lubanud tüdrukud anda mehele, eks maksavad nende eest rohkem, ning kui peigmehe kandidaadid soovivad kaupa enne proovida, siis rebib ta neil isiklikult riided seljast.

Adelide, kes on jäänud ilma vanemateta, läheb õukonda, et seal kuninga kaitsealusena tagada turvalisus nii endale kui oma õdedele. Ta mängib peenet mängu, et hoida eemal kõik vallalised mehed. Samas on ka kuningal soov temaga sängi jagada, sest ta on vieldamatult kõige kaunim naine kogu õukonnas. Ta ise peab oma säravat ilu, mida teised daamid kadetsevad, koormaks.

Kõik toimib kuni seltskonda saabub kaunis rüütel. Rüütel, kes on kaotanud lahingu ning pikalt vangis istunud. Rüütel, kellele on olulised au ja sõnapidamine.
Mehe unistuses on abielu naisega, keda ta tõeliselt armastab. Tema isa suhtus naistesse hullemini kui koertesse ning kasutas neid oma suva järgi.

Kuid selleks, et päästa oma poolvenda vangist, peab ta leidma rikka pärijanna, kellega abielluda, et saada kokku raha oma venna väljalunastamiseks.

Kuigi leedy Adelide ei tundu olevat eriti varakas, on ka temal omad saladused.
Sündmused sunnivad kahte peategelast teineteise poole. Juhused ja seltskonna keelepeks sunnivad neid vastu võtma otsuseid, mis näiliselt on mõlemale vastumeelt.

Mai Loog- Minu Tai

Tai on minu jaoks koht, kuhu ma pole kunagi eriti igatsenud reisida. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuigi enamus neist on eelarvamuslikud.

Sellest kõigest sain ma aru Minu Taid lugedes. Olles läbi lugenud vaaid esimese viiendiku teatasin ma, et tahan sinna elama minna! Tõsiselt ka. Mitte üksi turistina, vaid elama. Raamatu autor tõsiselt armastab seda maad. Sest mina juba armastan seda maad. Lugedes tekib lihtne ja mõnus tunne. Midagi sellist mis on kuskil muinasjutus. Seal on kõik lahe, muretu, Sanukk maak maak (väga väga lõbus).

Tegelikult ma muidugi ei lähe sinna veel niipea, kuid on hea lugeda ja unistada.

Soovitaksin raamatut lugeda kindlasti neil, kes Taisse reisile lähevad. Just enne reisile minekut.
Ja kui sa ei tea kuhu järgmise puhkuse ajal minna, siis loe seda raamatut ja tahad Taisse.

Lihtsal ja kergel moel on kirjeldatud kohalikke tavasid, poliitilisi olukordi ja ajalugu.

Vikas Swarup - Rentslimiljonär

Kõiepealt pean mainima, et mina vaatasin enne filmi ja ka selles on möödas umbes aasta ning mu mälestused hägused, aga sellegipoolest tundub mulle, et raamat ja film on mõlemad väga head, aga üsna erinevad. Sisuliselt. Kusjuures asja teeb naljakaks see, et tundub, et ka sisu on võrreldes esimese trükiga (nime "Miljardimäng" all) muutunud, vähemalt mu sõbranna mäletamist mööda.

Lugu ise on siis sellest, kuidas puruvaene India kelner võtab osa miljardimängust (sarnane meie miljonimängule)ja võidab selle õnne abil. Ometi ei usu keegi, et ta mängis ausalt, sest harimatu kaheksateistkümneaastane orb ei saa ju ometi olla targem kõigist tema eelkäijatest. Või saab? Samuti ei plaaninud tegelikult saate produtsendid nii pea kui üldse kunagi sellist tohutut summat välja maksta - neil ei olegi seda - ja on vaja iga hinna eest poiss petiseks tunnistada, mistõttu teda piinatakse äraostetud võimude abiga armutult, kuni ta saab võimaluse noorele naisadvokaadile jutustada oma elulugu ning seeläbi näidata, et ta tõesti teadis vastuseid neile konkreetsetele 12 küsimusele, mis talle rekordvõidu tõid.

Tema lugu on tõeliselt kurb ja kaasahaarav, täis tohutut vaesust, ebavõrdust ning ignorantsi; samas ka tõelist headust ja hoolivust ning raamatust kerkib esile üsna omapäraseid mõtteid, mida ma veel edaspidigi analüüsida tahaksin ka hiljem ka teile tutvustan.

