"Naine Berliinis"

Mõlemal korral kui olen seda raamatut lugenud, olen tundnud, et pean seda kellelegi soovitama. Nüüd lõpuks soovitan.
Raamatu anonüümne autor on Teise maailmasõja ajal Berliinis elanud noor naine. Viimasel sõjakevadel, kui punane õudus tabas linna, kus pärast kõiki evakueerimisi oli ikka veel neli miljonit inimest, alustas ta oma ülestähendusi. Reedest, 20. aprillist kuni reedeni, 22. juunini 1945 pani ta vanadesse koolivihikutesse ja lahtistele lehtedele kirja, mis juhtus temaga ja selle maja elanikega, kus ta oli peavarju leidnud.

Teos jutustab sellest, mida tuhanded naised läbi elasid: kõigepealt võitlus ellujäämise eest keldrivaremetes, ilma vee, gaasi ja elektrita, nende igapäevaelu iseloomustab näljatunne, hirm, meeleheide ning seejärel vastikustunne vene sõdurite vastu, kes nägid naisi samasuguse sõjasaagina nagu nad nägid kellasid ja jalgrattaid. Berliinlannade hulgas juba varem liikunud õudusjutud vägistamistest osutuvad tõeks, purjus võitjad kammivad läbi maju ja keldreid, vähe on neid naisi, kes venelaste käest pääsevad.

Teema on loomulikult karm, üksikasjad panevad jahmatama ja jäävad hinge närima, kuid ometi ei ole raamatus jälgegi enesehaletsusest. Autori kirjeldusi sellest, mida naised kogesid iseloomustab ausus, siirus ja must huumor.

«Mida tähendab vägistamine? Kui ma selle sõna esimest korda valjusti välja ütlesin, reede õhtul keldris, käisid mul külmajudinad üle selja. Nüüd võin ma seda juba mõelda, tuima käega kirja panna ja omaette lausuda, et kõlaga harjuda. See kõlab nagu midagi viimset ja äärmuslikku, ent pole seda ometi.»

Ma tooks rohkem näiteid, kuid kahjuks on mul kodus olemas vaid norrakeelne raamat.

See ei ole lihtne lugemine, sest mõttepausid, kui aju tõrgub kõike loetut vastu võtmast, tekivad iseenesest, kuid ometi ei saa seda romaani käest panna enne kui see on läbi. Kord läbi loetud, ei lähe see mitte kunagi meelest. Äärmiselt tugev teos!

Arvustus Postimehes
Arvustus Eesti Päevalehes

K. Priilinn "Liblikasonaat"

Liblikasonaat on 2010.a romaanivõistlusel äramärgitud teos. See räägin noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse rinnavähk. Samal ajal kaotab ta mees töö. See loob olukorra, kus mõlemal oleks teineteise tuge väga vaja, kuid kumbki ei suuda oma murede juures teist mõista. Tulemuseks otse loomulikult perekriis.

Üldiselt mulle raamat meeldis. Olen Ketlinilt enne lugenud "Hõbeinglit" ning "Liblikasonaat" on kindlasti juba hulga küpsem teos ning sammuke edasi. Keelekasutus oli hea ning sujuv. Lugemine läks ladusalt, kuigi mingil hetkel hakkas natuke venima, kuid mitte väga häirivalt.

Kathryn Stockett “Koduabiline”

