Kolmapäev, 30. september 2009

Tiina Laanem "Väikesed vanamehed"


"Väikesed vanamehed" räägib ühe seltskonna puhkuse aegsetest tegemistes mingil saarel ühes talus. Tegemist on inimestega, kes on palju aastaid sõbrad olnud, kuid tegelikult tuleb välja, et nad ei tunnegi teineteist ja pole kursis teineteise elus toimunud muutustega.
Minu arvataes on erinevad karakterid ja inimtüübid väga hästi kirjeldatud. Kahjuks aga muutus minu jaoks lõppkokkuvõttes erinevate karakterite kirjeldamine suuremaks eesmärgiks kui tegevusliini arendamine.

Raamat oli paari õhtu lugemine. Ma ei kahetse, et lugesin, kuid eriti vaimustuses ka ei ole.

Stalini lehmad/Sofi Oksanen

Stalini lehmadega sain ma tuttavaks tänu oma Norra perekonnale. Nemad olid seda lugenud ja kiitsid taevani: "Sa pead seda lihtsalt lugema, see on fantastiline, see on ....!" Pean tunnistama, et pärast seda kui nad mainisid, et nüüd teavad nad Eesti kohta nii palju rohkem, suhtusin raamatusse juba enne lugemist kerge skepsisega. Ma juba kujutasin ette, kuidas seal on kirjaldatud Eesti elu-olu kerges nihkes, liialdustega, nagu välis(-eesti) kirjanikel kombeks on. Sellest hoolimata ootasin ma kärsitult, kuna raamatu norrakeelne tõlge minuni jõuab. Jõudiski.
Algus läks mu jaoks vaevaliselt. Ei saanud kuidagi rütmile ja keelekasutusele pihta. Kindlasti mängis rolli ka see, et lugesin norra keeles - pole keelt mõnda aega kasutanud ja on teine vahepeal tsipakene rooste läinud. Korraga läks aga raamat põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks, lubasin endale, et täna rohkem ei loe, no kui siis veel vaid mõne peatüki, no selle ka veel. Enne kui arugi sain, olin raamatu seltsis veetnud terve tõsise tööpäeva, planeeritud tegevusteks-toimetusteks oli juba hilja, nii et viskasin need mugavalt homse varna ning lugesin edasi.
Mulle meeldib tema stiil, kolme naise lugu eri tasanditel on seotud üheks tervikuks: pildike tänapäevast, pildike 1970.-st, pildike 1940.-st. Justkui vaataks filmi. Ajas edasi-tagasi fragmendid. ja mulle meeldib nostalgia - meenutada, kuidas paberitükiga leiba katsuti, kittelkelidid, valuutapood, FIM-id, Kirsberry (ema tõi Georg Otsa pealt).
Korraks irriteeris see, et eestlaseks olemist tuli Soomes elades varjata, et miks see ema oma last soomlaseks kasvatama hakkas, et miks oma päritolu oli vaja varjata, aga eks ta tegelikult ju sel ajal nii oligi. Ja isegi ma mäletan, kuidas välismaa sugulased kohe Eestis olles silma torkasid kõigi nende lilleliste kitlite keskel. Ja kuidas eesti sugulastele imelikult välismaal olles järgi vaadati - nad nägid ju nii "valed" välja.
Korraks irriteeris see, et Oksanen eesti naisi "hooradeks" nimetab, aga tegelikult ka nii see ju oli. Ma isegi mäletan kui ma Norras ülikooli minnes esimestel nädalatel seelikute ja kõrgete kingadega käisin, ilus oli ju, aga kuidas kontsad õppeaasta edenedes järjest madalamaks muutusid, kuni sootuks kadusid ja seelikud järjest kaugemale kapinurka jäid ning pükste alla mattusid. Teised ju vaatasid imelikult, kui ma nii "ida-euroopalikult" riides käisin, oli vaja ühiskonda sulanduda, nende moodi olla, mitte kohe välja näidata, et ma mujalt olen. Ja tee sa siis selgeks, et Eestist - Venemaalt ikka, no Eesti on ju Venemaal.
Ühesõnaga äratundmist ja nostalgiat kui palju! Ja natuke hariv oli ka, sest 1970.-aastatest ei tea ma suurt midagi - Venemaal ehitamas käimine ja armukeste pidamise komme tuli minu jaoks uuena ja üllatavana. Aga no kuulge ma olen ka kõigest 1981. sündinud!
Kuna mulle isiklikult väga meeldivad "vana aja lood" ehk siis kuulata sõjalugusid, Siberi lugusid ja muud sellist, siis mulle meeldis ka seda osa lugeda, kuigi ma saan aru, et "välismaa" lugeja jaoks on see palju huvitavam ja harivam kui meie/minu jaoks. Mulle tundub, et küüditamist ja Siberit ja sõda on Eesti lugeja jaoks kirjanduses juba liiga palju. Aga ma saan aru, et "minu norrakad" nautisid seda osa täiega, nemad ei tea sellest ajast suurt midagi. Naiivselt küsisid nad minult, et kas su vanaema siis niisama saadeti Siberisse, et kas nad ei olnudki seotud mingi riigikorravastase tegevusega? Et niisama lihtsalt? Issand kui julm.....
Tänapäevasemas võtmes söömishäirete teema on väga "kenasti" kolme generatsiooni loosse sisse põimitud, kui üldse "kenasti" on õige buliimia kohta kasutada. Seda on täpselt parasjagu, ei liiga palju ega liiga pealesuruvalt. Mõtlemapanevalt!
Ah jaa, mulle meeldis eriti lugeda sellist raamatut võõras keeles, kus lisaks norra keelele olid sees soomekeelsed laused eestikeelsete sõnadega - siis kui Anna veel päris soomestunud ei olnud ja kogemata soome keele sisse eesti keelt põimis. Selline huvitav miks tuli ja lugeda oli hea, mõte jõudis väga hästi kohale. Eestikeelset tõlget olen vaid poes sirvinud, aga mulle tundus, et see see keele segamise mõte läks eestikeelses versioonis natuke kaduma. Võib olla ma eksin.
Igatahes ma saan aru, miks see raamat erinevatele sihtgruppidele peale läheb - kellele hariv, kellel nostalgiline, kellele...Minu üheks viimase aja lemmikraamatuks sai see kindlasti!

Pühapäev, 27. september 2009

Olavi Ruitlane ja Naine

Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole seda raamatut ise lugenud. Veel. Küll aga on mulle kolmveerand sellest raamatust ühes seltskonnas ette loetud. Ilmekalt, kommenteerides ja südamest naerdes, nii et pisarad silmist väljas. Nüüd ootan vaid palgapäeva, et ka endale päris oma „Naine“ osta. Raamatut oli hea kuulata, see haaras kaasa kohe esimesest etteloetud peatükist ja nii saigi väikesest „ampsust“ korralik kirjandusõhtu. Loe veel! Natuke veel! Mis edasi saab? Mulle meeldib Ruitlase blogilik stiil, tekst oli lihtne ja tugeva annuse huumoriga vürtsitatud ning jäi meelde. Kuigi ma ei ole raamatut veel ise lugenud, olen ma seda juba vähemalt kümnele oma tuttavale edasi soovitanud.

Loomulikult tundub mulle kui Naisele, et lugu on üle võlli keeratud, kuid siiski eluline. Kes meist ei oleks tahtnud uusi ja ilusaid asju ning kui endal võimalust ei ole, siis laenu saamiseks panga poole pöördunud. Muu maailm ju laenudest elabki! Kes meist ei oleks raha kulutanud nii nagu Ruitlase Naine. Raha ju kulutamiseks ongi! Kes meist ei oleks kollast mobiiltelefoni ostnud. Mehele. Sünnipäevakingiks ja järelmaksuga. Teisiti ei ole ju lihtsalt hetkel võimalik! Äratundmisrõõmu omajagu.
Ja ausalt, kalalkäimise ja puugiotsimise koha peal naersime kõik kõva häälega ja südamest. Ma ei tea, miks mehed naersid ja ma ei tea, miks naised naersid, aga me naersime. Ja see on kõige olulisem. Hallis ja nukravõitu sügisõhtul oli Ruitlase naine nagu päikesekiir, mis irriteerivalt kõditas.

Võib olla ei oleks ma raamatust nii kiljuvas vaimustuses, kui oleksin seda esimest korda ise vaikselt ja omaette lugenud. Ma ei tea. Ja jumal tänatud, et ei tea. Oleksin võinud paljust ilma jääda. Oleksin ehk mõelnud, et fui, milline ropp raamat ja nilbe mees, kes niiviisi kirjutab. Fui! Seltskonnas aga esmakordselt raamatut kuulates, jätsime roppused kõrvale, neid ei ole vaja tähele panna. Vahemärkusena tuleb öelda, et Tüüpiline Mees niiviisi räägibki. Kordi hulleminigi.