Lihtsalt üks iseloomulik koht:
"Tema on kogu kambas kõige hullem, lühike karvane mees, kes lehkab naha järele ja närib päev otsa paan'i. Tal on kaelas kaks jämedat kuldketti, mis kõlisevad, kui ta astub, ja käes on tal lühike bambuskepp, millega ta nüpeldama kukub, kui tal selline tuju tuleb. Sosistatakse, et ta kutsub hilisõhtul poisse enda tuppa, kuid keegi ei taha sellest pikemalt rääkida. Me tahame rääkida toredatest asjadest. Nagu võimalusest igal õhtul kaks tundi ühistoas televiisorit vaadata. Me koguneme kahekümne ühe tollise Dyanora televiisori ette kobarasse ja vaatame 5. kanalilt india filmilaule ja Doordashanist keskklassi seebioopereid. Iseäranis meeldib meile pühapäeviti filme vaadata.
Need filmid räägivad fantaasiamaailmast. Maailmast, kus lastel on ema ja isa ja sünnipäevad. Maailmast, kus elatakse hiiglasuurtes majades, sõidetakse hiiglasuurte autodega ja saadakse hiiglasuuri kingitusi. Me vaatasime seda fantaasiamaailma, kuid ei lasknud end iial sellest lummata. Me teadsime, et meie ei saa kunagi elada nagu Amitabh Bachchan või Shahrukh Khan. Kõige rohkem võisime pürgida selle poole, et saada üheks nende seast, kes meid oma võimu all hoidsid. Nii et kui õpetaja meilt küsis: "Kelleks te tahate saada, kui suureks kasvate?", ei öelnud keegi, et lenduriks või ministriks või pankuriks või näitlejaks. Me ütlesime, et kokaks või koristajaks või spordiõpetajaks või parimal juhul juhatajaks. Alaealiste Kodu alandas meid meie eneste silmis."
-lk 66-67

"Kuid nähes, kuidas need rikkad kolledžipoisid loobivad raha, nagu oleks see tühipaljas paber, vaevab mind täiesti uudne küündimatusetunne. Vastuolu minu enese ebatäiusliku eluga teeb mulle lausa füüsilist valu. Pole üllatav, et mu näljatunne lihtsalt kärbub ja hääbub, hoolimata sellest, et mu ees laual on kuhjade viisi ahvatlevaid roogi. Siis taipan, et olen muutunud. Ja ma arutan, mis tunne on, kui sul pole ühtegi soovi, sest need kõik on rahuldatud, rahaga lämmatatud veel enne, kui need jõuaksid sündida. Kas soovideta elu on väga soovitav? Ja kas soovivaegus on parem kui puruvaesus?"
lk 219-220

"Ma taipasin juba ammu, et unistustel on võim vaid sinu enda vaimu üle, kuid rahaga sa saad võimu teiste vaimu üle."
-lk 266

John Grogan - Marley ja mina

Selle raamatu põhjal on valminud ka üliedukas film, mida hiljuti Eestiski näidati.

Niisiis see on lugu ühest pöörasest koerast ja tema perest; sellest, kuidas paljude meelest kõigest üks tüütu koerlane aitas kahel noorel inimesel ja hiljem ka kolmel väiksel inimesel pereks kasvada. Ta oli küll tohutult destruktiivne, aga samas väga oluline pereliige, kelle plussid omanike sõnul kaalusid kõvasti üle tema tõttu tekkinud lisa raha- ja närvikulud.

Soovitan nii filmi kui raamatut. Mõlemad põhinevad tõsielul. Ja mõlemad on hästi südamlikud. Ja nutused. Ja naermapurskamiseni naljakad. Ma olen vist koeraraamatute fänn.

Taas lemmikkohad:
"Me ei suutnud oma Allahinnatud Koerale nime paneku osas üksmeelele jõuda. Jenny tegi maatasa minu variandid ja mina tema omad. Lahingu kõrghetk saabus hommikul enne tööle minekut.
"Chelsea?" pärisin. "See on tõeline beibe-nimi. Meessoost koera Chelsea nimega tapmine on lubamatu."
"Põrgut ta sellest hoolib," ütles Jenny.
"Hunter," pakkusin välja. "Hunter sobib ideaalselt."
"Hunter? Sa teed vist nalja. Oled sa mõni matšomees või sportlane või mis? Liiga maskuliinne. Pealegi pole sa kogu oma elu jooksul kordagi jahil käinud."
"Ta on meessoost," väitsin põlema minnes. "Ta peabki olema maskuliinne. Ära mõtlegi muuta oma etteastet feministlikuks jutluseks."
Olukord läks aina hullemaks. Võtsin poksikindad käest. Taibanud, et Jenny valmistub vasturünnakuks, üritasin kiiresti ta tähelepanu veel kord oma lemmikvariandile juhtida. "Mis sul Louie vastu on?"
"Mitte midagi, kui tegu oleks bensiinijaama teenindajaga," nähvas ta vastuseks."
- lk 24

"Kui me paari minuti pärast koju jõudsime, tuli Jenny uksele ning Marley paiskus uksest välja, et teda tervitada. "Meil on sulle väike üllatus," laususin. Aga kui käe tagaistmele lillekimbu järele sirutasin, tabas mind üllatus. Kimbus olid olnu valged karikakrad, kollased krüsanteemid, erinevat sorti liiliad ning erepunased nelgid. Nüüd aga olid nelgid jäljetult kadunud. Istet veidi lähemalt uurinud, avastasin hunniku peadeta varsi, mille otsas alles mõni minut varem olid olnud õied. Kõik ülejäänud lilled olid paigas. Põrnitsesin Marleyt, kes tantsiskles ringi, justkui kandideeriks "Soul Train'i". "Minu juurde!" karjusin talle. Kui ma viimaks ta kinni püüdsin ja lõuad lahti kangutasin, leidsin sealt otsesed süütõendid. Sügaval suuõõnes, alalõualuu sügavas sopis, oli peidus üksainus punane nelk - nagu närimistubaka nutsakas. Ülejäänud õied olid ilmselt luugist alla libisenud. Olin valmis teda mõrvama."
- lk 74

"Marley ei hoolinud ametlikust tutvustamistseremooniast. Põrganud hooga vastu puudlit, surus ta nina pikema jututa otse ta jalge vahele. Arvatavasti tähendas see isase looma küsimust: "Käite siin sageli?"
Kui Marley oli puudli günekoloogilise kontrolli lõpetanud, suutis Jenny ta viimaks tagasi oma kohale lohistada."
- 78

Jällegi, ma veetsin enamuse selle raamatu lugemise ajast naerust kõõksudes, aga liiga tüütu oleks kõiki superkohti siia ümber trükkida ja las üht-teist jääb ka teile avastada.

Tarvo Nõmm - Minu Island

Minu jaoks oli ta Minu-sarja raamatutest enim selline, mis kiskus ka sinna riiki. Tore on ju lugeda, et keegi võttis julguse kokku ja kolis Moldaaviasse või saab karmi kooli Argentiinas, aga millegipärast just see vähemalt sama kehva kliimaga Island hakkas enim enda poole tõmbama. Ma lihtsalt tahaksin oma silamga näha laavat ja vulkaane ja geisreid, eriti neid koobastes asuvaid ujumiskohti ja maa sees leiva küpsetamist ja taaskord vapustavaid koski ning liustikke ning üldse - kuidas oleks elada kohas, kus maa pidevalt kümme korda ikka päevas väriseb ning kõik kohad on maalõhesid ning aurupahvakuid täis. Ma ei suuda seda siiani päriselt ette kujutada, kuigi Tarvo Nõmm andis oma parima.

Ka stiililiselt pole raamatul viga. Hiljem kirjutan välja mõned oma lemmikkohad. Ainus, mis jäi häirivaks, oli see, kuidas peaaegu kõik peatükid rääkisid sellest, kuidas autorile tuli jälle mõni külaline Eestist ja nad koos Islandile järjekordse ringi peale tegid. Ehk oleks andnud kudiagi huvtiavamalt serveerida...

Niisiis lemmikkohad:

"Võtan ruttu kaamera ja hakkan filmima. Raivo hüppab vette ja ma proovin pilti teravustada.
"Kurat, siin pole ju põhja olemaski!" hüüab Raivo veest.
Samal ajal olen mina saanud pildi teravaks ning suunanud selle Raivole... Kohe märkan, et tema selja tagant tõuseb veest veel kellegi pea. Esimese ehmatusega ei saa ma aru - mingi kiilakas veel vette roninud? Siis aga taipan, et tegemist on hülgega, kes tuli ilmselt veepinnale vaatama, et kes see imelik siin siblib vees. Ei käida ju siinkandis meres ujumas ning ega hülged ole varem sellist elukat vees näinud."
- lk 26

""Aga tead, mis tunne oli Tallinnas maandudes? AInult minu pärast oli öösel välja aetud toll ja piirivalve ning mina tulin, vaid kaks kätt taskus. Sa ei kujuta ette, kui pahaste nägudega nad olid. Keegi oli keset ööd tulnud nende und segama," ei suuda Mait imestada oma kummalise reisi üle.
Ma ei ole veel tõtanud peeglist oma nägu vaatama, kui Mait mulle kell kolm öösel helistas, selleks, et öelda, kui pahaste nägudega piirivalvurid Tallinna lennujaamas on.
Pärast kõne lõppu ei tule aga kohe und ning lähen ja vaatan end peeglist. Sobiksin vist sel hetkel kah piirivalvesse."
- lk 221-222

Neid kohti, mis mulle meeldisid, on tegelikult palju, aga ma ei suuda neid enamuses enam üles leida, kahjuks.

Stephenie Meyer- Videvik

Minu Videviku saaga sai alguse mõned kuud tagasi.
Kõigepealt muidugi meediakajastused ja minu totaalne eelarvamus ja mõistmatus, et mida selles kõiges head saab olla.
Edasi tuli minu 9 aastane laps, kes järjekindlalt rääkis Twilight filmist ja mina pidasin seda mingiks õudukaks. Siis täiesti juhuslikult sattusin ma filmi vaatama. Edasi ei olnud midagi mõelda. Filmi teine osa sai ka vaadatud ja siis oli vaja ju teada mis edasi saab. Niisiis, kuna kohe olid kättesaadavad vaid ingliskeelsed raamatud, asusin lugema kolmandat ja neljandat osa ning loetud sai ka poolikuks jäänud viies osa.
Eile õnnestus mul raamatukogust saada eestikeelne Videvik (saaga esimene osa). 12 tundi lugemist ja ...

Raamatus.
Esiteks on raamat väga mõnusalt kirjutatud ja tõlge on samuti väga hea. Seega lugemine on lihtne ja mõnus.
Loo mõte on lihtne ja üldsegi mitte uudne. Keelatud armastus.
Kuid armastus on armastus. Olen lugenud paljusid arvamusi mis liigitavad selle loo lihtsakoeliseks ja igavaks. Mina arvan, et armastus ei ole kunagi igav. Videvikus saab alguse armastuslugu, mis ei ole lihtne, mis toob mõlemale poolele seiklusi ja olenemata kõigest see armastus kestab.
Paljud inimesed mäletavad oma esimest armastust? Seda, kui uus ja hirmutav kõik oli. Millised tunded sind valdasid ja mille kõigega pidid sa ühel päeval ilma ettehoitamata hakkama saama.
Esimene puudutus ja esimene suudlus. Sellel kõigel on suur tähendus ja see on eriline. See kuidas sul jääb hing kinni üksnes Tema lähedusest ning kuidas miski muu enam ei loe.

Kõik, kes suudavad neid tundeid meenutada ja elada tänu peategelastele seda uuesti läbi- see raamat on teile. Tuleb lihtsalt eelarvamused kõrvale visata, unustada lihtsalt hetkeks kogu muu maailm ning minna kaasa autori fantaasialennuga. See pole üldse paha. Sügavamaid mõtteid otsijad peavad muidugi pettuma, kuid neile on omad raamatud.

Selles raamatus on teineteisest hoolimist.

"Kuidas ma saan edasi elada, kui see kõik on minu süü? Ükski teist ei tohiks minu pärast oma eluga riskida..."
"Bella, Bella, Lõpeta," segas Jasper vahele, tema sõnad nii kiiresti voolamas, et neid oli raske mõista. "Sa muretsed valede asjade pärast, Bella. Usu mind- mitte ükski meist ei ole ohus. Sa oled niigi suure pinge all, ära koorma end tarbetute muredega. Kuula mind!" käskis ta, sest olin pea kõrvale pööranud. "Meie pere on tugev. Meie ainus hirm on kaotada sind."
"Aga miks te peaksite..."
Seekord segas vahele alice ning silitas külma sõrmega mu põske. "Edward on juba peaaegu terve sajandi üksi olnud. Nüüd leidis ta sinu. Sina ei näe neid muutusi, mida näeme meie, kes me oleme temaga nii kaua koos olnud. Kas arvad, et keegi meist tahaks talle järgmise saja aasta jooksul silma vaadata, kui ta sinu kaotab?"

Maria Kupinskaja - Minu Alaska

Jälle kord pean tunnistama, et Eppu minu-sarja on kokku kogunenud/kogutud tõelised pärlid. Juba peale kolme-nelja esimese lehekülje läbilugemist, oli mulle selge, et see saab olla ainult üks tõeliselt hea raamat. Jälle stiili pärast eelkõige. Ma olen ju stiiligurmaan. Mu nimekaim on tõeliselt originaalne ja suutis teha minu jaoks huvitavaks maa, mille suhtes seni ükskõikne olnud olen. Ja tõenäoliselt olen edaspidi ka, sest seal on külm. Aga vähemalt korraks... haaras ta seiklus mu endasse.

