Ernest Hemingway - Ja päike tõuseb. Fiesta

Otsustasin klassikud ette võtta ja Hemingway oli esimene. Ma ei teagi, mida sellest raamatust arvata. Ühest küljest on seda tõesti hea lugeda just keele mõttes, aga samas tundub, et tõlkega läheb siiski palju kaduma ja mitmes kohas lugesin asju üle, et mõista, kes mida ütles. Alati ei saanudki aru.

Šokeeriv oli ka sisu. Kamp nooremapoolseid inimesi, kes kõik kuidagipidi üksteisega seotud on ja kellest enamus sama tütarlast jumaldab, läheb koos puhkama pärast mõningaid justkui soojenduslugusid. Tegu on nimelt sellise karismaatilise naisterahvaga, kes pidevalt end täbaratest olukordadest leiab ja milline meesterahvas siis ei tahaks oma teenuseid pakkuda!? Samas on selgelt tunda ka teismeliste moodi mässumeelsust. Ei ole vist lehekülgegi selles võrdlemisi paksus raamatus, kus keegi ei tarbiks alkoholi ja mitte vaid klaasikest veini. Iga päev on pidu. Päev läbi on pidu. Keegi jääb alat liiga purju, hakkab tüli norima või kukub kuhugi ära. Ühest küljest on pool seltskonda pankrotis ja teisest elavad nad nii, nagu polekski homset. Lugesin ka raamatu tagant kellegi teise arvustust, mis seletas, et väidetavalt räägitaksegi seal sõjatraumade all kannatavast kadunud põlvkonnast. See justkui seletaks seda hetkes elamist.

Tulles tagasi tegelaste vaheliste suheteni, siis see oli valdkond, millega Hemingay mind pidevalt üllatas. Väidetavalt on kõigil tegelastel olnud ka üsna elutruud prototüübid. Õigemini vastupidi. Aga mind paneb pidevalt imestama sealne tegelaste järkude meelemuutuste jada. Küll on sõber, küll vihatakse teda. Küll käitus nagu jobu, aga muidu on täitsa tore poiss. Küll kannab koledat kaabut ja magab kõigiga peale oma tulevase abikaasa, aga kõik jumaldavad teda ikkagi.

Oli huvitav jälgida, kuidas need mehed kõik kibedaid pille alla pidid neelama. Armuke, kes ei saa aru, et oligi vaid seiklus. Kihlatu, kes peab kõrvalt vaatama naise lõbutsemist. Ja siis sõber, kes armastab tõsiselt ning keda justkui ka vastu armastatakse, aga kes ei saa endale üldse lubada närvi minemist naise käitumise peale ja peab leppima sellega, et neist kahest ei saaks teatud asjaolude tõttu kunagi paari. Kuigi nad ikka ja jälle selle kui..., siis... teema juurde tagasi tulevad.

Raamatu pealkirja ma lahti mõtestada päriselt ei osanudki. Ehk jälle sõnademäng sõja teemal? Et taaskord on võimalus elu nautida. Samas ingliskeene nimi The Sun Also Rises tähendaks nagu midagi muud...