Pühapäev, 20. november 2011

Petrone Print, Epp Petrone- Muinasjutud armastusest

Epp on kokku kogunud erinevate rahvaste lood armastusest ning need raamatusse käitnud. Ja veel millisesse raamatusse. Kui ma selle raamatu ümbriku seest välja võtsin, siis ma lihtsalt pidin aja maha võtma, istuma ja raamatut lehitsema. See on lihtsalt väga kaunis.
Minu 10 ja 11 aastased tütred rebisid selle mult praktiliselt käest, et nad saaksid seda lugeda. Imekaunid pildid ja tõeliselt südamlikud ja ka õpetlikud muinaslood on meie pere lemmikuks hetkel. Kuna mina enam lastele eriti ette ei loe, vaid kuulan õhtuti, kuidas nemad teineteisele raamatut loevad, siis Epu kokku kogutud muinasjutud on ühed nende lemmikud.
Iga kord, kui meil on sünnipäevale minek ja ma uurin, et mida me kingime, siis on üks esimesi pakkumisi alati just see raamat. Arvan, et raamat oleks ka imekaunis jõulukink.
Muide, raamatuga koos oli ka üks muinasjutu värviraamat. Maara Vint ja Villu Kask jutustavad ja joonistavad loo Teopoiss Theost. Minu väiksem laps on tõeline värvimise fänn, ta kohe peab pidevalt pliiatsitega midagi tegema. Ja see raamat pani tema silmad särama. Paljude detailidega pildid, mida päris väiksel lapsel oleks ehk raske värvida, aga natuke suuremale pakub see kõik juba mõnusat tegevust.
Soovitan neid raamatuid nii koju, kingituseks kui ka jõuluvana kingikotti.

Petrone Print- Kati Murutar- Projektilaps Pärnust

Petrone Print saatis mulle mõni aeg tagasi paki. Paki, mille sees oli kolm raamatut. Üks neist KAti Murutari - Projektilaps Pärnust.
Haarasin raamatu kohe oma öökapile ning asusin üsna kohe ka lugema. Ma olen Kati raamatuid varem lugenud ning õiget raamatut õigel ajal lugedes on need mulle hinge läinud. Lapseootamise ajal sama lugedes lihtsalt ei saagi muudmoodi ja see raamat on siiani Kati raamatutest minu lemmik. Ma pealkirja kahjuks ei mäleta.
Loomulikult ma tean, kes on Kati Murutar. Ma loen heameelega tema artikleid, sest need on teravad ja asjakohased ning hingega kirjutatud. Ma pole alati päris sama meelt, kui tema, aga siiski. Vahest väga harva juhtub, et teema mind üldse ei tõmba.
Mul on isiklik kontakt Katiga, mis pikaks ajaks jättis mulle arvamuse temast kui ülbest kuulsusest. Sest ta käitus täpselt nii...
Sellele vaatamata olen ma teda vaadanud ja mõelnud, et wow! Milline Naine! Julge, otsekohene, ei karda rasket tööd ja hing ning süda on õiges kohas. Muide südametud inimesed ei saagi armastada hobuseid ja loomi ja loomulikult lapsi.
Nüüd, aga raamatu juurde mis räägib Kati lapsepõlvest.
Muidugi olin mina sel ajal õues, kui meie peres kuulujutte räägiti ja mul polnud õrna aimugi, kes Kati isa on. Ja seda miks Kati üldse alguse sai ja miks on raamatu pealkiri projektilaps. Endale omase otsekohesusega kirjutab Kati kõigest nii nagu ta mäletab, midagi ilustamata, midagi vahele jätmata. Lapsepõlves on asjad hoopis teiste mõõtmetega, kuna väike inimese jaoks on paljud suurte inimeste asjad väga suured.
Raamat ei ole kindlasti kohe läbi lugemiseks. See on raamat, mille sa ostad endale, et sellest aegajalt mõned peatükid lugeda. Sellepärast kulus mul ka natuke aega, et raamatu kohta kirjutada ning sellest teistele raamatuklubilistele teada anda.
Kõik, kes soovivad Kati murutari Projektilast lugeda- andke mulle teada, saadan raamatu edasi.

Anneli Ammas, Kalle Klandorf- Jälitaja ja jälitatav

Ma pean järjekordselt alustama, et ma ei teadnud päris täpselt kes on Kalle Klandorf enne selle raamatu lugemist. Ega ma muidugi ei tea ju ka täna teda isiklikult, aga natukene rohkem tema tegemistest tean ma nüüd küll. Loomulikult polnud nimi, kui selline mulle võõras, kuid sellel nimel polnud ei nägu ega ka tegu minu jaoks.
Veel vähem suutsid minu juhtmed kokku viia selle, et Kalle ja Merle Kalndorf on abielupaar. Ma lihtsalt pole sellele mitte kunagi mõelnud.
Niisiis, aga mida ma sealt raamatust siis ikkagi teada sain?
Kõigepealt sain ma teada, et Kalle on üsna muheda jutuga. Raamat on ladusalt kirjutatud. Kujutlege lõbusat sünnipäeva või grilliseltskonda, kus veiniklaasi ja õllekannu kõrvale räägitakse mõnusaid lugusid. Ja vot selliselt see raamat on ka kirjutatud.
Ma ei kahtle selles, et härra Klandorfi sõnades ega pea seda kõike suurustamsieks, kuid lugedes jääb mulje just sellest mõnusast jutust, kus mõnda asja natuke ilustatakse ja teist natuke paremini ja suuremalt välja paista lastakse. Ja ma kordan veelkord, et mul ei olnud kordagi kahtlust, et need lood just täpselt selliselt olid sündinud.
Raamat on väga põnev. Põnev just sellepärast, et selles raamatus on ka tükike ajalugu. Noh, seda Eesti uuesti iseseisvumise oma. Ja see on minu jaoks põnev. Ja Viru hotelli ajalugu, mis lihtsalt on viimasel ajal väga minu teema, seega kõik seosed on väga armsad.
Raamat on selline õhtune mõnus lugemine, mida korraga läbilugemsieks on natuke liiga palju. Kujutlege, et üks inimene räägib oma lugusid kaks päeva järjest ning teised peavad teda kuulama? See oleks ju ebaviisakas ja tüütu. Aga piisavate mõnusate päevaste või paariste vahedega- siis on juba päris mõnus järgmist patükki või paari lugeda.

Esmaspäev, 14. november 2011

Jay Asher "Kolmteist põhjust"


"Kolmteist põhjust" on noorteromaan, mille jutustaja-tegelane saab kassetid, milles üks tema endine klassiõde räägib oma enesetapu põhjustest. Sellest, kes ja kuidas on tema enesetapu mõtetega seotud ning kuidas nad omavahel seotud on.

Raamat on ühtepidi lihtne ja teistpidi väga keeruline. Asher on kirjutanud liikuvalt. Samaaegselt on käimas kaks liini- Clay, kes räägib oma mõtetest ja tunnetest ja mälestustest ning Hannah, kes räägib tema enesetapuni viinud sündmustest. Mitmel korral küll avastasin, et olin valesti lugenud ja segamini ajanud, et kumb tekstidest siis hetkel käimas on (Hannah´i tekst oli kursiivis), kuid üldiselt andis see samaaegsus kindlasti kogu loost arusaamisele palju juurde.

Minu arvates võiksid kõik noored selle läbi lugeda. Hannah ei eralda ühte tema surma põhjustajat teisest... kõik on ühtviisi osalenud, suuremate või väiksemate tegemistega. Nende seas on palju asju, mida ka meie võime oma lähedastele teha, ise mõtlemata, et meie väike tegu võiks väga kurvad tagajärjed kaasa tuua. Tegu või tegematajätmine.

Laupäev, 22. oktoober 2011

Anthony Bourdain - Keskmiselt küps

Kas te olete kunagi lugenud midagi kokkade elust? Nende armastusest täiuslikult välja tulnud, ootusi ületavate ja erakordsete roogade vastu, või siis vastupidi igatsusest millegi lihtsa ja klassikalise järele - kümneid aastaid kokk olnud Bourdain ise nimetab seda toidupornoks ja see võtab teema ka väga hästi kokku. Kas olete mõelnud sellele, milline on päriselt ühe koka tööpäev? Kui palju on peidus pinna all? Missugused inimesed on kokad ja kui palju on nad vaeva näinud, et saavutada edu?