Kõigil minusugustel puritaanlike kalduvustega Naistel soovitan selle raamatu lugemise ajaks naljasoon puhtaks teha, nii on lihtsam lugeda. Ja kui vähegi võimalik – korraldage üks ühislugemine. Naerda saab – garanteeritult!

Johanna Maria

Esmaspäev, 21. september 2009

Christina Dodd ja Connie Brookway- Iidne Armualtar

Raamatu tuvustus ütleb:
Kaunis Inglise mõisahoones on luksuslik vanaaegne voodi, üks paljudest Mastersoni perekonna aaretest, mis koos majaga maha on müüdud, Kui Laurel Whitney viimast ekskursioonigruppi enne avalikkusele sulgemist läbi maja juhib, jutustab ta külalistele romantilisi lugusid sellest, kuidas see imeline voodi on mõjutanud nende paaride elu, kes sellel maganud on.
Lood ise on märgatavalt lõbusamad ja päris kindlasti erutavamad ühe giidi tavapärasest jutust: lugu iharast keskaegsest rüütlist, kes oma abikaasat taltsutada üritab: vaesunud, Elisabethi aegsest aristokraadist, kes on võtnud plaaniks rüvetada jõuka pärianna, kuid viib kogemata voodisse tolle vaesunud nõbu: ja energilisest regendiajastu leedist, kelle plaanid kisuvad kiiva, kui ta kogemata enda (ja ulja kapteni) käeraudadega voodiposti külge aheldab.
Avastades jahmatusega, et ta vana armuke on ekskursiooniga ühinenud, on Laurel veelgi rohkem hämmingus, kui ilmneb, et nende armastus lööb taas lõkkele ning nad veedavad saatusliku öö Mastersoni voodis.

Raamat on suurepärane lugemismaterjal pimedatel ja vihmastel sügisõhtutel. Lood on kirjutatud mõnusalt ja kergesti loetavalt. Ma ei tea, milline neljast loost mu lemmik oli ja kas neid saabki niiväga neljaks erinevaks looks pidada.
Raamat nõretab romantikast. Hoolivad, iseteadlikud ja tugevad mehed, ning targad naised, kes oskavad, nende meestega ringi käia.

Neljapäev, 17. september 2009

Kati Murutar "Eedeni aed"


Kati Murutar on minu jaoks olnud siiani nimi, mida eriti ei taha puudutada. Nimelt kõik räägivad temast, nagu tunneksid, kuid tegelikult on info vastuoluline. Peale raamatu lugemist tahan tema kohta veel vähem midagi öelda, kuna tundub, et teaks teda nagu isiklikult, aga oma sõprade-tuttavate kohta ei öelda ju blogis väga avalikult midagi. Vähemalt mina oma arust ei ütle.

Eedeni aed on päeviku vormis raamat, mis räägib 2007.a suvest Liu rannas Jausa külas, kuhu Kati ehitas endale Eedeni aia- ehk siis talu, kus olid lapsed-hobused-koerad. Rõõmudest ja muredest selle suve jooksul.

Palju on juttu sellest, et naine peab palju üksi tegema. Kui kusagil oli kommenteeritud, et ju ta siis ise tahab vms, siis minu enda varasema kogemusega seonduvalt võin öelda, et tegelikult oli "Eedeni aias" ju konkreetselt selgeks tehtud, et naine ei taha üksi hakkama saada... kui ei peaks. Naiste omapäi minekut mõistetakse tihti valesti... tegelikult on see tihti hoopis appihüüd ning sellega tahetakse näidata oma haavatavust. Seda tegi minu jaoks ka Kati selles raamatus.

Mõned tsitaadid:
-"Loomad mäletavad neid, kes neile head on teinud, elu lõpuni. Inimesed ei tunnista pahatihti, et keegi üldse nended jaoks midagi on teinud- ja kui tunnistavadki, unustavad võimalikult ruttu ja põhjalikult. Tänulik olla on ebamugab ja tüütu."
- "Meil on vennaga ühesugune süü- ja võlatunne. Geneetiline veendumus, et peame oma olmasolu kogu aeg õigustama, rügama ja hoolitsema, maksma ja lahendama. Lõpmatuseni. Kusjuures me mõlemad oleme oma turbotubliduse sel määral elunormiks muutnud, et lähedased ei märkagi meie vurritamist, vaid on veendunud, et kõik toimib ise."
- "Koduga on ju nii, et kui asjad ja iseenese kokku korjad, siis kodu kui tervik tuleb kaasa."

Kolmapäev, 9. september 2009

Andres Anvelt - “Punane elavhõbe"


On kuumade 1990-ndate algus. Iseseisvuse taastanud Eestis valitseb peata olukord ja ühiskonnas kehtib Metsiku Lääne mentaliteet. Kõik otsivad oma: kes tõde, kes õigust, kes raha, kes autoriteeti. Kõik on otsitavast kuulnud, ent keegi pole seda näinud. See on nagu punane elavhõbe, mille abil võid saavutada kõik, mida oled ihaldanud.
«Punane elavhõbe» viib kriminaalsesse heitlusse hullu aja hullud kangelased, kes proovivad noorust ja kogenematust trotsides oma eesmärke saavutada. Must ja valge, hea ja halva piirid hägustuvad, kui inimsuhetesse löövad kiilu armastus, truudusetus, vihkamine ja reetmine. Kangelased peavad ise otsustama, kummale poole piiri jääda ja kuidas oma eluga edasi minna.

Selline tutvustus oli Raamatukoi lehel. Kui päris aus olla, siis ma ei osanud sellest raamatust mitte just eriti midagi oodata. Kindel ma olin selles, et kindlasti pole see Rex Stout või Agatha Christie.
Kuid oma jälje see raamat muidugi jättis ka minu mälupilti. Paljud tegelaskujud tundusid sealt raamatust hoopis elust tuttavad. Ma lihtsalt teadsin ja tundsin neid hoopis teisest küljest. Nad olid minu jaoks hoopis teised suurused ja teised inimesed.
Mis puudutab üldist kirjanduslikku tervikut, siis kogu lugu tundus justkui traagel niitidega üksteise külge kinnitatuna. Üldine tervikpilt puudus täielikult või oli siis nii kohmakas, et kõik õmblused olid kohe kohe hargnemas. Hetkeks mõtlesin, et tegemist on toimetaja poolse kalaga, kuid hiljem mõistsin - et tegevused ja episoodid olid nii tõetruud, sest tegemist on siiski oma ala professionaaliga - see on erialane kretinism ( heas mõttes) mis selle raamatu killustab.Kuna tegemist on tõelise profiga, siis on ta teatud juhtumeid üritanud muuta nii, et ei tuleks välja 100% tegelikkus ja püüdnud juurde mõelda analooge - siis olematuid analooge ja tänu sellele muutnud selle raamatu kohmakaks, kui karu portselani poes.
Nüüd on alustatud selle raamatu põhjal filmi väntamisega. Ma tõesti loodan, et filmina mõjub see lugu paremini ja muutub tervikuks. Raamatuna iseeneses on aga see tõeline õnnetus, kuigi omamoodi huvitav lugemine. Annab kerge piltliku ülevaate, et eestlastel on alati igasuguseid "ideid" mis alati ei toimi ja mille hinnaks võib olla kuritegelikku maailma langemine.

Kategooria: Ilukirjandus
Kirjastus: Eesti Päevaleht
Lehekülgi: 391
Köide: pehmekaaneline

Teisipäev, 8. september 2009

Russell Brand - My Booky Wook

ma mõtlesin tegelikult tükk aega, kas sellest raamatust siia kirjutada või mitte. nagu näha, otsustasin seda siiski teha :) ise lugesin seda juba aasta tagasi vist ja siiamaani on see viimase aja parimaid raamatuid, mida olen lugenud.

raamatu autor on britt, koomik, kirjanik ja näitleja kõik ühes tükis. juba isiksusena on ta väga ekstravagantne, omapärane, nilbe ja mõnele naljakas, mõnele mitte (täpselt nii nagu on briti huumoriga, mõnele istub, mõnele mitte).
raamat ise on autobiograafia, muide, üks esimene autobiograafia, mille mina suutsin läbi lugeda. Russi kirjastiil on väga tore, palju toredaid omadussõnu ja vahvaid keelekujundeid. peaksin mainima, et lugesin seda inglise keeles ja ei tea kas seda on üldse eesti keelde tõlgitud ja ma arvan, et see, kes tema tõlkimisega samaväärselt hakkama saab on suurt kiitust väärt :). Tegelikult iseloomustaks üks lõik ehk teda kõige rohkem (siin ta hoiatab siis selle eest kuidas ei tohiks alkoholi juua):

"When you do that you get a ten-minute grace period before your body realises what an idiot it's housing. One moment you're thinking, 'Wow, I'm Oliver Reed. This hasn't touched me, pass another bottle.' Then it hits you - like a vodka lorry smashing into your cerebellum. Your mind and body split in two, head in opposite directions, and agree to meet up the next day."

