Neljapäev, 28. oktoober 2010

Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

Alustades heast. Pildimaterjal oli ilus. Mina otsisin Gruusia-raamatust kahte asja: võimast loodust ja põnevaid inimesi. Piltidel saab neist päris hästi aimu. Tasandikuinimestel hakkab süda kiiremini põksuma, kui mäed silmapiiril taeva poole viskuvad. Fotodel on ka toredaid kloostreid, Tbilisi vanalinna juugendlikke majasid ja hulgaliselt põnevaid inimtüüpe võluvatest punapäistest lapsukestest habetunud kavalapilguliste taatideni. Imeilus.
Kahjuks tekstis oli kogu sellele toredusele natuke liiga vähe tähelepanu pühendatud. Raamatust leiab pikki lõike hullumeelsest liiklusest, räämas linnadest, prügihunnikutest ja nõukaaegsest teenindusstiilist, kuid ebaproportsionaalselt vähe looduskirjeldusi ja sümpaatseid inimesi.
Näiteks võib neljal leheküljel lugeda peategelase sekeldustest Gruusia postisüsteemiga aga Raudami “kõige-kõige lemmikumast kohast”, David Gareji kloostrist ja koobastest umbes poolteist lehekülge, pooleks nurinaga ebasobivate jalatsite ja kisavate koolilaste seltskonna üle.
Mulle on Gruusia alati tundunud natuke müstilise riigina, mälestused 10aastase plikana seal suvitamisest on ähmased aga ilusad. Pärast Raudami raamatu lugemist ei jäänud roosadest illusioonidest suurt midagi järele.
Eestlastele meeldivad grusiinlaste külalislahked peod ohtrate toostidega? Äh, tegelikult on nende “külalislahkus lämmatav ja võõrustaja peamiseks eesmärgiks saab külalise murdmine, mis enamasti ka õnnestub”, lk 98.
Meeldivad mäed ja kloostrid? Tore on, aga igal pool vedeleb prügi, kloostris on nunnad rusutud olemisega, mungad viskuvad missa lõppedes koobaskiriku põrandale transis pikali ja totakad turistid peavad sama tegema, lk 79.
Meeldivad tulised gruusia mehed? Kahju küll, aga neil on abielu kõrvalt lõbumajades käimine täiesti tavaline asi, lk 103.
Meeldib Thbilisi juugendlik arhitektuur? Ilus, aga majad on koledasti lagunenud.
Midagi toredat on õnneks ka. Üks nunnu kingsepp, paar tragi gruusia tüdrukut, kaunud rahvalaulud ja salapärane tumedavereline prints. Imelised arbuusid ja muu söök. Nõuka-nostalgilised ekstreemsöögikohad.
Aga ikkagi, üldmuljena tundus, et autor pole väga suutnud lõunamaise kireva, räpaka ja intensiivse elustiiliga ära harjuda. Natuke häirib, kui kirjutaja vaatleb võõra maa elukombeid hämmingu ja nurinaga, et kuidas nad ometi seal niimoodi saavad ning seda nurinat ei tasakaalusta piisavalt rõõm ja vaimustus millegi muu üle, mida see riik pakub. Sama nurin domineeris minu meelest ka sarja Argentiina ja Hispaania raamatutes.
Raamatu lõpus läheb autor vabatahtlikku tööd tegema ühte lastekodusse ja areneb üks ilus kurb lugu. Tobe bürokraatia. Kahju, et...

Vaatan, et teistele on raamat hästi meeldinud, ehk siis oli minus viga.

Teisipäev, 19. oktoober 2010

Jane Austen "Mõistus ja tunded"

Esmakordselt peaaegu 200 aastat tagasi ehk 1811.a avaldatud romaan "Mõistus ja tunded" käsitleb inglise keskklassi neidude mehelesaamise muresid.
Lugesin raamatut ilma filmi nägemata, seega ei tea, et kas ja mida oleks film juurde andnud. Loomulikult ei ole 200 a vanune armastusromaan (just armastusromaan see minu arvates oli) nii lihtsalt loetav, kui tänapäevased. Samas kui süneveda, siis tegemist on tõesti äärmiselt romantilise ja kirgliku teosega.
Paneb tõsiselt mõtlema, et kuidas küll suudeti niiviisi elada, et keegi nagu midagi ei öelnud, sa pidid teise inimese tunded mingitest ebamäärastest märkidest välja lugema... aga samas kogu ümbritsev kogukond teadis algavast või väidetavast suhtest väga varakult... ja siis tuli suhtes olevatel inimestel käituda juba vastavalt sellele, mida kogukond neilt ootas. Keeruline!
Algul võttis aega, et raamatu keelde ja aega sisse elada, kuid tunnetus oli käes, siis läks väga ladusalt ja oli väga mõnus lugemine!

Kolmapäev, 13. oktoober 2010

Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest".

Afganistani lõputu kodusõja taustal jookseb kahe naise armetu elu lugu. Teavad kõik, et Talibani ajal olid keelatud nii laulmine, televiisorid kui naisel üksi väljas käimine, kodusõjas plahvatavad pommid ja hukkuvad inimesed pole mingi uudis ega koduvägivaldki. Aga kõik see toimub alati nii kaugel, uudistesaadetes näidatavad burkadega naised ning mustahabemelised mehed tunduvad täiesti ebareaalsed. Vähemalt mul pole kunagi tekkinud tunnet, et nende burkade taga on samasugused unistavad, armastavad ja kannatavad naised, nagu meie.
Selles raamatus kattis armastus lõpuks kinni haavad, õudused ja valu. Sõja ja vägivalla vahelt vilksatab teistsugune Afganistan, kuldne, päikeseline, täis rikast kultuuri ja ajalugu. Ja ka naiste masendavas elus on siiski häid inimesi, ilusat pereeelu, hariduse väärtustamist.
Tegelikult on sõda raamatus vast ainult kolmandiku jagu. Armastust, lootust ja sooje tundeid jagub ikka ka. Kurvaks teeb, et vägivald on lõppematu, sõda rändab maailmas ringi ja võib vaid palvetada, et see kunagi, mitte kunagi meie koju enam ei jõuaks.
Kurb seegi, et ehkki sul võib olla kõik, mis õnnelikuks eluks vaja: kodu, pere, armastavad vanemad, andekus, sõbrad… kõik võib pöörduda. Ja kannatustes kirgastumise ja armastuseni jõuda pole antud kaugeltki mitte igaühel. Raamatus õnneks ühel peategelasel läks see korda.
Autor on elanud kaua Afganistanist eemal, nii et raamat on kirjutatud mingis mõttes distantsilt. Võibolla sellepärast ongi see nii valus ja ere. Kirjutamisstiil on realistlik ja samas kohati väga ilus, aga mitte ülepingutatult poeetiline.

Blog.tr.ee