See, kuidas ta räägib tõelistes ekstreemtingimustes elamisest või kirjeldab erinevaid kohti ja inimesi. Minu jaoks igavaid numbrilisi näitajaid tasakaalustavad mahlakad, kuid vägagi arusaadavad võrdlused, mille peale keegi teine ei tuleks. Aga minu stiil pole tema oma kõrval midagi. Seega lisan vaid ühe pika-pika katkendi.

Vahel võtavad meie rakendamisprotseduurid korraliku käsikähmluse mõõdu: mina surun põlvede vahele lükatud koera jalgadega kokku, et luua kahe sekundi pikkune "rabelemispaus", tema aga püüab samal ajal oma kelgusõidu-rõõmu terve maailmaga jagada. Mul on vaja kõigest kaks sekundit, vahel isegi vähem, et lükata rakmed rabelevale loomale pähe, kuid nende sekundite leidmine võtab vahel minuteid. Ilma naljata.

Kui rakmekimp õnnelikult kaelas, järgneb protseduuri valusaim osa: ikka veel põlvi kokku surudes kummardun ma õnneliku sabaliputaja kohale, haaran mõne esikäpa ja suunan seda osavalt rakmevõrgustiku õigesse avausse. Koerte jaoks on see ideaalne aeg minu näo ja kõrvadega tutvumiseks.

"Oo jee, ta nägu on siinsamas! Ma tahan teda limpsida! Ma saan teda limpsida! Oo, ma olen nii rõõmus, ma olen nii rõõmus (limps-limps), me läheme jooksma, onju, me läheme jooksma?" annab looma kehakeel kogu vajaliku informatsiooni ja mina püüan nägu eemale pöörates rakendamisega ühele poole saada.

Üldarvestuses olen võitjapositsioonil - alati ja ilmeksimatult! - mina, sest sellist koera, kes jääkski ette rakendamata, minu uhkus ei aktepteeri. Samas tuleb tunnistada, et vahel saab vastane finaalikaotusele vaatamata ilusaid stiilipunkte, sest mõnikord lahkun ma poksiringist laubale löödud muhuga või natuke üles paistetanud ninaga - nende kalduvus koonudega ringi vehkida ei tõota head, kui minu nägu on sealsamas kõrval. Kahe konkreetse isendi puhul, vennad Vern ja Elvis, olen ma rakmetesse panemist suisa vältima hakanud, sest meie igahommikused võitlused lõppevad ALATI vastase stiilipunktide ja kohtunike aplausiga. Ei, need ei ole teps mitte Vern ja Elvis, kes verevalumeid saavad.

Nende omanikul Randyl ei jää muud üle, kui ainult naerda, et meie hommikused rakendamised algavad minupoolse hüüdega: "Randy, vennad ebanormaalsed võtad täna sina!"

- lk 75-76

Madis Jürgen- Kõik puha omad joped

See on ajakirjanik Madis Jürgeni avaldatud artiklitest kokku pandud raamat.
Ma ei ole mitte kunagi ühtegi tema kirjutatud artiklid lugenud. Ja ma olen väga paljust ilma jäänud.
Need portreed, neist erilsitest, kuid samas täiesti tavalistest inimestest on väga erilised. See on raamat, mille ma endale kindlasti koju ostan.
Ma arvan, et ajakirjandus peakski olema selline. Lihtne, aus ja tavalsitest inimestest. Need on lood, mida ma tahan lugeda. Need lood on ausad, avali hingega ja teinekord ei olegi sõnadel väga suurt tähtsust. Pildid lugude juures jutustavad teinekord palju enam.
Soovitan seda raamatut kõigile.

Maire Aunaste- Viis aastat peidus

Raamat räägib sellest, kuidas Maire Aunaste elas viis aastat Ameerikas.
Tema alu polnud seal kerge, kuigi meenutust sellest on kerge ja lihtne lugeda.
Raamatus pole tunda kibestumist, kuid on tunda, et kerge tal seal polnud. Lugusid rääkides võib asjad teha kas ilusamaks või koledamaks. Mulle tundub, et autor on oma lugu jutustanud sellises kergemas võtmes ja ta võtab seda perioodi elust kui kogemust.
Mina ei oleks hakkama saanud. ma oleks esimese lennuki peale istunud ja tagasi tulnud. Tulnud tagasi oma positsiooni, kindla sissetuleku ja lähedaste juurde.

