Epp Petrone- Minu Ameerika

Kas te teate mis aastal see raamat ilmus? 2007 aastal. Täna on aasta 2011. Täpselt nii kaua kulus mul aega, et see raamat lõpuks ometi raamatukogust laenutada. Raamat on heas mõttes kapsaks loetud, pehmed kaaned on üle kiletatud, et kõikidele lugejatele vastupidavamaks muuta.
See on täiesti omaette fenomen, mis saadab Minu sarja raamatuid. Sa võid neid raamatukogust leida vaid väga hea õnne korral, või siis kui sa ennast lugemise järjekorda paned. Viimast ma pigem ei tee, sest ma tahan võtta raamatu spontaanselt, mitte pikka aega ette planeerides.
Muidugi oleks võimalik olnud raamat osta, kuid ma olen spontaansete raamatuostude asemel hakanud ostma koju raamatuid, mida ma juba lugenud olen. Esiteks sellepärast, et mu kodus pole raamaturiiulit ja selle jaoks ruumi. Pealegi meeldib mulle raamatukogus käia.

Nüüd siis raamatust.

Ma olen Epu blogi lugenud juba väga ammusest ajast. Tõenäoliselt olen ma kõiki neid lugusid lugenud, kuid see oli ammu.

Epu jutt on ladus ja kaasahaarav. Tema tolleaaegne maailmapilt on üsna sarnane sellele mida ma täna mõtlen ja kuidas ennast tunnen. Tõenäoliselt satuksin ma samasuguste sisemiste arutelude küüsi seal kaugel kummalisel maal, kus meie pisike Eesti on ikka väga pisike ja looduslähedane. Mõned päevad tagasi, jalutamas käies arutlesime just, et kui palju on tänapäeval inimesi, kes kunagi pole linnast välja maale saanud. Kes kunagi pole näinud lähedalt lehma, lammast, siga.
Ja sellele vastuseks siis kohe Epult üks peatükk Amishite juurde sõitmisest ja sellest kuidas lambale pai tegemine ühele ameeriklasele hirmutav võib tunduda. "Äkki ta hammustab! Aga pisikud!" ...

Naljakas, eks. Aga see on reaalsus. Seal kuskil kaugel. Kuid muidugi õige varsti või siis juba praegu?

Raamatus on kõike. Poliitikat, maailmavaateid, roheliseks kasvamist, äpardusi, lõbusaid juhtumisi kuid ka tõsisemaid mõtteid ja teemasid.