Elizabeth Gilbert, Abielutõotus, armastuse lugu

Peab ütlema, et raamat näeb välja nii naistekalt ninnu-nännu oma roosa roosilise kaanega, et kui ma ei teaks autori kirjutamisstiili, ma seda iial kätte ei võtaks.
Tegelikult on mõned aastad tagasi naistele söömise, palvetamise ja armastamise tähtsuse meeldetuletamisega kuulsaks saanud Gilbert täitsa hea kirjanik. Täpsemalt ajakirjanik. Ta ei tüüta lugejat niisama emotsioonitsemise või sõnavahuga, kirjutab selgelt ja konkreetselt, oma seisukohad on ta korralikult ära põhjendanud ja minu üllatuseks ka päris palju ajalugu uurinud. Isiklikku on raamatus just piisavalt, et üldiseid teemasid illustreerida.
Samas pole üldse igav. Teema puudutab ju kõiki: inimeste paarisuhteid, täpsemalt soove-unistusi aga ka kõhklusi, hirme ja eelarvamusi abielu suhtes.
Liz on sunnitud oma eelmise raamatu kallimaga abielluma, muidu meest ei lubata enam USA-sse. Kuna mõlemad aga juba korra on abielu nurjumisega seotud vaevad ja draamad üle elanud, siis tegelikult nad abielluda üldse ei tahakski. Oma tõotused on teineteisele kahekesi juba ammu antud. Aga nüüd on vaja asi ametlikuks teha! Ja Liz hakkab uurima, mida abielu õigupoolest tähendab ja kas seda institutsiooni annab endale vastuvõetavaks mõelda.
Väga huvitav oli minu jaoks ajaloo-osa. Vanas Testamendis ja üldse ammustel aegadel oli abielu ja perekond väga oluline, et pidevalt sõdivas ja ebaturvalises maailmas üldse ellu jääda. Aga kuigi kristlik kirik kaitseb praegu raevukalt traditsioonilist abielu ja moraali, pidasid varakristlased abielu ja armastust täiesti teisejärguliseks, mis vaid võtavad liigselt tähelepanu jumalateenimise arvelt.
Gilbert väidab, et vanas Testamendis oli tähtis, et väikeseid juute sünniks aina juurde, sestap julgustati inimesi perekonda looma. Pärast Jeesuse sündi aga muutus olulisemaks kõikide teiste rahvuste usku pööramine. Ja kuna inimesi, keda pöörata, oli maailmas niigi küll, polnud vaja sündimust propageerida : )
“Selle asemel, et kinnistada hõimkondlikku juhtmõtet “väljavalitud rahvas kogu maailma vastu”, õpetab Jeesus, (kes kontrastina VT patriarhidele oli vallaline) et KÕIk on väljavalitud, omavahel vennad ja õed ning kogu inimkond moodustab suure perekonna.”. ….”Varakristlik elukorraldus oli ehmatavalt idealistlik, lausa utoopiline: taevane elukorraldus tuleb tuua maa peale - ütle lahti abielust, jäljenda ingleid, käskis Johannes Damaskusest.”
Ja kuna inglid ei abiellu ega seksi, siis..
Gilbert on seisukohal, et kõik režiimid on püüdnud abielu reeglitesse suruda, sest see, mis toimub kahe inimese vahel, pole kontrollitav. Kahe inimese suhet ja tundeid mõjutada ei saa, seepärast on nii kommunistid kui fašistid (aga ka kiriklikud institutsiooonid) püüdnud kõik hästi ära määrata, et mingi hinna eest paarike riigi või usureegleid rikkuda ei saaks.
Hästi huvitavalt on võrreldud abielu ajaloos ja praegu, ning eri kultuuride vahel. Kui varasematel aegadel oli abielu sisuks pigem majanduslik-poliitiline liit, siis tänapäeval ootab inimene paariliselt, et too ta õnnelikuks teeks. Sul pole otseselt vaja, et abikaasa sind kaitseks, sulle maja ehitaks, mammuti koju lohistaks, isegi lapsi võib saada ilma paariliseta. Vajatakse ainult “et ta mu õnnelikuks teeks”. See aga on suht võimatu, sest erinevalt materiaalsetest ja argistest põhjustest on inimese emotsioonid, kirg ja tunded üks ettemääramatu asi…
Päris valus lugemine oli teemal, kuidas paljud naised kaotavad abielludes suure osa iseendast. Naised kingivad ära oma tahtmised, oskused ja soovid oma pere, meeste ja laste heaks. Nad vormivad oma elu teistele sobivaks. Sest teadmine, et sind vajatakse, teeb omamoodi uhkeks ja annab elujõudu. Kuigi sügaval südames kipitab kurbus selle pärast, mida oled endas maha salanud.
Ta küsib, meenutades oma turvalist lapsepõlve: “Kas konservatiivsed emaduse ülistajad võiksid pigem osaleda üldrahvalikus arutelus, et tuleviku ühiskond saaks
Välja töötada mingi sellise süsteemi, mis tagaks õnneliku lapsepõlve ja eluterve perekonna, ilma et naised peaksid selle nimel oma unistused ohvriks tooma?”
Kirjutan kahe käega alla.