Svetlana Aleksijevitš- Tšernobõli palve- tuleviku kroonika

Sellesse raamatusse on kogutud vaid mõned tuhandetest Tšernobõli lugudest.

Väikesed ümberjutustused lugudest

• Kohalikud tuletõrjujad läksid reaktorit kustutama tavaliste riietega. Kõik nad surid 14 päeva jooksul. Kohalikust haiglast viidi nad Moskvasse. Kedagi lähedale ei lubatud, arstid keeldusid neile lähedale minemast. neid hooldasid sõdurid. Seinad nende ümber hõõgusid kiirgusest.


• Inimesi ei evakueeritud kohe. Midagi ei räägitud kellelgi. Ainult mesilased ei lennanud ja vihmaussid olid väga sügavale läinud.


• Üle nõukogude liidu viidi sinna mehi maapinda ja puid matma. Maapinnalt kooriti meetripaksune kiht ja maeti konteinerites maha.


• Mahajäetud külades marodööritseti ja müüdi maha kõik tavalistel turgudel. Maju võeti koost lahti ja müüdi suvilateks.


• Mehed kes seal käisid sõitsid samade riietega koju. Üks mees viskas kõik oma riided ära peale pilotka, mille ta andis oma pojale. See kandis seda kogu aeg. Kahe aasta pärast avastati poisil ajukasvaja.


• Reaktoripõlengut vaatamas käinud neiu sünnitas hiljem lapse kelle keha ainsateks avausteks olid ainult silmaaugud. Kuna neil pole raha, et operatsioone teha, siis peab ta oma lapsest iga pole tunni järgi uriini välja pigistama, et ainus neer üles ei ütleks.


• Jahimehed saadeti loomi tapma. Tapeti kasse ja koeri. Üks puudel jäi imekombel ellu ja hakkas, august mis nende matmiseks kaevatud oli, välja ronima. Kellelgi polnud enam alles ainustki padrunit. Koer lükati auku ja muld lükati peale. Mees kes lugu jutustab mäletab seda koera siiani. Tal ons ellest koerast kahju. Oli ilus ja hoolitsetud kutsa olnud.


• Tšeteseeniast on sinna põgenenud sõja eest perekonnad. Üks naine räägib, et töötas sünnitusmajas õena. Ühes palatis oli raske sünnitus just lõppenud kui sisse astusid sõdurid ja nõudsid piiritust ja narkotikume. Arstid pandi seina äärde ja laps... visati aknast välja...


• Reaktori katusele pandi lehvima punalipp. See lagunes kiirguse käes mõne kuuga. Sõdurid korjasid lipu räbaladi, et neid oma rinnataskusse, südame lähedale panna.


• Üks operaator räägib sellest kuidas Tšernobõlist tagasi tulles sõitis bussiga tööle ja kuuleb enda ees räägitavat lugu kuidas üks operaator oli seal kohapeal ära põlenud. Üllatavalt räägitakse temast endast...


• Ajakirjanikud uurisid inimeste käest enne evakueerimist mida nad tunnevad ja kuidas neil läheb. nad oleksid peaaegu purjus lüpsjate käest peksa saanud...


• Kahes kõrvuti asetsevas külas elavad kaks memme. Üks ühes ja teine teises külas. Kumbki ei taha oma kodust ära minna.


• Reaktori juures töötavad masinad, mida juhitakse kaugjuhtimispuldist, kuid masinate järgi käivad sõdurid, kes puhastavad maapinda peenemast tolmust.


• Võttegrupp avastab, et kuigi kõik on näiliselt korras ei ole mitte millelgi lõhna.


• Saabub välismaa võttegrupp. Kõik on kaitseülikondades, isegi kaamerad on spetsiaalsetes kottides. Neile on giidiks kohalik neiu, kellel on seljas vaid suvekleit ja jalas rihmikud.


• Sõduritele ei öelda, ega ole võimalik ka hiljem teada saada, kui palju nad seal kiiritust said. meti korjati selle kohta andmeid. Sedagi mitte kõigilt.


• Kaks erinevat inimest räägivad ühest kassipojast kes kinnipitseeritud majas aknal istub. Ta on ära söönud juba kõik taimed mis aknalaual olid.


• Majade peale on jäetud kirjad elanikelt. Kes palub majalt vabandust, et ära läheb, kes on lahkumise aja kuupäeva ja kellaajaliselt kirja pannud.


• Vanemad inimesed ei suuda kohaneda linnades kuhu neid ümber asustati. Mõnda kohta on paljud tagasi pöördunud. Ühes külas tuntakse muret küüraka ja lapsest saati tumma memme käekäigu kohta. Keegi pole temast midagi kuulnud ja muretsetakse tema tervise pärast. Teda oodatakse tagasi. Terve küla aitas teda enne. Kahjuks ei oska memm ei lugeda ega kirjutada.


• Kohalikud kolhoosiesimees ja natuke väiksem ametnik laadivad autod oma varandust täis, kuigi sellest külast on veel evakueerimata lapsed...

Neid lugusid on palju, ma olen lugemisega alles poole peal. Väljatoodud nopped on vaid väga väike osa sellest mis selles raamatus kirjas on. Sellest, et keegi ei rääkinud neile midagi. Nad olid teadmatuses. Need on tavaliste inimeste lood, mis on kokku korjatud.

Paljud ei mäleta seda aega, mõnda polnud veel sündinudki. Kuid seda raamatut tasub lugeda. Autor on lood edasi andnud sõnasõnalt. Lisades mõned omapoolsed repliigid.

Mina mäletan seda katstroofi. Mäletan,e t ei julgenud aknaid avada ja vaatasin kogu aeg uudistest, millises suunas liiguvad saastatud pilved.

Pilt on pärit SIIT.

Wikipeedia link.