Lugesin "Ohvrilaeva" esmakordselt gümnaasiumi ajal kohustusliku kirjandusena. Mäletan, et see meeldis mulle nii väga, et olin mitu päeva hiljemgi veel justkui raamatu mõju all. Sellepärast ilmselt tuligi nüüd uudishimu see üle lugeda, et meelde tuletada, mis seal köitis ja kas see on ka peaaegu kümme aastat hiljem veel olemas.
"Ohvrilaeva" peategelane Martin Justus on ajaloo- ja filosoofiaõpetaja, Sokratese fänn, kes hindab avarat mõttemaailma ja vaimsust. Ta seisab üsna kaugel praktilisest elust, mida Justuse jaoks esindab tema naine, kellest mööda elamine on juba ammu omavahelise ükskõiksuseni jõudnud.
Justuse tutvumine ja suhe juudi neiu Isebeliga seotakse raamatus antiikfilosoofiast tuntud müüdiga Delose saarele sõitvast ohvrilaevast, mille äraoleku ajal (30 päeva jooksul) on riigis keelatud surmaotsuste täideviimine. Müüdi tutvustamine raamatu algusosas loob tooni, mis juba eos vihjab sellele, kuidas lugu lõpeb. Justuse ja Isebeli suhe ongi nii kirglik võib-olla just seepärast, et see on varjutatud peagi saabuva paratamatu lõpu teadmisest.
Esile tõstmist väärib ka Justuse suhe tema teismelise tütrega. Mees justkui hindab ennast läbi tütre ning tunneb, et suutes tüdruku päästa (ema eeskujul) pinnapealseks muutumisest, on ta ka ise rohkemat kui keskpärane inimene halli massi hulgast.
"Ohvrilaev" on raamat inimestest, kes tahavad elada, kuid omaenese hinge orjaks olemise tunne ei lase sel soovil täituda.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar