Terry Pratchett - Johnny Maxwell

Johnny avas garaažiukse ja astus kiiresti sammukese tagasi juhuks, kui sealt peaks hullunund karvakera välja hüppama.

Midagi ei juhtunud.

Hirmuäratav ostukäru seisis keset põrandat. Süüdlasest polnud jälgegi.

See oli täpselt nagu need stseenid filmides, kus sa tead, et koletis on kusagil lähedal, mõtles Johnny.

Ta hüppas kõrvale juhuks, kui Süüdlasel peaks olema plaanis laest alla karata.

Juba selle näruse kassi nägemine oli hull. Tema mitte-nägemine oli veel hullem.
***

See lõik on triloogia kolmandast raamatust "Johnny ja pomm", aga kõik kolm raamatut on head. Esimene on "Vaid sina suudad inimkonna päästa" ja teise pealkiri on "Johnny ja surnud".

Võrreldes kettamaailma lugudega on Johnny saaga veid realistlikum, kuid müstika elemendist ei ole Pratchett ka siin suutnud hoiduda ning see on hea. Minu jaoks mõnevõrra üllatuslikult töötab tema kirjutamisstiil ka realislikus miljöös. Lugu pole nii fantasiline kui kettamaailma lood, aga teismeliste maailm on ju ka põnev ja vahel isegi väga naljakas. Mõnikord ka siis, kui situatsioon on pigem kõhedusttekitav ja ohtlik.

Pratchett oskab kirjutada.

TERRY PRATCHETT - "Ajavaras"

Pratchett on ilmselt üks parimaid nüüdisaegseid kirjanikke, ja seda mitte kohutavalt perfektse stiili või kujundite või originaalse süžee poolest -mitte et tal need puuduksid- vaid lihtsa fakti tõttu, et tema raamatud on arusaadavad ja ühtviisi nauditavad nii 16 kui ka 80-aastasele. Ma tean, et on inimesi, kes arvavad, et see tõestab just vastupidist. Ma soovitan neil inimestel lugeda just seda teost- "Ajavaras" (ingl. k. "The Thief of Time") .

See teos on minu meelest Pratchetti loomingu säravamaid pärle, mis ei ütle küll suurt midagi - nii ma arvan igat Kettamaailma sarja järjekordset osa käest pannes. Sisaldab eelnevaid osi läbi lugenutele tuttavaid tegelasi, hiilgab joonealuste märkuste ja idiootsusega.

Mul on vahel tunne, et Kettamaailm on rohkem reaalsuses kui pärismaailm.

Ometi on see ju kõigest enesekriitiline paroodia või pilalugu. Raamatu lõpuks avastad, et tegelikult naersid sa ikkagi vaid iseenda üle.

"Ajavarga" tegevus on sarnane ülejäänud Kettamaailma sarja lugudele. Milline täpselt - lugege ise...

Terry Pratchett "Vahid! Vahid!"

Kettamaailma suurima linna tänavatel sünnivad kummalised lood: keegi põletab inimesi söeküpsisteks. Asja uurivad neli linnavahti avastavad, et asja taga on hiiglaslik lohe, kes alustab paari juurviljapoe põrmustamisest ja tõuseb lõpuks kogu linna valitsejaks.
Kust lohe ilmus ja kellele on tema hävitustöö kasulik? Kes ja kuidas temast võitu saab?
Kas linnaelanikud nõustuvad lohele kaljurahnu külge aheldatud neitsit ohverdama? Kas linnavahid suudavad oma põlastusväärsest seisusest välja rabeleda?

Kui lugeja naudib huumorit ja fantaasiat, siis selle raamatu näol on tegu parima valikuga.
Autori võrratud keelelised uperpallid panevad itsitama juba esimestest lehekülgedest alates ja neid jätkub lõpuni välja. Vahepeal oli tekst ikka nii üle võlli keeratud, et naersin silmad märjaks ja kujutasin ette, kuidas Pratchetti-vana ise kirjutades samaväärset lõbu tundis.
Mõned stiilinäited:
#Kapten Vimes lonkas varjust esile, kaenla alla surutud väike ja äärmiselt hirmunud kullakarva draakon. Kapteni vaba käsi hoidis looma sabast. Mässajad jäid looma otsekui hüpnotiseeritult vahtima. /”””””/Nuga kukkus kilisedes põrandale. Tagantpoolt kostis rahva seast nahistamist: suur hulk inimesi oli ametis, piltlikult öeldes, puu otsas olemisega, kui pauk käis.#

#Traditsiooniliselt küsitakse õndsalt sündmustevaesest teadvusetusest ärgates “Kus ma olen?” Teisena tulevaid küsimusi lubavad traditsioonid varieerida. Põhiline on aga sealjuures ülevaatus, mille käigus tehakse kindlaks, kas kehal on alles kõik need osad, mida see eelmisest päevast mäletab. Edasi tuleb kõige piinarikkam osa. Nüüd, kus teadvuse lumepall on veerema hakanud, tekib küsimus, kas ta avastab end keha seest, mis lamab rentslis ..... / :::::::::/
.... kas kõik on möödas ja tulemas on vaid lahja tee, toitev kaerakört, lühikesed jõuduandvad jalutuskäigud aias ja võibolla põgus platooniline armulugu hoolitseva ingliga? Või kadus sul pilt eest ainult hetkeks ja mingi lontrus kõrgub praegu su kohal, et alles nüüd kirkavarrega õieti asja kallale asuda? Kas, sooviks teadvus teada, õite järel tulevad viljad?
Siin oleks abiks mingi väline vihje. “Kõik saab korda” on üldine lemmik, samas kui “Kas keegi selle auto numbrit nägi?” oleks kindlasti halb märk; mõlemad on siiski paremad kui “Teie kaks hoidke tal käsi kinni.”

Pratchetti tegelased on värvikad ja täis inimlikke nõrkuseid ja pahesid, nad elavad Kettamaailmas oma pisikesi, veidraid ja kohati armetuid elusid. Ankh –Morporki linn on masendav ja hall, nagu selle elanikudki, samas käib selle elu millegipärast optimistlikus vaimus.
Peategelane linnavahtide ülem Vimes on õigupoolest hale vennike, kelle ülesanne on igal ööl kell 12 linnaväljakul hüüda “Kõik on korras!” ja kohalike varaste, kerjuste, kaubitsejate, hoorade jne eludesse mitte vahele segada. Ometi kujunevad asjaolud just nii, et ainult tema koos päkapikkude kasulapse sõdur Porgandi ja teiste vahtidega suudab lohele vastu astuda.
Raamatu esimene pool on puhas ja suurepärane meelelahutus. Kui aga mängu tuleb lohe, kes saab linna valitsejaks, hakkavad jooksma võimu ja sellele allumise alltekstid. Pratchett leiab, et inimesed järgnevad ükskõik millisele lohele, kummardavad ükskõik millist jumalat ja vaatavad mööda ükskõik kui suurest ülekohtust. Kõik see tuleb autori arvates teatud üksluisest, igapäevasest halvast. Igapäevane pisike hingepimedus, leppimine kurjaga mitte sellepärast, et nad oleksid selle poolt vaid sellepärast, et nad pole vastu.

Olen lugenud ka Prachetti “Head ended”, seal on peategelasteks ingel ja deemon, kes püüavad viimsepäeva ära hoida, ja taas ei sõltu maailma saatus jumalikest ega saatanlikest kavatsustest vaid inimeste endi pisikestest igapäevastest valikutest. Deemon ei pea muud tegema, kui vaid sõrmeotsaga naaatukene suunama ja kõik annavad rõõmsalt järele kiusatusele jätta moraalselt õiged teod tegemata, sest teine tee on mugavam, lõbusam ja esmapilgul tasuvam, mis siis, et viib kokkuvõttes hävingusse.
Aga see on juba üks teine raamat...

Kirjastus Varrak, 2002, 357 lk