Lugu valgetest ja mustanahalistest inimestest 1960. aastate Mississipis.
On üks seltskond nooremapoolseid daame, kes veeretavad oma päevi õhtusse seltskondliku lobisemise, tuluõhtute organiseerimise, poodide kammimise ja mingil määral ka majapidamisega.
Nende kodune maailm ei saaks toimida ilma mustanahaliste koduabilisteta, kes töötavad igas vähegi jõukamas peres. Nad on orjade järeltulijad, juba mitmes põlvkond teenijaid, aiatöölisi, lihtsate tööde tegijaid.
Valge pererahvas võtab nende olemasolu enesestmõistetavusega, nagu ka seda, et nad peavad käima eraldi kauplustes, koolides, bussides, raamatukogudes. Mõnes peres on mustanahaline Nanny lastele palju armsam, kui oma neuroosidest ja iseenda tühisest elust vaevatud ema, nannyde koogid ja krõbekanad on lahutamatu osa lapsepõlvest, tänu nannydele kiliseb pidudel laitmatult poleeritud lauahõbe ja valendavad laudlinad.
Tundub, et neegrinaised ise on oma teenijarolli ja piiratud eluga leppinud ega oska ette kujutadagi teistsugust kohtlemist.
Siis aga saabub kodulinna ülikooli lõpetanud kirjaneitsi, vaatab ringi ja leiab, et ikka täiega ülekohut tehakse neile armsatele nannydele. Eriti ajab teda vihale algatus ehitada mustanahalistele teenijatele tualetid väljaspoole maja, et “nad ei levitaks oma haigusi meie lastele”. Piiga võtab kätte ja algatab raamatuprojekti: palub teenijanaistel avameelselt rääkida oma elust, sellest, kuidas neid koheldakse ja mida nad elust tegelikult mõtlevad. Asi käib hästi salajas, et vältida kättemaksupogromme ja vallandamisi. Raamat ilmub lõpuks ja …
Raamatus jutustavadki kordamööda see valge neiu ja kaks musta teenijannat.
“Koduabiline” põhimõtteliselt jätkab sealt, kus “Tuulest viidud” lõppes: kuidas rahuajal mustad ja valged edasi elasid.
Üks raamatutegelane ütleb “Tuulest viidud” kohta, et seal kujutati teenijate ja valgete kooselu nagu ühte lõputut toredat teepidu. “Mina oleks Nanny asemel Scarlettile öelnud, et ta võib need rohelised kardinad oma peenesse valgesse perse pista, kui ta tahab härraste ees eputada,” või midagi niisugust see teenija turtsudes arvab.
Autor ise on selleaegses Mississipis üles kasvanud, oma pere teenija sülle maailma eest varjule pugenud. Järelsõnas ta kirjutab, et püüdis kirjeldada kogu selle kultuuri mitmetahulisust ja suhete keerukust. Perede ja abiliste suhted võisid olla väga erinevast äärmusest, varjamatust põlgusest sooja sõpruseni, tihti armastus ja võõrastamine üheaegselt. Kuigi- nagu ta raamatu peategelane lõpuks nendib – me kõik oleme ju samasugused naised.
Minule, kes ma olen Ameerika ajaloos võhik, oli päris uudiseks lugeda, et alles 60. aastatel hakkasid sealkandis ülikoolid mustanahalisi ülikooli vastu võtma ja kuni selle ajani olid isegi bussid ja avalikud kohad kahele rassile eraldi.
Mõnes mõttes pole paljude rikaste valgete suhtumine palju muutunud. “Mis nad tulevad siia ja toovad kaasa kuritegevuse, haigused ja vaesuse.” Eks?
Väga võlus mind raamatu juures olustik, atmosfäär, teenijate kõnepruuk. Naiste omavahelised suhted, perekondlikud, kogukondlikud jne olid mitmekihilised ja nii mõnedki probleemid aegumatud.

Justin Petrone - Minu Eesti 2

Kuna mul on nüüd jälle tekkinud Petrone Prindi raamatutest väike hunnik koju, siis saate kohe ühe arvustuse veel:)

Selle raamatu kohta ei saa ma öelda ühtegi paha sõna. Justini keelekasutus ja eelkõige jutu sisse põimitud võrdlused on lihtsalt nii head, et ma ei suutnud korduvalt naerupahvakust hoiduda:) Tsitaati kaasa ei pane, sest lihtsalt ei suutnud ühtegi teistele eelistada. Iga mõne lehe tagant vähemalt tuleb jälle mõni pirn.

Uus raamat räägib juba rohkem Eesti elust ja eneseanalüüsist, oma soovide ja eluvalikute paika seadmisest enne Epu ja Justini esimese lapse sündi. Ja kõik on kirja pandud viisil, mis paneks vist enamiku naisterahvaid ohkama ja unistama, et nemad samasuguse romantikust mehe otsa satuksid (minu sealhulgas).