Minu jaoks oli see esimene sügavam pilk kui mõni fancy'sid koostisosi täistuubitud retseptiraamat. Ma ei tea, kui hea kokk on Bourdain - mul ei ole kogemusi tema söögiga - aga kirjutab ta väga huvitavalt. Ausalt, irooniliselt, poliitiliselt ebakorrektselt ja seega nii värskendavalt. See raamat ongi osaliselt tema autobiograafia, aga pigem nagu päevik, kus kirjas see, mis tal hetkel südamel, mitte kronoloogilises järjekorras tema elu ja saavutused.

See on kirglik raamat, täis armastust ja vihkamist, austust ja põlastust. Soovitan lugeda ka inimestel, kes on kokkamisvaimustusest sama kaugel kui mina või kaugemalgi. Sest see, mida ta kirjutab ja kuidas, on lihtsalt nii huvitav. Ja seal on paras annus enesekriitikat.

Mõned lõigud:

"Tõsiasi, et tegemist on tüdrukuga, nõuab, ma usun, veel täiendavat pingutust. Mitmesugustel eluperioodidel võis issi ju olla siga, aga päris kindlasti ei taha issi enam välja näha nagu siga. Võimatu on seda ületähtsustada. Vanema vennana ei oska ma ettegi kujutada, mis tunne võib jääda tüdrukule, kui tema issi peaks võõraid tädisid kiikama. Sellest olevusest saab varsti noor naine ja sellega arvestan ma juba nüüd iga päev.
Ma kujutan ette, et esialgu hellitan ma ta hullusti ära, aga niipea, kui ta saab neljakseks, panen ma ta tae kwon do trenni. Esimene päev teises klassis ja väike Timmy tagapingis püüab teda juustest sikutada? Timmy saab kohe küünarnukiga korraliku obaduse. Mu väikesel tüdrukul võib suureks kasvades olla hulk probleeme; ta võib olla ärahellitatud, liiga suurte ootustega maailma suhtes, võib-olla on tal teatud segadus kultuurilise kuuluvusega (mis tuleb juba varases eas rohkest maailmas ringi rändamisest); arvestades kõiki neid sööke, millega ta kokku puuunud on, on tema maitsemeelt ilmselt väga raske üllatada - ning kui ta saab kuusteist, on ta isa juba eakas ja võimalik, et ka põdur. Kuid vähemalt enesehinnanguga ei saa tal probleeme olema.
Olgu mis on, aga ta ei pea kiidusõnade kuulmiseks kunagi pöörduma mingi kiskjaliku mölaka poole. Ta võib hängida sadade mölakatega - ja kindlasti teebki seda. Ma olen veendunud, et isadel pole mingit lootust seda takistada. Aga ma saan vähemalt loota, et ta hängib nende mölakatega omal soovil - sest leiab nad olevat tõeliselt naljakad, mitte aga seepärast, et end paremini tunda.
Vähemalt ma loodan nii."
Lk 137-138

"Juust on kallis. Väga kallis. Ja kiiresti riknev. Ja õrn. Korralikult valmistatud, ladustatud, serveeritud ja käsitsetud juust on isegi veel kallim. Iga kord, kui lööte noa veel puutumata juustu, hakkavad selle elupäevad kiiresti otsa saama. Iga kord, kui tõmbate juustu välja tema elukeskkonnast, jahutatud koopast, mõistate talle surmaotsuse. Iga kord, kui toimetate osaliselt juba söödud juustu külmikusse tagasi, tapate ta samuti. Kes teie töötajatest serveerib juustu? Iga ebaühtlane lõige, iga näpatud viil või noaotsatäis võib hõlpsasti tähendada, et teil pole lootustki oma investeeringut tagasi saada. /---/
Peate olema romantik, et investeerida oma jõudu, raha ja aega juustusse. Ent restoraniäri on romantikutele väga ohtlik koht. Üks levinumaid enesetapule vilhjavaid väljendusi on alati olnud "publiku harimine". Kui kuulete seda oma äripartnerilt, siis on tõenäoliselt juba hilja taeva poole silmi pööritada ja käskida tal mõistusele tulla."
Lk 166-167

Nonii... kellel veel läks kõht tühjaks ja tekkis tahtmine midagi head kokata?

