Allan Vainola- Inventuur

Ma pean häbiga tunnistama, et mul polnud õrna aimugi, kes on Allan Vainola, enne selle raamatu lugemist. Tegelikult olin üsna palju juba lugenud, kui ma veel ikka päris täpselt aru ei saanud. Aga bändinimed Metro Luminal, Sõpruse Puiestee ja Vennaskond panid asjad paika.

Neid bände ma tean küll ja mul on nende kolme esituses kokku vähemalt viis lugu mis mulle väga meeldivad.

Nüüd raamatust.
Esimene mõte seda raamatut lugedes oli, et see on vaese mehe Mihkel Raud...
Oi, küll ma eksisin selle mõttega.
Raamat on väga ladusalt kirjutatud, ning paljude pildimaterjalidega ilustatud. Lood on põnevad ja tegelased vägagi koloriitsed. Autor ongi põhiliselt erilsitele tegelastele rõhku pannud. Samuti nagu ka tausta selgitamisele, mis minule, kui nö natuke hiljaks jäänud tegeleasele on väga oluline. Ma sain palju uut informatsiooni ja tundsin jällegi, et olen mõned aastad liiga hilja sündinud. Samas, see punkariromantika on raamatust ilus lugeda küll, aga kas ma ikka oleksin seda elu ise elada tahtnud.

Ühesõnaga- soovitan soojalt.

Paulo Coelho "Võitja on üksi"

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis siiani arvasin, et olen tingimusteta Coelho fänn. Olen lugenud päris mitut tema teost ning senise kogemuse järgi on need võrdselt tasemel olnud.
„Võitja on üksi“ oli minu jaoks aga pettumus. Ootasin midagi muud.
Ei saa väita, et autor teemat ei valdaks. Näha, et Cannes´i filmifestivalil ning „rikaste ja ilusate“ maailmas toimuvaga on ta kursis. Aga minu jaoks tegeleski autor enamuse teose vältel nende „telgitaguste“ avamisega. Iseenesest olid need kirjeldused ning erinevate inimeste mõtted huvitavad ning mõtlemapanevad. Minu jaoks on alati huvitav olnud see, kuidas tunnevad ennast „superklassi“ ja teised tähesäras keerlevad inimesed siis, kui kaamerad on kinni ning fotokad ära pandud. Selles mõttes oli see Coelho teos küll sisukas.
Minu jaoks oli seal aga liiga palju tegelasi, kes küll lõpuks said kokku, aga üldiselt enamik ajast ajasid lihtsalt segadusse.
Palju oli eraldiseisvaid huvitavaid mõttearendusi, kuid mõne aja pärast hakkasid ka need korduma ning järjekordne mõtisklus edu telgitagustes tundus juba punnitatud.
Kindlasti loen ka edaspidi Coelho raamatuid, kuid sellest teosest ma tõesti vaimustuses polnud. See ei tähenda, et teistele ei võiks meeldida.

Mõned tsitaadid:
- „Jumal lõi maailma kuue päevaga. Aga mis on maailm? See, mida mina või sina näeme. Iga inimese surmaga hävib üks osa maailmast. Kõik, mida inimolend tundis, koges, vaatles, kaob koos temaga, samamoodi nagu pisarad, mis vihma käes kaovad.“ (lk 30)
- „Vähesed otsustavad kätte maksta, püüdes olla parim selles, milles teised teda võimetuks peavad. „Ükskord te veel kadestate mind,“ mõtlevad nad.“ (lk 47)
- „See on igal pool ühesugune. Hiiglaslikud popkontserdid sarnanevad suurte religioossete kogunemistega. Rahvas, kes jälgib väljamüüdud teatrisaali ukse taga Superklassi sisenemist ja väljumist.“ (lk 124)
- „Kui inimesed usuksid rohkem muinasjuttudesse ega kuulaks ainult abikaasasid ja vanemaid- kelle arvates on kõik võimatu- , siis kogeksid nad sama, mida tema praegu, istudes ühes loendamtatutest limusiinidest, mis aeglaselt, kuid kindlalt suunduvad trepiastmete, punase vaiba, planeedi suurima moelava poole.“ (lk 277)
- „Talent? Jah, ta tahaks uskuda, et ka talent loeb, ehkki teab, et see on jumalate täringumängu tulemus- need valivad teatud inimesed välja ja lükkavad ülejäänud teisele poole ületamatut kuristikku, ainsaks ülesandeks plaksutada, jumaldada ja hukka mõista, kui voolu suund peaks muutuma.“ (lk 278)
- „Superklass on oma edust sama sõltuv kui narkomaan uimastist ja palju õnnetum kui see, kes igatseb endale vaid maja, aeda, last sinna mängima, toidupala lauale ja küdevat kollet talveõhtuks.“ (lk 286)
- „Elul on mitmeid viise, kuidas inimese tahe proovile panna, tehes nii, et ei juhtu midagi, või nii, et kõik juhtub korraga.“ (lk 311)

Anna Gavalda- Ma armastasin teda

Raamatu tegevus toimub mõne lühikese päeva jooksul, kuid selle aja jooksul rännatakse mälestustes ja lugudes pika maa taha. Üks noor naine ja vana mees- minia ja äi, veedavad olude sunnil koos aega. Vana mehe poeg on just teinud otsuse, et maha jätta oma perekond- oma naine ja lapsed.
Naise elu on korraga ja ootamatult segi paisatud. Ta süüdistab ennast ja teisi, püüab kuidagi hakkama saada.

Anna Gavalda- Näpatud tunnid

Simon, Garance ja Lola- kolm täiskasvanud õde-venda- põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva.

See raamat on kulgemise lugu. Teel olemine. Teel pulma, õde vend ja venaanaine ühes autos ja siis veel teinegi õde. See pole lihtne kooslus.
Tabavad vestlsued ja mõnusalt kirjeldatud nääklused, ütlemised ja ütlemata jätmised...

See on lugu, kus keegi ei armu, või siiski, ühele suhtele pannakse selle loo käigus alus.
See on lugu, mis on teravmeelne, lõbus ja tabav. Kerge ja lihtne.
Spontaanne.

Pearl S. Buck - Naiste paviljon

Võttes raamatu Ameerika kirjanike riiulist, ei osanud ma aimatagi, et satun Hiina maailma keskele, aga oi, missugune vägev raamatuseiklus sellest tuli.