Samas seekord ma ei tunne, et oleksin väga midagi Eesti kohta avastanud või oleksid mingid tajud muutunud. Pigem oli huvitav taas erinevate kultuuride võrdlus ja peategelase muutumine koos keskkonnaga.

Ma ei hakka siin kaasa rääkima teemal, kas esimene raamat oli parem või mitte - igal juhul olen valmis neid mõlemaid korduvalt uuesti lugema ning soovitan teistelegi mõne halli sügisõhtu sisustamiseks:) Samas aga võiksid seda lugeda inimesed, kes kriitika kuulmisest oma riigi teemal kohe põlema ei lähe, sest see ei ole mingi ülistuslaul vaid ühe noore mehe reaalsus ja võitlus kohanemise nimel.

Ragne Jõerand - Minu Bollywood

Pean tunnistama, et alustasin seda raamatut suure põnevuse ning ootustega - ikkagi minu armastatud India ja keeruline armulugu kohalikuga. See olekski nagu minu elu pealt maha kirjutatud. Aga mida rohkem ma lugesin, seda vähem suutsin samastuda ja see ei olnud ka raamat, mis paneks mind erinevusi hindama.

Mulle autori kirjutamisstiil meeldis - jutt oli ladus ja täitsa huvitav, aga samas mind ongi vist raske mingist Indiast pajatavast raamatust vaimustuma panna, sest ükski neist ei suuda seda kõike hõlmata. See autor aga on veelgi rohkem kui tavaliselt suutnud üldistada ja lahterdada ja oma valearusaamu asjadest faktide pähe servieerida. Jah, olen kohe päris kuri! Tädi ei tea isegi, mida tähistab sõna tikka ning veel vähem on ta püüdnud kultuurist aru saada - aga samas, ta ju tunnistas kohe raamatu alguses, et temas polnudki India armastust. Aga kõigis ei peagi olema.

Sellegipoolest härib mind tädi klišeeni euroopalik ja pirts suhtumine, mida ilmestavad halvustavad kirjeldused tema esimesest luksvagunis möödunud rongisõidust - kolm aastat pärast esmakordselt Indiase sattumist! Samuti selline ääri-veeri vaimsust ülistav jutt. Ning kõige rohkem ajas vihale tema Holi-kirjeldus. Lugupeetud autor, ma ei tunne sind ja võib-olla sa polegi mingi nõme snoob, aga sa võiksid oma abikaasa kaudugi teada, et India kevadpühadel on veepallisõjal ja värvidega loopimisel suur kultuuriline osa. Jah, sa said haiget - kahju. Aga see, et keegi sulle pihta sai, nüüd küll mingi kättemaks ega isiklik rünnak polnud. Võtnud siis ise ka palli ja püüdnud üritust nautida.

Raamat meenutas mulle suuresti "Püha lehma" nimelist teost, kus samamoodi igavlev rikkuri elu elav esimese maailma naisuke nuusutab ettevaatlikult vaimsust ja püüab deep olla, aga samas päris India elust ei tea midagi, sest tema liigub vaid konditsioneeriga autost konditsioneeriga koju ning teda ümbritseb teenijate meri. Aga tema puhul oli vähemalt märke, et lõpuks ta õppis seda riiki hindama ja vähemalt aktsepteerima.

Keerulise suhte pärast tunnen autorile kaasa - ses osas vast suudan ka ise mõista. Aga ma olen jällegi, erinevalt selle raamatu autorist püüdnud ka mõista kohalikku kultuuri ja mitte sinna jõuga peale lennata, et ainult oma tahtmist saavutada. Rahvusvahelises suhtes ja veel kahe nii erineva päritoluga inimese vahel on kindlasti palju keerdkohti, aga nt nõuda seksi lahtise ukse taga, mille teisel pool põrandal magab mehe ema? Kas see on eluvalikute küsimus või protest või kultuuri murdmine - ma ei teagi.

Kahju... loodan, et kunagi tuleb Minu-sarjas ka korralik India raamat.

Aidi Vallik- Kuidas elad, Ann? & Mis teha, Ann?

Kuidas elad, Ann?