Reede, 21. oktoober 2011

Elizabeth Gilbert, Abielutõotus, armastuse lugu

Peab ütlema, et raamat näeb välja nii naistekalt ninnu-nännu oma roosa roosilise kaanega, et kui ma ei teaks autori kirjutamisstiili, ma seda iial kätte ei võtaks.
Tegelikult on mõned aastad tagasi naistele söömise, palvetamise ja armastamise tähtsuse meeldetuletamisega kuulsaks saanud Gilbert täitsa hea kirjanik. Täpsemalt ajakirjanik. Ta ei tüüta lugejat niisama emotsioonitsemise või sõnavahuga, kirjutab selgelt ja konkreetselt, oma seisukohad on ta korralikult ära põhjendanud ja minu üllatuseks ka päris palju ajalugu uurinud. Isiklikku on raamatus just piisavalt, et üldiseid teemasid illustreerida.
Samas pole üldse igav. Teema puudutab ju kõiki: inimeste paarisuhteid, täpsemalt soove-unistusi aga ka kõhklusi, hirme ja eelarvamusi abielu suhtes.
Liz on sunnitud oma eelmise raamatu kallimaga abielluma, muidu meest ei lubata enam USA-sse. Kuna mõlemad aga juba korra on abielu nurjumisega seotud vaevad ja draamad üle elanud, siis tegelikult nad abielluda üldse ei tahakski. Oma tõotused on teineteisele kahekesi juba ammu antud. Aga nüüd on vaja asi ametlikuks teha! Ja Liz hakkab uurima, mida abielu õigupoolest tähendab ja kas seda institutsiooni annab endale vastuvõetavaks mõelda.
Väga huvitav oli minu jaoks ajaloo-osa. Vanas Testamendis ja üldse ammustel aegadel oli abielu ja perekond väga oluline, et pidevalt sõdivas ja ebaturvalises maailmas üldse ellu jääda. Aga kuigi kristlik kirik kaitseb praegu raevukalt traditsioonilist abielu ja moraali, pidasid varakristlased abielu ja armastust täiesti teisejärguliseks, mis vaid võtavad liigselt tähelepanu jumalateenimise arvelt.
Gilbert väidab, et vanas Testamendis oli tähtis, et väikeseid juute sünniks aina juurde, sestap julgustati inimesi perekonda looma. Pärast Jeesuse sündi aga muutus olulisemaks kõikide teiste rahvuste usku pööramine. Ja kuna inimesi, keda pöörata, oli maailmas niigi küll, polnud vaja sündimust propageerida : )
“Selle asemel, et kinnistada hõimkondlikku juhtmõtet “väljavalitud rahvas kogu maailma vastu”, õpetab Jeesus, (kes kontrastina VT patriarhidele oli vallaline) et KÕIk on väljavalitud, omavahel vennad ja õed ning kogu inimkond moodustab suure perekonna.”. ….”Varakristlik elukorraldus oli ehmatavalt idealistlik, lausa utoopiline: taevane elukorraldus tuleb tuua maa peale - ütle lahti abielust, jäljenda ingleid, käskis Johannes Damaskusest.”
Ja kuna inglid ei abiellu ega seksi, siis..
Gilbert on seisukohal, et kõik režiimid on püüdnud abielu reeglitesse suruda, sest see, mis toimub kahe inimese vahel, pole kontrollitav. Kahe inimese suhet ja tundeid mõjutada ei saa, seepärast on nii kommunistid kui fašistid (aga ka kiriklikud institutsiooonid) püüdnud kõik hästi ära määrata, et mingi hinna eest paarike riigi või usureegleid rikkuda ei saaks.
Hästi huvitavalt on võrreldud abielu ajaloos ja praegu, ning eri kultuuride vahel. Kui varasematel aegadel oli abielu sisuks pigem majanduslik-poliitiline liit, siis tänapäeval ootab inimene paariliselt, et too ta õnnelikuks teeks. Sul pole otseselt vaja, et abikaasa sind kaitseks, sulle maja ehitaks, mammuti koju lohistaks, isegi lapsi võib saada ilma paariliseta. Vajatakse ainult “et ta mu õnnelikuks teeks”. See aga on suht võimatu, sest erinevalt materiaalsetest ja argistest põhjustest on inimese emotsioonid, kirg ja tunded üks ettemääramatu asi…
Päris valus lugemine oli teemal, kuidas paljud naised kaotavad abielludes suure osa iseendast. Naised kingivad ära oma tahtmised, oskused ja soovid oma pere, meeste ja laste heaks. Nad vormivad oma elu teistele sobivaks. Sest teadmine, et sind vajatakse, teeb omamoodi uhkeks ja annab elujõudu. Kuigi sügaval südames kipitab kurbus selle pärast, mida oled endas maha salanud.
Ta küsib, meenutades oma turvalist lapsepõlve: “Kas konservatiivsed emaduse ülistajad võiksid pigem osaleda üldrahvalikus arutelus, et tuleviku ühiskond saaks
Välja töötada mingi sellise süsteemi, mis tagaks õnneliku lapsepõlve ja eluterve perekonna, ilma et naised peaksid selle nimel oma unistused ohvriks tooma?”
Kirjutan kahe käega alla.

Kolmapäev, 12. oktoober 2011

Mae Lender "Minu Taani. Tuuline teekond keelatud maal."


Taani on minu jaoks siiani veel avastamata maa. Ma olen küll Kopenhaageni lennujaama ühest otsast teise tormanud, kuid vaevalt lennujaam Taanist päris pildi suudab maalida. Niisiis olen ma arvanud, et Taani on kuninglikult boheemlaslik või boheemlaslikult kuninglik. Et ma olen lubanud iga kuu ühe uue raamatu läbi lugeda, siis seekord otsustasingi raamatu kaudu oma arvamusele kinnitust saada või see ümber lükata. (Ühtlasi sai täidetud ka 77. punkt - loen romaani päevaga läbi.)

Esialgu olin ma pettunud, et tagakaas ütles kohe ära, et Christianiast, hipidest, Roskildest "see" Taani ei koosne. Kuidas siis nii - sellest ju Taani üldse koosnebki? Ja kui raamat lubab veel ka illegaali elu-olust rääkida, siis kuhu mujale ta peakski sattuma kui hipilinna? Ma juba kujutasin ette, kuidas illegaalina Taanis viibiv autor põgeneb politsei eest, murrab vanglast välja, redutab mahajäetud laohoonetes, olles päevi söömata...

Tegelikult oli aga tegu väga sooja raamatuga, mis kirjeldas hoopis teistsugust Taanit kui minusugused võhikud seda ette kujutavad. Väikelinnaelu, kus uksi ei lukustata, kus on aega lõpututeks kohvijoomisteks, kus inimesed kulgevad vaikselt omas tempos, ja ikka jalgrattal, kus kõik saab tehtud...kunagi. Seda kõike oli nii soe lugeda. Kas tõesti kusagil veel leidub koht, kus ei aeta taga mainekamat eelkooli, põhikooli, kõrgkooli, rohkem mammonat, uhkemat ametinimetust, suuremat maja ja autot. Koht, kus kõige olulisemaks on hygge.*