arvestades seda, et Brand pole veel nelikümmendki, on tal palju seiku, millest kirjutada ja jääb veel ülegi. üles kasvas ta ainult koos emaga ja kõikvõimalike "tädide" seltsis ning eks see ole ka oma jälje jätnud tema edasisele elule. juba väga varases eas otsustas ta saada nö entertaineriks, sest inimeste lõbustamine paistis olevat ainuke asi, mida ta tõeliselt hästi oskab. ka kirjeldab ta kõiki neid aastaid, mil tema ainsaks eesmärgiks oli saada näitlejaks, ja kuidas ta ise kõik oma võimalused jälle osavalt untsu oskas keerata. seda aega, mis eelneb tema kuulsaks saamisele iseloomustavad kõiksugused sõltuvused - alkohol, uimastid, ja viimasena ei jää sealt välja isegi seks. Russell on kõige sellega meedias palju kõneainet tekitanud ning ega ta ise ei varja oma pahesid üldse mitte. ta on enesega rahul, sest on lõpuks jõudnud sinna, kuhu ta oli alati unistanud jõuda. temast võiks rääkida veel ja veel. ent ma ei taha inimesi ära tüüdata. kui tekkis huvi, lugege :)
tekst on vürtsikas ja nauditav ning soovitan kõigile, kes kannatavad välja natuke suuremal hulgal nilbusi ja paljupalju omadussõnu :) ning muidugi neile, kellele meeldib inglise keel, sest Russellile endale meeldib see väga.

Pühapäev, 6. september 2009

Lugeja arvamus

Siin on üks arvamus meie lugejalt(?).

Tere,
>
> Ütlen kohe alguses ära, et ma ei soovi teile kirjutajaks tulla.
> Pigem on asi tingitud sellest, et lugesin paari postitust ja lausa
> halb hakkas. Kas tõesti teil endal häbi pole, et üleval on vigased
> tekstid. Elementaarseid õigekirjareegleid ei osata. Kõige ilmekam
> näide on jutt Jeremy Clarksoni raamatust. Miks peaks keegi jälgima
> blogi, kus on sellised vead?
> Teiseks, kes on teie sihtgrupp? Kohati tundub nagu kirjutaks neid
> tekste 13 aastane teismeline (mis pole muidugi võimatu).
>
> Juhtisin lihtsalt tähelepanu.
>
>
> Päikest!
>Liis

Ja meie vastus sellele kirjale:

Väga tore, et Te tähelepanu juhtisite, kuid ma ei mõista Teie kirja eesmärki. Kui Te ei soovi meiega liituda, et meile ette näidata, kuidas peaks siis Teie arust selliseid raamatuid refereerima. Kahjuks pole meie hulgas ühtegi inimest, kes oleks professionaal ja tegemist on puhtalt inimeste isiklike emotsioonidega. Vabandust, et meie kirjutajate emotsioonid Teid riivavad, kuid ma arvan, et meie arvustamiseks peaks olema Teil midagi rohkemat ette näidata. Sellisel tasemel raamatute kirjutamine, mille üllitasid hiljuti ühed teatud kodanikud on tunduvalt hullemad, kui seda on meie tagasihoidlik blogi mis ei küsi linnavalitsustelt ennast müües raha vaid on tehtud puhtast tegemise rõõmust. Sellised lihtsad inimesed teevad ka lihtsaid vigu - need vead kuuluvad emotsioonide edastamise kategooriasse.
Meie sihtgrupiks oleme me eelkõige meie ise ja need, kes viitsivad või kellel on soov seda blogi lugeda just nii, nagu see meil parasjagu välja on tulnud. Kas siis 13 aastased või need, kellel midagi muud targemat teha pole peale ringi käimise ja virisemise.
Teised, kes meid loevad või on lugenud - meie kirjutame omad emotsioonid raamtutest ikka siia ka edaspidi. Isegi, kui see ei mahu kellegi maailmapilti.
Mulle meeldib mõte, et blogi saavad kirjutada igasuguse tausta, hariduse ja vanusega inimesed täpselt nii kuidas nad seda ise tahavad ja õigeks peavad.


Lugupidamisega

Maria
Üks blogi autoritest.

PS. Viidatud loos oli tõesti palju kirjavigu ning mõned neist said ka parandatud.
PPS. Kriitikat me ei karda, ning vastame sellele omapoolsete kommentaaridega.

Blog.tr.ee