Autor kohtus Ameerikas väga värvikate inimestega. Ajakirjanikule omaselt on ta toonud välja nii nende tausta, kui iseloomu ja on oma kirjeldustes piisavalt põhjalik, et manada neist pilt.

Kui paljuski on Ameerikast jäänud kuvand, kui kõigi võimaluste maast, siis ma kahtlesin selles kuni selle kohani, kus autor rääkis 72 aastase Ukrainlase Aleksei loo.
See, kuidas vana ja haige mees teeb tööd, et oma pere toita. Need närused dollarid, mis ta teenib kahes vahetuses nõudepesijana töötades on tema jaoks suur raha.

See raamat on justkui Maire aunaste viie aastane ajakirjanikutöö. Ta on vaadelnud inimesi ja need lood siia kirja pannud. Selle kõige taustal tema enda lugu. Lugu, mis pole glamuurne ja on täis rasket tööd.

Andrus Kivirähk - Mees, kes teadis ussisõnu

Mäletan, et kunagi meeldis mulle Rehepapp hullult, aga enam ei mäleta sellest suurt midagi. Kahjuks. Nüüd siis jõudsin tema teise tähtteoseni, mida siin korra ennegi arvutatud on. Meelega ei loe vana arvustust üle, et sisse satuks rohkem omi ja vähem võõraid mõtteid, aga kui on kordusi vms, siis äre pange pahaks.

Minu meelest saab selle raamatu mõtte kokku võtta kahe sõnaga, mida ka lõpuks 294. leheküljelt välja toodi - moodne lollus.

Alati on olnud mõni usk või miski muu, mida massipsühhoosi abil levitatakse. Mitte seepärast, et ta oleks eriliselt hea, vaid seepärast, et teised arvavad/teevad ka nii.

Ja alati on olnud inimesi, kel on erilisi võimeid ja inimesi, kellel ei ole. Ja on ka kolmas grupp inimesi, kes teeskleb, et neil on võimed, et saada teised tegema seda, mida nemad tahavad. Selle kohta on ka olemas eraldi sõna - manipulatsioon.

Ja alati on õnneks säilinud ka mõningad sellised inimesed, kes suudavad kainest mõistusest kinni hoida ega karda massist erineda. Isegi, kui see põhjustab neile ebamugavust ja kannatusi. Ja vahel neil õnnestub maailma muuta, vahel mitte. Vähemalt on nad üritanud ja enda vastu ausad olnud.

Mulle üldiselt ei meeldi ulme, aga sellises rahvamuistendlikus variandis oli see vägagi söödav. Ja nii naljakas oli tõmmata paralleele tänapäeva maailmaga.

Huvitav oli ka kohata seal asju, mida tänapäeval tabuks peetakse - igasugused toore liha söömise ja meeste maha löömise jutud. See ongi ju kunagi olnud elu loomulik osa. Enam ei ole. Aga võib-olla tõstaks needki ära skaalalt hea-halb ja paigutaks ümber kultuurierinevuste ning ajaerinevuste kataloogi? Ei pea ju alati kategoorilisi hinnanguid andma ning seisukohti võtma. Võiks proovida ka aktsepteerimist.

Ja noh... Kivirähk oskab kirjutada. Nii sisuliselt kui keeleliselt ja väga nauditava stiiliga.

Petrone Print reklaamikampaania

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Justin Petrone - Minu Eesti 1.osa

Pean kohe ütlema, et ma ei ole ammu midagi nii head lugenud. Justin on oma elust jutustades nii lapselikult siiras ja täis avastamisrõõmu ja lõputult soe. Ta ei karda näida tobe ning seetõttu võib raamatust leida lõputul hulgal ülimalt südamlikke muigama panevaid kohti. Kui ma seda lugema hakkasin, ei suutnud ma ära oodata raamatu lõpetamist, et ma juba saaksin sellest muljetada. Ja mul on tõeliselt kahju, et ma selle raamatu autorit ise ei tunne, sest ta tundub olevat tõeliselt ilus inimene nii seest kui väljast ja tal on tõeliselt lennukas kujutlusvõime. Kõik tema võrdlused. Ma muudkui naersin kõva häälega. Kas keegi teist suudaks selle peale tulla, et kellegi pead postkastiga võrrelda? Ja tema lõputu heatahtlikkus ning võime säilitada solidaarsustunne. Ta ei karda ka tagaplaanile jääda. Ei ole ainult mina mina mina. Ja ta isegi ei proovi mitte kedagi enneaegselt hukka mõista, vaid vastupidi - püüda mõista, miks miski on nii, nagu on selle asemel, et liigitada tuttavat heaks ja tundmatut halvaks. Ta võib küll juurelda mõne asja olemuse üle, aga ta ei võta kategoorilisi seisukohti. Võimalik, et parim minu-seeria raamat. Soovitan kõigile soojalt.