Mis juhtub ühe kaheksanda klassi tüdrukuga siis, kui ta avastab ootamatult, et tema üpriski kummaline, kuid siiski range ema on omal ajal olnud punkar ja joodik ning üsna juhuslikud seksisuhted ning narkootikum polnud võõrad?
Ja kuidas mõjub veel isa ootamatu ülestunnistus, et ta polegi tema pärisisa?

Kui kodus on probleemid, siis avalduvad need koolis. Muidu korralik ja eeskujulik Ann satub kaklusesse ning sealt edasi arenevad sündmused pöörase kiirusega.
Vähem kui nädala pärast on ta koos kaklusesse sattunud tüdrukuga Võsul ühes tühjas majas ning viimased koolinädalad on unustatud.
Selleasemel on vaja Annil tegeleda iseenda, oma tunnete ja ema päevikuga. Sellele lisanduvad uued sõbrad, peod, sekeldused ja palju muud...
Kui Ann lõpuks ikkagi otsustab oma vanematele helistada ja endast teada anda, ei vasta kodus keegi telefonile.

Mis teha, Ann?

Ann tutvub ühe noormehega ning tema elu on sellest päevast peale peapeale pööratud. Kõigepäelt läheb ta tülli oma parima sõbrannaga ning tema ümber hakkab toimuma imelikke asju. Kuid, kuna see noormees suudab kõik kahtlused alati hajutada ei pööra tüdruk ohumärkidele tähelepanu. Vähemalt mitte enne, kui suurem noorteseltskond peab hakkama politseis tunnistusi andmas käima. Teiste seas ka Ann.



Raamatud on ladusalt kirjutatud ja täiest pööraste keerdkäikudega, millele sa küll korra või paar mõelnud oled, või siis ka mitte.. Raamatus on selgelt aru saada kuidas ise keerulsit elu elanud vanemad oskavad oma lapsi õigel ajal toetada ja neile vajadusel hingamisruumi andma.
Samas ei suuda vanemad oma lapsi ja vastupidi alati mõista. Sellest pole midagi, sest kõike ei peagi mõistma ja lahti seletama. Teinekord piisab vaid sellest, et sul on keegi, kelle juures sa võid vaikselt istuda ja kohvi juua.

Kuigi raamat on mõeldud noortele, siis ma soovitaksin selle raamatu läbi lugeda ka kõikidel lapsevanematel.

Nora Roberts- Kiusatus

Seltskonnadaam Eden Carlbough ei arvanudki, et lastelaagri korraldamine on kerge, kuid ta ei osanud arvata, et need väikesed koletised sunniva teda sõna otseses mõttes õunapuu otsa ronima. Samuti ei osanud ta arvata, et kukub sealt alla aiaomaniku Chase Ellioti osavate käte vahele. Kui Schase oma süles olevat naist vaatas, mõistis ta, et teda on tabanud ootamatult sülle sadanud õnn. Talle ei meeldinud sugugi mao rollis olla, kuid kuidas panna vastu, kui naine pakkus talle sellist keelatud vilja?

Selline on raamatu tutvustus tagakaanel.
Pean ütlema veelkord, et Nora Robertsi raamatuid on väga mõnus lugeda. Tema kirjakeel on sujuv ja kaasahaarav, tema kirjeldused ja fantaasialend vapustavad. Kahjuks olen läbi lugenud ist peaaegu kõik raamatud mis meie raamatukogus saada on ja nüüd pean endale uue autori otsima, kes suudaks mind samavõrd köita.
Samas on kindlasti veel raamatuid, mida mul pole õnnestunud leida.

Soovitan kõigile kes armastavad romantikat ja Nora Robertsit.

Eric- Emmanuel Schmitt- Oscar ja Roosamamma

Nagi ikka paljude raamatutega, mida ma tahan lugeda, sest keegi on sellest kirjutanud, pidin ma ootama terve igaviku, et seda raamatukogust kätte saada. Kannatlikkus viib sihile.
Raamat räägib 10 aastasest verevähki põdevast poisist, kelle viimane operatsioon ei õnnestunud. Enam pole midagi teha.
Lapse vanemad kardavad. Nad kardavad haigust, mida poiss põeb ning ei oska temaga suhelda. Õnneks on, aga haiglas üks tore õde- Roosamamma. Oskar ja Roosamamma saavad hästi läbi ja Roosamamma on koguaeg poisi kõrval. Nad hakkavad koos mängima ühte mängu, kus Oskar kirjutab iga päev jumalale kirja ning elab igas päevas 10 aastat läbi.
Läbi väikese poisi silmade vaadata täisinimeste elu, armumist, abielu, keskkeakriisi ja lõpuks uuesti üksi jäämist, on värskendav.
Kõik on lihtne ja selge. Isegi keerulised olukorrad.
Roosamamma õpetab Oskarit jumalat tundma, teda usaldama ja temaga rääkima.
Vähemalt alguses tundub nii...

Allan Vainola- Inventuur

Ma pean häbiga tunnistama, et mul polnud õrna aimugi, kes on Allan Vainola, enne selle raamatu lugemist. Tegelikult olin üsna palju juba lugenud, kui ma veel ikka päris täpselt aru ei saanud. Aga bändinimed Metro Luminal, Sõpruse Puiestee ja Vennaskond panid asjad paika.

Neid bände ma tean küll ja mul on nende kolme esituses kokku vähemalt viis lugu mis mulle väga meeldivad.

Nüüd raamatust.
Esimene mõte seda raamatut lugedes oli, et see on vaese mehe Mihkel Raud...
Oi, küll ma eksisin selle mõttega.
Raamat on väga ladusalt kirjutatud, ning paljude pildimaterjalidega ilustatud. Lood on põnevad ja tegelased vägagi koloriitsed. Autor ongi põhiliselt erilsitele tegelastele rõhku pannud. Samuti nagu ka tausta selgitamisele, mis minule, kui nö natuke hiljaks jäänud tegeleasele on väga oluline. Ma sain palju uut informatsiooni ja tundsin jällegi, et olen mõned aastad liiga hilja sündinud. Samas, see punkariromantika on raamatust ilus lugeda küll, aga kas ma ikka oleksin seda elu ise elada tahtnud.

Ühesõnaga- soovitan soojalt.

Paulo Coelho "Võitja on üksi"

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis siiani arvasin, et olen tingimusteta Coelho fänn. Olen lugenud päris mitut tema teost ning senise kogemuse järgi on need võrdselt tasemel olnud.
„Võitja on üksi“ oli minu jaoks aga pettumus. Ootasin midagi muud.
Ei saa väita, et autor teemat ei valdaks. Näha, et Cannes´i filmifestivalil ning „rikaste ja ilusate“ maailmas toimuvaga on ta kursis. Aga minu jaoks tegeleski autor enamuse teose vältel nende „telgitaguste“ avamisega. Iseenesest olid need kirjeldused ning erinevate inimeste mõtted huvitavad ning mõtlemapanevad. Minu jaoks on alati huvitav olnud see, kuidas tunnevad ennast „superklassi“ ja teised tähesäras keerlevad inimesed siis, kui kaamerad on kinni ning fotokad ära pandud. Selles mõttes oli see Coelho teos küll sisukas.
Minu jaoks oli seal aga liiga palju tegelasi, kes küll lõpuks said kokku, aga üldiselt enamik ajast ajasid lihtsalt segadusse.
Palju oli eraldiseisvaid huvitavaid mõttearendusi, kuid mõne aja pärast hakkasid ka need korduma ning järjekordne mõtisklus edu telgitagustes tundus juba punnitatud.
Kindlasti loen ka edaspidi Coelho raamatuid, kuid sellest teosest ma tõesti vaimustuses polnud. See ei tähenda, et teistele ei võiks meeldida.

