Kolmapäev, 27. aprill 2011

Anna Gavalda- Ma armastasin teda

Raamatu tegevus toimub mõne lühikese päeva jooksul, kuid selle aja jooksul rännatakse mälestustes ja lugudes pika maa taha. Üks noor naine ja vana mees- minia ja äi, veedavad olude sunnil koos aega. Vana mehe poeg on just teinud otsuse, et maha jätta oma perekond- oma naine ja lapsed.
Naise elu on korraga ja ootamatult segi paisatud. Ta süüdistab ennast ja teisi, püüab kuidagi hakkama saada.

Anna Gavalda- Näpatud tunnid

Simon, Garance ja Lola- kolm täiskasvanud õde-venda- põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva.

See raamat on kulgemise lugu. Teel olemine. Teel pulma, õde vend ja venaanaine ühes autos ja siis veel teinegi õde. See pole lihtne kooslus.
Tabavad vestlsued ja mõnusalt kirjeldatud nääklused, ütlemised ja ütlemata jätmised...

See on lugu, kus keegi ei armu, või siiski, ühele suhtele pannakse selle loo käigus alus.
See on lugu, mis on teravmeelne, lõbus ja tabav. Kerge ja lihtne.
Spontaanne.

Pühapäev, 24. aprill 2011

Pearl S. Buck - Naiste paviljon

Võttes raamatu Ameerika kirjanike riiulist, ei osanud ma aimatagi, et satun Hiina maailma keskele, aga oi, missugune vägev raamatuseiklus sellest tuli.

Kõik algab ühe väärika proua neljakümnenda sünnipäevaga, mil ta otsustab oma naiserollist tagasi astuda ja valib abikaasale välja vastu tolle tahtmist noore kurtisaani. Raamatus jälgimegi eelkõige selle majaemanda elu, tema mehe ja laste muresid ja rõõme; tema enda arengut ja kavalusi, nende elustiili, mis sisaldab oopiumi suitsetamist lapsest peale ja kandetoolis ringi reisimist, kui üldse oma koduvaldustest väljutakse. Ühest küljest oleks see nagu feministlik teos, kus naised kavaluse abil saavutavad oma tahtmist, jättes meestele mulje, et konroll on nende käes ja samas tütre sünd on ikka suur õnnetus. Sellele oli toodud ka huvitav põhjendus. Et mehed üritavad naisi alavääristada, sest peavad kuidagi võitlema selle vastu, et naised on neid ju loonud.

Näeme ka, kuidas maailma sellel küljel suhtuti välismaalastele. Et ei ole ainult nii, et meie siin mõtleme, et krdi kollased ja mustad. Nende jaoks oleme me täpselt sama imelikud ja samuti on meie teenijavaba elamine, keeled ja tähed.

Üks naljakamaid nähtusi seal kajastatud kultuuri osas on minu jaoks palgatud leinajad, kes jäävad hauale nutma ka pärast seda, kui pererahvas tahab koju tagasi minna. Kuidagi silmakirjalik viis vaimude meelitamiseks.

Ka viisakusel ja viisakusel on seal vahe. Teietama ei pea endast vanemaid. Mehe ema on ka naise ema, aga abikaasa on isand ja "mu poegade isa". On okei kohelda teenijaid kui madalamaid, aga tütre ema peab tütre mehe emale kõiges järele andma. Ka siis kui nad on sõbrannad.

Seal raamatus on nii palju huvitavaid kohti. Kuidas inimesed muudavad oma arvamusi kardinaalselt. Kuidas südamesõbannadest pereemadest saavad võõrad pärast seda, kui üks on teise elu päästnud. Kuidas armastus tuleb omatahtsi, kuigi usutakse, et kaalutletud abielud on vastupidavamad. Kuidas ühes majas elavad koos kõik sugulased ja pereisa naine ning kaks kurtisaani. Kuida tuju muutudes kaevatakse välja kõik lilled ja istutatakse asemele teised, mis juba samuti õitsevad ja mujalt välja kaevati. Mul oli igatahes väga huvitav ja panen teile kaasa ühe kogu seda mõtlemist keelt ja kultuuri iseloomustava katkendi.


""Sa armastad teda tõesti" hüüatas ta.

Ta hääles oli imetlust ja härra Wu vastas sellele uhkelt ja tagasihoidlikult. "Kui see, mis ma sulle olen rääkinud, on armatus, siis ma armastan teda," ütles ta.

Nad polnud kunagi olnud teineteisele nii lähedased kui nüüd. Ta polnud teadnud, et mehes oli selline süda. Mees oli uueks tehtud, ka tema. Selle märkamine täitis ta üllatusega. Ei olnud ime, et niisugune mees nagu André oli äratanud armastuse temas. Aga et see Jasmiin, see labane roosatav väike tänavatüdruk, see rumaluse ja teadmatuse olend, võib äratada härra Wus midagi samataolist, oli ime.

"Sul pole midagi selle vastu?" ütles härra Wu. Ta nägu, pööratud naise poole, oli õrn ja anuv.

"See rõõmustab mind," vastas ta ruttu.

Nad tõusid ühekorraga ja kohtasid keset päikesepaiste laiku põrandal. Madam Wu soojus hoovas mehe poole ja mees vastas. Ta haaras naise käed ja üheks lühikeseks hetkeks nad olid üks, mehe pilk suunatud naise silmi. Madam Wu igatses talle rääkida, miks ta rõõmustas ja miks nad olid teineteisele nii lähedased. Ta igatses rääkida mehele, et ta mõistis seda imet temas, mis oli armastus, tuli see siis ühe suure mehe või lõbumajatüdruku kaudu. Preester või prostituut, ime oli sama. See oli saavutanud tema, kes oli peidetud oma õuedes, ja see oli saavutanud ta mehe ühes lillemajas ja oli muutnud nad mõlemad. Aga ta teadis, et ta kunagi ei suudaks panna meest sellest imest aru saama. Ta peab ainult aitama meest seda endale täiuslikumaks teha.

"Ei ole sinutaolist naist maa peal," ütles mees.

"Võib-olla ei ole," nõusts ta ja tõmbas vaikselt oma käed mehe kätest.

/---/

Ta ruttas uksele ja peatus hetkeks, et veel härra Wuga rääkida. "Ja sina, mu poegade isa, rahusta oma süda ja ära muretse. See noor tüdruk tuleb vaikselt majja. Mina ise vaigistan kõik keeled.

/---/

Ying seisus nüüd ennast vastu seina surudes, küüsi telliskividesse surudes. "Kas see hoor jääb nüüd siia? kaebles ta.

"Ta ei ole nüüd seda," ütles madam Wu karmilt. "Ta on mu isanda valik."

Nende sõnadega ta ruttas minema ja mõne minuti pärast ta oli oma kandetoolis, mis oli kandjate õlgadele tõstetud ja kanti läbi tänavate."


-lk 292-293

Laupäev, 23. aprill 2011

Epp Petrone- Minu Ameerika

Kas te teate mis aastal see raamat ilmus? 2007 aastal. Täna on aasta 2011. Täpselt nii kaua kulus mul aega, et see raamat lõpuks ometi raamatukogust laenutada. Raamat on heas mõttes kapsaks loetud, pehmed kaaned on üle kiletatud, et kõikidele lugejatele vastupidavamaks muuta.
See on täiesti omaette fenomen, mis saadab Minu sarja raamatuid. Sa võid neid raamatukogust leida vaid väga hea õnne korral, või siis kui sa ennast lugemise järjekorda paned. Viimast ma pigem ei tee, sest ma tahan võtta raamatu spontaanselt, mitte pikka aega ette planeerides.
Muidugi oleks võimalik olnud raamat osta, kuid ma olen spontaansete raamatuostude asemel hakanud ostma koju raamatuid, mida ma juba lugenud olen. Esiteks sellepärast, et mu kodus pole raamaturiiulit ja selle jaoks ruumi. Pealegi meeldib mulle raamatukogus käia.

Nüüd siis raamatust.

Ma olen Epu blogi lugenud juba väga ammusest ajast. Tõenäoliselt olen ma kõiki neid lugusid lugenud, kuid see oli ammu.

Epu jutt on ladus ja kaasahaarav. Tema tolleaaegne maailmapilt on üsna sarnane sellele mida ma täna mõtlen ja kuidas ennast tunnen. Tõenäoliselt satuksin ma samasuguste sisemiste arutelude küüsi seal kaugel kummalisel maal, kus meie pisike Eesti on ikka väga pisike ja looduslähedane. Mõned päevad tagasi, jalutamas käies arutlesime just, et kui palju on tänapäeval inimesi, kes kunagi pole linnast välja maale saanud. Kes kunagi pole näinud lähedalt lehma, lammast, siga.
Ja sellele vastuseks siis kohe Epult üks peatükk Amishite juurde sõitmisest ja sellest kuidas lambale pai tegemine ühele ameeriklasele hirmutav võib tunduda. "Äkki ta hammustab! Aga pisikud!" ...

Naljakas, eks. Aga see on reaalsus. Seal kuskil kaugel. Kuid muidugi õige varsti või siis juba praegu?

Raamatus on kõike. Poliitikat, maailmavaateid, roheliseks kasvamist, äpardusi, lõbusaid juhtumisi kuid ka tõsisemaid mõtteid ja teemasid.

Reede, 22. aprill 2011

Mario Puzo - Ristiisa

Ausalt öeldes venitasin selle raamatu etevõtmisega, sest kartsin, et mulle ei meeldiks. Tegelikkus aga üllatas mind. See on tõeliselt hea ja huvitav raamat ka naisterahva jaoks. Pilguheit ehk veid ebatavalisemasse maailma. Lisaks söödaval kujul pilguheit minevikku.

Mind küll häiris see, kuidas seal enamasti naisi koheldi, aga samas oli see raamat seinast seinani täis inimlikke tundeid ja reaktsioone. Kimbatuskohti ja raskeid valikuid. Armastust ja kadedust, hirmu ja reetmist. Iseenda otsimist ja teistele tõestamist. Hea ja halva vahel kõikumist ning oma õigluse tagaajamist ja inimlikkuse eritahkude avastamist. Tundeid, tundeid ja veel tundeid.

Lihtsa ja ladusa teksti tegi veidi kehvemaks kohati väga kummline ja vigane tõlge. Huvitav, kuidas see kõik originaalis oleks kõlanud? Isiklikult meeldis mulle raamat filmist palju rohkem ja ega ma suurt osa enam mäletanudki. Ja ma saan aru, miks seda üheks maailma parimaks raamatuks nimetatakse. Imelikul kombel ma ei oskagi hetkel rohkem selle paksu raaatu kohta öelda, aga lugege ise.

Neljapäev, 21. aprill 2011

Anna Gavalda- Koos- See on kõik





Kujutle, et sa istud Pariisis ühes väikeses kohvikus. Sul on aega, ilm on ilus. Sa naudid puhkust. Sulle tuuakse fanastiliselt lõhnav tassike kohvi.



Sa võtad kotist raamatu ning hakkad lugema.



See on see raamat, mida võtta kätte puhkuse ajal Pariisis, vihmase ilmaga kodus, talvel, suvel- igal ajal. Iga kord, kui sa tahad midagi head.












Raamatu keskmes on neli erilist tegelast.



Noor naine, kes on nii kõhn, et peab kõvasti oma kotist kinni hoidma, muidu tuul viib ta minema. Ta töötab koristajana ühes suures büroohoones. Ta elab ühe vapustavalt kauni maja katusekorteris. See korter- korteriks ons eda muidugi raske nimetada, ehk siis uberik, on ilma soojustuseta ja talvel on seal meeletult külm. Neiul on fantastiline kunstianne



Selle sama maja 400 ruuduses luksus korteris elab rikka krahvi esmasündinud poeg. Ta on häbelik, ta kokutab rääkides ning tema tööks on postkaarte müüa. Ei midagi uhket, vaid vaikne ja tagasihoidlik. Kuid hea südamega, mis on väga tähelepanuväärne, arvestades sellest, millisest kodust ta pärit on. Selles korteris saab ta elada vaid seetõttu, et perekond on hetkel suures pärimistülis selle korteri pärast. Ta lihtsalt valvab seda, kuni juristid oma tööd teevad.



Seal korteris elab üürilsiena veel üks kokapoiss. Ta on pahur, ta töötab liiga palju ning toob igal õhtul erinevaid naisi koju. Tema elus on kaks olulist asja tema vanaema ja mootorratas.



Kokapoisi vanaema on eluaeg elanud ühes väikses majakeses, kuid ta on vanaks jäänud ning pärast järjekordset kokku kukkumist pannakse ta vanadekodusse.






Ühel hetkel satuvad kõik need neli tegelast kokku elama tolles fantastilises korteris. Nad üritavad teineteisega kohaneda, koos elama õppida. Kõige esimesena tekib neil austus teineteise vastu ning see ongi kõige olulisem. Need neli- kea justkui pole mitte kellelgi teisele vaja vajavad teineteist. Nad on teineteisele olemas, nad toetavad üksteist ning kiinduvad sügavalt teineteisesse aja jooksul.






See raamat on nii eriline, et seda on raske käest panna. Sa upud selle raamatu lihtsusse ning soojusesse ja vajad seda veel ja veel ja veel. Sinu ümber mähkub seline soe ja turvaline udu, kui sa seda loed ning kahju on magama jääda või muude asjatoimetuste juurde naaseda.






Seal pole midagi pöörast, seal on kõik tavaline ja lihtne. Kuid samas väga eriline.



Võta see raamat kätte, kui sa vajad rahu, turvatunnet ja soojust. Siis kui sa vajad puhkust. Siis, kui sul on vaja eemale saada sellest maailamast, kus on igal pool nii palju negatiivset.



Kui sa oled raamatuga lõpuks ühele poole saanud, siis valdab sind täielik rahu. Ja siis kui see tunne hakkab mööda minema võid sa selle raamatu uuesti kätte võtta, vaadata seda fantastilist maja seal kaanel ja tunda soojust mis sealt õhkub.






Kolmapäev, 20. aprill 2011

Mitch Albom - Viis inimest, keda kohtad taevas

Tegemist on armsa ja omapärase looga mehest, kes töötab terve elu vanas lõbustuspargis hooldemehena ja siis hukub, püüdes päästa last. Tegelikult alles sealt hakkabki sisu hargnema. Lugejale maalitakse pilt omamoodi taevast ja inimestest, keda ta seal kohtab. Kogu seikluse mõte on õpetada teda rahu saavutama, aidata tal mõista enda ja lähedaste elusid ning kõike seda, mida esimesel korral ei märganud ega mõistnud. Samas paralleelselt kajastab raamat paljusid tema möödunud sünnipäevi, millst igaüks on oma nägu.

Näeme, kuidas inimesed mõjutavad märkamatult üksteise elu - ja seda nii hea kui halva poole. Kuidas kõik teistest sõltuvad ja üksteisele erinevaid asju ohverdavad. Seal ei ole häid ega pahasid tegelasi, kuigi kõigil kujuneb mingi arvamus nii endast kui teistest.

Südamlik ja huvitav ja mõtlemapanev.

Maria Tilk "Minu isa Gunnar Aarma"

Vaatamata eelarvamusele Aarma ja tema idamaise filosoofia suhtes oli tema tütre kirjutatud raamat mõnus lugemine ja minu respekt GA suhtes tõusis kõvasti.
GA isa töötas end ise üles, Eesti aja lõpus olnud ta tekstiilivabrikandina üks rikkamaid mehi Eestis. Samas väärtustas ta väga haridust ja Gunnar käis peale Westholmi nii Tartu ülikoolis kui Oxfordis ja Sorbonnes, täiendas end Pariisi ja Jena ülikoolides. Töötas ja reisis Euroopas siin-seal. Tegi ajakirjanikutööd, ronis enne sõda igasugustesse pingekolletesse. Mulle avaldas muljet, kuidas ta Hispaanias reisis koos Maroko mässulistega ja pildistas salaja nööpaugukaameraga, kuidas tüübid õhtul lõkke ääres nahkkottidest maharaiutud pead maha valasid, iga pea maksis head raha. Selle fotoreportaaži eest teenis Aarma sellise honorari, et ostis endale auto..
Hea elu sai muidugi sõja ajal otsa ja neid Gulagi vangilaagreid ja surmamõistetutega koos veedetud aastaid tal ikka kogunes. Õnneks saatis GA-d pühapäeval sündinud inimese hea õnn, nagu ta ise väitis ja ta pääses igalt poolt.
Sai Venemaal oma asumisele saadetud naise ja lastega kokku, tulid Eestisse tagasi ja elasid perega veel pika tiheda elu siin. Kõikvõimalikke seiklusi ja kummalisi vahejuhtumeid jagus igasse eluperioodi.
Pikalt mõtlesin, mis jõud see on, mis teda kõik need aastad hoidis. Kas tema enda vankumatu vaimujõud, tohutu haritus ja elukogemus, lihtsalt hea õnn või usk. Kristlust ta ei pooldanud, uitas hoopis teadvuse kõrgematel tasanditel tegeledes jooga-õpetuse ja budismiga. Mulle väga ei meeldi kannatuse-õpetus, et kannatused teevad inimese targemaks ja kasvatavad isiksust. Aga sellest lähtudes võib ehk saatuselööke tõesti hõlpsamini taluda…
Aga jah, ääretult põnev elukäik inimesel. Kahju, et ta ise oma elulooraamatu kirjutamise juures ei saanud olla.

Teisipäev, 19. aprill 2011

Helen DeWitt - Viimane Samurai

See on nüüd küll üsna uus teos, aga torkas mulle silma oma intrigeeriva ja kusagilt nagu tuttava pealkirjaga. Kui ma siis veel tagakaanelt lugesin, et seda peetakse 2000. aasta Ameerika parimaks teoseks ning see räägib vaid ekstsentrilise kõrgelt haritud emaga kasvavast geenius-lapsest, kes pool aega püüab mõistatada, kes tema isa olla võiks ja teine pool ajast erinevate potentsiaalsete isakandidaatidega tutvmas käib, siis lihtsalt pidin selle võtma.


Tegu on tavapärasest väga kaugel olema teosega. Ei ole nii, et algus, keskosa, õnnelik lõpp. Kõik on läbisegi, osa jääbki arusaamatuks ja ei saabu mingit muinasjutulikku lahendust. Samas on see naljakas, südamlik, kurb, mõtlema panev ja mida kõike veel.


Ma mõtlen hirmu ja aukartusega, kui tark selle raamatu autor veel olla võiks, sest teos on paksult täis viiteid erinevatele ajaloolistele ja kultuuritegelastele, katkeid erinevatest klassikalistest keeltest ning teostest, sügavaid teadmisekilde nii lingvistikast, muusikast kui astrofüüsikast ja palju muudki, mis mulle praegu meelde ei tule.


Seda kõike ei ole väga lihtne lugeda ja tunnistan ausalt, et jätsingi mõned mingit järjekordset teost kirjeldavad katked vahele ning tõenäoliselt võiks seda raamatut kümneid kordi lugeda ja kaasa mõelda, avastamaks selle kõiki kihte ning tähendusi, kuid üsna hea elamus oli praegugi, mida võin öelda, sest kulus vähem kui kaks tükeldatud päeva selle rohkem kui viiesajast lehest läbi närimiseks.




Panen ühe minu meelest üsna hästi teost isloomustava katkendi ka:


"Ta ütleb: Mul on 15. raamat juba peaaegu läbi!

Naine ütleb: Ma NÄEN, et sul on! Sa tegid ikka väga kõvasti tööd.

Veel üks Shirley Temple'i erinumber kenale daamile. L: Ma hakkasin seda alles eile lugema!

Kas Ta Pole Võrratu: Kas TÕESTI?

Võrratu: Täna ma lugesin selle ja selle ja selle ja selle ja eile tegin selle ja selle ja selle ja selle! (Pisiksed sõrmed lappavad tagasi lehekülgi, mis on kaetud fluorestseeruva roosa ja oranži ja sinise ja rohelisega.)

Kas Pole: See on tõesti võrratu!

Võrratu: Olen lugenud "Iliast" ja De Amicitia't ja kolme juttu Kalilah wa Dimnah'st & ühte "Tuhat ja ühte ööd" ja "Moosest kõrkjates" ja "Joosepit ja tema kirjut kuube" ja nüüd lugesin veel "Odüsseiat" ja Metamorphoses't 1-8 ja terve Kalilah wa Dimnah ja kolmekümmet "Tuhat ja üht ööd" ja veel Esimest Saamueli raamatut ja veel Joonase raamatut ja veel õpin kantelleerimist ja teen kümmet peatükki "Lihtsaks tehtud algebrast"."



(lk 120)




P.S. Ma ei kujuta ette selle raamatu tõlkija piinu ja ainult loodan, et talle maksti kullas või muud säärast.

Pühapäev, 17. aprill 2011

Ernest Hemingway - Ja päike tõuseb. Fiesta

Otsustasin klassikud ette võtta ja Hemingway oli esimene. Ma ei teagi, mida sellest raamatust arvata. Ühest küljest on seda tõesti hea lugeda just keele mõttes, aga samas tundub, et tõlkega läheb siiski palju kaduma ja mitmes kohas lugesin asju üle, et mõista, kes mida ütles. Alati ei saanudki aru.

Šokeeriv oli ka sisu. Kamp nooremapoolseid inimesi, kes kõik kuidagipidi üksteisega seotud on ja kellest enamus sama tütarlast jumaldab, läheb koos puhkama pärast mõningaid justkui soojenduslugusid. Tegu on nimelt sellise karismaatilise naisterahvaga, kes pidevalt end täbaratest olukordadest leiab ja milline meesterahvas siis ei tahaks oma teenuseid pakkuda!? Samas on selgelt tunda ka teismeliste moodi mässumeelsust. Ei ole vist lehekülgegi selles võrdlemisi paksus raamatus, kus keegi ei tarbiks alkoholi ja mitte vaid klaasikest veini. Iga päev on pidu. Päev läbi on pidu. Keegi jääb alat liiga purju, hakkab tüli norima või kukub kuhugi ära. Ühest küljest on pool seltskonda pankrotis ja teisest elavad nad nii, nagu polekski homset. Lugesin ka raamatu tagant kellegi teise arvustust, mis seletas, et väidetavalt räägitaksegi seal sõjatraumade all kannatavast kadunud põlvkonnast. See justkui seletaks seda hetkes elamist.

Tulles tagasi tegelaste vaheliste suheteni, siis see oli valdkond, millega Hemingay mind pidevalt üllatas. Väidetavalt on kõigil tegelastel olnud ka üsna elutruud prototüübid. Õigemini vastupidi. Aga mind paneb pidevalt imestama sealne tegelaste järkude meelemuutuste jada. Küll on sõber, küll vihatakse teda. Küll käitus nagu jobu, aga muidu on täitsa tore poiss. Küll kannab koledat kaabut ja magab kõigiga peale oma tulevase abikaasa, aga kõik jumaldavad teda ikkagi.

Oli huvitav jälgida, kuidas need mehed kõik kibedaid pille alla pidid neelama. Armuke, kes ei saa aru, et oligi vaid seiklus. Kihlatu, kes peab kõrvalt vaatama naise lõbutsemist. Ja siis sõber, kes armastab tõsiselt ning keda justkui ka vastu armastatakse, aga kes ei saa endale üldse lubada närvi minemist naise käitumise peale ja peab leppima sellega, et neist kahest ei saaks teatud asjaolude tõttu kunagi paari. Kuigi nad ikka ja jälle selle kui..., siis... teema juurde tagasi tulevad.

Raamatu pealkirja ma lahti mõtestada päriselt ei osanudki. Ehk jälle sõnademäng sõja teemal? Et taaskord on võimalus elu nautida. Samas ingliskeene nimi The Sun Also Rises tähendaks nagu midagi muud...

Reede, 15. aprill 2011

Kevin Brooks- Lucas

See on üks kummaline raamat, mida lugema hakates ei ole seda võimalik enam käest panna. Üks tavaline kinnine ühiskond, ühel saarel. Niikaua kuni sa oled normaalne ja tavaline oled sa okey. Aga kohe kui sa peaksid teistest millegi poolest erinema, ega taha sulanduda massi, pealegi oled võõras- siis oled sa automaatselt outsaider ning kõik mõistavad sind hukka püüdmatagai sinust aru saada.
Kui siis just pole seal ühte tüdrukut, kes seda lugu kirja panna üritab, sest sellele tüdrukule jäi too võõras poiss meelde juba esimesel kohtumisel. Eriti tema silmad ja kummaline olek. Noormehe salapärane taust tuleb osalsielt välja, kuid salapära tuleb juurde.
Kohalikud jõmmid ei salli võõraid ja tahavad neile koha kätte näidata. Pole mingi probleem võtta maast kivi ja võõra suunas lendu lasta- sest ta lihtsalt on nii kummaline.
Samas kui see kummaline on tegelikult uskumatult elukogenud ja läbinägelik. Lausa liiga läbinägelik.
Kuidas see lugu arenebs eal väiskes linnakeses, selle väikse saare peal, tuleb teil endil lugeda. Mina lugesin ja mul on hea meel, et lugesin.

Raamat on mõeldud noortele ja peaks andma natukene mõtteainet sallivuse kohta.
Nii lihtne on hukka mõista....

Pühapäev, 3. aprill 2011

Ketlin Priilinn- Liiseli võti

Raamat on võitnud 2008 aasta kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel II koha. "Liiseli võti" on lugu noorest naisest, kes põgeneb kahe väikese tütrega oma vägivaldse alkohoolikust mehe juurest. Paraku on pooleldi titeeas kaksikute kõrvalt väga raske üksinda toime tulla, kui pole tööd ega elukohta ning mitte kedagi toetamas. Lisaks kipub minevikikka ja jälle kummitama. Kui ühel hetkel tekib võimalus luua uus suhe, taipab naine, et ei suuda ega julge enam ühtki meest usaldada. Romaanis on kesksel kohal olelusvõitlus, püüd unustada olnut ja säilitada lootus ka siis, kui näib, et terve maailm on sulle selja pööranud. Selline on raamatu tutvustus. Autor on kirjutanud kõigest nii reaalselt, justkui oleks ta kõik ise läbi elanud. Siiski järelsõnas on kirjas, et ta on vaid uurimustöö selle teema kohta teinud. Raamatu peategelane on vapper naine kes suudab ennast välja murda vaatamata sellele, et tal tegelikult pole kuskile minna. Tal on ema, kuid too ei mõista teda. Tal on väike õde, kes on talle toeks moraalselt, kuid kahjuks tohkemaks pole tal endal võimalust. Ja nii peabki ta hakkama saama. Vaatamata sellele, et on raske ta leiab võimalused ja lahendused. See peaks andma lootust kõigile, et tegelikult on võimalik sellest olukorrast välja rabeleda, kus sinu mees valitseb kodus hirmuga ning ei hooli ei oma naisest ega lastest. Igaühel meist on õigus elada, ilma et talle liiga tehtaks. Vägivalda ei õigusta miski ning iial ei ole ohver ise selles süüdi.

Blog.tr.ee