"Susanna ja mina" ning "Ettevaatust, Emma!"

Mul on eesti kirjanduse periood. Loen kõike Kaur Kendrist Kati Murutarini ja ka vähem tuntud tegelaste kirjutatut.

Mul on tekkinud kaks lemmiknaist-kirjanikku - Kati Murutar ja Kerttu Rakke. Rakke sellepärast, et temaga on minu mõtted kohati ehmatamapanevalt sarnased ja Murutar sellepärast, et tema mõtleb niivõrd teistmoodi. Mõlema mõtted aga meeldivad mulle väga.

Ma olen lugenud mitmeid nende raamatuid, aga viimased avastused on postituse pealkirjas.

Susanna ja mina oli minu meelest väga huvitav kirjandus ja kuigi rikutuse tase oli minu omast erinev, olid mõtted siiski sarnased. Mu ema luges seda ka ja ütles, et pidi oksele hakkama, sest see rääkis vaid seksist. Mõtlesin selle peale ja tegelikult küll jah, aga mul oli huvitav.

Raamatu taga on selline kokkuvõte. PS. Lastele vist veel ei soovitaks seda.

"Selle raamatu peategelane tutvustab end nii:
"Kui ma räägin meestele, et olen graafik, disainer, siis nad mõtlevad kohe, et ahaa: kunst, noor naine, järelikult kultuur, targad raamatud, festivalifilmid ja muu taoline intellektuaalne ja peaaegu aseksuaalne värk.
Nad ei mõtlen minust, et: seks. Mis tegelikult mu olemuse palju paremini kokku võtaks.""

Kati Murutariga on aga nii, et ma ei tea kedagi teist nii ausat. Ta ei karda teada anda tervele maailmale oma isiklikest ja kõige salajasematest probleemidest. Tema teosed on paljuski autobiograafilised ja näiteks "9 kuud" oli tema raseduselõpu aegne päevik, mida pidades jäi ta mees vahele petmisega. Mõelge sellele. Ja Murutar julges ka sellest rääkida. Ja ta mõtleb nii teistmoodi. Näiteks nii:

"Nii oli ta sunnitud jälle paisuma. Seekord juba ette teades, et see on jälle poiss. Ja just nimelt sunduse paine oli Emma peal sellepärast, et sedasi kodus könnitades polnud ta raasugi Albertisse armunud. Mitte ei meeldinud ta endale ise ega imetlenud ta selles surutises ka Albertit, kes loivas mööda stuudioid ja ateljeid mingied pisikesi enesetõestusi sooritada. Mitte üheski seni avastatud valdkonnas talentsena ei viinud need tema pisipunumised kuhugi.
Kui varem oli Emma sellele sõbraliku mõistvusega vaadanud, siis nüüd tundis ta kohati suisa põlgust. Ja selle põlguse õhust oma tundliku naha külge püüdnud Albert hakaks õhtuti kodust ära olema. Südaööni ja kauemgi. Kükitas kuuldavasti ühes boheemiklubis, kus ta küll suuremat ei tinutanud, aga oma elu molutas ikkagi maha. Vist. Baarist külge kleepunud kirbe suitsuvina ei lasknud Emmal igatahes Alberti juures tunda mingeid aroome ega odööre, mis rääkinuks elu sisustamisest kuidagi teisiti kui jobutamisi."

Nagu näete, tema stiil on vägagi eriline. Lihtsalt juhtus selline koht, mis sarnaneb ta enda elule väga. Soovitan neid kahte ja üsna ükskõik, millist nende teostest.