Samuti pakkus raamat mulle väga palju äratundmis...kuidas seda siis nimetada...rõõm ei tundu olevat just kõige õigem sõna, et keegi veel teab, kuidas tähtsad dokumendid lauasahtlisse unuda võivad ja kõik kõikide dokumentide, avalduste, vormide, taotluste esitamiseks on targem kohapeale minna (äärmisel juhul faksiga saata!), sest muidu võidki vastust ootama jääda. Asjad liiguvad Taanis aeglaselt ja tõmbelmine ei muudaks siin midagi. Kõik vajalik saab siiski tehtud, kui mitte kohe, siis ükskord ikka. Täpselt nagu Norras.
Ja see lõputu võileibade söömine! Hommikusöögiks võisaia, lõunaks võileiba, loodusesse minnes võileiba. Koolis annabki alanud söögivahetunnist aimu võileibu ümbritseva hõbepaberi vabastamisest tekkiv krabin.
Arvamusest, et Taani koosneb vaid jalgrattal kihutavatest boheemlastest, sain ma lahti. Küll aga oli mul mingil määral õigus selles kuninglikus osas. See tähendab, et tegelikult pidasin ma selle "kuningliku" all silmas taani disaini, vana head Jacobseni, kõrgekvaliteedilisi rõivabrände ja muud sellist, aga mulle meeldis, et raamat andis "kuninglikule" hoopis teise mõõtme ja tähenduse. Ma sain teada, et taanlased äärmiselt lihtsad ja südamlikud, head soovivad inimesed, kuid elavad suure õhinaga kaasa kõigele, mis seotud kuningliku perekonnaga.

Igatahes äärmiselt soe ja armas lugu. Lisaks sellele veel väga hästi kirjutatud - lihtsalt ja kaasahaaravalt. Kas ma muidu oleks selle suutnud ühe jutiga läbi lugeda? Aitäh autorile mu silmaringi avardamast!

Kolmapäev, 14. september 2011

"Naine Berliinis"

Mõlemal korral kui olen seda raamatut lugenud, olen tundnud, et pean seda kellelegi soovitama. Nüüd lõpuks soovitan.
Raamatu anonüümne autor on Teise maailmasõja ajal Berliinis elanud noor naine. Viimasel sõjakevadel, kui punane õudus tabas linna, kus pärast kõiki evakueerimisi oli ikka veel neli miljonit inimest, alustas ta oma ülestähendusi. Reedest, 20. aprillist kuni reedeni, 22. juunini 1945 pani ta vanadesse koolivihikutesse ja lahtistele lehtedele kirja, mis juhtus temaga ja selle maja elanikega, kus ta oli peavarju leidnud.

Teos jutustab sellest, mida tuhanded naised läbi elasid: kõigepealt võitlus ellujäämise eest keldrivaremetes, ilma vee, gaasi ja elektrita, nende igapäevaelu iseloomustab näljatunne, hirm, meeleheide ning seejärel vastikustunne vene sõdurite vastu, kes nägid naisi samasuguse sõjasaagina nagu nad nägid kellasid ja jalgrattaid. Berliinlannade hulgas juba varem liikunud õudusjutud vägistamistest osutuvad tõeks, purjus võitjad kammivad läbi maju ja keldreid, vähe on neid naisi, kes venelaste käest pääsevad.

Teema on loomulikult karm, üksikasjad panevad jahmatama ja jäävad hinge närima, kuid ometi ei ole raamatus jälgegi enesehaletsusest. Autori kirjeldusi sellest, mida naised kogesid iseloomustab ausus, siirus ja must huumor.

«Mida tähendab vägistamine? Kui ma selle sõna esimest korda valjusti välja ütlesin, reede õhtul keldris, käisid mul külmajudinad üle selja. Nüüd võin ma seda juba mõelda, tuima käega kirja panna ja omaette lausuda, et kõlaga harjuda. See kõlab nagu midagi viimset ja äärmuslikku, ent pole seda ometi.»

Ma tooks rohkem näiteid, kuid kahjuks on mul kodus olemas vaid norrakeelne raamat.

See ei ole lihtne lugemine, sest mõttepausid, kui aju tõrgub kõike loetut vastu võtmast, tekivad iseenesest, kuid ometi ei saa seda romaani käest panna enne kui see on läbi. Kord läbi loetud, ei lähe see mitte kunagi meelest. Äärmiselt tugev teos!

Arvustus Postimehes
Arvustus Eesti Päevalehes

Blog.tr.ee