Mõned tsitaadid:
- „Jumal lõi maailma kuue päevaga. Aga mis on maailm? See, mida mina või sina näeme. Iga inimese surmaga hävib üks osa maailmast. Kõik, mida inimolend tundis, koges, vaatles, kaob koos temaga, samamoodi nagu pisarad, mis vihma käes kaovad.“ (lk 30)
- „Vähesed otsustavad kätte maksta, püüdes olla parim selles, milles teised teda võimetuks peavad. „Ükskord te veel kadestate mind,“ mõtlevad nad.“ (lk 47)
- „See on igal pool ühesugune. Hiiglaslikud popkontserdid sarnanevad suurte religioossete kogunemistega. Rahvas, kes jälgib väljamüüdud teatrisaali ukse taga Superklassi sisenemist ja väljumist.“ (lk 124)
- „Kui inimesed usuksid rohkem muinasjuttudesse ega kuulaks ainult abikaasasid ja vanemaid- kelle arvates on kõik võimatu- , siis kogeksid nad sama, mida tema praegu, istudes ühes loendamtatutest limusiinidest, mis aeglaselt, kuid kindlalt suunduvad trepiastmete, punase vaiba, planeedi suurima moelava poole.“ (lk 277)
- „Talent? Jah, ta tahaks uskuda, et ka talent loeb, ehkki teab, et see on jumalate täringumängu tulemus- need valivad teatud inimesed välja ja lükkavad ülejäänud teisele poole ületamatut kuristikku, ainsaks ülesandeks plaksutada, jumaldada ja hukka mõista, kui voolu suund peaks muutuma.“ (lk 278)
- „Superklass on oma edust sama sõltuv kui narkomaan uimastist ja palju õnnetum kui see, kes igatseb endale vaid maja, aeda, last sinna mängima, toidupala lauale ja küdevat kollet talveõhtuks.“ (lk 286)
- „Elul on mitmeid viise, kuidas inimese tahe proovile panna, tehes nii, et ei juhtu midagi, või nii, et kõik juhtub korraga.“ (lk 311)

Anna Gavalda- Ma armastasin teda

Raamatu tegevus toimub mõne lühikese päeva jooksul, kuid selle aja jooksul rännatakse mälestustes ja lugudes pika maa taha. Üks noor naine ja vana mees- minia ja äi, veedavad olude sunnil koos aega. Vana mehe poeg on just teinud otsuse, et maha jätta oma perekond- oma naine ja lapsed.
Naise elu on korraga ja ootamatult segi paisatud. Ta süüdistab ennast ja teisi, püüab kuidagi hakkama saada.

Anna Gavalda- Näpatud tunnid

Simon, Garance ja Lola- kolm täiskasvanud õde-venda- põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva.

See raamat on kulgemise lugu. Teel olemine. Teel pulma, õde vend ja venaanaine ühes autos ja siis veel teinegi õde. See pole lihtne kooslus.
Tabavad vestlsued ja mõnusalt kirjeldatud nääklused, ütlemised ja ütlemata jätmised...

See on lugu, kus keegi ei armu, või siiski, ühele suhtele pannakse selle loo käigus alus.
See on lugu, mis on teravmeelne, lõbus ja tabav. Kerge ja lihtne.
Spontaanne.

Pearl S. Buck - Naiste paviljon

Võttes raamatu Ameerika kirjanike riiulist, ei osanud ma aimatagi, et satun Hiina maailma keskele, aga oi, missugune vägev raamatuseiklus sellest tuli.

Kõik algab ühe väärika proua neljakümnenda sünnipäevaga, mil ta otsustab oma naiserollist tagasi astuda ja valib abikaasale välja vastu tolle tahtmist noore kurtisaani. Raamatus jälgimegi eelkõige selle majaemanda elu, tema mehe ja laste muresid ja rõõme; tema enda arengut ja kavalusi, nende elustiili, mis sisaldab oopiumi suitsetamist lapsest peale ja kandetoolis ringi reisimist, kui üldse oma koduvaldustest väljutakse. Ühest küljest oleks see nagu feministlik teos, kus naised kavaluse abil saavutavad oma tahtmist, jättes meestele mulje, et konroll on nende käes ja samas tütre sünd on ikka suur õnnetus. Sellele oli toodud ka huvitav põhjendus. Et mehed üritavad naisi alavääristada, sest peavad kuidagi võitlema selle vastu, et naised on neid ju loonud.

Näeme ka, kuidas maailma sellel küljel suhtuti välismaalastele. Et ei ole ainult nii, et meie siin mõtleme, et krdi kollased ja mustad. Nende jaoks oleme me täpselt sama imelikud ja samuti on meie teenijavaba elamine, keeled ja tähed.