Mõned mu lemmikkohad ka:

"Kõige keerulisemad numbrid olid kaheksa ja üheksa.

Kõik ülejäänud numbrid kasvasid kergesti meeldejääva laulu kombel: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse. Seitse kõlas peaaegu nagu ingliskeelne seven. Aga üheksa? Kuidas nad küll selle peale tulid?" -lk 74

"Küsisin temalt taas: "Kas teie olete Ivan?"

"Ivan?" vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid. "Da!" Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. "Bla-bla-bla," jahvatas ta. "Bla. bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!"

Ivani naeratus tõmbus aga peagi morniks ja ta jutt jäi vaiksemaks. "Bla? Bla? küsis ta veel. Võimalik, et ta sattus üha suuremasse segadusse, mida suuremaks läksid minu silmad ja umbusk. Kuidas saab selline tüüp juhtida ingliskeelset ajalehte, kui ta isegi mitte inglise keelt ei oska?" -lk 78

Igal leheküljel saab naerda. Nii tema seikluste kui meie kommete üle. Kujutledes tema reaktsiooni süldile või verivorstile või pitsa nime kandvale pirukale - kuidas ta seda ütleski - või kokkupõrkel seinaga plahvatavatele õuntele. Ma ei leia praegu täpselt tsitaate üles kahjuks. Aga ma saan sellest raamatust rääkida vaid ülivõrdes. Lugege teiegi!

Marje Aksli- Minu Moldova

See on esimene Minu sarja raamat, mis mul on õnnestunud raamatukogust kätte saada.
Olen hoidnud raamatupoes käes seda ja teisi Minu sarja raamatuid, neid sirvinud ja lõpuks ikkagi ostmata jätnud.
Põgusast sirvimisest ei saa ülevaadet, kuigi teema ja Minu sari on mulle vägagi huvipakkuv.
Mind on alati huvitanud see kuidas Eestlane kohandub teises kultuuris ja õhustikus. Kuidas ta seal hakkama saab ja mis on need asjad mille järgi ta igatsust tunneb. Millised on kahe kultuuri põrkumised ja lõpuks ka seda, et millised need teised rahvused ikkagi tegelikult on.
Olen koguaeg arvanud, et see sari on just see, mis mulle seda tutvustab.

Minu Moldova

Raamatut on hea lugeda. Kuigi algul arvasin, et tegemist on ühe pika jutuga, nii nagu ma seda olen harjunud lugema ilukirjandulikest teostest, siis harjusin kiirelt autori põigetega erinevatesse kohtadesse. See oli täpselt selline reisi meenutuste jutustus nagu seda tavaliselt tutvusringkonnas tehakse. Erinevad olustikud, inimesed ja kultuuri. Palju palju minule täiesti tundmatut kultuuri.
Mäletan minagi neid NSVL liidu rahvariietes nukke oma lapsepõlvest. Samas ei ole ma Moldovast midagi eriti kunagi teadnud.
See raamat tutvustas mulle hoopis teistsugust kultuuri ja inimesi. Ega inimesed ei olegi ju teistmoodi, aga kultuur - see on erinev.

Kindlasti haaran raamatukogust võimalusel ka teised Minu sarja raamatud, kui selleks võimalus avaneb.

PS: Vabandan väga, et Moldova ja Moldaavia segi läksid. Äärmiselt häbiväärne, kuid kahjuks olen vaid inimene.

Nora Roberts- Kodulahe kutse

Algelt triloogiana mõeldud sarja neljas raamat.
Aeg on edasi läinud ja 10 aastasest poikisest on kasvanud suur mees. On aeg tema lugu lugeda.

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:

Seth Quinn on viimaks kodus.
Tee sinna on olnud pikk. Pärast ahistavat lapsepõlve koos narkomaanist emaga võttis Quinnide perekond ta enda juurde, kus ta kasvas koos kolme vennaga, kes hoolitsesid armastusega tema eest.
Täiskasvanud mehena saabub Seth Euroopast koju eduka kunstnikuna ja asub elama Marylandi idarannikule, ümbritsetuna taas Camist, Ethanist ja Phillipist, nende naistest ja lastest ning Quinnide klani õndsast kaoses. Lõpuks ometi on ta tagasi väikeses sinivalges majas, kus on alati purjekas sadamasilla ääres, kiiktool verandal ja koer aias.
Kuid St. Christopheris on tema äraolekul palju muutunud ja kõige huvipakkuvam muutus on Dru Whitcomb Banksi kohaolek. Linnatüdruk on avanud mereäärses linnakeses lillepoe ning ihkab iseseisvust ja enda maksma panemist ilma oma jõuka perekonna sidemeteta. Sethis näeb ta teistsugust väljakutset - sellist, millele ta ei suuda vastu seista.
Kuid nende suhe pannakse proovile, kuna Dru minevik on muutnud ta tundlikuks reetmise suhtes ja tema usaldust on raske võita. Ja Sethi minevik on teinud temast väljapressimise ohvri - aastaid varjatud saladus ähvardab avalikuks saada, hävitades ta uue elu ja
armastuse...


Sethi koju tagasi tulemisel ei näi olevat muud põhjust kui igatsus kodu jäele.
Ta armastab oma vendasid, kes ühtselt seisid tema eest kui ta väike oli ja andsid talle koos oma naistega talle kodu, millest ta isegi unistada poleks osanud. Veelgi enam, nad andsid talle oma armastuse. Neli Quinni moodustasid tugeva perekonna. Neli venda moodustasid ühtse sõbraliku, kärarikka, kaost tekitava ja oma lähedasi palavalt hoidva ning armastava perekonna.
Kui Seth kümne aastase poisikesena Ray Quinni autos istudes oma tulevase kodu poole sõitis ei teadnud ta midagi veresidemest, kuid ta tunnetas alateadlikult, et võib Rayd usaldada.
Tema vennad, õpetasid teda perekonda usaldama. Ta armastas neid niiväga, et soovis neid kaitsta kõige halva eest. Ja loomulikult oskas seda ära kasutada inimestega juba lapsepõlves manipuleerima õppinud väljapressija.
Kas Sethil on jäänud märkamata oma tunded Aubrey vastu? Särava noore naise vastu kes oli tema Quinnide juurde sattudes alles väike laps ja kellega koos nad üles kasvasid.
Neis neljas raamatus on kirjeldatud nelja meest. tugevat, ilusat, tarka, edukat. Kuid need mehed poleks midagi ilma oma säravate naisteta kes kogu seda kaost ohjes ei hoiaks ning õigel ajal mehele mõistuse pähe paneks.

Need neli raamatut on sellised mida ma soovitaks kõigil lugeda.
Mere kütkes
Tõusulained
Sisesadam
Kodulahe kutse

Nora Roberts- Sisesadam

Esialgselt pidi see raamat olema kogu sarja viimane. See raamat räägib loo kolmandast Quinnide vennast Phillipist.

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:

Phillip Quinn oli teinud kõik, mis tema võimuses, et ta elu oleks täiuslik. Hoogne edasiliikumine karjääriredelel, korter, mille aknast avanes vaade Sisesadamale - näis, et tänavapoisielu on kindlaslt minevikku vajunud.
Kuid ainus pilk Sethile tõi talle meelde selle marakrati, kes ta kunagi oli olnud.
Philipp kavatses täita isa soovi, mille too oli surivoodil avaldanud, ja suhtus Sethi kasvatamisse algul kui kohustusse. Ta polnud osanud oodatagi, et hakkab Sethi armastama ja et peagi muutub isale antud lubadus millekski palju suuremaks kui pelgalt kohustuseks. Sethi tulevik Quinnina paistis üsna ebakindel olevat - kuni linna ilmus võõras. See naine väitis, et kogub St. Christopheris materjali oma uue uurimusliku raamatu tarvis, kuid tõelised uurimusobjektid olid hoopis Quinnid. Naise jahe reserveeritus äratas Phillipi uudishimu. Ta kavatses paljastada naise motiivid, kuid tollel oli saladus, mis kippus hävitama vendade poolt Sethile loodud elu. Saladus, mis võis perekonna lõhkuda... igaveseks.


Selle raamatu lõpuks saavad vastused kõik küsimused, mis on seotud Sethi saladusega.
Milline naine oli poisi ema ja kuidas ta oli seotud Ray Quinniga. Kas Ray oli tõesti oma armastatud naist Stellat petnud? Kas Seth on tõesti tema lihane poeg...
Phillipi lugu on teiste poiste omast väheke erinev, kuid hädas oli temagi enne kui ta sai Quinnide perekonna täieõiguslikuks liikmeks.