Sarah Macdonald - Püha lehm! Seiklus India moodi

See on raamat, mida soovitati nii mõnegi targema poolt lugeda, kui käik Indiasse ees ootab, kuid minu juurde jõudis see juhuslikult alles nüüd, kui Eestis tagasi olen. Võib-olla tõesti on see huvitav ning kasulik siis, kui ise Indiast midagi ei tea. Ka mina sain üht-teist uut teada või lugeda teistsuguseid selgitusi asjadele, mille kohta ka oma tuttavatelt aru pärisin, kuid minu lemmikraamatute hulka see kuuluma ei saa.
Raamat on selles mõttes huvitav, et loed kellegi elust justkui seiklusjutu vormis, mitte ei saa kusagilt paljaid igavaid fakte, aga minu meelest on autor olnud üsna kriitiline ning selgelt ei olnud valmis andma Indiale võimalust oma südant võita. Mõnes kohas on näha küll, kuidas ta mingi tasakaalu hoidmise huvides kiidab nende kirjut kultuuri ning vaimsust ja üritab erinevaid usundeid omaks võtta, kuid see ei kõla väga veenvalt. Hoopis loomulikum on näha autorit uute oludega kohanemas ning jõudmas sinna, kus ta ei oska oodata oma külla tulnud tuttavatelt nii šokeeritud reaktsiooni. Samas sai ta ka ise üsna mugavat diplomaadielu elada, kus rahast puudust ei olnud ning perel oli abiks terve hulk teenindavat personali. Tõlke üle viriseks ka. Nimelt tundub, et tõlkija peab eestlast nii rumalaks, et on kõik j-tähte sisaldavad sõnad häälduspõhiselt kirja pannud. Minu jaoks oli kole lugeda džainidest ja Radžastanist. Samas jälle on intrigeeriv näha, kuidas jõuab kätte hetk, mil pundunud beebilaipu täis jõevesi hakkab nii püha tunduma, et tahaks seda näole pritsida ja selle kõrval jäävad ahvide persed ikka kärnaseks. Soovitaks seda raamtut pigem neile, keda huvitavad erinevad usundid ja eneseotsimine. Kui tahate lähemalt lugeda turistide lemmikpaikadest, siis siit seda otsda ei maksa. Panen kaasa ka mõned mulle enim meeldinud lõigud, mis hakkasid slma olenemata sellest, et raamatu korduvalt käest ära panin.

...tantsimine on nagu riivatuks muutunud liturgia, mille juurde kuulub iga laulusõna väljendamine oma kehaga. Kui me laulame "vaadake mu kauneid silmi", siis osutame oma silmadele ja vopsutame puusi. Kui me ütleme "ära sa narri mind", siis raputame pead ja vääname sõrmi. Me kohendame oma kujuteldavat dupatta-salli eest kinni ja lahti, jalutame ringi veekannudega ning õpime peanõksutamist, puusaveeretamist ja õlavõdistamist. Rebecca on fantastiline, Jenile meeldivad hüpped, minu lemmiktegevuste hulka kuulub aga käteplaksutamine ja randmete pööritamine. (Reshna ütleb, et see tähendavat "Ma ütlen sulle halvasti".)

Kui me järgmisel päeval Delhi vanast linnajaost koju sõidame, jääb meie vestlus Rebeccaga katki, kui märkame autotäit kutte meid vahtimas. Ma proovin nende peal kätepööritamist. Kutd kiljuvad, hõiguvad ja puhkevad hullunult naerma.

Hiljem uurin Aarzoolt, mida ma valesti tegin, ja näitan oma liigutused ette. Aarzoo kiljub.

"Sarrrrah, sa rumaaaaaaluke, sa ülesid neile, et oled eunuhh."

Me loobume tantsutundidest - mitte minu eunuhhieksituse pärast, vaid sellepärast, et me lihtsalt ei ole võimelised selliseks ujedaks, flirtivaks, suuresilmseks süütuseks, millega saavad hakkama India tüdrukud, liigutades samal ajal oma keha nagu nilbed litsikesed.

lk 313-314

Isa Arun noogutab rahulikult. Ta on harjunud lugudega jumalikust külastusest, neid tuleb siin kogu aeg ette. Talle e lähe korda isegi see, et Vatikanis ei võeta tema kogudust piisavalt tõsiselt, et neid lugusid uurida. Samuti ei hooli isa sellest, et enamik siinset rahvast on hindud, kes näivad kummardavat Maarjat, nagu oleks too üksnes üks paljudest jumalannadest.

"Hinduismi kultuuilised kohustused meie religiooni ei muuda. Väliselt on need inimesed hinduistid, kuid sisimas on nad kristlased. Nad ei ole valmis võtma Jeesust omaks kui ainujumalat, nagu mina teen, aga Jumal ei mõista neid sellepärast hukka", lausub ta õndsa naeratusega. Mulle ta suhtumine meeldib.

"Kas teie arvates on päris imed olemas? küsin ma. "On nii palju imesid ja nii palju armulisust. /---/ Ma ei õigusta ilmutuse olemasolu, kuid üht-teist on juhtunud. Mina ei tea, kuidas Jumal toimib."

Jumal toimib siin paremini kui läänes. Isa Arun meenutab mulle häbelikult ja salamisi, et India on hakanud eksportima preestreid, katmaks nende puudujääki Austraalias ja Ameerikas. Võib-olla kristuse tulevik ongi siin, kirikus, mida külastab päevas rohem usklikke, kui üht keskmist Sydney palvemaja terve aasta jooksul.

Jätame preestriga hüvasti; Emma ja Matt lahkuvad kergendustundega, Rebeccale teeb asi nalja ja mulle on see avaldanud mljet. India kristluse-tõlgendus on muutnud Jeesuse ja Maarja kamba mulle sümpaatsemaks. Esimest korda näen ma, et kristlus võib olla dünaamiline, elav usk, mis suudab areneda ja levida ilma inimhierarhia sekkumiseta. Siin, Velaganis, esineb kristlus oma parimal kujul - see on helde, rituaalne, demokraatlik, andestav ja naiselik. On kummaliselt ülendav näha miljonit inimest külastamas suurt saris portselannukku. Ehk on kristlusel anda maailmale veel midagi peale lihavõttemunade, Osmondite ja süütunde.

lk 338-339