Bengt Jangfeldt: Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond.

Zanr: biograafia
Kuidas juhtusin lugema: haarasin pooljuhuslikult raamatukogust segase impulsi ajel kaasa. Ei kahetse mitte üks raas.
Kuidas lugesin: raamat oli nii kaasakiskuvalt kirjutatud, et lugesin selle läbi nelja päevaga. Olen lugenud kolm korda õhemaid teoseid kümme korda kauem ning siis ka pooleli jätnud.
Lühike lõpp-hinnang: üks parimaid biograafiaid, mida olen lugenud. Soovitan soojalt, kui sul on huvi ajaloolise Nõukogude Liidu kujunemisaastate ning selles figureerinud inimeste elusaatuste vastu. Või siis, soovitan kui näidet meisterlikult kirjutatud biograafiast.


Pean tunnistama, et kuni selle raamatu lugemiseni ei teadnud ma Majakovskist mitte midagi. Jah, ma teadsin nime. Teadsin, et on olemas luuletused "Nõukogude kodaniku pass" ja mõned lasteluuletused. Kuid Bengt Jangfeldti poolt avatud ukse taga ootas sedavõrd teistsugune, kaasakiskuvalt sürrealistlik maailm, et parimaks võrdluseks on ehk tragikoomilised filmid nagu "Pulp Fiction" või "Train Spotting" jne. Kõige veidram - tegemist ei ole väljamõeldisega selles plaanis, et biograafia aluseks on ju reaalselt kogutud faktilised tõendid, intervjuud, materjalid. Sa arvad, et sa hakkad lugema "mingi kommunistlikust luuletaja" elulugu. No kui huvitav võib see olla, onju?

Kuid lugedes satud sa ülimalt tormilisse maailma. Esiteks - tegemist on Venemaaga. Otsida loogikat Venemaast on juba loogikaviga iseenesest. Teiseks on biograafia objektiks olev inimnatuur sedavõrd absurdselt vastuoluline (tõepoolest "tormiline"), et hasartmängusõltlasest Majakovski kirjeldamiseks sobivad ainult vastanduvad mõisted. Hiiglaslikult väiklane. Eemaletõukavalt vastupandamatu. Vallutajast kaotaja. Sangarlik argpüks. Lõpuks on võimatu jääda neutraalseks. Sa elad sellele inimesele kaasa, kord imetledes, siis jälestades, siis kaasa tundes ja austades. Ja sa ei saagi lõpuks aru, mida siis ikkagi Majakovski kohta arvata. Keegi ei saa aru. Ei saa aru töölisklass (kellele ta enda arvates kirjutab), ei saa aru partei ladvik, ei saa aru armukesed, ei saa aru inglise luure... Ta ei mahu kuhugile, ta ei sobi kuhugile. Lõpuks tuleb Majakovski "luua" - kuid selleks peab ta olema surnud. Sõna otseses mõttes on ainuke lahendus "kasti (või siis pronksi või graniiti) löödud Majakovski." Sest elavana on ta ebastabiilsem kui mingi radioaktiivne isotoop... Ning isegi siis tuleb ta kanoniseerida vastavalt propagandamasina reeglitele. Kuni aastani 2005 ei teadnud inimesed neid vapustavaid seiku "kõigile teada-tuntud" poeedi kohta. Ent osad materjalid on salastatud Venemaa riiklikes arhiivides aastani 2050...
Kolmandaks on "kõik omavahel seotud" - suhete ning seoste võrgustik sisaldab aukartustäratavalt palju ajaloo (kuri)kuulsaimaid nimesid. Ning nimesid nende taga, mis tegelikult on algpõhjuseks nende nimede esilekerkimisel. Nagu poleks ka Majakovskit ilma tema muusa Lili Brikita. Või poleks Lilit ilma Ossipita. Või kogu seda lahtirulluvat sündmustejada ilma nende "kolmikabieluta". Majakovski elu kohal, nagu paljude teiste selle ajastu inimeste elude kohal, kõrgub kosmiline plakat kirjaga "Ärge segage, siin teeb tööd saatuse iroonia." Valus.

Lugemise ajal valdas mind pidevalt tunne, et vaatan põnevus- või seiklusfilmi. Poleks oodanud seda ühelt luuletaja biograafialt. Ja ma mõtlen, et kuidas pole veel keegi filmimaailmas märganud, et nende ees lebab üks absoluutselt kuldaväärt filmimaterjal... Tõsi, see ülesanne on ehk lootusetult raskete killast. Aga unistada ju võib.