neljapäev, 5. veebruar 2009

Mihkel Raud- Musta pori näkku

Ma pole raamatu kohta lugenud ühtegi arvustust, aga olen lugenud mõnda pealkirja ja kuulnud nii mõndagi räägitavat. Pidi olema üks intrigeeriv raamat.
Ma lihtsalt pidin selle endale ostma. Mingil imelikul põhjusel oli huvi selle raamatu vastu või siis Mihkel Raua vastu suutnud minus tekitada väga suured lootused sellele väljaandele.
Mihkel on väga teravmeelne ja keelne tegelane, kelle väljaütlemised tulevad ilma keerutamata ja midagi ilustamata.

Raamatut lugedes tekkisid mul mitmed mõtted. Esiteks oli mul väga raske jälgida selle aja olemustikku. Mul endal puuduvad selle ajaga suuremad seosed. Näiteks 1983 aastal olin ma ise kõigest kolmene ja ma ei suuda kunagi lõpuni mõista seda aega ja ajastut. Paljud nimed on minu jaoks tundmatud, aga samas tean ma kes on Kojamees ja Saller.
Psühhoneuroloogiahaigla kirjeldused on mulle tuttavad just nimelt sellest ajast ja ma tean täpselt, et paremad palad läksid haigla töötajate koju mitte haigete toidulauale. Minu vanaema töötas sel ajal seal haiglas õena ja ma käisin seal päris sageli.

Raamatu juurde tagasi tulles, siis eessõnas on kirjutatud, et /kuukeliomeetriseid lauseid lühendada aitas/. Mõned laused olid lühemaks kärbitud ehk poole võrra, mõni lause küll vaid mõned meetrid ja enamus olid siiski loetavaks muudetud.

Uksumatud kirjeldused ja olustiku pildi loomised. Ma tundsin seda raamatut lugedes liisunud alkoholi lõhna ning kuulsin kõrvus seda spetsiifilist "müra" mida suudavad tekitada ainult väga purjus noored inimesed ühes kohas koos olles.
Kuigi mõni seik raamatust oli piinlik, ei tekitanud see tegelikult lugedes piinlikuse tunnet. Tundub, et ka Raud ei tundud seda. See mis elu ta elas ja mis tegelikult toimus on uskumatu. Olustiku räige ja otsene kirjeldamine, mis on roppustega pikitud ning sinna vahele väga südamlikke ja armsaid katkeid oma vanemate kohta.

Ma soovitan seda raamatut lugeda kõigil kellel on piisavalt aru peas mõistmaks, et selline elu ei saa kesta pikalt ja raamatu autor on seda täna kirja panemas ainult tänu sellele, et ta suutis midagi muuta.

3 kommentaari:

thela ütles ...

Ma ei ole seda raamatut ostnud ega lugenud just nimelt sellepärast, et olen selles ajas elanud. Küll mitte ise nii räiges seltskonnas, aga küllalt palju seda kõrvalt näinud. Ja see on aeg, mida meelsamini ei meenutaks.
Samas on hea, et keegi selle ka kirjasõnasse jäädvustas.

Anonüümne ütles ...

Pahatihti tahaks uskuda, et see mis kirjutatakse pole nagu päris lõpuni tõsi. Kuid mul pole põhjust kahelda olustiku õiguses. Ja kui keegis eda veel kinnitab... (minu roosad prillid lagunevad tuhandeks killuks )
:) viimane oli nali muidugi.

Maria

Profa ütles ...

Halvim raamat mis ma sel aastal olen lugenud. Paar kirjeldust suurematest pidudest ja abitud katsed filosofeerida. Volkonski raamat on mõnusam. Samas ei ole Raua raamat ei räige ega ka aus ma usun. Räige on Vladimir Wiedemanni "Maagide kool", sellega võrreldes oli Raud karsklane ja mis aususesse puutub siis tundub et huvitavamad asjad on välja jäetud.

Blog.tr.ee