Justin Petrone- Minu Eesti 2

Olles lugenud esimest raamatut ootasin armastusloo jätku, kuid- sattusin hoopis argipäeva. Mis ei tähenda, et armastus oleks otsa saanud. Armastus tundub järjest kasvavat selles loos.

Sellepärast ma ei saagi öelda, et ma oleksin raamatu ühe hooga läbi lugenud. Mul võttis natuke aega, et jõuda järgi Justini mõttekäigule ja tema arengule. Raamatu algus tundus mulle sellepärast natuke rabe, aga pärast üle lugedes sain aru, et ma lihtsalt ise ootasin midagi hoopis muud.
Seega, ei saa ühtegi raamatut lugema hakata arvamuse või eelarvamusega või mingi suurema ootusega. Kui ma sellest aru sain ja raamatu korraks kõrvale panin, siis edasine lugemine oli väga nauditav.
Raamat siis sellest kuidas üks Ameerika poiss tuleb põhjamaale, kohaneb siinse kliima ning inimestega ning muutub endalegi märkamatult neile üha sarnasemaks. Lisaks sellele kasvab ta ning saab vanemaks. Ta saab uusi kogemusi, teadmisi ning otsib nende keskelt iseennast. Seda miskit. Naise rasedus ongi vist noore mehe jaoks selline eneseleidmise ja täiskasvanuks saamise aeg. Vähemalt võiks olla.

Minu lemmikkohad raamatust olid need, kus Justini vanemad Eestis külas olid. Külmad ja reserveeritud põhjamaalased ning kallistavad Ameerika vanemad.
Kujutlesin ehedalt ette kuidas see hetk võis välja näha. Selline kultuuride ja tavade vastuolu, ning tegelikult lausa kolme kultuuri kokkusattumine ühel väikesel kitsal Tallinna tänaval.
Ameerika, Itaalia ja Eesti.

Justini kirjeldused on mõnes kohas nii ehedad, et pole raske silme ettekonkreetset olustikku manada. Näiteks Justin Soome naistega õllekas joomas...
Raamatut on mõnus lugeda, jutt on ladus kuigi vahest teeb mõned ootamatud hüpped.

Kui Justin on öelnud, et ta ei plaani rohkem oma elu kirja panna, siis on sellest äärmiselt kahju. Osalt räägib minus puhas eestlaslik uudishimu, aga mis edasi sai!?!?! Ma ju tean kes on Epp ja Justin ja Marta...
Ma pole nendega küll kunagi kohtunud, kui läbi blogide tundub nii mõnigi inimene sulle kui juba päris oma tuttav.
Ja siis kui need mõtted on kõik mõeldud, siis järgmiseks tuleb mõte, et päris kõike ei saa ju ka raamatusse kirjutada ja kõikidele minusugustele lugeda anda.

Soovitan seda raamatut lugeda. Kuid võtta seda natukene kui eraldiseisvat raamatut esimesest osast. Sest muidu võib juhtuda nii nagu minuga läks.

See raamat on ideaalne eestlasele, kes tahab teada, et mida need kõik ülejäänud inimesed meist arvavad.