Taani on minu jaoks siiani veel avastamata maa. Ma olen küll Kopenhaageni lennujaama ühest otsast teise tormanud, kuid vaevalt lennujaam Taanist päris pildi suudab maalida. Niisiis olen ma arvanud, et Taani on kuninglikult boheemlaslik või boheemlaslikult kuninglik. Et ma olen lubanud iga kuu ühe uue raamatu läbi lugeda, siis seekord otsustasingi raamatu kaudu oma arvamusele kinnitust saada või see ümber lükata. (Ühtlasi sai täidetud ka 77. punkt - loen romaani päevaga läbi.)
Esialgu olin ma pettunud, et tagakaas ütles kohe ära, et Christianiast, hipidest, Roskildest "see" Taani ei koosne. Kuidas siis nii - sellest ju Taani üldse koosnebki? Ja kui raamat lubab veel ka illegaali elu-olust rääkida, siis kuhu mujale ta peakski sattuma kui hipilinna? Ma juba kujutasin ette, kuidas illegaalina Taanis viibiv autor põgeneb politsei eest, murrab vanglast välja, redutab mahajäetud laohoonetes, olles päevi söömata...
Tegelikult oli aga tegu väga sooja raamatuga, mis kirjeldas hoopis teistsugust Taanit kui minusugused võhikud seda ette kujutavad. Väikelinnaelu, kus uksi ei lukustata, kus on aega lõpututeks kohvijoomisteks, kus inimesed kulgevad vaikselt omas tempos, ja ikka jalgrattal, kus kõik saab tehtud...kunagi. Seda kõike oli nii soe lugeda. Kas tõesti kusagil veel leidub koht, kus ei aeta taga mainekamat eelkooli, põhikooli, kõrgkooli, rohkem mammonat, uhkemat ametinimetust, suuremat maja ja autot. Koht, kus kõige olulisemaks on hygge.*
Samuti pakkus raamat mulle väga palju äratundmis...kuidas seda siis nimetada...rõõm ei tundu olevat just kõige õigem sõna, et keegi veel teab, kuidas tähtsad dokumendid lauasahtlisse unuda võivad ja kõik kõikide dokumentide, avalduste, vormide, taotluste esitamiseks on targem kohapeale minna (äärmisel juhul faksiga saata!), sest muidu võidki vastust ootama jääda. Asjad liiguvad Taanis aeglaselt ja tõmbelmine ei muudaks siin midagi. Kõik vajalik saab siiski tehtud, kui mitte kohe, siis ükskord ikka. Täpselt nagu Norras.
Ja see lõputu võileibade söömine! Hommikusöögiks võisaia, lõunaks võileiba, loodusesse minnes võileiba. Koolis annabki alanud söögivahetunnist aimu võileibu ümbritseva hõbepaberi vabastamisest tekkiv krabin.
Arvamusest, et Taani koosneb vaid jalgrattal kihutavatest boheemlastest, sain ma lahti. Küll aga oli mul mingil määral õigus selles kuninglikus osas. See tähendab, et tegelikult pidasin ma selle "kuningliku" all silmas taani disaini, vana head Jacobseni, kõrgekvaliteedilisi rõivabrände ja muud sellist, aga mulle meeldis, et raamat andis "kuninglikule" hoopis teise mõõtme ja tähenduse. Ma sain teada, et taanlased äärmiselt lihtsad ja südamlikud, head soovivad inimesed, kuid elavad suure õhinaga kaasa kõigele, mis seotud kuningliku perekonnaga.
Igatahes äärmiselt soe ja armas lugu. Lisaks sellele veel väga hästi kirjutatud - lihtsalt ja kaasahaaravalt. Kas ma muidu oleks selle suutnud ühe jutiga läbi lugeda? Aitäh autorile mu silmaringi avardamast!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar