Neljapäev, 3. detsember 2009

Maria Kupinskaja - Minu Alaska

Jälle kord pean tunnistama, et Eppu minu-sarja on kokku kogunenud/kogutud tõelised pärlid. Juba peale kolme-nelja esimese lehekülje läbilugemist, oli mulle selge, et see saab olla ainult üks tõeliselt hea raamat. Jälle stiili pärast eelkõige. Ma olen ju stiiligurmaan. Mu nimekaim on tõeliselt originaalne ja suutis teha minu jaoks huvitavaks maa, mille suhtes seni ükskõikne olnud olen. Ja tõenäoliselt olen edaspidi ka, sest seal on külm. Aga vähemalt korraks... haaras ta seiklus mu endasse.

See, kuidas ta räägib tõelistes ekstreemtingimustes elamisest või kirjeldab erinevaid kohti ja inimesi. Minu jaoks igavaid numbrilisi näitajaid tasakaalustavad mahlakad, kuid vägagi arusaadavad võrdlused, mille peale keegi teine ei tuleks. Aga minu stiil pole tema oma kõrval midagi. Seega lisan vaid ühe pika-pika katkendi.

Vahel võtavad meie rakendamisprotseduurid korraliku käsikähmluse mõõdu: mina surun põlvede vahele lükatud koera jalgadega kokku, et luua kahe sekundi pikkune "rabelemispaus", tema aga püüab samal ajal oma kelgusõidu-rõõmu terve maailmaga jagada. Mul on vaja kõigest kaks sekundit, vahel isegi vähem, et lükata rakmed rabelevale loomale pähe, kuid nende sekundite leidmine võtab vahel minuteid. Ilma naljata.
Kui rakmekimp õnnelikult kaelas, järgneb protseduuri valusaim osa: ikka veel põlvi kokku surudes kummardun ma õnneliku sabaliputaja kohale, haaran mõne esikäpa ja suunan seda osavalt rakmevõrgustiku õigesse avausse. Koerte jaoks on see ideaalne aeg minu näo ja kõrvadega tutvumiseks.
"Oo jee, ta nägu on siinsamas! Ma tahan teda limpsida! Ma saan teda limpsida! Oo, ma olen nii rõõmus, ma olen nii rõõmus (limps-limps), me läheme jooksma, onju, me läheme jooksma?" annab looma kehakeel kogu vajaliku informatsiooni ja mina püüan nägu eemale pöörates rakendamisega ühele poole saada.
Üldarvestuses olen võitjapositsioonil - alati ja ilmeksimatult! - mina, sest sellist koera, kes jääkski ette rakendamata, minu uhkus ei aktepteeri. Samas tuleb tunnistada, et vahel saab vastane finaalikaotusele vaatamata ilusaid stiilipunkte, sest mõnikord lahkun ma poksiringist laubale löödud muhuga või natuke üles paistetanud ninaga - nende kalduvus koonudega ringi vehkida ei tõota head, kui minu nägu on sealsamas kõrval. Kahe konkreetse isendi puhul, vennad Vern ja Elvis, olen ma rakmetesse panemist suisa vältima hakanud, sest meie igahommikused võitlused lõppevad ALATI vastase stiilipunktide ja kohtunike aplausiga. Ei, need ei ole teps mitte Vern ja Elvis, kes verevalumeid saavad.
Nende omanikul Randyl ei jää muud üle, kui ainult naerda, et meie hommikused rakendamised algavad minupoolse hüüdega: "Randy, vennad ebanormaalsed võtad täna sina!"
- lk 75-76

Teisipäev, 24. november 2009

Madis Jürgen- Kõik puha omad joped

See on ajakirjanik Madis Jürgeni avaldatud artiklitest kokku pandud raamat.
Ma ei ole mitte kunagi ühtegi tema kirjutatud artiklid lugenud. Ja ma olen väga paljust ilma jäänud.
Need portreed, neist erilsitest, kuid samas täiesti tavalistest inimestest on väga erilised. See on raamat, mille ma endale kindlasti koju ostan.
Ma arvan, et ajakirjandus peakski olema selline. Lihtne, aus ja tavalsitest inimestest. Need on lood, mida ma tahan lugeda. Need lood on ausad, avali hingega ja teinekord ei olegi sõnadel väga suurt tähtsust. Pildid lugude juures jutustavad teinekord palju enam.
Soovitan seda raamatut kõigile.

Maire Aunaste- Viis aastat peidus

Raamat räägib sellest, kuidas Maire Aunaste elas viis aastat Ameerikas.
Tema alu polnud seal kerge, kuigi meenutust sellest on kerge ja lihtne lugeda.
Raamatus pole tunda kibestumist, kuid on tunda, et kerge tal seal polnud. Lugusid rääkides võib asjad teha kas ilusamaks või koledamaks. Mulle tundub, et autor on oma lugu jutustanud sellises kergemas võtmes ja ta võtab seda perioodi elust kui kogemust.
Mina ei oleks hakkama saanud. ma oleks esimese lennuki peale istunud ja tagasi tulnud. Tulnud tagasi oma positsiooni, kindla sissetuleku ja lähedaste juurde.

Autor kohtus Ameerikas väga värvikate inimestega. Ajakirjanikule omaselt on ta toonud välja nii nende tausta, kui iseloomu ja on oma kirjeldustes piisavalt põhjalik, et manada neist pilt.

Kui paljuski on Ameerikast jäänud kuvand, kui kõigi võimaluste maast, siis ma kahtlesin selles kuni selle kohani, kus autor rääkis 72 aastase Ukrainlase Aleksei loo.
See, kuidas vana ja haige mees teeb tööd, et oma pere toita. Need närused dollarid, mis ta teenib kahes vahetuses nõudepesijana töötades on tema jaoks suur raha.

See raamat on justkui Maire aunaste viie aastane ajakirjanikutöö. Ta on vaadelnud inimesi ja need lood siia kirja pannud. Selle kõige taustal tema enda lugu. Lugu, mis pole glamuurne ja on täis rasket tööd.

Esmaspäev, 16. november 2009

Andrus Kivirähk - Mees, kes teadis ussisõnu

Mäletan, et kunagi meeldis mulle Rehepapp hullult, aga enam ei mäleta sellest suurt midagi. Kahjuks. Nüüd siis jõudsin tema teise tähtteoseni, mida siin korra ennegi arvutatud on. Meelega ei loe vana arvustust üle, et sisse satuks rohkem omi ja vähem võõraid mõtteid, aga kui on kordusi vms, siis äre pange pahaks.

Minu meelest saab selle raamatu mõtte kokku võtta kahe sõnaga, mida ka lõpuks 294. leheküljelt välja toodi - moodne lollus.

Alati on olnud mõni usk või miski muu, mida massipsühhoosi abil levitatakse. Mitte seepärast, et ta oleks eriliselt hea, vaid seepärast, et teised arvavad/teevad ka nii.

Ja alati on olnud inimesi, kel on erilisi võimeid ja inimesi, kellel ei ole. Ja on ka kolmas grupp inimesi, kes teeskleb, et neil on võimed, et saada teised tegema seda, mida nemad tahavad. Selle kohta on ka olemas eraldi sõna - manipulatsioon.

Ja alati on õnneks säilinud ka mõningad sellised inimesed, kes suudavad kainest mõistusest kinni hoida ega karda massist erineda. Isegi, kui see põhjustab neile ebamugavust ja kannatusi. Ja vahel neil õnnestub maailma muuta, vahel mitte. Vähemalt on nad üritanud ja enda vastu ausad olnud.

Mulle üldiselt ei meeldi ulme, aga sellises rahvamuistendlikus variandis oli see vägagi söödav. Ja nii naljakas oli tõmmata paralleele tänapäeva maailmaga.

Huvitav oli ka kohata seal asju, mida tänapäeval tabuks peetakse - igasugused toore liha söömise ja meeste maha löömise jutud. See ongi ju kunagi olnud elu loomulik osa. Enam ei ole. Aga võib-olla tõstaks needki ära skaalalt hea-halb ja paigutaks ümber kultuurierinevuste ning ajaerinevuste kataloogi? Ei pea ju alati kategoorilisi hinnanguid andma ning seisukohti võtma. Võiks proovida ka aktsepteerimist.

Ja noh... Kivirähk oskab kirjutada. Nii sisuliselt kui keeleliselt ja väga nauditava stiiliga.

Teisipäev, 3. november 2009

Petrone Print reklaamikampaania

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Pühapäev, 1. november 2009

Justin Petrone - Minu Eesti 1.osa

Pean kohe ütlema, et ma ei ole ammu midagi nii head lugenud. Justin on oma elust jutustades nii lapselikult siiras ja täis avastamisrõõmu ja lõputult soe. Ta ei karda näida tobe ning seetõttu võib raamatust leida lõputul hulgal ülimalt südamlikke muigama panevaid kohti. Kui ma seda lugema hakkasin, ei suutnud ma ära oodata raamatu lõpetamist, et ma juba saaksin sellest muljetada. Ja mul on tõeliselt kahju, et ma selle raamatu autorit ise ei tunne, sest ta tundub olevat tõeliselt ilus inimene nii seest kui väljast ja tal on tõeliselt lennukas kujutlusvõime. Kõik tema võrdlused. Ma muudkui naersin kõva häälega. Kas keegi teist suudaks selle peale tulla, et kellegi pead postkastiga võrrelda? Ja tema lõputu heatahtlikkus ning võime säilitada solidaarsustunne. Ta ei karda ka tagaplaanile jääda. Ei ole ainult mina mina mina. Ja ta isegi ei proovi mitte kedagi enneaegselt hukka mõista, vaid vastupidi - püüda mõista, miks miski on nii, nagu on selle asemel, et liigitada tuttavat heaks ja tundmatut halvaks. Ta võib küll juurelda mõne asja olemuse üle, aga ta ei võta kategoorilisi seisukohti. Võimalik, et parim minu-seeria raamat. Soovitan kõigile soojalt.

Mõned mu lemmikkohad ka:
"Kõige keerulisemad numbrid olid kaheksa ja üheksa.
Kõik ülejäänud numbrid kasvasid kergesti meeldejääva laulu kombel: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse. Seitse kõlas peaaegu nagu ingliskeelne seven. Aga üheksa? Kuidas nad küll selle peale tulid?" -lk 74

"Küsisin temalt taas: "Kas teie olete Ivan?"
"Ivan?" vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid. "Da!" Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. "Bla-bla-bla," jahvatas ta. "Bla. bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!"
Ivani naeratus tõmbus aga peagi morniks ja ta jutt jäi vaiksemaks. "Bla? Bla? küsis ta veel. Võimalik, et ta sattus üha suuremasse segadusse, mida suuremaks läksid minu silmad ja umbusk. Kuidas saab selline tüüp juhtida ingliskeelset ajalehte, kui ta isegi mitte inglise keelt ei oska?" -lk 78

Igal leheküljel saab naerda. Nii tema seikluste kui meie kommete üle. Kujutledes tema reaktsiooni süldile või verivorstile või pitsa nime kandvale pirukale - kuidas ta seda ütleski - või kokkupõrkel seinaga plahvatavatele õuntele. Ma ei leia praegu täpselt tsitaate üles kahjuks. Aga ma saan sellest raamatust rääkida vaid ülivõrdes. Lugege teiegi!

Laupäev, 31. oktoober 2009

Marje Aksli- Minu Moldova

See on esimene Minu sarja raamat, mis mul on õnnestunud raamatukogust kätte saada.
Olen hoidnud raamatupoes käes seda ja teisi Minu sarja raamatuid, neid sirvinud ja lõpuks ikkagi ostmata jätnud.
Põgusast sirvimisest ei saa ülevaadet, kuigi teema ja Minu sari on mulle vägagi huvipakkuv.
Mind on alati huvitanud see kuidas Eestlane kohandub teises kultuuris ja õhustikus. Kuidas ta seal hakkama saab ja mis on need asjad mille järgi ta igatsust tunneb. Millised on kahe kultuuri põrkumised ja lõpuks ka seda, et millised need teised rahvused ikkagi tegelikult on.
Olen koguaeg arvanud, et see sari on just see, mis mulle seda tutvustab.

Minu Moldova

Raamatut on hea lugeda. Kuigi algul arvasin, et tegemist on ühe pika jutuga, nii nagu ma seda olen harjunud lugema ilukirjandulikest teostest, siis harjusin kiirelt autori põigetega erinevatesse kohtadesse. See oli täpselt selline reisi meenutuste jutustus nagu seda tavaliselt tutvusringkonnas tehakse. Erinevad olustikud, inimesed ja kultuuri. Palju palju minule täiesti tundmatut kultuuri.
Mäletan minagi neid NSVL liidu rahvariietes nukke oma lapsepõlvest. Samas ei ole ma Moldovast midagi eriti kunagi teadnud.
See raamat tutvustas mulle hoopis teistsugust kultuuri ja inimesi. Ega inimesed ei olegi ju teistmoodi, aga kultuur - see on erinev.

Kindlasti haaran raamatukogust võimalusel ka teised Minu sarja raamatud, kui selleks võimalus avaneb.

PS: Vabandan väga, et Moldova ja Moldaavia segi läksid. Äärmiselt häbiväärne, kuid kahjuks olen vaid inimene.

Nora Roberts- Kodulahe kutse

Algelt triloogiana mõeldud sarja neljas raamat.
Aeg on edasi läinud ja 10 aastasest poikisest on kasvanud suur mees. On aeg tema lugu lugeda.

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:

Seth Quinn on viimaks kodus.
Tee sinna on olnud pikk. Pärast ahistavat lapsepõlve koos narkomaanist emaga võttis Quinnide perekond ta enda juurde, kus ta kasvas koos kolme vennaga, kes hoolitsesid armastusega tema eest.
Täiskasvanud mehena saabub Seth Euroopast koju eduka kunstnikuna ja asub elama Marylandi idarannikule, ümbritsetuna taas Camist, Ethanist ja Phillipist, nende naistest ja lastest ning Quinnide klani õndsast kaoses. Lõpuks ometi on ta tagasi väikeses sinivalges majas, kus on alati purjekas sadamasilla ääres, kiiktool verandal ja koer aias.
Kuid St. Christopheris on tema äraolekul palju muutunud ja kõige huvipakkuvam muutus on Dru Whitcomb Banksi kohaolek. Linnatüdruk on avanud mereäärses linnakeses lillepoe ning ihkab iseseisvust ja enda maksma panemist ilma oma jõuka perekonna sidemeteta. Sethis näeb ta teistsugust väljakutset - sellist, millele ta ei suuda vastu seista.
Kuid nende suhe pannakse proovile, kuna Dru minevik on muutnud ta tundlikuks reetmise suhtes ja tema usaldust on raske võita. Ja Sethi minevik on teinud temast väljapressimise ohvri - aastaid varjatud saladus ähvardab avalikuks saada, hävitades ta uue elu ja
armastuse...


Sethi koju tagasi tulemisel ei näi olevat muud põhjust kui igatsus kodu jäele.
Ta armastab oma vendasid, kes ühtselt seisid tema eest kui ta väike oli ja andsid talle koos oma naistega talle kodu, millest ta isegi unistada poleks osanud. Veelgi enam, nad andsid talle oma armastuse. Neli Quinni moodustasid tugeva perekonna. Neli venda moodustasid ühtse sõbraliku, kärarikka, kaost tekitava ja oma lähedasi palavalt hoidva ning armastava perekonna.
Kui Seth kümne aastase poisikesena Ray Quinni autos istudes oma tulevase kodu poole sõitis ei teadnud ta midagi veresidemest, kuid ta tunnetas alateadlikult, et võib Rayd usaldada.
Tema vennad, õpetasid teda perekonda usaldama. Ta armastas neid niiväga, et soovis neid kaitsta kõige halva eest. Ja loomulikult oskas seda ära kasutada inimestega juba lapsepõlves manipuleerima õppinud väljapressija.
Kas Sethil on jäänud märkamata oma tunded Aubrey vastu? Särava noore naise vastu kes oli tema Quinnide juurde sattudes alles väike laps ja kellega koos nad üles kasvasid.
Neis neljas raamatus on kirjeldatud nelja meest. tugevat, ilusat, tarka, edukat. Kuid need mehed poleks midagi ilma oma säravate naisteta kes kogu seda kaost ohjes ei hoiaks ning õigel ajal mehele mõistuse pähe paneks.

Need neli raamatut on sellised mida ma soovitaks kõigil lugeda.
Mere kütkes
Tõusulained
Sisesadam
Kodulahe kutse

Nora Roberts- Sisesadam

Esialgselt pidi see raamat olema kogu sarja viimane. See raamat räägib loo kolmandast Quinnide vennast Phillipist.

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:

Phillip Quinn oli teinud kõik, mis tema võimuses, et ta elu oleks täiuslik. Hoogne edasiliikumine karjääriredelel, korter, mille aknast avanes vaade Sisesadamale - näis, et tänavapoisielu on kindlaslt minevikku vajunud.
Kuid ainus pilk Sethile tõi talle meelde selle marakrati, kes ta kunagi oli olnud.
Philipp kavatses täita isa soovi, mille too oli surivoodil avaldanud, ja suhtus Sethi kasvatamisse algul kui kohustusse. Ta polnud osanud oodatagi, et hakkab Sethi armastama ja et peagi muutub isale antud lubadus millekski palju suuremaks kui pelgalt kohustuseks. Sethi tulevik Quinnina paistis üsna ebakindel olevat - kuni linna ilmus võõras. See naine väitis, et kogub St. Christopheris materjali oma uue uurimusliku raamatu tarvis, kuid tõelised uurimusobjektid olid hoopis Quinnid. Naise jahe reserveeritus äratas Phillipi uudishimu. Ta kavatses paljastada naise motiivid, kuid tollel oli saladus, mis kippus hävitama vendade poolt Sethile loodud elu. Saladus, mis võis perekonna lõhkuda... igaveseks.


Selle raamatu lõpuks saavad vastused kõik küsimused, mis on seotud Sethi saladusega.
Milline naine oli poisi ema ja kuidas ta oli seotud Ray Quinniga. Kas Ray oli tõesti oma armastatud naist Stellat petnud? Kas Seth on tõesti tema lihane poeg...
Phillipi lugu on teiste poiste omast väheke erinev, kuid hädas oli temagi enne kui ta sai Quinnide perekonna täieõiguslikuks liikmeks.

Nora Roberts- Tõusulained

Raamatu Mere kütkes järg.

Raamatu tutustuses on kirjutatud:
Kolmest vennast oli Ethan see, kes jagas oma isa kirge Marylandi ranna vastu. Ning nüüd, kui isa oli läinud, on Ethan otsustanud pere paadiehitusärile tuule tiibadesse saada. Kuid eduga kõrvu ootavad teda elu kõige raskemad katsumused.

Väike Seth vajab Ethanit rohkem kui kunagi varem. Grace on naine, keda Ethan on alati armastanud, kuid ta pole iialgi uskunud, et võib Greace´i endale saada. Ent Ethani näiliselt rahuliku pinna all on peidus sünge ja piinarikas minevik. Ta peab õppima mineviku varjudest mööda vaatama, et iseendaga leppida. Sest Ethani mineviku taga peitub ta tulevik - ja ta ainus õnnevõimalus...



Ethan sattus Quinnide peresse teisena, kummalise noorukina, kes ärkas öösel karjudes ja oli väga väga katki. Täiskasvanuna on Ethan vendadest ainus kes mõistab lõpuni, mida Seth on läbi elanud.

Nora Roberts- Mere kütkes

Mere kütkes on esialgu triloogiana mõeldud, kuid lõpuks neljast raamatust koosneva loo, esimene raamat.
Kui tavaliselt tahaks peale mõne hea raamatu lugemist lugeda ka järge ja teada saada, mis edasi läheb, siis mitmest raamatust koosneva sarja puhul on see võimalik.
Kuna tegevuse keskmes on kolm noort meest ja üks kümne aastane poisike, siis ilmselgelt on igal ühel neist oma lugu. Ja kuna need mehed on ühe perekonna liikmed, siis on nende lood tihedalt põimunud.

Mere kütkes

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:
Paadiralli maailmameister Cameron Quinn rändas mööda ilma ringi ja kulutas võidusummasid šampanjale ning naistele. Kuid tema elu muutus üleöö, kui isa kutsus ta koju kasvatama Sethi, kes oli samasugune murelaps, nagu ta ise...
Pärast aastatepikkust iseseisvat elu pidi Cameron uuesti õppima vendadega koos elama. Kerged polnud talle ka toiduvalmistamine, koristamine ja muidugi raske iseloomuga poisi kasvatamine. Cameroni ja tema vendade vahel hõõgusid ammune konkurents ja vimm, kuid Sethi heaolu nimel püüti erimeelsused unustada. Poisi lõpliku saatuse pidi määrama nägus, ent visa sotsiaaltöötaja, kelle võimuses oli Quinnid ühte liita - või lahku ajada...


Raamatus rullub lahti Cameron Quinni lugu ja saab alguse Sethi lugu. Kümne aastase poisikese päritolu varjutavad halvamaigulised kuulujutud. Kolm noort meest, kes pole tegelikult veresugulased, kuid on ühe perekonna liikmed ja vennad, seda selle kõige õigemas tähenduses.
Nad hoolivad teineteisest ja austavad oma vanemaid, kes nad, nende elu kõige raskemal hetkel enda juurde võtsid ja neist korralikud inimesed kasvatasid.

Cam´i ja teiste poiste lapsepõlv ei olnud midagi ilusat. Kuid perekond, kuhu nad sattusid, kasvatasid, neist tõelised mehed. Mehed, kes armastasid oma vanemaid ja austasid nende soove.
Isegi pärast vanemate surma, tundsid nad nende toetust ja said neilt juhatust, et astuda õigeid samme.

Suurepärane lugemine, väga mõnusalt kirjutatud, ning kergesti loetav ja jälgitav. Kohati pisarateni liigutav ning talumatult kurb, samas väga südamlik lugu.
Kõikidele armastusromaani fännidele soovitan kindlasti.

Teisipäev, 13. oktoober 2009

Olavi Ruitlane- Naine

Sattusin selle raamatu peale juhuslikult raamatukogus. Sellest oli palju kirjutatud ja räägitud ja sealt ma ta endale kaasa haarasin.
Püüdsin vältida igasuguseid eelarvamusi ja hakkasin lugema.
Raamat on hästi kirjutatud. Lugu sorav ja naljakas. Seal on palju asju väga õigesti öeldud.
Kuid..
See raamat kandis endaga nii palju kibestumist ja solvumist ja viha.. Mees, on tõeline tossike ja saamatu tegelane ning ei mõista seda, et viga ehk polnudki Naises vaid hoopis temas. Või selles, et Mees ja Naine ei sobinudki kokku.

Mulle ei meeldinud see raamat ja selle lõpuni lugemine valmistas mulle tõsist piina.
Õnneks pole see ei esimene ega viimane raamat, mis mulle ei meeldi.
Kiidan siiskia utori ladusalt jooksvat sulge ja tabavaid tähelepanekuid.

Nora Roberts- Sinine Daalia, Must Roos, Punane Liilia

Sinine Daalia on triloogia esimene raamat, kust kõik saab alguse.
Harper Hose on kaunis mõisahoone, natukene Memphisest väljaspool. Seal on elanud mitme sugupõlve vältel Harperid. Rikkad ja edukad ja oma saladustega, millest üks on süngemaist süngeim.

Kõige kauem on selles majas elanud Harperi Pruudi nime kandev naine. Ta armastab lapsi ning käib neile õhtuti laulmas. Selle maja elanikud on temaga harjunud. Ta ei tee kellelegi liiga. Ta on justkui hea majavaim.

45 aastane majaperenaine Rosalind Harper elab selles majas koos oma vanema pojaga. Neil on oma aiand.

Stella võtab Rozi tööpakkumise vastu, kuigi naise tingimus, et ta koliks koos oma kahe lapse ja koeraga tema majja elama, tundub talle algul võõristav olevat.
Ei lähe kaua aega mööda kui maja uksele ilmub Rosalind Harperi kauge sugulane Hayley. Hayley on lapseootel. Rosalind pakub talle tööd ja peavarju.

Kolm naist, kelle saatus on sarnane, sõbrunevad ja edasi hakkavad arenema nende lood.
Esimene raamat räägib Stella loo. Sellest, kuidas ta armub, algul teda ärritanud maastikuarhitekti Loganisse. Kuidas Harperite Pruut näitab oma testsugust külge. Kuidas ta muutub rahumeelsest vaimsust tõeliseks koletiseks.

Need sündmused on seotud kuidagi noore naise tunnetega. Et asjast selgust saada võetakse ühendust prohvessor Michell Carnageriga. Kes palgatakse Harperi Pruudi sünget saladust välja uurima.

Teine raamat, Must Roos, räägib loo sellest, kuidas armastus tabab naisi ka siis kui nad on oma lapsed juba suureks kasvatanud ja ammusurnud mehe mälestus enam ei sega. Teed takistab küll Harperite pruut, kes püüab ka Roaslindi hoiatada kohutava vea eest ja üks tobe vahepala, milleks oli mõtlematu abiellumine mehega, kes ajas taga vaid Harperite varandust.

Rosalind Harper on uhke ja tugev naine, kes hakkab vastu kõigele, mis võiks ohustada tema perekonda või lähedasi. Isegi, kui selleks on hullumeelne märatsev vaim.

Kolmas raamat räägib loo käige nooremast naisest Haylyst.
Hayley ja Rozi vanim poeg Harper on juba kaua teineteist eemalt vaadanud ja ennast tagasi hoidnud. Hayley imeline tütar Lilly, aga teab, et Harper on maailma kõige ägedaim mees. Mehe juuresolekul ei suuda teda miski temast eemal hoida.
Kui seni oli Harperite Pruut diskreetne ja püüdis teisi naisi vaid tappa, siis nüüd muutub ta käitumine ja ta poeb Hayley pähe. Ta räägib ja mõtleb naise eest ning sekkub ka kõige intiimsematel hetkedel.
Kogu perekond pingutab seekord veelgi rohkem, et lõpplikult teada saada, mis ja kes on Harperite Pruut, ning mis temaga ikkagi juhtus.

Triloogias rullub lahti nelja naise, ühe kes elas vahetult enne 1900 aastat ja kolme, kes elavad tänapäeval. Nende armastuse lood on kokku põimitud sujuvalt suure armastusega aianduse vastu. Kõik, kellele meeldib oma näppe mullaseks teha ja aias möllata, neile peaks see sari olema eriti südamelähedane.
Mina isiklikult pidasin seda algul natuke häirivaks, aga kolmanda raamatu keskel oli see mindki juba tõsiselt haaranud. Nagu ka kogu ülejäänud lugu.
Triloogia on huvitav, kohati õudne ja tõeliselt romantiline. Seda on väga mõnus lugeda ja aeg kaob kui võluväel. Kui mingil põhjusel peaks raamat pooleli jääma, siis esimesel hetkel kutsub see sind uuesti lugema.

Laupäev, 10. oktoober 2009

Horace Walpole - The Castle of Otranto

Walpole ja  kurikuulus Otranto loss ja gooti romaan.

Ma ei teagi nüüd kohe kust otsast selle raamatuga alustada. Lugesin seda seetõttu, et loen hetkel koolitöö raames gooti kirjandusest ja seda teksti loetakse siis selleks gooti romaani alustalaks või nii. et kust see üldse alguse sai. Walpole ise on ka päris "armas" tüüp. Omaette tore oli juba lugeda tema kirjutatud kahte sissejuhatust, ühes neist ta väidab, et on tõlkinud selle teksti itaalia keelest ja teises siis vabandab, et see kirjutaja oli siiski tema. suures osas seisnebki selle raamatu kurioosum nendes kirjatükkides :)  tekst on täis selliseid lauseid nagu I cannot flatter myself with having done justice to my author in this respect: his style is as elegant as his conduct of the passions is masterly. kui mõelda selle peale, et ta siinjuures räägib iseendast siis võite järeldused ise teha :)

Stiililt on see romaan siiski ikka sinna 18. sajandi kanti, niiet tänapäeva lugejale on vast veider lugeda tema keelekasutust. aga minu meelest oli huvitav see, kuidas ta dialoogi hoopis teksti sisse oli kirjutanud. kõik laused on lihtsalt järjest. ei mingeid jutumärke :)

Loos oli olemas kohustuslik üleloomulik element - lossi endise valitseja vaim, kes nõudis õiglust, mistress in distress (daamike hädas :)), hirmuäratav ja võimust segane isand, jumalakartlik emand, alandlikud teenrid ja õilsad rüütlid ja mistress'ide päästjad.

mis mulle meeldis, oli see, et lugu ei lõppenud nii nagu suurem osa tänapäeva lugusid  (noh, need armastuslood siis, sest tegu on siiski romaaniga, millel on lihtsalt natuke õõvastavaid seiku juurde lükitud) vaid siiski ikka õppetunniga järeltulevatele põlvedele. viimast on küll tänapäeva kontekstis raske tõsiselt võtta. aga põnevust ja huumorit jätkus vähemalt neljaks-viieks tunniks :) mul on vist siiski ikka väike kiiks juures, et mida mina pean humoorikaks, võibolla teised ei pea. aga ma ei tea ju :D siiski olid dialoogid vahel mõnusalt naljakad ja muigamapanevad.

muide, leidsin sellise vahva blogi ka: Otranto sealt saab seda inglise keeles lugeda kenasti :)

Pühapäev, 4. oktoober 2009

Nora Roberts- Julgus Unistada


Järjekordne armastusromaan, aga kuna need on minu lemmikud, siis jätkan järjekindlalt samal teemal.
Niisiis raamatust.

See raamat on nii minu stiilis kui vähegi olla saab.
Raamatu tuvustus ütleb:

Margo Sullivanil oli kõik, mida üks noor naine tahta võib. Kuid kasvades üles Monterey kaljusel rannal, ei saanud ta midagi parata, et unistas milliestki rohkemast.
Templetonide range iiri majapidajanna tütrena koheldi Margot nagu perekonnaliiget. Sügaval sisimas teadis ta, et raha eest ei ole võimalik osta seda, mida ta kõige rohkem igatses- ema heakskiitu. Võib-olla olnuks kõik teisiti, kui ta oleks olnud armas nagu Laura või kui tal oleks olnud Kate´i taipu äriasjades. Ent Margo oskas olla ainult Margo ja see tähendas kõige tegemist omal viisil- tagajärgedest hoolimata...

Margo lahkub oma kodust peretütre, kes on tema väga hea sõbranna, pulmapäeval. Ta läheb laia maailma õnne otsima. Kõmne aasta pärast on ta kodus tagasi. kõik mis ta saavutanud on, kõik on kokku varisenud. Nüüd tuleb oma elu uuesti üles ehitama hakata. Selles aitavad teda sõbrannad Kate ja Laura. Laura mees suhtub Margo koju saabumisse halvasti, sest peab teda vaid teenija tütreks, mida kogu ülejäänud perekond hukka mõistab. See väike intsident käivitab pöördumatu ahela ja Laura abielu lõppeb.
Laura vend Josh, aga on aastaid liikunud Margo jälgedes ja pannud kogu oma juristi oskused mängu, et neiut kõige halvemast eemal hoida. Margo ja Joshi omavaheline terav suhtlemine on alguse saanud juba lapsepõlvest. Vürtsikas omavaheline suhe kasvab ja jätkub. On mõistmist ja valestimõistmist ja tugevat perekonna toetust.

Raamatut on väga lihtne ning mõnus lugeda. Käest panna on seda suht raske.

PS. Nora Robertsil tuli sel aastal neli filmi välja.
High Noon
Midnight Bayou
Nortern Lights
Tribute

Esimesed kaks olen ära vaadanud ja need on hullult head ja põnevad. Väga erinevad ja erilised. Kahjuks ei oska samanimeliste raamatutega filme võrrelda. Igatahes soovitan soojalt vaadata. Seniloetud raamatud on sama põnevad ja kirglikud kui filmid.

Kolmapäev, 30. september 2009

Tiina Laanem "Väikesed vanamehed"


"Väikesed vanamehed" räägib ühe seltskonna puhkuse aegsetest tegemistes mingil saarel ühes talus. Tegemist on inimestega, kes on palju aastaid sõbrad olnud, kuid tegelikult tuleb välja, et nad ei tunnegi teineteist ja pole kursis teineteise elus toimunud muutustega.
Minu arvataes on erinevad karakterid ja inimtüübid väga hästi kirjeldatud. Kahjuks aga muutus minu jaoks lõppkokkuvõttes erinevate karakterite kirjeldamine suuremaks eesmärgiks kui tegevusliini arendamine.

Raamat oli paari õhtu lugemine. Ma ei kahetse, et lugesin, kuid eriti vaimustuses ka ei ole.

Stalini lehmad/Sofi Oksanen

Stalini lehmadega sain ma tuttavaks tänu oma Norra perekonnale. Nemad olid seda lugenud ja kiitsid taevani: "Sa pead seda lihtsalt lugema, see on fantastiline, see on ....!" Pean tunnistama, et pärast seda kui nad mainisid, et nüüd teavad nad Eesti kohta nii palju rohkem, suhtusin raamatusse juba enne lugemist kerge skepsisega. Ma juba kujutasin ette, kuidas seal on kirjaldatud Eesti elu-olu kerges nihkes, liialdustega, nagu välis(-eesti) kirjanikel kombeks on. Sellest hoolimata ootasin ma kärsitult, kuna raamatu norrakeelne tõlge minuni jõuab. Jõudiski.
Algus läks mu jaoks vaevaliselt. Ei saanud kuidagi rütmile ja keelekasutusele pihta. Kindlasti mängis rolli ka see, et lugesin norra keeles - pole keelt mõnda aega kasutanud ja on teine vahepeal tsipakene rooste läinud. Korraga läks aga raamat põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks, lubasin endale, et täna rohkem ei loe, no kui siis veel vaid mõne peatüki, no selle ka veel. Enne kui arugi sain, olin raamatu seltsis veetnud terve tõsise tööpäeva, planeeritud tegevusteks-toimetusteks oli juba hilja, nii et viskasin need mugavalt homse varna ning lugesin edasi.
Mulle meeldib tema stiil, kolme naise lugu eri tasanditel on seotud üheks tervikuks: pildike tänapäevast, pildike 1970.-st, pildike 1940.-st. Justkui vaataks filmi. Ajas edasi-tagasi fragmendid. ja mulle meeldib nostalgia - meenutada, kuidas paberitükiga leiba katsuti, kittelkelidid, valuutapood, FIM-id, Kirsberry (ema tõi Georg Otsa pealt).
Korraks irriteeris see, et eestlaseks olemist tuli Soomes elades varjata, et miks see ema oma last soomlaseks kasvatama hakkas, et miks oma päritolu oli vaja varjata, aga eks ta tegelikult ju sel ajal nii oligi. Ja isegi ma mäletan, kuidas välismaa sugulased kohe Eestis olles silma torkasid kõigi nende lilleliste kitlite keskel. Ja kuidas eesti sugulastele imelikult välismaal olles järgi vaadati - nad nägid ju nii "valed" välja.
Korraks irriteeris see, et Oksanen eesti naisi "hooradeks" nimetab, aga tegelikult ka nii see ju oli. Ma isegi mäletan kui ma Norras ülikooli minnes esimestel nädalatel seelikute ja kõrgete kingadega käisin, ilus oli ju, aga kuidas kontsad õppeaasta edenedes järjest madalamaks muutusid, kuni sootuks kadusid ja seelikud järjest kaugemale kapinurka jäid ning pükste alla mattusid. Teised ju vaatasid imelikult, kui ma nii "ida-euroopalikult" riides käisin, oli vaja ühiskonda sulanduda, nende moodi olla, mitte kohe välja näidata, et ma mujalt olen. Ja tee sa siis selgeks, et Eestist - Venemaalt ikka, no Eesti on ju Venemaal.
Ühesõnaga äratundmist ja nostalgiat kui palju! Ja natuke hariv oli ka, sest 1970.-aastatest ei tea ma suurt midagi - Venemaal ehitamas käimine ja armukeste pidamise komme tuli minu jaoks uuena ja üllatavana. Aga no kuulge ma olen ka kõigest 1981. sündinud!
Kuna mulle isiklikult väga meeldivad "vana aja lood" ehk siis kuulata sõjalugusid, Siberi lugusid ja muud sellist, siis mulle meeldis ka seda osa lugeda, kuigi ma saan aru, et "välismaa" lugeja jaoks on see palju huvitavam ja harivam kui meie/minu jaoks. Mulle tundub, et küüditamist ja Siberit ja sõda on Eesti lugeja jaoks kirjanduses juba liiga palju. Aga ma saan aru, et "minu norrakad" nautisid seda osa täiega, nemad ei tea sellest ajast suurt midagi. Naiivselt küsisid nad minult, et kas su vanaema siis niisama saadeti Siberisse, et kas nad ei olnudki seotud mingi riigikorravastase tegevusega? Et niisama lihtsalt? Issand kui julm.....
Tänapäevasemas võtmes söömishäirete teema on väga "kenasti" kolme generatsiooni loosse sisse põimitud, kui üldse "kenasti" on õige buliimia kohta kasutada. Seda on täpselt parasjagu, ei liiga palju ega liiga pealesuruvalt. Mõtlemapanevalt!
Ah jaa, mulle meeldis eriti lugeda sellist raamatut võõras keeles, kus lisaks norra keelele olid sees soomekeelsed laused eestikeelsete sõnadega - siis kui Anna veel päris soomestunud ei olnud ja kogemata soome keele sisse eesti keelt põimis. Selline huvitav miks tuli ja lugeda oli hea, mõte jõudis väga hästi kohale. Eestikeelset tõlget olen vaid poes sirvinud, aga mulle tundus, et see see keele segamise mõte läks eestikeelses versioonis natuke kaduma. Võib olla ma eksin.
Igatahes ma saan aru, miks see raamat erinevatele sihtgruppidele peale läheb - kellele hariv, kellel nostalgiline, kellele...Minu üheks viimase aja lemmikraamatuks sai see kindlasti!

Pühapäev, 27. september 2009

Olavi Ruitlane ja Naine

Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole seda raamatut ise lugenud. Veel. Küll aga on mulle kolmveerand sellest raamatust ühes seltskonnas ette loetud. Ilmekalt, kommenteerides ja südamest naerdes, nii et pisarad silmist väljas. Nüüd ootan vaid palgapäeva, et ka endale päris oma „Naine“ osta. Raamatut oli hea kuulata, see haaras kaasa kohe esimesest etteloetud peatükist ja nii saigi väikesest „ampsust“ korralik kirjandusõhtu. Loe veel! Natuke veel! Mis edasi saab? Mulle meeldib Ruitlase blogilik stiil, tekst oli lihtne ja tugeva annuse huumoriga vürtsitatud ning jäi meelde. Kuigi ma ei ole raamatut veel ise lugenud, olen ma seda juba vähemalt kümnele oma tuttavale edasi soovitanud.

Loomulikult tundub mulle kui Naisele, et lugu on üle võlli keeratud, kuid siiski eluline. Kes meist ei oleks tahtnud uusi ja ilusaid asju ning kui endal võimalust ei ole, siis laenu saamiseks panga poole pöördunud. Muu maailm ju laenudest elabki! Kes meist ei oleks raha kulutanud nii nagu Ruitlase Naine. Raha ju kulutamiseks ongi! Kes meist ei oleks kollast mobiiltelefoni ostnud. Mehele. Sünnipäevakingiks ja järelmaksuga. Teisiti ei ole ju lihtsalt hetkel võimalik! Äratundmisrõõmu omajagu.
Ja ausalt, kalalkäimise ja puugiotsimise koha peal naersime kõik kõva häälega ja südamest. Ma ei tea, miks mehed naersid ja ma ei tea, miks naised naersid, aga me naersime. Ja see on kõige olulisem. Hallis ja nukravõitu sügisõhtul oli Ruitlase naine nagu päikesekiir, mis irriteerivalt kõditas.

Võib olla ei oleks ma raamatust nii kiljuvas vaimustuses, kui oleksin seda esimest korda ise vaikselt ja omaette lugenud. Ma ei tea. Ja jumal tänatud, et ei tea. Oleksin võinud paljust ilma jääda. Oleksin ehk mõelnud, et fui, milline ropp raamat ja nilbe mees, kes niiviisi kirjutab. Fui! Seltskonnas aga esmakordselt raamatut kuulates, jätsime roppused kõrvale, neid ei ole vaja tähele panna. Vahemärkusena tuleb öelda, et Tüüpiline Mees niiviisi räägibki. Kordi hulleminigi.

Kõigil minusugustel puritaanlike kalduvustega Naistel soovitan selle raamatu lugemise ajaks naljasoon puhtaks teha, nii on lihtsam lugeda. Ja kui vähegi võimalik – korraldage üks ühislugemine. Naerda saab – garanteeritult!

Johanna Maria

Esmaspäev, 21. september 2009

Christina Dodd ja Connie Brookway- Iidne Armualtar

Raamatu tuvustus ütleb:
Kaunis Inglise mõisahoones on luksuslik vanaaegne voodi, üks paljudest Mastersoni perekonna aaretest, mis koos majaga maha on müüdud, Kui Laurel Whitney viimast ekskursioonigruppi enne avalikkusele sulgemist läbi maja juhib, jutustab ta külalistele romantilisi lugusid sellest, kuidas see imeline voodi on mõjutanud nende paaride elu, kes sellel maganud on.
Lood ise on märgatavalt lõbusamad ja päris kindlasti erutavamad ühe giidi tavapärasest jutust: lugu iharast keskaegsest rüütlist, kes oma abikaasat taltsutada üritab: vaesunud, Elisabethi aegsest aristokraadist, kes on võtnud plaaniks rüvetada jõuka pärianna, kuid viib kogemata voodisse tolle vaesunud nõbu: ja energilisest regendiajastu leedist, kelle plaanid kisuvad kiiva, kui ta kogemata enda (ja ulja kapteni) käeraudadega voodiposti külge aheldab.
Avastades jahmatusega, et ta vana armuke on ekskursiooniga ühinenud, on Laurel veelgi rohkem hämmingus, kui ilmneb, et nende armastus lööb taas lõkkele ning nad veedavad saatusliku öö Mastersoni voodis.

Raamat on suurepärane lugemismaterjal pimedatel ja vihmastel sügisõhtutel. Lood on kirjutatud mõnusalt ja kergesti loetavalt. Ma ei tea, milline neljast loost mu lemmik oli ja kas neid saabki niiväga neljaks erinevaks looks pidada.
Raamat nõretab romantikast. Hoolivad, iseteadlikud ja tugevad mehed, ning targad naised, kes oskavad, nende meestega ringi käia.

Neljapäev, 17. september 2009

Kati Murutar "Eedeni aed"


Kati Murutar on minu jaoks olnud siiani nimi, mida eriti ei taha puudutada. Nimelt kõik räägivad temast, nagu tunneksid, kuid tegelikult on info vastuoluline. Peale raamatu lugemist tahan tema kohta veel vähem midagi öelda, kuna tundub, et teaks teda nagu isiklikult, aga oma sõprade-tuttavate kohta ei öelda ju blogis väga avalikult midagi. Vähemalt mina oma arust ei ütle.

Eedeni aed on päeviku vormis raamat, mis räägib 2007.a suvest Liu rannas Jausa külas, kuhu Kati ehitas endale Eedeni aia- ehk siis talu, kus olid lapsed-hobused-koerad. Rõõmudest ja muredest selle suve jooksul.

Palju on juttu sellest, et naine peab palju üksi tegema. Kui kusagil oli kommenteeritud, et ju ta siis ise tahab vms, siis minu enda varasema kogemusega seonduvalt võin öelda, et tegelikult oli "Eedeni aias" ju konkreetselt selgeks tehtud, et naine ei taha üksi hakkama saada... kui ei peaks. Naiste omapäi minekut mõistetakse tihti valesti... tegelikult on see tihti hoopis appihüüd ning sellega tahetakse näidata oma haavatavust. Seda tegi minu jaoks ka Kati selles raamatus.

Mõned tsitaadid:
-"Loomad mäletavad neid, kes neile head on teinud, elu lõpuni. Inimesed ei tunnista pahatihti, et keegi üldse nended jaoks midagi on teinud- ja kui tunnistavadki, unustavad võimalikult ruttu ja põhjalikult. Tänulik olla on ebamugab ja tüütu."
- "Meil on vennaga ühesugune süü- ja võlatunne. Geneetiline veendumus, et peame oma olmasolu kogu aeg õigustama, rügama ja hoolitsema, maksma ja lahendama. Lõpmatuseni. Kusjuures me mõlemad oleme oma turbotubliduse sel määral elunormiks muutnud, et lähedased ei märkagi meie vurritamist, vaid on veendunud, et kõik toimib ise."
- "Koduga on ju nii, et kui asjad ja iseenese kokku korjad, siis kodu kui tervik tuleb kaasa."

Kolmapäev, 9. september 2009

Andres Anvelt - “Punane elavhõbe"


On kuumade 1990-ndate algus. Iseseisvuse taastanud Eestis valitseb peata olukord ja ühiskonnas kehtib Metsiku Lääne mentaliteet. Kõik otsivad oma: kes tõde, kes õigust, kes raha, kes autoriteeti. Kõik on otsitavast kuulnud, ent keegi pole seda näinud. See on nagu punane elavhõbe, mille abil võid saavutada kõik, mida oled ihaldanud.
«Punane elavhõbe» viib kriminaalsesse heitlusse hullu aja hullud kangelased, kes proovivad noorust ja kogenematust trotsides oma eesmärke saavutada. Must ja valge, hea ja halva piirid hägustuvad, kui inimsuhetesse löövad kiilu armastus, truudusetus, vihkamine ja reetmine. Kangelased peavad ise otsustama, kummale poole piiri jääda ja kuidas oma eluga edasi minna.

Selline tutvustus oli Raamatukoi lehel. Kui päris aus olla, siis ma ei osanud sellest raamatust mitte just eriti midagi oodata. Kindel ma olin selles, et kindlasti pole see Rex Stout või Agatha Christie.
Kuid oma jälje see raamat muidugi jättis ka minu mälupilti. Paljud tegelaskujud tundusid sealt raamatust hoopis elust tuttavad. Ma lihtsalt teadsin ja tundsin neid hoopis teisest küljest. Nad olid minu jaoks hoopis teised suurused ja teised inimesed.
Mis puudutab üldist kirjanduslikku tervikut, siis kogu lugu tundus justkui traagel niitidega üksteise külge kinnitatuna. Üldine tervikpilt puudus täielikult või oli siis nii kohmakas, et kõik õmblused olid kohe kohe hargnemas. Hetkeks mõtlesin, et tegemist on toimetaja poolse kalaga, kuid hiljem mõistsin - et tegevused ja episoodid olid nii tõetruud, sest tegemist on siiski oma ala professionaaliga - see on erialane kretinism ( heas mõttes) mis selle raamatu killustab.Kuna tegemist on tõelise profiga, siis on ta teatud juhtumeid üritanud muuta nii, et ei tuleks välja 100% tegelikkus ja püüdnud juurde mõelda analooge - siis olematuid analooge ja tänu sellele muutnud selle raamatu kohmakaks, kui karu portselani poes.
Nüüd on alustatud selle raamatu põhjal filmi väntamisega. Ma tõesti loodan, et filmina mõjub see lugu paremini ja muutub tervikuks. Raamatuna iseeneses on aga see tõeline õnnetus, kuigi omamoodi huvitav lugemine. Annab kerge piltliku ülevaate, et eestlastel on alati igasuguseid "ideid" mis alati ei toimi ja mille hinnaks võib olla kuritegelikku maailma langemine.

Kategooria: Ilukirjandus
Kirjastus: Eesti Päevaleht
Lehekülgi: 391
Köide: pehmekaaneline

Teisipäev, 8. september 2009

Russell Brand - My Booky Wook

ma mõtlesin tegelikult tükk aega, kas sellest raamatust siia kirjutada või mitte. nagu näha, otsustasin seda siiski teha :) ise lugesin seda juba aasta tagasi vist ja siiamaani on see viimase aja parimaid raamatuid, mida olen lugenud.

raamatu autor on britt, koomik, kirjanik ja näitleja kõik ühes tükis. juba isiksusena on ta väga ekstravagantne, omapärane, nilbe ja mõnele naljakas, mõnele mitte (täpselt nii nagu on briti huumoriga, mõnele istub, mõnele mitte).
raamat ise on autobiograafia, muide, üks esimene autobiograafia, mille mina suutsin läbi lugeda. Russi kirjastiil on väga tore, palju toredaid omadussõnu ja vahvaid keelekujundeid. peaksin mainima, et lugesin seda inglise keeles ja ei tea kas seda on üldse eesti keelde tõlgitud ja ma arvan, et see, kes tema tõlkimisega samaväärselt hakkama saab on suurt kiitust väärt :). Tegelikult iseloomustaks üks lõik ehk teda kõige rohkem (siin ta hoiatab siis selle eest kuidas ei tohiks alkoholi juua):

"When you do that you get a ten-minute grace period before your body realises what an idiot it's housing. One moment you're thinking, 'Wow, I'm Oliver Reed. This hasn't touched me, pass another bottle.' Then it hits you - like a vodka lorry smashing into your cerebellum. Your mind and body split in two, head in opposite directions, and agree to meet up the next day."

arvestades seda, et Brand pole veel nelikümmendki, on tal palju seiku, millest kirjutada ja jääb veel ülegi. üles kasvas ta ainult koos emaga ja kõikvõimalike "tädide" seltsis ning eks see ole ka oma jälje jätnud tema edasisele elule. juba väga varases eas otsustas ta saada nö entertaineriks, sest inimeste lõbustamine paistis olevat ainuke asi, mida ta tõeliselt hästi oskab. ka kirjeldab ta kõiki neid aastaid, mil tema ainsaks eesmärgiks oli saada näitlejaks, ja kuidas ta ise kõik oma võimalused jälle osavalt untsu oskas keerata. seda aega, mis eelneb tema kuulsaks saamisele iseloomustavad kõiksugused sõltuvused - alkohol, uimastid, ja viimasena ei jää sealt välja isegi seks. Russell on kõige sellega meedias palju kõneainet tekitanud ning ega ta ise ei varja oma pahesid üldse mitte. ta on enesega rahul, sest on lõpuks jõudnud sinna, kuhu ta oli alati unistanud jõuda. temast võiks rääkida veel ja veel. ent ma ei taha inimesi ära tüüdata. kui tekkis huvi, lugege :)
tekst on vürtsikas ja nauditav ning soovitan kõigile, kes kannatavad välja natuke suuremal hulgal nilbusi ja paljupalju omadussõnu :) ning muidugi neile, kellele meeldib inglise keel, sest Russellile endale meeldib see väga.

Pühapäev, 6. september 2009

Lugeja arvamus

Siin on üks arvamus meie lugejalt(?).

Tere,
>
> Ütlen kohe alguses ära, et ma ei soovi teile kirjutajaks tulla.
> Pigem on asi tingitud sellest, et lugesin paari postitust ja lausa
> halb hakkas. Kas tõesti teil endal häbi pole, et üleval on vigased
> tekstid. Elementaarseid õigekirjareegleid ei osata. Kõige ilmekam
> näide on jutt Jeremy Clarksoni raamatust. Miks peaks keegi jälgima
> blogi, kus on sellised vead?
> Teiseks, kes on teie sihtgrupp? Kohati tundub nagu kirjutaks neid
> tekste 13 aastane teismeline (mis pole muidugi võimatu).
>
> Juhtisin lihtsalt tähelepanu.
>
>
> Päikest!
>Liis

Ja meie vastus sellele kirjale:

Väga tore, et Te tähelepanu juhtisite, kuid ma ei mõista Teie kirja eesmärki. Kui Te ei soovi meiega liituda, et meile ette näidata, kuidas peaks siis Teie arust selliseid raamatuid refereerima. Kahjuks pole meie hulgas ühtegi inimest, kes oleks professionaal ja tegemist on puhtalt inimeste isiklike emotsioonidega. Vabandust, et meie kirjutajate emotsioonid Teid riivavad, kuid ma arvan, et meie arvustamiseks peaks olema Teil midagi rohkemat ette näidata. Sellisel tasemel raamatute kirjutamine, mille üllitasid hiljuti ühed teatud kodanikud on tunduvalt hullemad, kui seda on meie tagasihoidlik blogi mis ei küsi linnavalitsustelt ennast müües raha vaid on tehtud puhtast tegemise rõõmust. Sellised lihtsad inimesed teevad ka lihtsaid vigu - need vead kuuluvad emotsioonide edastamise kategooriasse.
Meie sihtgrupiks oleme me eelkõige meie ise ja need, kes viitsivad või kellel on soov seda blogi lugeda just nii, nagu see meil parasjagu välja on tulnud. Kas siis 13 aastased või need, kellel midagi muud targemat teha pole peale ringi käimise ja virisemise.
Teised, kes meid loevad või on lugenud - meie kirjutame omad emotsioonid raamtutest ikka siia ka edaspidi. Isegi, kui see ei mahu kellegi maailmapilti.
Mulle meeldib mõte, et blogi saavad kirjutada igasuguse tausta, hariduse ja vanusega inimesed täpselt nii kuidas nad seda ise tahavad ja õigeks peavad.


Lugupidamisega

Maria
Üks blogi autoritest.

PS. Viidatud loos oli tõesti palju kirjavigu ning mõned neist said ka parandatud.
PPS. Kriitikat me ei karda, ning vastame sellele omapoolsete kommentaaridega.

Esmaspäev, 31. august 2009

Rex Stout - Lõplik järeldus

Ma pole kunagi vaadanud Nero Wolfe'i sarja ega lugenud temast ja Archie Goodwinist kirjutatud raamatuid. Seega minu jaoks esmatutvumine ja mul on hetkel Stout'i kirjutamisstiilist täielik vaimustus. Kuiv huumor on viimasel ajal nii minu teema. Aga võib-olla polegi nii kuiv, sest paaril korral purskasin ikka päriselt naerma.

Raamat räägib ühe inimröövi ja sellele järgnenud kahe mõrva lahendamisest ning sedasi võimalikult mugavalt ja müstiliselt aastateenistuse korraga kätte saamisest. Mulle ei meeldinud väga lõpplahendus ehk see, kellest "bad guy" tehti, kuid soovitan lugeda lihtsalt meisterlikult kirja pandud teost.

Mõned minu lemmikkohad:
"Peretütar oli paar aastat oma vennast Noelist noorem ja istus sellesama sohva peal. Juttude järgi oli ta igavene tüütus, kelle nina on pidevalt nii püsti, et vihm võib sisse sadada." -lk 54

"Lõunaks oli jälle heeringamari, seekord hautatud koores koos küpsetatud sealiha ja mitmesuguste ürtidega. Igal kevadel saab mul kalamarjast isu nii täis, et ma mõtlen, miks küll kalad mõne teistsuguse paljunemismeetodi peale pole tulnud." -lk 126


""Vaadake, Goodwin, mul on ükskõik, kas Jimmy mõrvati või mitte. Kui mõrvati ja mõrvar võib mu ema olla, on mul ikkagi ükskõik. Ma olen küllalt vana, et omada valimisõigust, aga kui te näeksite, kuidas ta mind kohtleb, siis te arvaksite, et ma teen veel öösiti alla." -lk 146

""Mul on paar väikest küsimust, kui teil midagi selle vastu pole," ütles ta.
Suured küsimused meeldivad mulle rohkem," ütlesin. "Aga küsige."" -150

"Aga kahe kapi ja riidekirstu ülevaatamise järel jäime nõutuks. Seal oli ka suur vana pähklipuust voodi, mille all oleks olnud ruumi tervele trobikonnale kohvritele, kuid ainult ruumi seal leiduski. Midagi muud seal polnud." -lk 177

Ehk hakkab teilegi meeldima!?

Neljapäev, 30. juuli 2009

Jackie Collins- Armukesed ja Mängurid

See raamat on üks suur segadus. Alguses ei ole võimalik aru saada kuidas kõik need tegelased on omavahel seotud. Kuid, kui on tegemist rikka vana mehega, kellel on olnud tormiline elu, on kõik võimalik.
Ma ei hakka rääkima siin sellest, et vana mees oli tõeline jõhkard nii oma naiste kui laste suhtes. Ma räägin parem sellest, et seda raamatut oli suhteliselt raske jälgida.
Tegevust toimus väga mitmel roindel ja väga mitmes kohas erinevate tegelastega.
Mõrvatud endised abikaasad, avalikud ja salajased lapsed, politsei, narkootikumid, hiigel mänguvõlad jms. Loomulikult ka kenad modellid ja kõrgklassi libud, maffioosod ning muud kuulsused.
Ma olen lugenud samalt autorilt varem ka raamatuid ja need on paremad olnud. Vähemalt minu arust.

Linda Howard- Härra Täiuslik

Mis teeb mehest selle ainsa ja õige? Milline on Täiuslik Mees?
Neil sõbrannat koostavad Härra Täiusliku nimekirja. See on nende väike nali reedeõhtusel kogunemisel.
Esmaspäevaks, kui nad jälle tööle lähevad on sellest väiksest naljast saanud lumepallina veerev sündmus, mida pole võimalik takistada.

Üks sõbrannadest, Jaine, on olnud kolm korda kolme aasta jooksul kihlatud. Lõpuks ometi on ta kõigest sellest üle saanud ja alustab uut elu oma majas. Kõik on ideaalne, kui mitte arvestada kummaliselt käituvat naabrimeest. Jaine peab teda joodikuks, narkomaaniks või vähemalt narkodiileriks.

Ühel hetkel tundub, et kõik on väga hästi. naised lepivad oma tehtud naljaga ning võtavad sellest viimast. Kui nad hakkavad saama salapäraseid anonüümkõnesid. Ja korraga on üks sõbrannadest jõhkralt tapetud...

Raamat on uskumatult põnev. Täiesti võimatu on seda käest panna. Naerupahvakud vahelduvad pisaratega ja vastupidi, kui seda raamatut lugeda.

Kolmapäev, 29. juuli 2009

Jeremy Clarkson- Autode kallal

See raamat on kõigile, kellele meeldib telesaade "Top Gear".
Jeremy Clarkson on terava ütlemisega ajakirjanik. Tema väljaütlemised pole poliitiliselt korrektsed ja ta on väga palju asju mis talle ei meeldi. Näiteks: hobused, jalgrattad, sakslased, taimetoitlased, kaubikuomanikud, jne.
Raamat koosneb tekstidest mis on avaldatud ajakirjas "Perfomance Car" aastatel 1985-1993 ja "Sunday Times" aastatel 1993- 1995.
Tegemist on siis üsna vanade artiklitega.
Artiklitest saab lugeda kerget ülevaadet tema tegemistest, reisidest, eraelust ja loomulikult autodest. Kõike seda väga värvikalt ja vürtsikalt.
Naisena, ei ütle mulle paljud autokirjeldused või võrdlused ja lühendid mittekuimidagi. Ega ma sellepärast muidugi väga õnnetu ei ole. Eelkõige laenutasin raamatu ikkagi oma elukaaslasele. Aga kuna ma olen ise Jeremy suur fänn, siis otsustasin ka ise raamatut lugeda.

Ma ei pidanud seda kahetsema. Umbes veerand artiklitest paneb mind tõsiselt naerma ja ainult mõned on sellised mis mind täitsa külmaks jätsid.
Head lugemist!!!!

Charlotte Bronte ja veel keegi daam- Emma

Kui rikas härra Fitzgibbon oma tütre Matilda Fuchsia Lodge´i kool-pansionaati paneb, ei aima keegi, et veel enne poolaasta lõppu leiab too end hüljatuna ja puruvaeseks tehtuna ukse tagant.
Õnneks võtab üks kohalik heasüdamlik lesknaine selle kummalise kurvameelse lapse oma hoole alla ja annab talle kodu. Õige pea kujuneb nende vahel seletamatu side, kuid Matilda keeldub kangekaelselt oma heatgijale enda kohta mingeid andmeid andmast.
Kes ta on? Kust ta pärit on? Kes on ta vanemad? Mis moel on tema minevik lahutamatult seotud tulise ja isepäise mustajuukselise Emmaga?
Brõnteliku meisterlikkusega loodud õhkknonnas viib "Emma" oma lugeja Yorkshire´i metsikutelt kanarbikunõmmedelt aadlike peentesse salongidesse. See on nauditav lugu täis saladusi, romantikat ja intriige, mis hoiab lugejat pinevil kuni viimase leheküljeni.

Selline on raamatu tutvustus.

Tunnistan, et see polnud just minu maitsele raamat. Ma ei teagi, mis täpselt mind häiris ja miks see raamat "minu omaks" ei saanud. Lugu ise on väga paeluv ja põnev. Teema, tegelased, tegevus ja ootamatud pöörded on huvitavad, aga midagi jäi minu jaoks puudu.
Võibolla sellepärast, et see raamat pole päris lõpuni Charlotte Bronte kirjutatud. See "ja veel keegi daam" on tundmatuks jääda sooviv autor, kes Charlotte Bronte poolelijäänud märkmetest kirjutas kokku selle raamatu.

Charlotte Bingham- Tähetolm

Ma alustasin selle raamatu lugemist kaks või kolm korda. No ei hakanud tööle see raamat minu jaoks.
Siis otsustasin, et loen jõuga edasi.
Korraga läks, aga nii põnevaks, et raamatut oli raske käest panna ja seda lõpuni välja. Raamatu lugemise lõpetasin eile hommikul kell 4.

Raamatust.

Jerome ja Elizabeth on noored paljulubavad näitlejad. Nad on ideaalsed teineteise jaoks. Nad on ideaalsed lavapartnerid. Ainult, et ...
Jerome on armunud noorde maatüdrukusse Pippasse ja Elizabeth on abielus.
Elizabeth pingutab kõigest väest, et Jerome tähelepanu saada, kuid niipea kui nad lavalt maha astuvad on mehel silmi vaid "maaka" jaoks.
Elizabeth mõtleb välja plaani, kuidas Jeromet lõpuks endale saada. Ta teeb selleks ja rohkemgi veel.

/ Aga Pippa teadis, et sel päeval läks Jerome´il kogu oma jõudu vaja. Jerome oli hoiatanud teda kohe päris alguses, sellest hetkest alates, kui nad otsustasid abielluda, et tulemas on ka säärased ajad, mis võivad Pippa meelest osutuda päris võimatuks. Pippa oli seda eitanud, kindel endas, et suudab õppida tulema toime näitlejate elu kõikide esipärasustega, kuid Jerome oli talle kinnitanud, et asi pole päris nii. Tulevad ajad, hoiatas ta Pippat, mil tal on võimatu mehest aru saada. Tulevad ajad, kui Jerome´il on õnnestunud läbi lüüa, ja mitte üksnes seda, vaid kui tal on õnnestunud ka kõrgele jõuda, siis ei ole ta enam ise, vaid lihtsalt kest, tühi aum, mis on valmis selleks, et seda täita teise persooniga, müütilise isikuga, kellegagi, keda tegelikkuses ei eksisteeri. Ja nendel aegadel ei tohi Pippa otsida mingit normaalsust, ratsionaalsust, korrapära. Ta peab mehest eralduma, samuti nagu mees eraldub Pippast, ja kuigi nad tunnevad teineteist, puudub nende vahel igasugune kodusus, kontakt, vestlus senikaua, kuni näitleja valmistub.
Algul ei olnud Pippa teda siiski päriselt uskunud ja mõtles, et ehk oli siin tegemist üsna veetleva, kuid samal ajal ka üledramatiseeritud ennustusega. Aga kui nad juba abielus olid, ja ta nägi täpselt, kuidas Jerome töötab, taipas ta, kui õige oli olnud mehe ennustus. Mida lähemale jõudis etendus, seda eemalviibivamaks ta muutus, mõnikord ennast nii täiel määral välja lülitades, et nende abielu algul pani see Pippat tõsiselt muretsema. Seesama käis ka etenduse järgse aja kohta, ainult, et vastupidisel kujul. Pippa suutis vaevu ära tunda seda persooni, kes lava taga oma sõpru ja poolehoidjaid tervitas- endiselt tühi anum, kuid sedapuhku hoopis valju lärmi ja mõnikord raevuga täidetud. Kui etendus oli õnnestunud, oli Jerome´i energiatase pöörane ning ta ei jõudnud reaalsusesse tagasi mitte enne varaseid hommikutunde, selleks ajaks aga oli Pippa juba ammu väga unine.
Pippa oli siiski ruttu ära õppinud selle, et kui ta tahtis enda kõrval näha sellsit Jerome´i, keda ta tundis ja armastas, siis pidi ta omaks võtma mehe päevakava, vastasel juhul oleks ainus, mida ta näeb, see tühi anum, täiesti kustunud vastuvõtja või siis hoopis, täispuhutud, suurem kui elusuuruses, võitja Taavet, kes on uuesti väljakule astunud, et võidelda Koljatiga, ja saavutada ülekaali. Nii muutis ka Pippa oma päevakava: ta magas siis, kui Jerome magas, samuti nendel pikkadel pärastlõunatel, kui mees oli teatris, lühikestelöödel, kui mees pidi osalema filmivõtetel, tõusis koos temaga koidikul ja läks siis tagasi kaheks tunniks tukkuma, kuni oli aeg tõusta, et Bobbyga (koer), välja minna./


Mul on paha komme, kuskil poole raamatu lugemise peal kiigata viimaseid peatükke ja püüda aimata, millega lugu lõppeb. Tegin seda ka seekord ja jäin ilma vastuseta. Selleks, et lõppu lugeda, peab enne terve raamatu läbi lugema. :)

Kolmapäev, 22. juuli 2009

Terry Pratchett - Johnny Maxwell

Johnny avas garaažiukse ja astus kiiresti sammukese tagasi juhuks, kui sealt peaks hullunund karvakera välja hüppama.

Midagi ei juhtunud.

Hirmuäratav ostukäru seisis keset põrandat. Süüdlasest polnud jälgegi.

See oli täpselt nagu need stseenid filmides, kus sa tead, et koletis on kusagil lähedal, mõtles Johnny.

Ta hüppas kõrvale juhuks, kui Süüdlasel peaks olema plaanis laest alla karata.

Juba selle näruse kassi nägemine oli hull. Tema
mitte-nägemine oli veel hullem.
***

See lõik on triloogia kolmandast raamatust "Johnny ja pomm", aga kõik kolm raamatut on head. Esimene on "Vaid sina suudad inimkonna päästa" ja teise pealkiri on "Johnny ja surnud".

Võrreldes kettamaailma lugudega on Johnny saaga veid realistlikum, kuid müstika elemendist ei ole Pratchett ka siin suutnud hoiduda ning see on hea. Minu jaoks mõnevõrra üllatuslikult töötab tema kirjutamisstiil ka realislikus miljöös. Lugu pole nii fantasiline kui kettamaailma lood, aga teismeliste maailm on ju ka põnev ja vahel isegi väga naljakas. Mõnikord ka siis, kui situatsioon on pigem kõhedusttekitav ja ohtlik.

Pratchett oskab kirjutada.

Roberto Pazzi - Konklaav

Sauna ja Türgi sauna sisseõnnistamisele järgmisel päeval, kui kardinalid püüavad uuesti valida tulevast paavsti, juhatab krahv Paolo Nasalli Rocca luureretke Rooma ümbruskondades, mis on kassidest kõige rohkem üle ujutatud.
See on iseseisev jaht, mis jätab paljudele vanematele roomlastest pealtvaatajaile mulje, et nälg, mida nad tundsid viimaste sõjakuude ajal on jälle tagasi. Nad on veendunud, et vaesed loomad on määratud sattuma praepannile.



Ei, see ei ole nii tõsine raamat. Kogu seda lõiku tuleb tegelikult võtta huumoriga, kasse EI sööda ära! ;) Tegelikult räägib see raamat hoopis paavsti valimistest mingil suvalisel ajal kiriku ajaloos. Kõik tegelased on välja mõeldud ning pedofiilide paljastusi ei ole. Kuigi selles ei ole puudust omajagu intriigidest ja poliitikat ajavatest kardinalifraktsioonidest, kes just oma meest paavstitoolile üritavad upitada, on see tegelikult hoopis südamilk lugu ühest tundmatust ja tagasihoidlikust kardinalist, kes end valimistemöllus sugugi koduselt ei tunne. Ja siis veel on keegi tema kaasvendadest sooritanud piinlikusttekitava fax pas - tema nimi on valimistel üles kerkinud ning kõik arvavad, et ta on iseenda poolt hääletanud!

Pühapäev, 19. juuli 2009

Sandra Brown- Embus Päikeseloojangul

Kõigepealt autorist.
Ma ei ole kunagi pidanud pettuma üheski tema kirjutatud raamatus. Tema imeline oskus kirjeldada läbi kahe lehekülje ühte suudlust ja seda teha nii elavalt, et sa tunned nagu oleksid osa sellest... Või tema erinevad teemad... Tema julgus kirjeldada asju nii elavalt ja põhjalikult, et teinekord jookseb hirmujudin üle selja või sa unustad end lugema kahe inimese lähedusest ...
Tema sulg jookseb kergelt ja tema fantaasia on piiritu. Kui ma kunagi peaksin nimetama, et kelle moodi ma tahaksin olla, siis vot just tema moodi tahaksin ma osata kasutada sõnu.

Raamatust.

Meil kõigil on oma minevik. Meie minevikus on midagi mida me püüame varjata. See pole muutunud olenemata sellest milline sajand või aastatuhat parasjagu on. Meil kõigil on midagi minevikust kas häbeneda või varjata. Eks need lood ole erinevad ja süüteod siis kas suuremad või väiksemad.

Kui kaks venda leiavad metsast juhuslikult poolsurnud naise, kelle seeliku all lamab äsja surnult sündinud laps ei kohku nad eemale vaid kutsuvad oma vanemad. Naine võetakse voorivankrisse, teda ravitakse ja korraga selgub, et ta on vajalik. Samal ajl on üks ema surnud oma lapse sünnitamisel. Ja lapsele on vaja amme.
Öösärgis naine viiakse leinava isa vankrisse ning sealt toimub nende kahe esimene ja tuline kokkupõrge. Mees ei suuda lubada oma lapse juurde sellist naist. Tema naine oli puhas ja puutumatu, aga see keda ammeks pakuti.. see oli midagi räpast ja paha.
Kuid loodus nõuab oma ja laps ei saa ometi näljas olla. Mees kes ainult lapse pärast on nõus naise oma vankrisse võtma ei kujuta ettegi milline teekond see tegelikult saab olema.
Mees kes süüdistas naist moraalituses ja teab milles veel varjab isegi midagi oma minevikust. Midagi hoopis hullemat.

/Mamma oli kõike näinud ja hõikas oma lastele, kes ajasid Lydiat taga nagu kanapojad, et nad jääksid paigale. "Mine kutsu härra Coleman, Atlanta. Ütle, et ta annaks hobused Luke´i hoole alla." Bubba hoidis Rossi rakendi juhthobust, samal ajal kui ta isa õiendas nende hobustega.
Sekundi pärast tuli Ross joostes üle praamu tahumataplankude. Harjumusest oli ta käsi kabuuril, mis oli rohmaga reie külge kinnitatud. "mMis on?"
"Lydia. Teie vankris."
"Lee?"
"Korras. Hoolitse oma naise eest, härra Coleman."
Mamma otsis ta pilku ja hoidis seda ühe paljuütleva hetke, enne kui mees süüstis oma vankri poole. Kui ta heitis oma pika jala üle tagavärava ja sisse astus, nägi ta nurgas kägaras kogu, pea käte vahele peidetud. Naine nuttis hüsteeriliselt.
"Lydia!" kähvatas ta. "Mis kurat..." Ta võttis kaabu peast ja viskas kõrvale, tõmbas siis terve keha sisse ja läks üle põranda, et naise kõrvale kükitada. Ta sirutas käes, kavatsedes need rahustavalt naise pealepanna. Aga need peatusid õhus viivu, enne kui ta need tagasi tõmbas.
"Lydia," ütles ta hellemalt. Nutt oli kibe, südame põhjast, otsekui põrgust. "Sa oled kõik oimetuks ehmatanud. Mis sul viga on="
Nagu enamiku meeste puhul, olid temalgi ilma põhjuseta pisarad arusaamatud. Ja nagu enamik mehi, sai ka tema vihaseks, kui selgitust ei tulnud. "Lydia, jumala pärast, ütle mulle, mis viga? Kas sa said haiget? On sul valus?" KAs naine oli pea ära löönud? Miks ta seda niimoodi kinni hoidis? Mees püüdis ta käsi eemaldada, aga naise käed olid nagu surmakangestuses.
Meelehites haaras ta naisel õlgadest ja hakkas teda kõvasti raputama, kuni naine laskis käed alla. Segaduses vahtis ta hajevil pilguga mehe otsa ja klammerdus oma tuimade sõrmedega mehe särgi rinnaesisesse. "Ära lükka mind... vette... jõkke.. Palun, ära... lükka..."
Ross vahtis teda tummas masenduses. Ta oli näinud mehi surmaohus, vaatamas sisse püstolisuust, mis sekundi pärast pidi nende ajud sodiks laskma, aga ei olnud ühelgi näol kunagi niisugust alasti hirmu näinud. Naise pupillid olid suured, et neid ümbritses ainult merevaiguvärvi ring. Ta huuled olid kriitvalged. Näis, et näos pole endam tilkagi verd.
"Lydia, Lydia." Mehe hääl oli rahustav ümin ja ta ei mäletanud hiljem, et võttis naise näo oma pihkude vahele. "Millest sa räägid?"
"Jõgi, jõgi," ütles naine nagu joobnu, kõvemini ta särgist kinni haarates./

/ Mees teadis, et suudleb naist ja sinna polnud midagi teha. Valikuvõimalus oli temalt tükk aega tagasi ära võetud. See hetk oli ette nähtud, saatusest määratud, ja ta kiusaks saatust, kui ta sellele vastu hakkaks. Seepärast alistus ta oma tahmisele ja laskis jumalatel juhtida, et tema pea laskus aeglaselt alla naise ootava suu poole.
Algul ta üksnes puudutas neid huuli. Naise sõrmed klammerdusid kõvemini tema rinnale. Mees ootas, kuni ei suutnud enam vastu panna. Siis kallutas ta naise pea tahapoole, et paremini temani ultauda, ja hõõrus oma huuli vastu naise omi,, puudutades neid virrudega ja surudes kõvemini, kuni need paotusid.
Rossi süda tagus ebaühtlaselt, aga ta ei kiirustanud. Ta kõhkles, võttes aega hingata sisse naise magusat hingeõhku ja oodata , mida ta leiab selle pehme värina tagant.
Ta puudutas naise ülahuult oma keeleotsaga, kergelt, nii väga kegelt, et ta isegi polnud kindel, kas ta oli seda puutunud, kuni kuulis tasast, katkelist ohet, mis pääses naise huulilt ja õhkkergelt teda riivas./

See teekond Texasesse oli kahele noorele teekond ka teineteise ja iseenda tundmaõppimiseks.

Laupäev, 18. juuli 2009

Anton Makarenko- Pedagoogiline Poeem

Tõenäolselt võin ma oma järgneva avaldusega pälvida paljude hukkamõistu, kuid see ei häiri mind.
Mulle on kogu aeg meeldinud nõukogudeaegsed raamatud. Kõik, milles räägiti pioneeridest ja oktoobrilastest, Timur ja tema meeskond jne jne jne.
Sellepärast meeldis mulle ka see raamat. Need raamatud kannavad endas mõtet paremast maailmast. Isegi kui Nõukogude liit oli inimestele halb ja seda me ju ometi ei unusta, kandis kommunism kui selline üllast ideed... Muuta maailm paremaks kohaks. Kuidas see välja tuli, see on iseasi.

Raamat räägib sellest, kuidas hea võidab kurja. Kuidas varastest ja pättidest saavad uued inimesed. Neid ei sunnita, ei peksta, kuigi vahel lihtsalt muudmoodi ei saa, vaid neile näidatakse eeskuju. Neile näidatakse, et on ka muudmoodi võimalik. Nad teevad ise oma valikud.
Unustatakse nende minevik ja antakse neile uus võimalus.

Ritsik on sellele raamatule omapoolse arvustuse andnud juba varem SIIN.
Ja SIIN siis veel pikemalt.

Esmaspäev, 13. juuli 2009

Karin Alvtegen - Vari

Katkendit ma seekord ei lisa, sest antud raamatu suurim pluss ei olnud stiil. Oli hoopis vaatenurk ja see, kuidas raamat pidevalt üllatada suutis.

"Vari" räägib ühest menukast kirjanikust ja tema lähikondsetest, minevikku jäänud hoolega varjatud saladustest ja sellest, mis jääb koduuste taha. Ei, siinkohal ei korrata vana mõtet, et mehel oli kodu kõrvalt armuke kui maailma lõppu. See on palju sügavam ja keerulisem. Seal ei ole häid ega halbu tegelasi. Igaühest neist võib tegelikult aru saada, miks ta tegi nii, nagu tegi. Ja on nii huvitav näha, mida kõike tehakse üksteise aga eelkõige enda heaolu nimel, kuidas kaitstakse olemasolevat, kust tulevad või ei tule vastu eetilised piirid.

Üldiselt aiman ma raamatut lugedes üsna täpselt, mis edasi saama hakkab ja kuhu see välja jõuab. Seekord aga viis iga järgmine lehekülg mind uuele ootamatule rajale. Ei saanud toetuda varasematele kogemustele, langeda eelarvamuste küüsi. Pidi pidevalt kohanema uute puslekildudega pidevalt muutuvas situatsioonis.
Kui olete tüdinud lihtsatest must-valgetest raamatutest, siis soovitan vahelduseks lugeda seda teost.

Pühapäev, 14. juuni 2009

Rhonda Byrne "Saladus"



Rhonda Byrne on oma raamatusse "Saladus" kogunud erinevate õpetajate ja edukate inimeste mõtted ja õeptused sellest, mis on elus edukaks ja õnnelikuks saamise saladus. Tegemist on küllaltki ameerikaliku raamatuga.
"Saladuse" põhiline idee seisneb selles, et Universumis toimib külgetõmbeseadus ja sa tõmbad oma mõtetega endale juurde neid asju, millest mõtled- kas siis positiivseid või negatiivseid.

Üldiselt leiab sellest päris palju mõtteid, kuidas oma elu positiivsemaks mõelda. Samas on tegemist küllalt religioosse raaamtuga, sest kasutatud on põhimõtteid erinevatest religioonidest ja need siis kokku pandud ja "tavalisele inimesele" sobiva sõnavaraga ära seletatud. Seega ma ei oska öelda, kuidas saaks kogu sellest raamatust aru täiesti mittereligioosne inimene.

"Saladust" on palju tõlgitud ja "see on muutnud väga paljude inimeste elusid" (nagu reklaam väidab). Minu arust on see ameerikalikus stiilis eneseabi raamat ja aitab meelde tuletada vanu tõdesid sellest, et negatiivsus ja ülemuretsemine ei aita kedagi, vaid mõeldes positiivselt ja olles sisemiselt õnnelik, on kõik võimalik!!!

Teisipäev, 26. mai 2009

Mitte keegi peale sinu - Jennifer Cruisie

a.k.a Fredi raamat.
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mulle meeldib aeg-ajalt lugeda kerget kaasaegset ilukirjandust, kasvõi ilaseid lovestory'sid. Paar päeva tagasi aga sattus mulle tõeline pärl kätte. See on paksult täis sõbralikku irooniat. Just minu maitse järele. Suure osa neist neljast tunnist, mis raamatu lugemisele kulusid, olin lihtsalt naerukrampides ja pisarad voolasid. Selle raamatu tekst on nii voolav, et ma tundsin isegi liblikaid kõhus, kui peategelased üksteisesse armuma hakkasid ja elasin nende seiklustele tõsiselt kaasa. Lugu siis naisest, mehest ja ühest tõeliselt erakordsest igati ebaarmsast koerast, kellel on täita väga suur roll loo arendamisel. Aga lugege ise ja vaadake, kas teile tundub ka nii geniaalne ja naljakas kui mulle. Mu ema luges ka ja teda ei ajanud jälle ülse naerma. Ei teagi, mis värk on ja kumb meist rohkem normist kõrvale kaldub.

Panen paar katkendit ka kaasa:
"Sealsamas oli ka Fred.
Tuli välja, et Fred oli maailmaklassi kerjus.
Charity pööritas silmi ja andis Fredile soolakringli, mille koer ettevaatlikult suhu võttis, poetas siis põrandale, lükkas seda ninaga, uuris hoolega ja jõudes selgusele, et see oli täpselt samasugune kui kolm eelmist, sõi selle ära. "Ära torma millessegi ülepeakaela, Fred," rääkis Charity talle ja pöördus siis uuesti Nina poole. "Miks sa loed menopausi kohta, jumala pärast?"
"Sest ma olen nüüd nelikümmend." Nina lõi hambad soolakringlisse. "Seal oli kirjas, et menopaus algab neljakümnendates."
"Nina, sa oled nelikümmend olnud umbes nelikümmend kaheksa tundi. Östrogeeni kadumine ei alga veel vähemalt nädala jooksul."" (lk 46)

"Alex lükkas oma taldriku eemale. "Ma arvan, et ma ei ole selle naise jaoks... piisavalt elukogenud. Ma arvan, et ta on rikaste, vanemate kuttidega harjunud. Ma arvan, et ta peab mind poisikeseks."
Max torkas kahvli oma hommikusöögi sisse. "Kas sa oled jälle seda propelleriga murumütsi kandnud?"" (lk 83)

Neid on veel ja veel ja veel ja kunagi ei oska ette ennustada järgmist käiku või lauset.

Kolmapäev, 22. aprill 2009

Jostein Gaarder "Sofie maailm"

Gaarder on väga huvitav kirjanik, kuna käsitleb tõsiseid filosoofia küsimusi noortepäraselt. Eelnevalt olen temalt lugenud Mängukaartide saladust ja see on tõsiselt hea raamat.

Sofie maailm on noortepäraselt ja lihtsalt läbi käidud filosoofia ajalugu Sokratesest kuni tänapäevani välja. Enamasti on suurematele ja tähtsamatele filosoofidele pühendatud terve peatükk, kus räägitakse tema arutlustest. Üldiselt läheb selle 452 lehekülje lugemiseks rohkem aega, kui mõne tavalise juturaamatu puhul, kuna paljud teemad panevad mõtlema (ehk tegema seda, mis ongi filosoofia eesmärk)!

Jostein Gaarderile iseloomulikult on teoses paralleelselt kaks tegevusliini, kas reaalsust, mis lõpuks huvitavalt ristuvad. Keda vähegi filosoofia huvitab, julgen kindlasti soovitada. Kes otsib veidi lihtsamat lugemist, siis soovitan sama autori teost Mängukaartide saladus.

Kolmapäev, 18. märts 2009

Stephenie Meyer - Breaking Dawn

(vabandan ette ära juba kõikvõimalike inglisekeelsete väljendite kasutamise pärast :) ikkagi inglise filoloog ja kutsehaigus. Riin)
Riin ütleb:
Breaking Dawn.. see oli vist kõige hullumeelsem ja kõige põnevam osa neist. kõige ulmekam ka ja ei saa mainimata jätta - arvestades seda, et suhteliselt vähesed asjad ajavad mind endast välja või vähemalt suudavad olla disturbing - et just seda see raamat õnnestus olla, korraks. ent seda mitte halvas mõttes. mulle väga meeldis see. üllatas. jaa. põhiteemaks oli siin siiski nende suhte ohtlikkus
et. mis siis sellest?


Mia ütleb:
jah. viimane osa on meeletult põnev. kõige pikem, aga pakun, et kõige kiiremini lugesin. tegelikult läksid kõik 1400 lehekülge või palju neid kokku oligi väga kiiresti
viimane osa on supervõimete päralt
ja samas traditsiooniline mitte väga õnnelik happy ending
saavutatakse kõik õnne mõõtmise verstapostid, aga jamasid ikka jätkub
Mia ütleb:
on väga palju ebaõiglust
ja väga palju seisukohtade muutmist. enda arusaamade ümber hindamist
Mia ütleb:
võtame või jacobi ja tema arvamused
Riin ütleb:
kompromisside tegemine oli üks nende suhte verstaposte minu meelest
see kuidas nad õppisid neid tegema
Mia ütleb:
või Bella dilemma Reneesmee ja Jacobi suhtes
Mia ütleb:
jah
Mia ütleb:
ja see on naljakas ka
Mia ütleb:
voodipeatsist tükkide välja rebimine näiteks
Mia ütleb:
või Emmeti-poolne nokkimine, et kas maja on veel püsti
Riin ütleb:
Emmet on üldse tore tegelane
Riin ütleb:
ja siis muidugi Bella eneseavastamine
uuesti
Mia ütleb:
jah
ja enese arendamine
Mia ütleb:
ja ajaga tugevamaks muutumine
ja jälle kord armastuse nimel enda õnne ja eluga riskimine
ülimad ohverdused
uued sõprussuhted.
Riin ütleb:
mis tekitab sõpruse?
või tähendab. kust see tuleb
Mia ütleb:
kuidas olukorrad ühendavad
ja reetmised
Riin ütleb:
ma ei mäleta enam nüüd mis ma sellest nende suhte ohtlikkusest tahtsin rääkida
aga eniveis. kirge on palju
Mia ütleb:
miski ei tule kergelt
Riin ütleb:
kõik on keeruline
Mia ütleb:
kuigi tunnete tasandil on kõik nii ilus

selle positiivse noodiga vist lõpetamegi. üldiselt on mulje täiesti tugev. esialgne uudishimu selle vastu miks terve maailm hulluks on läinud on täielikult rahuldatud meie meelest.

Stephenie Meyer - Eclipse

Mia says:
Kolmas raamat kannab nime Eclipse ehk Päiksevarjutus. Me unustasime vist mainida, et me lugesimegi kõiki neid inglise keeles autentsuse säilitamise nimel. Ja mugavuse ka, sest me oleme pätid ja meil on pdf-id arvutis
Riin says:
ja inglise keeles on lihtsalt parim lugeda seda
Riin says:
ikkagi nii nagu päriselt
Mia says:
See räägib põhiliselt võimuvõitlusest kahe noormehe vahel, kes mõlemad Bellat omale tahavad, aga samas on valmis oma õnne neiu nimel ohverdama. Sellegipoolest on palju naudivavaid sarkastilisi ütlusi, sest keegi on kellegagi kogu aeg tülis.
Riin says:
just. bickering
Mia says:
Selles raamatus selgub ka, et armastus ei ole alati lihtne.
Mia says:
Ja et ei saa valida, keda armastad.
Mia says:
Kas kolmas osa oli see, kus räägiti rohkem ka Sam'ist, Emily'st ja Leah'st?
Riin says:
jep
Riin says:
see imprinting teema
Riin says:
tahtsingi mainida just, et see vihjabki sellele, et armastust ei saa valida
Mia says:
jah
Riin says:
et lihtsalt tuleb
Mia says:
ma mõtlesin seda lõpupoolset avastust ka, aga seda ei tahaks ära rääkida
Mia says:
aga kas armastuse ohtlikkus ei olnud ka kolmanda teema?
Mia says:
või pigem just kolmanda teema?
Riin says:
siis nad avastavad et bellat ähvardab jälle mingi hädaoht?
Mia says:
ja hinge leidmise-kaotamise teema
Riin says:
jah. vaidlevad selle üle pidevalt
Riin says:
hetkel mul on täielik blank
Mia says:
mõlemat pidi armastuse ohtlikkus. edwardi ringkond ja tema ise
Mia says:
no edward kartis ju bellat muuta, sest kartis sedasi bella hingest ilma jätta
Mia says:
see taevasse mineku teema oli ka veidi
Riin says:
:D
Mia says:
aga seda ma ei oska vist kirjeldada
Riin says:
usk ja värk
Mia says:
jah
Mia says:
saatusesse. paratamatusesse. teineteisesse ja iseendasse
Riin says:
selle taustaks on vist see ameerika üldine religioossus
Riin says:
kui see on õige sõna
Riin says:
see taeva teema
Mia says:
vist jah
Riin says:
et kas neil on taevas jne
Riin says:
sest tavalised inimesed selle peale ju ei mõtle. ja tundus, et bella jaoks ei olnud see oluline
Mia says:
et ka surematud muretsevad sellepärast
Riin says:
oluline oli siin ja praegu
Mia says:
tead, millest ma aru ei saanud kas vampiiri tapmiseks pidi ka kaelast hammustama
Mia says:
või lihtsalt tükkdieks rebima
Riin says:
jah. ja et erinevate taustadega inimesed sobivad ka kokku
Mia says:
sest miks nad nagu inimeste puhulgi esimesega kaela ründasid? harjumus?
Riin says:
tükkideks ja siis ära põletama
Riin says:
võimalik jah
Riin says:
sest nad isegi ei pidanud hammustama kaelast.. samas nagu need arterid on seal kõige suuremad vms
Mia says:
bella tahtis maapealset taevast
Riin says:
et lihtne seda värki kätte saada sealt
Mia says:
harjumuslik tapmine. kõlab nii spooky'lt
Riin says:
aga see oli huvitav kuidas tapmine oli edwardi ja jacobi jaoks täiesti teised asjad
Mia says:
jah
Mia says:
millega kolmas osa lõppes?
Mia says:
jake jooksis ära
My name is Legion: for we are many says:
see kus nad victoria tapsid
Mia says:
see vist oligi lõpp
Mia says:
et õnn maksab alati midagi
Mia says:
ka nii ulmelises raamatus pole täiuslikkust
Mia says:
selles mõttes on see palju lähemal elule, kui ülejäänud armastusjutud
Riin says:
ulme on lihtsalt keskkond
Riin says:
stoori on ikka seesama värk millest inimesed ikka unistavad
Mia says:
tglt jah
Mia says:
ma ei ole sedasi veel mõelnud
Riin says:
võibolla see tuleb sellest et Meyer laseb tegelastel ise elada ja valikuid teha
Mia says:
ise arenen siin
Mia says:
ja äge on see, et kuigi osa asju seal on nii läbinähtavad, tuleb pidevalt ette suuri üllatusi
Riin says:
skelett on alati umbes sama. aga see mis sinna ümber on ehitatud on teine. tavaliselt on mingid erilised omadused inimestele külge poogitud. sellised, mida tahaksid, et sul oleksid
Mia says:
kohe, kui tundub, et hakkad asjale pihta saama, keeratakse asjale veel üks vint peale
My name is Legion: for we are many says:
jaaa
My name is Legion: for we are many says:
just

P.S. Loodan, et närite end meie segasest mõttelennust läbi:)

Stephenie Meyer - New Moon

Riin ütleb:
New Moon räägib kaotusvalust. Meyer ise põhjendas sellist sündmuste käiku sellega, et see oli tema tegelaste iseloomude tõttu vältimatu. nad käitusid nii nagu on nende arvates õige. kõige selle "õige käitumise" tulemusena langeb bella depressiooni? ja tema elu muutub ühtlaseks halliks massiks. eesmärgiks on elada üks päev korraga ja isa mitte õnnetuks teha.
siiski avastab bella enda jaoks päikesekiire mustas masenduses?
selleks on jacob.
ja sündmused arenevad edasi juba hoopis teisi radu pidi, sest nagu Mia ütles, tõmbab Bella ligi kõike üleloomulikku, kaasa arvatud õnnetusi.

Mia ütleb:
Bella tahab olla kõigi vastu hea. See oligi algne põhjus Forksi - linna, kus pesitseb tema uue vampiirist armastuse perekond ja ka Bella isa - kolimine. Varem Bella väitis seda vihmast kohta, kuid kui Bella ema abiellub uue mehega, kelle töö eeldab pidevat reisimist, siis tüdruk otsustab lasta oma ema vabaks ja, hambad ristis, vihma käes edasi elada.
Mia ütleb:
tänu edwardile aga õppis ta vihma armastama. kuni ka Tema armastatu - Edward otsustab loobuda oma õnnest oma armastatud neiu õnne nimel. Aga ta teeb valearvustuse, millest Riin juba kirjutas.

Mia ütleb:
Ja mängu tuleb uus tegelaskuju, kellest esimeses osas vaid möödaminnes räägiti. Bella elus saab tähtsa rolli temast veidi noorem indiaani-poiss Jake, kes on edaspidi neiule venna, sõbra ja ka Edwardi aseaine eest.
Riin:
adrenaliiiiiin
mootorrattad
kaljud
Mia ütleb:
Koos tehakse lollusi ja ravitakse Bella südant.

Kuid sama ootamatult, kui Edward Bella elust lahkus, tuleb ta ka tagasi
Riin ütleb:
minu meelest üks asi miks Edward-Bella töötab ongi see, et Bellale meeldib adrenaliin ja ekstreemsus

Mia ütleb:
poolte valimine.
Mia ütleb:
kes on edaspidi Edwardi, kes Jacobi poolt.
ja kes on lihtsalt bella poolt
nagu näiteks Angela
tõeliste sõprade teema.

Mia ütleb:
meile kummalegi ei meeldinud armastusloo ühe osapoole ära võtmine
teine osa oli kõige nõrgem, mu meelest
paks meeleheitest
Riin ütleb:
jah
Mia ütleb:
kõigil oli kogu aeg valus
Riin ütleb:
selles mõttes jah
Riin ütleb:
aga samas oli ta sellepärast jälle põnev, et ootasid, millal Edward jälle mängu tuleb
ja mõnes mõttes ajas Jacob närvi ja jälle see Bella plontsus

Stephenie Meyer - Twilight

Proovime midagi teistsugust:D

Mia says:
Twilight'i seeria samanimeline esimene raamat räägib kõigest nii tavapärasest ja samas on nii kaugel tavalisest. See on ühe ebakindla, kuid erilise tüdruku ja tema uue kodukoha läheduses elava temast ligi üheksakümmend aastat vanema vampiiri keerulise armastuse algus. Ebatavalise paari teel on väga palju katsumusi alates armukadedatest sõpradest ja lõpetades kättemaksuhimuliste ebamaisete tegelaste rünnakutega. Ja olemas on ka happy end. Seniks kuniks...

Riin says:
Mõnes mõttes Bella on ebakindel aga mõnes mõttes jälle ei ole. ta on väga rahul sellega kes ta on.. noh. selle outsideri teemaga või sellega et ta teistmoodi on kui teised. et talle väga sobib nii. samas on ta ebakindel samas mõttes nagu edward on ebakindel. ja samas on see sama ebakindlus mis on igal inimesel
Riin:
keeruline

Mia says:
aga huvitav
Mia says:
ja loomulik
Riin says:
midagi võiks mainida selle stiili või tooni kohta ka näiteks
Riin says:
ma arvan..
Riin says:
noh seda, et on väga hea lugeda. väga mm.. flowing? voolav.. ee imelik ..
Mia says:
voolav võib sobida küll
Riin says:
ja seda et on osatud pinget kruvida või midagi sellist
Mia says:
ja kirjutatud nii kaasahaaravalt, et ei saa pidama lugemisega
Riin says:
tension on
Riin says:
õhus on elektrit
Riin says:
mind ajas närvi et bella nii plont oli vahepeal

Igal juhul väga soovitame!

Esmaspäev, 2. märts 2009

Leelo Tungal- Kirju liblika suvi

Teate milline on liblikas enne kui ta endale tiivad saab?
Sellest kirjutabki see lastele mõeldud raamat.
Vahest on elu lihtsalt liiga ebaõiglane. On olemas lapsi keda narritakse sest nad peavad ise hakkama saama. On olemas emasid kes ei saa aru, et alkohol ja joodikust sõbrad ei sobi lastega väga kokku.
Tegelikult on see raamat vaprast tüdrukust kelle ema saab elult uue võimaluse. Samuti ka see tüdruk. Korraga on kõik halb unustatud ja kõik senised kannatused saavad väärilise tasu.

Üks ilus muinasjutt ühelt väga healt autorilt.

Eleanor Farjeon- Väike raamatutuba

See raamat on minu lapsepõlvest. Olen seda raamatut kandnud oma hinges läbi elu. Tõenäoliselt on see üks neist raamatutest mis mind on kõige rohkem kunagi mõjutanud.
Ma mõistsin seda nüüd, peaaegu 20 aastat hiljem uuesti lugedes.
Raamat koosneb väikestest lugudest mis pole omavahel seotud. Kuid igas loos on oma mõte ja tera. Lugesin täna oma lastele raamatust kaks lugu ja nad ei mõistnud neid sedasi kui mina, tänasel päeval. Pidin selgitama.
Näiteks lugu seitsmest printsessist, kelle saatuse pidi määrama nende juuste pikkus.
Kuningas võttis endale naiseks mustlastüdruku ning, et vältida tema põgenemist ehitas lossi ümber kõrge tara. Kuus printsessi kasvasid hoidjate hoole all ning nende juukseid kammiti, pesti ja hooldati nende poolt igapäevaselt. Seitsmes tütar oli kõige rohkem ema moodi ja tema juuste eest hoolitses ta ise. Kõige pikemate juustega tüdruk pidi kuningannaks saama. Kui tuli aeg juuksed üle mõõta selgus, et seitsmenda printsessi juuksed on poisipeaks lõigatud. Tema ema nakitses iga päev väikeste kääridega ta juuste kallal.
Või lugu sellest kuidas üks kirjaoskamatu vaene tüdruk saab endale õnneloosi oma heateo eest ja ta kannab seda endaga elulõpuni kaasas, oskamata lugeda mis seal kirjas on. Samas kui kõik teised lapsed kes omale selle ennustuse ostsid, on need ammu unustanud...
Või siis lugu väikesest Griseldast, kes hoolitseb oma vanaema eest...

Mäletan kuidas ma seda raamatut lugedes kunagi nutsin. Need lood läksid mulle nii hinge ja südamesse. Need olid nii ilusad ja erilised.
Täna neid üle lugedes tundsin ma seda tunnet uuesti, kuid ma mõistsin nende lugude mõtet hoopis teistmoodi kui lapsena.

Soovitan seda raamatut lugeda anda oma lastele ja ka ise lugeda. See on midagi erilist ja teistmoodi.

Kolmapäev, 25. veebruar 2009

Pedagoogiline poeem, Anton Makarenko

http://ritsikumattake.blogspot.com/2009/02/makarenkost-vaga-pikalt.html
Siin kirjutasin pikalt-laialt.

Sobiv lugemine, kui huvitavad kasvatuslikud teemad. Makarenko juhtis raskestikasvatatavate noorte kolooniat 20aastate Ukrainas, ehitas selle nullist üles ja saavutas pättide, varaste ja kodutute laste normaalseteks kodanikeks muutmisel väga häid tulemusi. Sotsialismi ülesehitamist on lõpupoole ka aga mind isiklikult see ei häirinud. Väga huvitav oli.

Teisipäev, 10. veebruar 2009

F. Scott Fitzgerald - Suur Gatsby

Ühest küljest meeldivad mulle sellised happy endiga raamatud, kus head võidavad, aga samas paras kogus irooniat on alati teretulnud ja Suure Gatsby laadne ootamatu lõpp on ka heaks vahelduseks.

Raamat räägib ühest mehest, kes nagu paljud päris elu mehedki püüab osta armastust ja imetlust ja nagu reaaleluski ebaõnnestub lõpuks. Mees suudab koondada enda ümber hulgaliselt ühepäeva linblikaid ja teda ära kasutavaid tegelasi, aga tema matusele tulevad vaid parim sõber, kes pole tegelikult ka kuigi suur sõber ning postiljon ja teised, kes temaga vaid põgusalt kokku puutusid. Ja mitte sellepärast, et ta oleks olnud halb või ebameeldiv inimene, vaid sellepärast, et keegi ei vaevunud teda tundma õppida ega pidanud vajalikuks tema peale pärast surma aega raisata.

Tegelikult hästi kurb lugu. Inimestest, kes pealtnäha on sügavad, aga tegelikult tühised ja inimestest, kes paistavad tühised, aga peidavad hinges aardeid. Rahast ja armastusest. Armukadedusest ning õnnetust saatusest. Kõike seda ilma moraalilugemiseta.

Neljapäev, 5. veebruar 2009

Mihkel Raud- Musta pori näkku

Ma pole raamatu kohta lugenud ühtegi arvustust, aga olen lugenud mõnda pealkirja ja kuulnud nii mõndagi räägitavat. Pidi olema üks intrigeeriv raamat.
Ma lihtsalt pidin selle endale ostma. Mingil imelikul põhjusel oli huvi selle raamatu vastu või siis Mihkel Raua vastu suutnud minus tekitada väga suured lootused sellele väljaandele.
Mihkel on väga teravmeelne ja keelne tegelane, kelle väljaütlemised tulevad ilma keerutamata ja midagi ilustamata.

Raamatut lugedes tekkisid mul mitmed mõtted. Esiteks oli mul väga raske jälgida selle aja olemustikku. Mul endal puuduvad selle ajaga suuremad seosed. Näiteks 1983 aastal olin ma ise kõigest kolmene ja ma ei suuda kunagi lõpuni mõista seda aega ja ajastut. Paljud nimed on minu jaoks tundmatud, aga samas tean ma kes on Kojamees ja Saller.
Psühhoneuroloogiahaigla kirjeldused on mulle tuttavad just nimelt sellest ajast ja ma tean täpselt, et paremad palad läksid haigla töötajate koju mitte haigete toidulauale. Minu vanaema töötas sel ajal seal haiglas õena ja ma käisin seal päris sageli.

Raamatu juurde tagasi tulles, siis eessõnas on kirjutatud, et /kuukeliomeetriseid lauseid lühendada aitas/. Mõned laused olid lühemaks kärbitud ehk poole võrra, mõni lause küll vaid mõned meetrid ja enamus olid siiski loetavaks muudetud.

Uksumatud kirjeldused ja olustiku pildi loomised. Ma tundsin seda raamatut lugedes liisunud alkoholi lõhna ning kuulsin kõrvus seda spetsiifilist "müra" mida suudavad tekitada ainult väga purjus noored inimesed ühes kohas koos olles.
Kuigi mõni seik raamatust oli piinlik, ei tekitanud see tegelikult lugedes piinlikuse tunnet. Tundub, et ka Raud ei tundud seda. See mis elu ta elas ja mis tegelikult toimus on uskumatu. Olustiku räige ja otsene kirjeldamine, mis on roppustega pikitud ning sinna vahele väga südamlikke ja armsaid katkeid oma vanemate kohta.

Ma soovitan seda raamatut lugeda kõigil kellel on piisavalt aru peas mõistmaks, et selline elu ei saa kesta pikalt ja raamatu autor on seda täna kirja panemas ainult tänu sellele, et ta suutis midagi muuta.

Kolmapäev, 4. veebruar 2009

Emile Zola - Daamide õnn

Olin sellest raamatust enne palju kuulnud - ka erialaselt - aga ei midagi konkreetset. Seega juba pikemalt plaanisin seda lugema hakata. Nüüd on see siis tehtud.

Minu jaoks oli huvitav lugeda turunduseaspektist, kuidas juba 19. sajandil konkurente võideti. Ja et kunagi on olnud samuti aeg, mil klient oli kuningas. Mitte kauba/teenusepakkuja nagu Vene ajal.

Samas aga oli seal ka ilus armastuslugu. Noor tüdruk, kes oma siiruse ning sooviga jääda vooruslikuks, ajas tolleaegse playeri hulluks. Moraal, kuidas hea võidab siiski halva ja saab ka õnnelikuks. Aga enne on katsumused.

Olen lugenud paremaid raamatuid, aga ei saa selle kohta ka midagi halba öelda. Siiski armastusloo poolest sarnane "Jane Eyre" meeldis rohkem.

Konkreetset katkendit hetkel välja tuua ei oska.

Esmaspäev, 2. veebruar 2009

Autism. Meie laste lood

Tegemist on 2003. aastal ilmunud kogumikuga, kuhu on kokku kogutud Eesti autistlike laste vanemate lood nende lastest ja elust.

Mul on sellest täielik ahvivaimustus, aga usun, et see on huvitav ka inimesele, kellel ei ole isiklikku kogemust autistidega või erilist huvi laste vastu. Lihtsalt see aitab mõista nii paljut. Ja mina sain tõmmata väga palju paralleele. Meeletult huvitav oli lugeda ja teada saada, et palju asju, mida KMi puhul näen, ongi normaalsed. Autismiga lastele.

Üks vanematest kirjeldas nende elu nii:
Ilus rannamaastik, hõbedaselt pärlendav meri ja harmoonilist lõbusust tekitavad lained, mis üksteise järel rannale veerevad. Ma ei teadnud siis, et oli juba ennustatud tormi, mis muudab teiseks kogu rannajoone ning et see rannajoon saab olema märksa huvitavam ja imelisem, olgugi et raskemini läbitav. Aeg-ajalt võib isegi tunduda, et mõnest kohast ei saa enam üldse edasi minna, aga siis ilmub ei tea kust või saab suure pingutusega kohale tassitud puuduv kivimürakas ja ilmneb, et edasiminek on siiski võimalik.

Minu meelest on see nii ilusasti öeldud. Need lapsed ongi tõeliselt imelised ja huvitavad. Muidugi on probleeme, aga rõõm nende lahendamisest on suurem.

Lugesin tingimusteta armastusest. Sellest, kuidas autistlik laps aitab välja selgitada sõbrad ja tuttavad. Sellest, kuidas haigele lapsele ei ole alati kohta isegi haiglas, ühistranspordis või üleüldse päikse all. Sellest, kuidas väiklased inimesed - arstid ja ametnikud kaasa arvatud - jätavad pere oma murega üksi või soovitavad lapse metsa viia ja seal ära tappa. Jah, päriselt!

Tundsin ära nii palju omadusi. Iga autist on erinev nagu iga tavainimenegi, aga kokkuvõttes sai raamatutäiest lastest KMi profiili kokku.

Viie tärni raamat nii sisult kui vormilt!

Teisipäev, 27. jaanuar 2009

Elme Väljaste


Varem ma ei teadnud Elme Väljastest mitte kui midagi, aga viis meid kokku kiiresti valitud raamat, raamatukogu riiulist - Täiesti täisaealine.



Raamat, mida umbusaldusega avasin ja need seiklused 18 aastase Natalie ehk Taali, mind endaga kaasa viis.


Raamat jutustab siis tüdruk nimega Natalist, kes pärast kooli lõpetamist otsustas äkitsi Saksamaale nannyks tööle minna. Selleks olid tal ka mõjuvad põhjused, et kodust eemal olla ja oma elule selgusele jõuda. Tema hoolealuseks aga saab autismi põdev tüdruk Milaja Maja :)) (kui loete saate ka aru miks) ja kellega siis ei ole eriti kerge olla, kuna tüdruk on väga armukade, nii oma ema kui Natalie peale, Herbert - Natalie uus hea sõber. Mind muidugi haaras see raamat koheselt, kui olin paarkümmend lehekülge läbi lugenud ja siis enam ei suutnud pidama jääda, igal vabal hetkel istusin raamat süles ja elasin kaasa, mis järgmiseks juhtuda võib.


Raamat on kirjutatud päeviku näol, kuidas Natalie avastab maailma, tema tunded, tema äpardused, rõõmud, läbi elamised. ülidselt kõik, mis võiks juhtuda tüdrukuga kodust eemal olles, avastades.



Internetis surfates, leidsin ka et sellele raamatule on järg - Kõigest kaheksateist.

Natalie naaseb kodumaale tagasi, appi oma tädile, kellel on hingemured ja kuna nanny tööst midagi välja ei tulnud, ajutiselt, siis otsustaski ta koju sõita. Bussiga koju sõites, tutvub Taali aga Riia bussijaamas ühe noormehega, kes siis liitub tema järgnevates seiklustes selles raamatus. Natalie esimesed pettumused sõbras, armumine, avastused ja muud perekondlikud avastused, põgenemine vastutuse eest, reaalsus. Uued avastused, sõber Heberti kaotus ja sõit unistuste katedraali juurde, mis lõpeb siis suuure üllatusega.
Ka selle teise raamatu lugesin ootamatu suure kiirusega läbi ja oleksin väga tahtnud, et oleks olnud seda lõppu rohkem, või oleks sellel raamatul veel üks järg.
Hetkel on mul käsil Elme Väljaste raamat Kordussaade. Hetkel tundub ka see päris põnev olevat, aga sellest räägiksin siis kui see juba läbi loetud on.

Blog.tr.ee