Üks naljakamaid nähtusi seal kajastatud kultuuri osas on minu jaoks palgatud leinajad, kes jäävad hauale nutma ka pärast seda, kui pererahvas tahab koju tagasi minna. Kuidagi silmakirjalik viis vaimude meelitamiseks.

Ka viisakusel ja viisakusel on seal vahe. Teietama ei pea endast vanemaid. Mehe ema on ka naise ema, aga abikaasa on isand ja "mu poegade isa". On okei kohelda teenijaid kui madalamaid, aga tütre ema peab tütre mehe emale kõiges järele andma. Ka siis kui nad on sõbrannad.

Seal raamatus on nii palju huvitavaid kohti. Kuidas inimesed muudavad oma arvamusi kardinaalselt. Kuidas südamesõbannadest pereemadest saavad võõrad pärast seda, kui üks on teise elu päästnud. Kuidas armastus tuleb omatahtsi, kuigi usutakse, et kaalutletud abielud on vastupidavamad. Kuidas ühes majas elavad koos kõik sugulased ja pereisa naine ning kaks kurtisaani. Kuida tuju muutudes kaevatakse välja kõik lilled ja istutatakse asemele teised, mis juba samuti õitsevad ja mujalt välja kaevati. Mul oli igatahes väga huvitav ja panen teile kaasa ühe kogu seda mõtlemist keelt ja kultuuri iseloomustava katkendi.

""Sa armastad teda tõesti" hüüatas ta.

Ta hääles oli imetlust ja härra Wu vastas sellele uhkelt ja tagasihoidlikult. "Kui see, mis ma sulle olen rääkinud, on armatus, siis ma armastan teda," ütles ta.

Nad polnud kunagi olnud teineteisele nii lähedased kui nüüd. Ta polnud teadnud, et mehes oli selline süda. Mees oli uueks tehtud, ka tema. Selle märkamine täitis ta üllatusega. Ei olnud ime, et niisugune mees nagu André oli äratanud armastuse temas. Aga et see Jasmiin, see labane roosatav väike tänavatüdruk, see rumaluse ja teadmatuse olend, võib äratada härra Wus midagi samataolist, oli ime.

"Sul pole midagi selle vastu?" ütles härra Wu. Ta nägu, pööratud naise poole, oli õrn ja anuv.

"See rõõmustab mind," vastas ta ruttu.

Nad tõusid ühekorraga ja kohtasid keset päikesepaiste laiku põrandal. Madam Wu soojus hoovas mehe poole ja mees vastas. Ta haaras naise käed ja üheks lühikeseks hetkeks nad olid üks, mehe pilk suunatud naise silmi. Madam Wu igatses talle rääkida, miks ta rõõmustas ja miks nad olid teineteisele nii lähedased. Ta igatses rääkida mehele, et ta mõistis seda imet temas, mis oli armastus, tuli see siis ühe suure mehe või lõbumajatüdruku kaudu. Preester või prostituut, ime oli sama. See oli saavutanud tema, kes oli peidetud oma õuedes, ja see oli saavutanud ta mehe ühes lillemajas ja oli muutnud nad mõlemad. Aga ta teadis, et ta kunagi ei suudaks panna meest sellest imest aru saama. Ta peab ainult aitama meest seda endale täiuslikumaks teha.

"Ei ole sinutaolist naist maa peal," ütles mees.

"Võib-olla ei ole," nõusts ta ja tõmbas vaikselt oma käed mehe kätest.

/---/

Ta ruttas uksele ja peatus hetkeks, et veel härra Wuga rääkida. "Ja sina, mu poegade isa, rahusta oma süda ja ära muretse. See noor tüdruk tuleb vaikselt majja. Mina ise vaigistan kõik keeled.

/---/

Ying seisus nüüd ennast vastu seina surudes, küüsi telliskividesse surudes. "Kas see hoor jääb nüüd siia? kaebles ta.

"Ta ei ole nüüd seda," ütles madam Wu karmilt. "Ta on mu isanda valik."

Nende sõnadega ta ruttas minema ja mõne minuti pärast ta oli oma kandetoolis, mis oli kandjate õlgadele tõstetud ja kanti läbi tänavate."

-lk 292-293