Kõik algab ühe väärika proua neljakümnenda sünnipäevaga, mil ta otsustab oma naiserollist tagasi astuda ja valib abikaasale välja vastu tolle tahtmist noore kurtisaani. Raamatus jälgimegi eelkõige selle majaemanda elu, tema mehe ja laste muresid ja rõõme; tema enda arengut ja kavalusi, nende elustiili, mis sisaldab oopiumi suitsetamist lapsest peale ja kandetoolis ringi reisimist, kui üldse oma koduvaldustest väljutakse. Ühest küljest oleks see nagu feministlik teos, kus naised kavaluse abil saavutavad oma tahtmist, jättes meestele mulje, et konroll on nende käes ja samas tütre sünd on ikka suur õnnetus. Sellele oli toodud ka huvitav põhjendus. Et mehed üritavad naisi alavääristada, sest peavad kuidagi võitlema selle vastu, et naised on neid ju loonud.

Näeme ka, kuidas maailma sellel küljel suhtuti välismaalastele. Et ei ole ainult nii, et meie siin mõtleme, et krdi kollased ja mustad. Nende jaoks oleme me täpselt sama imelikud ja samuti on meie teenijavaba elamine, keeled ja tähed.

Üks naljakamaid nähtusi seal kajastatud kultuuri osas on minu jaoks palgatud leinajad, kes jäävad hauale nutma ka pärast seda, kui pererahvas tahab koju tagasi minna. Kuidagi silmakirjalik viis vaimude meelitamiseks.

Ka viisakusel ja viisakusel on seal vahe. Teietama ei pea endast vanemaid. Mehe ema on ka naise ema, aga abikaasa on isand ja "mu poegade isa". On okei kohelda teenijaid kui madalamaid, aga tütre ema peab tütre mehe emale kõiges järele andma. Ka siis kui nad on sõbrannad.

Seal raamatus on nii palju huvitavaid kohti. Kuidas inimesed muudavad oma arvamusi kardinaalselt. Kuidas südamesõbannadest pereemadest saavad võõrad pärast seda, kui üks on teise elu päästnud. Kuidas armastus tuleb omatahtsi, kuigi usutakse, et kaalutletud abielud on vastupidavamad. Kuidas ühes majas elavad koos kõik sugulased ja pereisa naine ning kaks kurtisaani. Kuida tuju muutudes kaevatakse välja kõik lilled ja istutatakse asemele teised, mis juba samuti õitsevad ja mujalt välja kaevati. Mul oli igatahes väga huvitav ja panen teile kaasa ühe kogu seda mõtlemist keelt ja kultuuri iseloomustava katkendi.

""Sa armastad teda tõesti" hüüatas ta.

Ta hääles oli imetlust ja härra Wu vastas sellele uhkelt ja tagasihoidlikult. "Kui see, mis ma sulle olen rääkinud, on armatus, siis ma armastan teda," ütles ta.

Nad polnud kunagi olnud teineteisele nii lähedased kui nüüd. Ta polnud teadnud, et mehes oli selline süda. Mees oli uueks tehtud, ka tema. Selle märkamine täitis ta üllatusega. Ei olnud ime, et niisugune mees nagu André oli äratanud armastuse temas. Aga et see Jasmiin, see labane roosatav väike tänavatüdruk, see rumaluse ja teadmatuse olend, võib äratada härra Wus midagi samataolist, oli ime.

"Sul pole midagi selle vastu?" ütles härra Wu. Ta nägu, pööratud naise poole, oli õrn ja anuv.

"See rõõmustab mind," vastas ta ruttu.

Nad tõusid ühekorraga ja kohtasid keset päikesepaiste laiku põrandal. Madam Wu soojus hoovas mehe poole ja mees vastas. Ta haaras naise käed ja üheks lühikeseks hetkeks nad olid üks, mehe pilk suunatud naise silmi. Madam Wu igatses talle rääkida, miks ta rõõmustas ja miks nad olid teineteisele nii lähedased. Ta igatses rääkida mehele, et ta mõistis seda imet temas, mis oli armastus, tuli see siis ühe suure mehe või lõbumajatüdruku kaudu. Preester või prostituut, ime oli sama. See oli saavutanud tema, kes oli peidetud oma õuedes, ja see oli saavutanud ta mehe ühes lillemajas ja oli muutnud nad mõlemad. Aga ta teadis, et ta kunagi ei suudaks panna meest sellest imest aru saama. Ta peab ainult aitama meest seda endale täiuslikumaks teha.

"Ei ole sinutaolist naist maa peal," ütles mees.

"Võib-olla ei ole," nõusts ta ja tõmbas vaikselt oma käed mehe kätest.

/---/

Ta ruttas uksele ja peatus hetkeks, et veel härra Wuga rääkida. "Ja sina, mu poegade isa, rahusta oma süda ja ära muretse. See noor tüdruk tuleb vaikselt majja. Mina ise vaigistan kõik keeled.

/---/

Ying seisus nüüd ennast vastu seina surudes, küüsi telliskividesse surudes. "Kas see hoor jääb nüüd siia? kaebles ta.

"Ta ei ole nüüd seda," ütles madam Wu karmilt. "Ta on mu isanda valik."

Nende sõnadega ta ruttas minema ja mõne minuti pärast ta oli oma kandetoolis, mis oli kandjate õlgadele tõstetud ja kanti läbi tänavate."

-lk 292-293

Epp Petrone- Minu Ameerika

Kas te teate mis aastal see raamat ilmus? 2007 aastal. Täna on aasta 2011. Täpselt nii kaua kulus mul aega, et see raamat lõpuks ometi raamatukogust laenutada. Raamat on heas mõttes kapsaks loetud, pehmed kaaned on üle kiletatud, et kõikidele lugejatele vastupidavamaks muuta.
See on täiesti omaette fenomen, mis saadab Minu sarja raamatuid. Sa võid neid raamatukogust leida vaid väga hea õnne korral, või siis kui sa ennast lugemise järjekorda paned. Viimast ma pigem ei tee, sest ma tahan võtta raamatu spontaanselt, mitte pikka aega ette planeerides.
Muidugi oleks võimalik olnud raamat osta, kuid ma olen spontaansete raamatuostude asemel hakanud ostma koju raamatuid, mida ma juba lugenud olen. Esiteks sellepärast, et mu kodus pole raamaturiiulit ja selle jaoks ruumi. Pealegi meeldib mulle raamatukogus käia.

Nüüd siis raamatust.

Ma olen Epu blogi lugenud juba väga ammusest ajast. Tõenäoliselt olen ma kõiki neid lugusid lugenud, kuid see oli ammu.

Epu jutt on ladus ja kaasahaarav. Tema tolleaaegne maailmapilt on üsna sarnane sellele mida ma täna mõtlen ja kuidas ennast tunnen. Tõenäoliselt satuksin ma samasuguste sisemiste arutelude küüsi seal kaugel kummalisel maal, kus meie pisike Eesti on ikka väga pisike ja looduslähedane. Mõned päevad tagasi, jalutamas käies arutlesime just, et kui palju on tänapäeval inimesi, kes kunagi pole linnast välja maale saanud. Kes kunagi pole näinud lähedalt lehma, lammast, siga.
Ja sellele vastuseks siis kohe Epult üks peatükk Amishite juurde sõitmisest ja sellest kuidas lambale pai tegemine ühele ameeriklasele hirmutav võib tunduda. "Äkki ta hammustab! Aga pisikud!" ...

Naljakas, eks. Aga see on reaalsus. Seal kuskil kaugel. Kuid muidugi õige varsti või siis juba praegu?

Raamatus on kõike. Poliitikat, maailmavaateid, roheliseks kasvamist, äpardusi, lõbusaid juhtumisi kuid ka tõsisemaid mõtteid ja teemasid.

Mario Puzo - Ristiisa

Ausalt öeldes venitasin selle raamatu etevõtmisega, sest kartsin, et mulle ei meeldiks. Tegelikkus aga üllatas mind. See on tõeliselt hea ja huvitav raamat ka naisterahva jaoks. Pilguheit ehk veid ebatavalisemasse maailma. Lisaks söödaval kujul pilguheit minevikku.

Mind küll häiris see, kuidas seal enamasti naisi koheldi, aga samas oli see raamat seinast seinani täis inimlikke tundeid ja reaktsioone. Kimbatuskohti ja raskeid valikuid. Armastust ja kadedust, hirmu ja reetmist. Iseenda otsimist ja teistele tõestamist. Hea ja halva vahel kõikumist ning oma õigluse tagaajamist ja inimlikkuse eritahkude avastamist. Tundeid, tundeid ja veel tundeid.

Lihtsa ja ladusa teksti tegi veidi kehvemaks kohati väga kummline ja vigane tõlge. Huvitav, kuidas see kõik originaalis oleks kõlanud? Isiklikult meeldis mulle raamat filmist palju rohkem ja ega ma suurt osa enam mäletanudki. Ja ma saan aru, miks seda üheks maailma parimaks raamatuks nimetatakse. Imelikul kombel ma ei oskagi hetkel rohkem selle paksu raaatu kohta öelda, aga lugege ise.

Anna Gavalda- Koos- See on kõik

Kujutle, et sa istud Pariisis ühes väikeses kohvikus. Sul on aega, ilm on ilus. Sa naudid puhkust. Sulle tuuakse fanastiliselt lõhnav tassike kohvi.

Sa võtad kotist raamatu ning hakkad lugema.

See on see raamat, mida võtta kätte puhkuse ajal Pariisis, vihmase ilmaga kodus, talvel, suvel- igal ajal. Iga kord, kui sa tahad midagi head.

Raamatu keskmes on neli erilist tegelast.

Noor naine, kes on nii kõhn, et peab kõvasti oma kotist kinni hoidma, muidu tuul viib ta minema. Ta töötab koristajana ühes suures büroohoones. Ta elab ühe vapustavalt kauni maja katusekorteris. See korter- korteriks ons eda muidugi raske nimetada, ehk siis uberik, on ilma soojustuseta ja talvel on seal meeletult külm. Neiul on fantastiline kunstianne

Selle sama maja 400 ruuduses luksus korteris elab rikka krahvi esmasündinud poeg. Ta on häbelik, ta kokutab rääkides ning tema tööks on postkaarte müüa. Ei midagi uhket, vaid vaikne ja tagasihoidlik. Kuid hea südamega, mis on väga tähelepanuväärne, arvestades sellest, millisest kodust ta pärit on. Selles korteris saab ta elada vaid seetõttu, et perekond on hetkel suures pärimistülis selle korteri pärast. Ta lihtsalt valvab seda, kuni juristid oma tööd teevad.

Seal korteris elab üürilsiena veel üks kokapoiss. Ta on pahur, ta töötab liiga palju ning toob igal õhtul erinevaid naisi koju. Tema elus on kaks olulist asja tema vanaema ja mootorratas.

Kokapoisi vanaema on eluaeg elanud ühes väikses majakeses, kuid ta on vanaks jäänud ning pärast järjekordset kokku kukkumist pannakse ta vanadekodusse.

Ühel hetkel satuvad kõik need neli tegelast kokku elama tolles fantastilises korteris. Nad üritavad teineteisega kohaneda, koos elama õppida. Kõige esimesena tekib neil austus teineteise vastu ning see ongi kõige olulisem. Need neli- kea justkui pole mitte kellelgi teisele vaja vajavad teineteist. Nad on teineteisele olemas, nad toetavad üksteist ning kiinduvad sügavalt teineteisesse aja jooksul.

See raamat on nii eriline, et seda on raske käest panna. Sa upud selle raamatu lihtsusse ning soojusesse ja vajad seda veel ja veel ja veel. Sinu ümber mähkub seline soe ja turvaline udu, kui sa seda loed ning kahju on magama jääda või muude asjatoimetuste juurde naaseda.

Seal pole midagi pöörast, seal on kõik tavaline ja lihtne. Kuid samas väga eriline.

Võta see raamat kätte, kui sa vajad rahu, turvatunnet ja soojust. Siis kui sa vajad puhkust. Siis, kui sul on vaja eemale saada sellest maailamast, kus on igal pool nii palju negatiivset.

Kui sa oled raamatuga lõpuks ühele poole saanud, siis valdab sind täielik rahu. Ja siis kui see tunne hakkab mööda minema võid sa selle raamatu uuesti kätte võtta, vaadata seda fantastilist maja seal kaanel ja tunda soojust mis sealt õhkub.

Mitch Albom - Viis inimest, keda kohtad taevas

Tegemist on armsa ja omapärase looga mehest, kes töötab terve elu vanas lõbustuspargis hooldemehena ja siis hukub, püüdes päästa last. Tegelikult alles sealt hakkabki sisu hargnema. Lugejale maalitakse pilt omamoodi taevast ja inimestest, keda ta seal kohtab. Kogu seikluse mõte on õpetada teda rahu saavutama, aidata tal mõista enda ja lähedaste elusid ning kõike seda, mida esimesel korral ei märganud ega mõistnud. Samas paralleelselt kajastab raamat paljusid tema möödunud sünnipäevi, millst igaüks on oma nägu.

Näeme, kuidas inimesed mõjutavad märkamatult üksteise elu - ja seda nii hea kui halva poole. Kuidas kõik teistest sõltuvad ja üksteisele erinevaid asju ohverdavad. Seal ei ole häid ega pahasid tegelasi, kuigi kõigil kujuneb mingi arvamus nii endast kui teistest.

Südamlik ja huvitav ja mõtlemapanev.

Maria Tilk "Minu isa Gunnar Aarma"

Vaatamata eelarvamusele Aarma ja tema idamaise filosoofia suhtes oli tema tütre kirjutatud raamat mõnus lugemine ja minu respekt GA suhtes tõusis kõvasti.
GA isa töötas end ise üles, Eesti aja lõpus olnud ta tekstiilivabrikandina üks rikkamaid mehi Eestis. Samas väärtustas ta väga haridust ja Gunnar käis peale Westholmi nii Tartu ülikoolis kui Oxfordis ja Sorbonnes, täiendas end Pariisi ja Jena ülikoolides. Töötas ja reisis Euroopas siin-seal. Tegi ajakirjanikutööd, ronis enne sõda igasugustesse pingekolletesse. Mulle avaldas muljet, kuidas ta Hispaanias reisis koos Maroko mässulistega ja pildistas salaja nööpaugukaameraga, kuidas tüübid õhtul lõkke ääres nahkkottidest maharaiutud pead maha valasid, iga pea maksis head raha. Selle fotoreportaaži eest teenis Aarma sellise honorari, et ostis endale auto..
Hea elu sai muidugi sõja ajal otsa ja neid Gulagi vangilaagreid ja surmamõistetutega koos veedetud aastaid tal ikka kogunes. Õnneks saatis GA-d pühapäeval sündinud inimese hea õnn, nagu ta ise väitis ja ta pääses igalt poolt.
Sai Venemaal oma asumisele saadetud naise ja lastega kokku, tulid Eestisse tagasi ja elasid perega veel pika tiheda elu siin. Kõikvõimalikke seiklusi ja kummalisi vahejuhtumeid jagus igasse eluperioodi.
Pikalt mõtlesin, mis jõud see on, mis teda kõik need aastad hoidis. Kas tema enda vankumatu vaimujõud, tohutu haritus ja elukogemus, lihtsalt hea õnn või usk. Kristlust ta ei pooldanud, uitas hoopis teadvuse kõrgematel tasanditel tegeledes jooga-õpetuse ja budismiga. Mulle väga ei meeldi kannatuse-õpetus, et kannatused teevad inimese targemaks ja kasvatavad isiksust. Aga sellest lähtudes võib ehk saatuselööke tõesti hõlpsamini taluda…
Aga jah, ääretult põnev elukäik inimesel. Kahju, et ta ise oma elulooraamatu kirjutamise juures ei saanud olla.

Helen DeWitt - Viimane Samurai

See on nüüd küll üsna uus teos, aga torkas mulle silma oma intrigeeriva ja kusagilt nagu tuttava pealkirjaga. Kui ma siis veel tagakaanelt lugesin, et seda peetakse 2000. aasta Ameerika parimaks teoseks ning see räägib vaid ekstsentrilise kõrgelt haritud emaga kasvavast geenius-lapsest, kes pool aega püüab mõistatada, kes tema isa olla võiks ja teine pool ajast erinevate potentsiaalsete isakandidaatidega tutvmas käib, siis lihtsalt pidin selle võtma.

Tegu on tavapärasest väga kaugel olema teosega. Ei ole nii, et algus, keskosa, õnnelik lõpp. Kõik on läbisegi, osa jääbki arusaamatuks ja ei saabu mingit muinasjutulikku lahendust. Samas on see naljakas, südamlik, kurb, mõtlema panev ja mida kõike veel.

Ma mõtlen hirmu ja aukartusega, kui tark selle raamatu autor veel olla võiks, sest teos on paksult täis viiteid erinevatele ajaloolistele ja kultuuritegelastele, katkeid erinevatest klassikalistest keeltest ning teostest, sügavaid teadmisekilde nii lingvistikast, muusikast kui astrofüüsikast ja palju muudki, mis mulle praegu meelde ei tule.

Seda kõike ei ole väga lihtne lugeda ja tunnistan ausalt, et jätsingi mõned mingit järjekordset teost kirjeldavad katked vahele ning tõenäoliselt võiks seda raamatut kümneid kordi lugeda ja kaasa mõelda, avastamaks selle kõiki kihte ning tähendusi, kuid üsna hea elamus oli praegugi, mida võin öelda, sest kulus vähem kui kaks tükeldatud päeva selle rohkem kui viiesajast lehest läbi närimiseks.

Panen ühe minu meelest üsna hästi teost isloomustava katkendi ka:

"Ta ütleb: Mul on 15. raamat juba peaaegu läbi!

Naine ütleb: Ma NÄEN, et sul on! Sa tegid ikka väga kõvasti tööd.

Veel üks Shirley Temple'i erinumber kenale daamile. L: Ma hakkasin seda alles eile lugema!

Kas Ta Pole Võrratu: Kas TÕESTI?

Võrratu: Täna ma lugesin selle ja selle ja selle ja selle ja eile tegin selle ja selle ja selle ja selle! (Pisiksed sõrmed lappavad tagasi lehekülgi, mis on kaetud fluorestseeruva roosa ja oranži ja sinise ja rohelisega.)

Kas Pole: See on tõesti võrratu!

Võrratu: Olen lugenud "Iliast" ja De Amicitia't ja kolme juttu Kalilah wa Dimnah'st & ühte "Tuhat ja ühte ööd" ja "Moosest kõrkjates" ja "Joosepit ja tema kirjut kuube" ja nüüd lugesin veel "Odüsseiat" ja Metamorphoses't 1-8 ja terve Kalilah wa Dimnah ja kolmekümmet "Tuhat ja üht ööd" ja veel Esimest Saamueli raamatut ja veel Joonase raamatut ja veel õpin kantelleerimist ja teen kümmet peatükki "Lihtsaks tehtud algebrast"."

(lk 120)

P.S. Ma ei kujuta ette selle raamatu tõlkija piinu ja ainult loodan, et talle maksti kullas või muud säärast.

Ernest Hemingway - Ja päike tõuseb. Fiesta

Otsustasin klassikud ette võtta ja Hemingway oli esimene. Ma ei teagi, mida sellest raamatust arvata. Ühest küljest on seda tõesti hea lugeda just keele mõttes, aga samas tundub, et tõlkega läheb siiski palju kaduma ja mitmes kohas lugesin asju üle, et mõista, kes mida ütles. Alati ei saanudki aru.

Šokeeriv oli ka sisu. Kamp nooremapoolseid inimesi, kes kõik kuidagipidi üksteisega seotud on ja kellest enamus sama tütarlast jumaldab, läheb koos puhkama pärast mõningaid justkui soojenduslugusid. Tegu on nimelt sellise karismaatilise naisterahvaga, kes pidevalt end täbaratest olukordadest leiab ja milline meesterahvas siis ei tahaks oma teenuseid pakkuda!? Samas on selgelt tunda ka teismeliste moodi mässumeelsust. Ei ole vist lehekülgegi selles võrdlemisi paksus raamatus, kus keegi ei tarbiks alkoholi ja mitte vaid klaasikest veini. Iga päev on pidu. Päev läbi on pidu. Keegi jääb alat liiga purju, hakkab tüli norima või kukub kuhugi ära. Ühest küljest on pool seltskonda pankrotis ja teisest elavad nad nii, nagu polekski homset. Lugesin ka raamatu tagant kellegi teise arvustust, mis seletas, et väidetavalt räägitaksegi seal sõjatraumade all kannatavast kadunud põlvkonnast. See justkui seletaks seda hetkes elamist.

Tulles tagasi tegelaste vaheliste suheteni, siis see oli valdkond, millega Hemingay mind pidevalt üllatas. Väidetavalt on kõigil tegelastel olnud ka üsna elutruud prototüübid. Õigemini vastupidi. Aga mind paneb pidevalt imestama sealne tegelaste järkude meelemuutuste jada. Küll on sõber, küll vihatakse teda. Küll käitus nagu jobu, aga muidu on täitsa tore poiss. Küll kannab koledat kaabut ja magab kõigiga peale oma tulevase abikaasa, aga kõik jumaldavad teda ikkagi.

Oli huvitav jälgida, kuidas need mehed kõik kibedaid pille alla pidid neelama. Armuke, kes ei saa aru, et oligi vaid seiklus. Kihlatu, kes peab kõrvalt vaatama naise lõbutsemist. Ja siis sõber, kes armastab tõsiselt ning keda justkui ka vastu armastatakse, aga kes ei saa endale üldse lubada närvi minemist naise käitumise peale ja peab leppima sellega, et neist kahest ei saaks teatud asjaolude tõttu kunagi paari. Kuigi nad ikka ja jälle selle kui..., siis... teema juurde tagasi tulevad.

Raamatu pealkirja ma lahti mõtestada päriselt ei osanudki. Ehk jälle sõnademäng sõja teemal? Et taaskord on võimalus elu nautida. Samas ingliskeene nimi The Sun Also Rises tähendaks nagu midagi muud...

Kevin Brooks- Lucas

See on üks kummaline raamat, mida lugema hakates ei ole seda võimalik enam käest panna. Üks tavaline kinnine ühiskond, ühel saarel. Niikaua kuni sa oled normaalne ja tavaline oled sa okey. Aga kohe kui sa peaksid teistest millegi poolest erinema, ega taha sulanduda massi, pealegi oled võõras- siis oled sa automaatselt outsaider ning kõik mõistavad sind hukka püüdmatagai sinust aru saada.
Kui siis just pole seal ühte tüdrukut, kes seda lugu kirja panna üritab, sest sellele tüdrukule jäi too võõras poiss meelde juba esimesel kohtumisel. Eriti tema silmad ja kummaline olek. Noormehe salapärane taust tuleb osalsielt välja, kuid salapära tuleb juurde.
Kohalikud jõmmid ei salli võõraid ja tahavad neile koha kätte näidata. Pole mingi probleem võtta maast kivi ja võõra suunas lendu lasta- sest ta lihtsalt on nii kummaline.
Samas kui see kummaline on tegelikult uskumatult elukogenud ja läbinägelik. Lausa liiga läbinägelik.
Kuidas see lugu arenebs eal väiskes linnakeses, selle väikse saare peal, tuleb teil endil lugeda. Mina lugesin ja mul on hea meel, et lugesin.

Raamat on mõeldud noortele ja peaks andma natukene mõtteainet sallivuse kohta.
Nii lihtne on hukka mõista....

Ketlin Priilinn- Liiseli võti

Raamat on võitnud 2008 aasta kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel II koha. "Liiseli võti" on lugu noorest naisest, kes põgeneb kahe väikese tütrega oma vägivaldse alkohoolikust mehe juurest. Paraku on pooleldi titeeas kaksikute kõrvalt väga raske üksinda toime tulla, kui pole tööd ega elukohta ning mitte kedagi toetamas. Lisaks kipub minevikikka ja jälle kummitama. Kui ühel hetkel tekib võimalus luua uus suhe, taipab naine, et ei suuda ega julge enam ühtki meest usaldada. Romaanis on kesksel kohal olelusvõitlus, püüd unustada olnut ja säilitada lootus ka siis, kui näib, et terve maailm on sulle selja pööranud. Selline on raamatu tutvustus. Autor on kirjutanud kõigest nii reaalselt, justkui oleks ta kõik ise läbi elanud. Siiski järelsõnas on kirjas, et ta on vaid uurimustöö selle teema kohta teinud. Raamatu peategelane on vapper naine kes suudab ennast välja murda vaatamata sellele, et tal tegelikult pole kuskile minna. Tal on ema, kuid too ei mõista teda. Tal on väike õde, kes on talle toeks moraalselt, kuid kahjuks tohkemaks pole tal endal võimalust. Ja nii peabki ta hakkama saama. Vaatamata sellele, et on raske ta leiab võimalused ja lahendused. See peaks andma lootust kõigile, et tegelikult on võimalik sellest olukorrast välja rabeleda, kus sinu mees valitseb kodus hirmuga ning ei hooli ei oma naisest ega lastest. Igaühel meist on õigus elada, ilma et talle liiga tehtaks. Vägivalda ei õigusta miski ning iial ei ole ohver ise selles süüdi.

Elizabeth Gilbert - Eat.Pray. Love

Minu meelest on see jupp maad parem iseenda ja maailma avastamise raamat, kui "Püha lehm" oli. Selle autor jäi igas olukorras inimlikuks ja temaga oli lihtsam samastuda. Ta ei püüdnud näida kõigist teistest parem ega targem, kuid ei kartnud ka erineda ega tunnistada, et vahel ta tahabki käia oma rada ja mitte leppida üldtunnustatud valikutega,. Sealt saab targemaks kolme erineva maa, kultuuri ja inimeste kohta, naerda ja elada kaasa ühe naise seiklustele jpm. Seal on nii vaimsust kui põnevust kui armastust kui kurbust ja kibestumust, petmist ja pettumust, leppimist ja aktsepteerimist ning ülimat inimlikkust kogu selle võlus. See pani mind tahtma olla parem, andestavam, omanäolisem ja julgem, kuid samas alati säilitada oma usku inimestesse, sest keegi pole üdini halb ega hea. Raamat ongi täpselt nii hea, kui räägitakse ning sellesse on väga kerge sisse elada kui just mitte peategelasega samastuda.

Nora Roberts- Valguse võti, Teadmiste võti, Vapruse võti

Kolm naist, kolm leidmist vajavad võtit, kolm pooljumalannat, õpetajanna, sõdalane, kolm meest, üks 9 aastane poiss ja üks ilmatu kole ja kasvatamatu koer kes on meeletult sõbralik ning kõigi nende vastu üks kole kuri nõid, kes kõiki reegleid rikkudes kogu üritust takistab.

Kolm noort naist saavad kutse imelisse vanaaegsesse lossi mäetipul. Need naised ei tunne teineteist kuid neil kõigil on oma roll Keldi jumalate võitluses.
Nad peavad leidma kolm võtit. Igal ühel neist on aega 28 päeva, et oma võti leida. Kui esimene õnnestub saab otsima hakata järgmine jne. Kui keegi neist alla annab, loobub või ebaõnnestub, kaotavad kõik naised oma elust ühe aasta.
Vastutasuks saab igaüks neist miljon dollarit. 25 tuhat dollarit ettemaksuks ja ülejäänud raha siis kui kõik kolm võtit on leitut.
Võtmed avavad kirstu milles hoitakse kolme pooljumalanna hingesid.
Kolm klaasjumalannat on Keldi legend sellest kuidas üks noor jumal maapeale tuli ning siin ühte kaunisse neidu armus. Ta võttis neiu endaga kaasa ning abiellus temaga. Neile sündis kolm kaunist tütart. Kuri nõid varastas nende hinged. Kolm sajandit on aega, et nende hinged päästa. Igas põlvkonnas sünnib kolm naist, kes saavad omale Õpetajannalt ja Sõjamehelt ülesande neid võtmeid otsida. Raamatu naiskangelased on viimased, kes selle ülesande saavad. Kolm sajandit tagasi kokkulepitud reeglid on kuni siiani kehtinud, kuid seekord- sest see on viimane võimalus- muudab kuri nõid teispoolsusest reegeleid ning seab kangelannade elud reaalselt ohtu. Õpetajanna ja Sõjamees, kes on kaua olnud oma kodust eraldatud astuvad nende kaitseks välja, riskides sellega, et nad ei pääsegi enam kunagi koju.

Vapustavad raamatud, kaasahaaravalt kirjutatud ning täiesti imelsied seiklused.
Tegelikult pean tunnistama, et esimene raamat polnud nii hea, kui ülejäänud kaks. Seega, kes suudab ennast esimesest raamatust läbi närida, siis edasi läheb lugu kordades paremaks.
Ma armastan selliseid lugusid ja seiklusi ja muinasjutte. Loomulikult romantika, teineteise leidmine või taasleidmine..

Nora Roberts on hetkel üks minu lemmik kirjanikke. Tema stiil on väga selgelt äratuntav. Eriti meeldivad mulle tema huvi Keldi traditsioonide ja jumalate vastu ning tema lemmikuks on Iiirimaa. Mitte küll neis kolmes raamatus, aga väga sageli.
Mulle meeldivad lugude kangelannad, kes on kõik tugevad naised, kes suudavad hakkama saada iseendaga ja meestega, kes neile meeldivad. (Või siis algul väga ei meeldi, aga lõpuks ikka meeldivad).
Soovitan endale võtta need kolm raamatut raamatukogust, väike vein, natuke shokolaadi ja nautida põnevat lugemist.

Ahjaa! Üks väga oluline asi! Ärge sodige raamatukoguraamatuid isegi siis kui teile tundub, et raamatus on trükiviga- nasaalne on ka muide sõna ja raamatu nurkade keeramine on kohutavalt nõme harjumus. Kasutage järjehoidjaks paberitükke või midagi sarnast. Kahju on vahest sellistest kurbadest nurkadest.

Sarah Macdonald - Püha lehm! Seiklus India moodi

See on raamat, mida soovitati nii mõnegi targema poolt lugeda, kui käik Indiasse ees ootab, kuid minu juurde jõudis see juhuslikult alles nüüd, kui Eestis tagasi olen. Võib-olla tõesti on see huvitav ning kasulik siis, kui ise Indiast midagi ei tea. Ka mina sain üht-teist uut teada või lugeda teistsuguseid selgitusi asjadele, mille kohta ka oma tuttavatelt aru pärisin, kuid minu lemmikraamatute hulka see kuuluma ei saa.
Raamat on selles mõttes huvitav, et loed kellegi elust justkui seiklusjutu vormis, mitte ei saa kusagilt paljaid igavaid fakte, aga minu meelest on autor olnud üsna kriitiline ning selgelt ei olnud valmis andma Indiale võimalust oma südant võita. Mõnes kohas on näha küll, kuidas ta mingi tasakaalu hoidmise huvides kiidab nende kirjut kultuuri ning vaimsust ja üritab erinevaid usundeid omaks võtta, kuid see ei kõla väga veenvalt. Hoopis loomulikum on näha autorit uute oludega kohanemas ning jõudmas sinna, kus ta ei oska oodata oma külla tulnud tuttavatelt nii šokeeritud reaktsiooni. Samas sai ta ka ise üsna mugavat diplomaadielu elada, kus rahast puudust ei olnud ning perel oli abiks terve hulk teenindavat personali. Tõlke üle viriseks ka. Nimelt tundub, et tõlkija peab eestlast nii rumalaks, et on kõik j-tähte sisaldavad sõnad häälduspõhiselt kirja pannud. Minu jaoks oli kole lugeda džainidest ja Radžastanist. Samas jälle on intrigeeriv näha, kuidas jõuab kätte hetk, mil pundunud beebilaipu täis jõevesi hakkab nii püha tunduma, et tahaks seda näole pritsida ja selle kõrval jäävad ahvide persed ikka kärnaseks. Soovitaks seda raamtut pigem neile, keda huvitavad erinevad usundid ja eneseotsimine. Kui tahate lähemalt lugeda turistide lemmikpaikadest, siis siit seda otsda ei maksa. Panen kaasa ka mõned mulle enim meeldinud lõigud, mis hakkasid slma olenemata sellest, et raamatu korduvalt käest ära panin.

