Minu meelest on see jupp maad parem iseenda ja maailma avastamise raamat, kui "Püha lehm" oli. Selle autor jäi igas olukorras inimlikuks ja temaga oli lihtsam samastuda. Ta ei püüdnud näida kõigist teistest parem ega targem, kuid ei kartnud ka erineda ega tunnistada, et vahel ta tahabki käia oma rada ja mitte leppida üldtunnustatud valikutega,. Sealt saab targemaks kolme erineva maa, kultuuri ja inimeste kohta, naerda ja elada kaasa ühe naise seiklustele jpm. Seal on nii vaimsust kui põnevust kui armastust kui kurbust ja kibestumust, petmist ja pettumust, leppimist ja aktsepteerimist ning ülimat inimlikkust kogu selle võlus. See pani mind tahtma olla parem, andestavam, omanäolisem ja julgem, kuid samas alati säilitada oma usku inimestesse, sest keegi pole üdini halb ega hea. Raamat ongi täpselt nii hea, kui räägitakse ning sellesse on väga kerge sisse elada kui just mitte peategelasega samastuda.
neljapäev, 31. märts 2011
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar