Ühest küljest meeldivad mulle sellised happy endiga raamatud, kus head võidavad, aga samas paras kogus irooniat on alati teretulnud ja Suure Gatsby laadne ootamatu lõpp on ka heaks vahelduseks.
Raamat räägib ühest mehest, kes nagu paljud päris elu mehedki püüab osta armastust ja imetlust ja nagu reaaleluski ebaõnnestub lõpuks. Mees suudab koondada enda ümber hulgaliselt ühepäeva linblikaid ja teda ära kasutavaid tegelasi, aga tema matusele tulevad vaid parim sõber, kes pole tegelikult ka kuigi suur sõber ning postiljon ja teised, kes temaga vaid põgusalt kokku puutusid. Ja mitte sellepärast, et ta oleks olnud halb või ebameeldiv inimene, vaid sellepärast, et keegi ei vaevunud teda tundma õppida ega pidanud vajalikuks tema peale pärast surma aega raisata.
Tegelikult hästi kurb lugu. Inimestest, kes pealtnäha on sügavad, aga tegelikult tühised ja inimestest, kes paistavad tühised, aga peidavad hinges aardeid. Rahast ja armastusest. Armukadedusest ning õnnetust saatusest. Kõike seda ilma moraalilugemiseta.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar