Neljapäev, 29. november 2007

Terry Pratchett "Vahid! Vahid!"

Kettamaailma suurima linna tänavatel sünnivad kummalised lood: keegi põletab inimesi söeküpsisteks. Asja uurivad neli linnavahti avastavad, et asja taga on hiiglaslik lohe, kes alustab paari juurviljapoe põrmustamisest ja tõuseb lõpuks kogu linna valitsejaks.
Kust lohe ilmus ja kellele on tema hävitustöö kasulik? Kes ja kuidas temast võitu saab?
Kas linnaelanikud nõustuvad lohele kaljurahnu külge aheldatud neitsit ohverdama? Kas linnavahid suudavad oma põlastusväärsest seisusest välja rabeleda?

Kui lugeja naudib huumorit ja fantaasiat, siis selle raamatu näol on tegu parima valikuga.
Autori võrratud keelelised uperpallid panevad itsitama juba esimestest lehekülgedest alates ja neid jätkub lõpuni välja. Vahepeal oli tekst ikka nii üle võlli keeratud, et naersin silmad märjaks ja kujutasin ette, kuidas Pratchetti-vana ise kirjutades samaväärset lõbu tundis.
Mõned stiilinäited:
#Kapten Vimes lonkas varjust esile, kaenla alla surutud väike ja äärmiselt hirmunud kullakarva draakon. Kapteni vaba käsi hoidis looma sabast. Mässajad jäid looma otsekui hüpnotiseeritult vahtima. /”””””/Nuga kukkus kilisedes põrandale. Tagantpoolt kostis rahva seast nahistamist: suur hulk inimesi oli ametis, piltlikult öeldes, puu otsas olemisega, kui pauk käis.#

#Traditsiooniliselt küsitakse õndsalt sündmustevaesest teadvusetusest ärgates “Kus ma olen?” Teisena tulevaid küsimusi lubavad traditsioonid varieerida. Põhiline on aga sealjuures ülevaatus, mille käigus tehakse kindlaks, kas kehal on alles kõik need osad, mida see eelmisest päevast mäletab. Edasi tuleb kõige piinarikkam osa. Nüüd, kus teadvuse lumepall on veerema hakanud, tekib küsimus, kas ta avastab end keha seest, mis lamab rentslis ..... / :::::::::/
.... kas kõik on möödas ja tulemas on vaid lahja tee, toitev kaerakört, lühikesed jõuduandvad jalutuskäigud aias ja võibolla põgus platooniline armulugu hoolitseva ingliga? Või kadus sul pilt eest ainult hetkeks ja mingi lontrus kõrgub praegu su kohal, et alles nüüd kirkavarrega õieti asja kallale asuda? Kas, sooviks teadvus teada, õite järel tulevad viljad?
Siin oleks abiks mingi väline vihje. “Kõik saab korda” on üldine lemmik, samas kui “Kas keegi selle auto numbrit nägi?” oleks kindlasti halb märk; mõlemad on siiski paremad kui “Teie kaks hoidke tal käsi kinni.”

Pratchetti tegelased on värvikad ja täis inimlikke nõrkuseid ja pahesid, nad elavad Kettamaailmas oma pisikesi, veidraid ja kohati armetuid elusid. Ankh –Morporki linn on masendav ja hall, nagu selle elanikudki, samas käib selle elu millegipärast optimistlikus vaimus.
Peategelane linnavahtide ülem Vimes on õigupoolest hale vennike, kelle ülesanne on igal ööl kell 12 linnaväljakul hüüda “Kõik on korras!” ja kohalike varaste, kerjuste, kaubitsejate, hoorade jne eludesse mitte vahele segada. Ometi kujunevad asjaolud just nii, et ainult tema koos päkapikkude kasulapse sõdur Porgandi ja teiste vahtidega suudab lohele vastu astuda.
Raamatu esimene pool on puhas ja suurepärane meelelahutus. Kui aga mängu tuleb lohe, kes saab linna valitsejaks, hakkavad jooksma võimu ja sellele allumise alltekstid. Pratchett leiab, et inimesed järgnevad ükskõik millisele lohele, kummardavad ükskõik millist jumalat ja vaatavad mööda ükskõik kui suurest ülekohtust. Kõik see tuleb autori arvates teatud üksluisest, igapäevasest halvast. Igapäevane pisike hingepimedus, leppimine kurjaga mitte sellepärast, et nad oleksid selle poolt vaid sellepärast, et nad pole vastu.

Olen lugenud ka Prachetti “Head ended”, seal on peategelasteks ingel ja deemon, kes püüavad viimsepäeva ära hoida, ja taas ei sõltu maailma saatus jumalikest ega saatanlikest kavatsustest vaid inimeste endi pisikestest igapäevastest valikutest. Deemon ei pea muud tegema, kui vaid sõrmeotsaga naaatukene suunama ja kõik annavad rõõmsalt järele kiusatusele jätta moraalselt õiged teod tegemata, sest teine tee on mugavam, lõbusam ja esmapilgul tasuvam, mis siis, et viib kokkuvõttes hävingusse.
Aga see on juba üks teine raamat...

Kirjastus Varrak, 2002, 357 lk

Kolmapäev, 28. november 2007

Andrus Kivirähk- Leiutajate küla Lotte

Lasteraamatuid peab aegajalt lugema.


See on lihtsalt liiga hea, et enda teada hoida. Mõned lõigud sellest raamatust.

Leiutajatekülas on hommikuseks äratajaks Kärbes Jaak. See on tema igahommikune töö. Kuid eelmisel õhtul on olnud suur leiutajate pidu ja võistlus ning õhtul hilja nähti Jaaku veel ärplemas, et ta sööb ära terve kõrvitsa. Lotte vaeseke magab poole lõunani ning ei malda enam kuidagi voodis olla. Sest uni on tema arust aja raiskamine ning ta tormab õue käigupealt pannkooke süües.

/… “Susumu, kuule!” alustas Lotte, kuid samal hetkel kostis vali kisa ning kõik nägid aluspesus Jaaku lähemale lendamas.

“Äratus, äratus!” kraaksus ta kähedalt ning vehkis suure käristiga.

“Ommik on käes, tõuske üles!”

“Mis sa karjud, onu Jaak!” hõikas Lotte. “Kõik on ammu üleval. Varsti on juba lõuna! Sina ise oled see, kes täna sisse magas!”

Jaak maandus potsatusega Lotte õuele. Ta nägi välja karvane ja kuidagi loppis.

“Sul on jah irmus tore vana Jaagu üle naerda,” pobises ta mornilt habemesse. “Mis teil viga, mina oolitsen teie eest igal jumala ommikul, laulan teid juba varavalges ülesse ja poputan igatemoodi. Aga kes mind äratab? Mitte keegi! Oh, ma vaene kärbes, olgu mu ema lutkas ja vanaema kah!” …/

Susumu on mesilane kes raamatu vahel Leiutajate külla sattus. Aga ta on pärit maalt kus osatakse judot. Ja ühe juhuse tõttu teab seda nüüd terve küla. Ja kuna Leiutajatekülas on komme, et kõiki häid asju jagatakse kõigiga siis tuleb kogu külarahvas judot õppima.

/… “Judo algab kummardusest,” teatas Susumu. “palun kummardame kõik!”

Külaelanikud tegid sõnakuulelikult sügava kummarduse.

“Armas aeg!” hüüatas korraga karu Eduard. “Minu kadunud kamm! Ma leidsin selle üles!”

Ta ajas end sirgu, näol õnnelik ja imestunud ilme.

“Esimest korda leian ma midagi üles, siiamaani olen ma asju ainult kaotanud!” ütles ta. “Proovime veel!”

Ta kummardus uuesti.

“Ole sa lahke! Minu taskurätt!” karjatas ta kohe. “See on mul juba mitu päeva kadunud, küll oli paha, nina muudkui tilkus, aga kuhugi nuusata ei saanud. Teeme veel üks kord! Ohhoo! minu rahakott! Nüüd võin ma ju poodi minna! Küll see judo on alles suurepärane leiutis! Lausa taeva kingitus! Ma leian tänu temale kõik oma kadunud asjad üles!”

Ja ühtevalu kummardades ning õnnest hõisates kadus Eduard mööda teed metsa vahele. Juba olid tal taskud leitud asjadest pungis, juba ladus ta neid oma kaabu sisse ning toppis saapasäärde. Aga ta ei raatsinud siiski kummardamist lõpetada, vaid koogutas aina taas ja taas. Korraga sattus Eduardi nina alla väike karupoeg.