...tantsimine on nagu riivatuks muutunud liturgia, mille juurde kuulub iga laulusõna väljendamine oma kehaga. Kui me laulame "vaadake mu kauneid silmi", siis osutame oma silmadele ja vopsutame puusi. Kui me ütleme "ära sa narri mind", siis raputame pead ja vääname sõrmi. Me kohendame oma kujuteldavat dupatta-salli eest kinni ja lahti, jalutame ringi veekannudega ning õpime peanõksutamist, puusaveeretamist ja õlavõdistamist. Rebecca on fantastiline, Jenile meeldivad hüpped, minu lemmiktegevuste hulka kuulub aga käteplaksutamine ja randmete pööritamine. (Reshna ütleb, et see tähendavat "Ma ütlen sulle halvasti".)

Kui me järgmisel päeval Delhi vanast linnajaost koju sõidame, jääb meie vestlus Rebeccaga katki, kui märkame autotäit kutte meid vahtimas. Ma proovin nende peal kätepööritamist. Kutd kiljuvad, hõiguvad ja puhkevad hullunult naerma.

Hiljem uurin Aarzoolt, mida ma valesti tegin, ja näitan oma liigutused ette. Aarzoo kiljub.

"Sarrrrah, sa rumaaaaaaluke, sa ülesid neile, et oled eunuhh."

Me loobume tantsutundidest - mitte minu eunuhhieksituse pärast, vaid sellepärast, et me lihtsalt ei ole võimelised selliseks ujedaks, flirtivaks, suuresilmseks süütuseks, millega saavad hakkama India tüdrukud, liigutades samal ajal oma keha nagu nilbed litsikesed.

lk 313-314

Isa Arun noogutab rahulikult. Ta on harjunud lugudega jumalikust külastusest, neid tuleb siin kogu aeg ette. Talle e lähe korda isegi see, et Vatikanis ei võeta tema kogudust piisavalt tõsiselt, et neid lugusid uurida. Samuti ei hooli isa sellest, et enamik siinset rahvast on hindud, kes näivad kummardavat Maarjat, nagu oleks too üksnes üks paljudest jumalannadest.

"Hinduismi kultuuilised kohustused meie religiooni ei muuda. Väliselt on need inimesed hinduistid, kuid sisimas on nad kristlased. Nad ei ole valmis võtma Jeesust omaks kui ainujumalat, nagu mina teen, aga Jumal ei mõista neid sellepärast hukka", lausub ta õndsa naeratusega. Mulle ta suhtumine meeldib.

"Kas teie arvates on päris imed olemas? küsin ma. "On nii palju imesid ja nii palju armulisust. /---/ Ma ei õigusta ilmutuse olemasolu, kuid üht-teist on juhtunud. Mina ei tea, kuidas Jumal toimib."

Jumal toimib siin paremini kui läänes. Isa Arun meenutab mulle häbelikult ja salamisi, et India on hakanud eksportima preestreid, katmaks nende puudujääki Austraalias ja Ameerikas. Võib-olla kristuse tulevik ongi siin, kirikus, mida külastab päevas rohem usklikke, kui üht keskmist Sydney palvemaja terve aasta jooksul.

Jätame preestriga hüvasti; Emma ja Matt lahkuvad kergendustundega, Rebeccale teeb asi nalja ja mulle on see avaldanud mljet. India kristluse-tõlgendus on muutnud Jeesuse ja Maarja kamba mulle sümpaatsemaks. Esimest korda näen ma, et kristlus võib olla dünaamiline, elav usk, mis suudab areneda ja levida ilma inimhierarhia sekkumiseta. Siin, Velaganis, esineb kristlus oma parimal kujul - see on helde, rituaalne, demokraatlik, andestav ja naiselik. On kummaliselt ülendav näha miljonit inimest külastamas suurt saris portselannukku. Ehk on kristlusel anda maailmale veel midagi peale lihavõttemunade, Osmondite ja süütunde.

lk 338-339

Justin Petrone- Minu Eesti 2

Olles lugenud esimest raamatut ootasin armastusloo jätku, kuid- sattusin hoopis argipäeva. Mis ei tähenda, et armastus oleks otsa saanud. Armastus tundub järjest kasvavat selles loos.

Sellepärast ma ei saagi öelda, et ma oleksin raamatu ühe hooga läbi lugenud. Mul võttis natuke aega, et jõuda järgi Justini mõttekäigule ja tema arengule. Raamatu algus tundus mulle sellepärast natuke rabe, aga pärast üle lugedes sain aru, et ma lihtsalt ise ootasin midagi hoopis muud.
Seega, ei saa ühtegi raamatut lugema hakata arvamuse või eelarvamusega või mingi suurema ootusega. Kui ma sellest aru sain ja raamatu korraks kõrvale panin, siis edasine lugemine oli väga nauditav.
Raamat siis sellest kuidas üks Ameerika poiss tuleb põhjamaale, kohaneb siinse kliima ning inimestega ning muutub endalegi märkamatult neile üha sarnasemaks. Lisaks sellele kasvab ta ning saab vanemaks. Ta saab uusi kogemusi, teadmisi ning otsib nende keskelt iseennast. Seda miskit. Naise rasedus ongi vist noore mehe jaoks selline eneseleidmise ja täiskasvanuks saamise aeg. Vähemalt võiks olla.

Minu lemmikkohad raamatust olid need, kus Justini vanemad Eestis külas olid. Külmad ja reserveeritud põhjamaalased ning kallistavad Ameerika vanemad.
Kujutlesin ehedalt ette kuidas see hetk võis välja näha. Selline kultuuride ja tavade vastuolu, ning tegelikult lausa kolme kultuuri kokkusattumine ühel väikesel kitsal Tallinna tänaval.
Ameerika, Itaalia ja Eesti.

Justini kirjeldused on mõnes kohas nii ehedad, et pole raske silme ettekonkreetset olustikku manada. Näiteks Justin Soome naistega õllekas joomas...
Raamatut on mõnus lugeda, jutt on ladus kuigi vahest teeb mõned ootamatud hüpped.

Kui Justin on öelnud, et ta ei plaani rohkem oma elu kirja panna, siis on sellest äärmiselt kahju. Osalt räägib minus puhas eestlaslik uudishimu, aga mis edasi sai!?!?! Ma ju tean kes on Epp ja Justin ja Marta...
Ma pole nendega küll kunagi kohtunud, kui läbi blogide tundub nii mõnigi inimene sulle kui juba päris oma tuttav.
Ja siis kui need mõtted on kõik mõeldud, siis järgmiseks tuleb mõte, et päris kõike ei saa ju ka raamatusse kirjutada ja kõikidele minusugustele lugeda anda.

Soovitan seda raamatut lugeda. Kuid võtta seda natukene kui eraldiseisvat raamatut esimesest osast. Sest muidu võib juhtuda nii nagu minuga läks.

