Hans Salm - Viie luure agent

Kuna ma olen hetkel sukeldunud krimimaailma, siis mõtlesin, et peaks ennem, kui ma unustan selle emotsiooni, mis tõi raamat Hans Salm - Viie luure agent, ka selle siia kirja panema.



«See raamat on Teise maailmasõja murdlainetesse sattunud Eesti noorte meeste saatusest, kes püüdsid luurajatena anda oma panuse võitlusesse kodumaa eest. Nad olid eri ajal ja eri moel põgenenud Soome, saanud seal sõjalise ettevalmistuse luurekursustel: osalenud dessantgrupi Erna ja luuregrupi Haukka tegevuses Eestis või teeninud vabatahtlikuna Soome sõjaväes. Mõned neist kuulusid Saksa luuregruppi Tümmler.
Raamatu keskseks teemaks on Toomas Hellati ja temaga koos Haukka viimasest paadist Eestisse maha jäetud meeste saatus.
Toomas Hellatit on Eesti ajakirjanduses kiidetud taevani kui väljapaistvamat vabadusvõitlejat. Teised on teda tegevuse eest KGB agendina isegi tšekistiks sõimanud.
Ja polegi saadud selgeks, kumb ta siis rohkem või palju oli üldse...»

Sedasi kirjutab raamatu kohta Hans Salm ise.

Minuni tõi see aga tõdemuse, kuidas pinnapealselt suhtume me omadesse. Maailmas ringi liikudes tekib kohati tunne, et kui juba kohtad teist eestlast, siis on ta oma. Ega ikka ei ole küll see päris nii.
Eestlane on oma loomu poolest juba kord selline - Homo homini lupus est - ei üllata ju meist kedagi. Ikka on iga eestlase parimaks maiuspalaks see, kui naabril on kehvemini, kui endal.

Samamoodi on kantud kogu see raamat mõttest, et Toomas Hellat oli koletis. Ometigi oli temagi vaid lihtsalt inimene ja tavapärasest nõrgema psüühikaga. Selliseid inimesi on ju palju. Kas see peaks tänapäeval kedagi imestama panema?

Selle Herman Simmi juhtumi valguses tasuks see raamat läbi lugeda. Siis ehk on mõistetavad ka paljud suhtumised. Seda just riiklikul ja inimlikul taspinnal.

Trükitud
Maalehe raamat 2004
Kordustrükk
Maalehe raamat 2007

496 lehekülge