“Heldene aeg! See on ju Miku!” hõiskas Eduard. “Kallis poja! Rõõm sind jälle näha!”

“Tere, papi!” kostis karupoeg. “Kus sa niikaua olid?”

“Jah, kolm kuud tagasi läksid poest leiba ostma ja alles nüüd tuled koju!” tõreles keegi. Eduard kummardas ja nägi oma naist.

“Minnikene” lausus ta ning laksatas endale vastu laupa. “Ära pahanda, aga tead- ma unustasin leiva ostmata! Ja siis unustasin ma koju tulla!”

“Sa vist unustasid üldse ära, et sul naine ja laps on?” küsis Minni pahaselt.

“Ausõna, unustasin tõesti!” hakkas Eduard kohmetult naerma. “Oh ma tainapea! Aga nüüd tuleb mulle kõik jälle meelde. Tänu judole! Edaspidi kummardan ma iga natukese aja tagant!”

“Tule nüüd tuppa teed jooma!” kutsus naine ja väike Miku võttis isal käpast kinni.

“Ära sa märgi, või see ongi minu maja!” imestas Eduard tuppa astudes. “Kui ilus! Ja-jah, nüüd tuleb mulle meelde küll! Oh, kuidas ma küll nii hajameelne olen, et omaenda maja ära unustasin!” …/

Jilly Cooper- Ratsanikud

Olen seda raamatut lugenud korduvalt. Esiteks muidugi sellepärast, et mulle meeldivad hobused ja see teema on mulle südamelähedane. Kuid Jilly Cooper on kirjutanud selle raamatu vägagi loetavas ja ladusas keeles. Kindlasti on suur osa ka tõlkijatel, kelleks on Tiina Laats ja Krista Kaer.

Raamat räägib Inglismaa tippratsanike argipäevast. Kirjeldatud on kahte täiesti erinevat olukorda. Üks, kus kõige suuremat rolli mängib tahe ja armastus ning teist kus mängib rolli raha ja positsioon ning võimalused.
Kokku puutuvad kaks lapsepõlve vihavaenlast, kes peaksid ühtses meeskonnas Inglismaa eest võistlema, kuid lõpuks taandub kõik ikkagi omavahelisele konkurentsile.
Raamatus on kolm neli erinevat suhteliini. Rikaste vanemate, kuid kõrgseltskonda sobimatu, Tory ning vaese mustlaspoiss Jake´i lugu. Rikka ja eduka Ruperti ning Heleni lugu. Ruperti sõbra Billy lugu, ning Tory noorema õe Fenella naiseks saamise lugu.

Raamatus on kõike. Seiklusi, tuhkatriinulugusid, õnnetut armastust ja kõigele sellele veel lisaks võimalust kaasa elada kaotustele ja allakäigule. Vaatamata sellele, et suur osa tegevust keerleb hobuste ümber on see ikkagi suurepärane naistekas.

Katkend raamatust:

Õhtusöögi ajal hakkasid sekretärid aina tobedamat juttu ajama, ning Billy tusatuju süvenes. Punapea oli täitsa kena, paraku oli ilmselge, et ta eelistaks voodisse ronida pigem Ruperti kui billyga. Viimasel polnud üldse millekski tuju. Kolmveerand kaksteist oli Rupert valmis hotelli minema, kus neid ootas ees ebameeldiv üllatus. Feni (Fenella) polnud ikka veel.
"Põrgu pihta, Malise ronib just taksost välja. Mine räägi talle Driffieldi hobusest, ma võtan võtme ja ootan Feni tema toas. tule järele kui oht möödas."
"Kuidas ooper oli?" küsis Billy viisakalt.
"Oivaline. Nutsin viimase vaatuse ajal lahinal."
"Halvad uudised. Driffieldi hobune on rivist väljas. Mädanik jalas."
"Siis hüppab Fen. Fen, kes on ilusti voodis jah?"
Billy noogutas kohmetult. "Kus siis veel."