See raamat on ideaalne eestlasele, kes tahab teada, et mida need kõik ülejäänud inimesed meist arvavad.

Bengt Jangfeldt: Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond.

Zanr: biograafia
Kuidas juhtusin lugema: haarasin pooljuhuslikult raamatukogust segase impulsi ajel kaasa. Ei kahetse mitte üks raas.
Kuidas lugesin: raamat oli nii kaasakiskuvalt kirjutatud, et lugesin selle läbi nelja päevaga. Olen lugenud kolm korda õhemaid teoseid kümme korda kauem ning siis ka pooleli jätnud.
Lühike lõpp-hinnang: üks parimaid biograafiaid, mida olen lugenud. Soovitan soojalt, kui sul on huvi ajaloolise Nõukogude Liidu kujunemisaastate ning selles figureerinud inimeste elusaatuste vastu. Või siis, soovitan kui näidet meisterlikult kirjutatud biograafiast.


Pean tunnistama, et kuni selle raamatu lugemiseni ei teadnud ma Majakovskist mitte midagi. Jah, ma teadsin nime. Teadsin, et on olemas luuletused "Nõukogude kodaniku pass" ja mõned lasteluuletused. Kuid Bengt Jangfeldti poolt avatud ukse taga ootas sedavõrd teistsugune, kaasakiskuvalt sürrealistlik maailm, et parimaks võrdluseks on ehk tragikoomilised filmid nagu "Pulp Fiction" või "Train Spotting" jne. Kõige veidram - tegemist ei ole väljamõeldisega selles plaanis, et biograafia aluseks on ju reaalselt kogutud faktilised tõendid, intervjuud, materjalid. Sa arvad, et sa hakkad lugema "mingi kommunistlikust luuletaja" elulugu. No kui huvitav võib see olla, onju?

Kuid lugedes satud sa ülimalt tormilisse maailma. Esiteks - tegemist on Venemaaga. Otsida loogikat Venemaast on juba loogikaviga iseenesest. Teiseks on biograafia objektiks olev inimnatuur sedavõrd absurdselt vastuoluline (tõepoolest "tormiline"), et hasartmängusõltlasest Majakovski kirjeldamiseks sobivad ainult vastanduvad mõisted. Hiiglaslikult väiklane. Eemaletõukavalt vastupandamatu. Vallutajast kaotaja. Sangarlik argpüks. Lõpuks on võimatu jääda neutraalseks. Sa elad sellele inimesele kaasa, kord imetledes, siis jälestades, siis kaasa tundes ja austades. Ja sa ei saagi lõpuks aru, mida siis ikkagi Majakovski kohta arvata. Keegi ei saa aru. Ei saa aru töölisklass (kellele ta enda arvates kirjutab), ei saa aru partei ladvik, ei saa aru armukesed, ei saa aru inglise luure... Ta ei mahu kuhugile, ta ei sobi kuhugile. Lõpuks tuleb Majakovski "luua" - kuid selleks peab ta olema surnud. Sõna otseses mõttes on ainuke lahendus "kasti (või siis pronksi või graniiti) löödud Majakovski." Sest elavana on ta ebastabiilsem kui mingi radioaktiivne isotoop... Ning isegi siis tuleb ta kanoniseerida vastavalt propagandamasina reeglitele. Kuni aastani 2005 ei teadnud inimesed neid vapustavaid seiku "kõigile teada-tuntud" poeedi kohta. Ent osad materjalid on salastatud Venemaa riiklikes arhiivides aastani 2050...
Kolmandaks on "kõik omavahel seotud" - suhete ning seoste võrgustik sisaldab aukartustäratavalt palju ajaloo (kuri)kuulsaimaid nimesid. Ning nimesid nende taga, mis tegelikult on algpõhjuseks nende nimede esilekerkimisel. Nagu poleks ka Majakovskit ilma tema muusa Lili Brikita. Või poleks Lilit ilma Ossipita. Või kogu seda lahtirulluvat sündmustejada ilma nende "kolmikabieluta". Majakovski elu kohal, nagu paljude teiste selle ajastu inimeste elude kohal, kõrgub kosmiline plakat kirjaga "Ärge segage, siin teeb tööd saatuse iroonia." Valus.

Lugemise ajal valdas mind pidevalt tunne, et vaatan põnevus- või seiklusfilmi. Poleks oodanud seda ühelt luuletaja biograafialt. Ja ma mõtlen, et kuidas pole veel keegi filmimaailmas märganud, et nende ees lebab üks absoluutselt kuldaväärt filmimaterjal... Tõsi, see ülesanne on ehk lootusetult raskete killast. Aga unistada ju võib.

Nora Roberts- Päikese kalliskivid, Kuu pisarad ja Mere süda

Kolm raamatut täis Iiri legende, muusikat ja teineteiseleidmist.
Loomulikult järjekordne armastusromaanide triloogia.
See, et autor armastab Iirimaad ja seal elavaid inimesi ei tekita kahtlust. See kuidas ta kirjeldab sealseid inimesi ja loodust- see on hingematvalt ilus ning ma ei jõua ära oodata aega millal mul endal on võimalus sellele karmile maale reisida.
Kolm raamatut on põimitud ühte läbi legendi. Legend räägib haldjaprintsi ja tavalise neiu armastusest. Sellest, kudias haldjaprints pakub neiule kalliskive, pärleid ja safiire, kuid unustab ära kõige olulisema- armastuse.
Haldjaprints ning kauni naise vaim on lõksus ajas ja needuses. Selle needuse saavad vaid murda kolm järjestikust tõelist armastust.
Juhuse tahtel satuvadki õiged inimesed elama just sellesse õigesse majja, ning lood hakkavad argnema.
Loo keskmeks on Haldjamägi Ardmore´i külakeses.
Lugu on põnev ning kaasahaarav, hästi kirjutatud, kuigi mulle tundus, et esimene ja kolmas raamat olid paremad kui teine, aga samas olid teises raamatud nii hingematvalt kaunid kirjeldused kahe inimese suhetest, et... Raske oli mitte armuda, nii raamatusse, tegelastesse kui ka kirjaniku kirjutamisstiili.

Üle kõige oli raamatus, aga tunda perekonna olulisust ja tähtsust. Seda, kuidas väikeses kohas kõik hoolivad teineteisest ning perekond oli on ja jääb kõige olulisemaks.
Soovitan kõigil romantikutel ja Iirimaa fännidel kindlasti lugeda. Mul oli siiralt kahju lugedes, et mul polnud võimalik kuulda seda muusikat, ehedat iiri muusikat, ühes ehedas iiri kõrtsis.


Seda lugu tunnevad kindlasti kõik...