Kasvavas raevus istusid Billy ja Rupert Feni toas ning ootasid. Pool neli hommikul kostis ukse tagant kobistamist ja tuttavat häält. Ainsa hetkega oli rupert ukse lahti rebinud ja Feni sisse tõmmanud.
"Mida pagana päralt sa endast kujutad? Kus sa olid?" käratas ta.
Feni juuksed olid sassis, silmad vilasid midagi nägemata ringi, seljas oli tal hall siidpluus, mis vaevu kubemeni ulatus ning käevangus kandis ta oma roosat keliti.
"Buona notte, härrased, ma olen vist valesse tuppa sattunud, vabandust," pobises tüdruk ja komberdas ukse poole.
"Tule tagasi," sisitas Rupert. "Ja lao välja, millega sa hakkama said."
Fen põrnitses mehi hägusel pilgul. "Ma olin koos ministriga, väga peen ja haritud mees. Ütles, et mina olen ka kunstiteos ja ostis mulle selle imelise pluusi. Pucci juurest."
Fen tõusis püsti, üritas keerelda, kuid vajus kohe voodile kokku. "Ja ma pean teile kahjutundega teatama, et kaotasin oma neitsilikkuse. Pole mingit mõtet seda leitud asjade büroost otsima minna, sest see on täitsa kadunud. Läinud."
Billyt valdas sügav kurbus.
"Tule ma aitan su voodisse," ütles ta raskelt.
"Oh, küll ma ise saan, egas meesterahvas pea mind kaks korda ühe õhtu jooksul lahti rõivastama. Sa oled muidugi imearmas, kallis Billy." jõudis Fen veel lausuda, enne kui voodile pikali prantsatas ja teadvuse kaotas.
Billy tõmbas talle teki peale.

Läbi puuriva valu ja piina- kas torkis keegi tema ajusid tulikuuma oraga?- kuulis Fen kellahelinat. Arvatavasti kiirabiauto sireen, mis viib ta haiglasse surema. Kuid see oli kõigest telefon.
"Hommikust, Fen," teatas Malise reipalt. "Magasid hästi? Ja palju õnne sulle- astud täna Driffieldi asemel üles."
"Kuidas palun?!" kraaksatas Fen õudusega.
"Teeb päris keeletuks, eks?" naeris Malise. "Kohtume tunni aja pärast tallide juures. Macaulay vaja ette valmistada."
Fen pani oiates telefoni käest. Siis ajas ta end kähku üles, komberdas vannituppa ning oksendas kaua ja põhjalikult. Tuppa tagasi jõudnud, kergitas ta ettevaatamatult kardinaid. Päevavalgus lajatas talle näkku nagu raske poksikinnas. Fen vaarus telefoni juurde, valis Billy numbri ja ütles: "Siin Fen- vist. Palun kutsu mulle kiirabi."


Kuidas Fenellal võistlus läks ja kas kiirabi kutsuti kohale peab juba ise raamatust lugema.

tTGKzZCkyN

Sass Henno - Mereröövlimäng

Teen siis alguse ära:) Loodan, et keegi ei pahanda.

Mina lugesin viimati nimetatud raamatut ja mulle vägagi meeldis, olgugi et see on tituleeritud lasteraamatuks.

Raamat räägib väikesest poisist, kes kolib perega uude kohta ja saab omale ühtlasi sama vana naabritüdruku ning sõbranna pealekauba. Koos läbivad nad igasuguseid seiklusi, mida oli ka minul põnev lugeda. Koos saadetakse korda ka pahandusi ning rumalusi. Siiski, arvan, et lugesin tänu oma elukogemusele sealt veidi rohkem välja kui mõni noorem sõber.

Mis mulle veel meeldis, oli samastumisvõimalus ühe tegelasega - väikse poisi kahekümneaastase lapsehoidja Kerttuga, kes talvel ülikoolis käib ja suvel lapsi hoiab. Siiski ei kujutaks ma ette, et jätaksin mõne oma hoolealustest terveks päevaks õue mängima ja ise mängiksin samal ajal oma sõbraga vannitoas "veesõda".

Proovige! Lugege. Mulle meeldivadki raamatud, mis veavad suunurgad ülesse, aga ei tekita naerukrampe või piinlikkust labaste naljade pärast. Äkki teilegi?

Blog.tr.ee