Paolo Coelho "Brida" ja "The Witch of Portobello"

Siin Indias või vähemalt minu tutvusringkonnas on hetkel mingi Coelho-epideemia lahti läinud. Kõik loevad teda. Sattus minugi kätte kaks tema teost ja närisin end nendest läbi. Ikka veel ei kuulu Coelho fännide ridadesse, aga oli üsna huvitav, kuidas meesterahvas kirjutab noorte naiste iseenda avastamisest ja otsingutest. Sellest, kuidas alati oleks justkui miskit kuskil veel, mis kõigile kättesaadav pole. Ja kuidas tuleks leppida sellega, et elus ongi palju asju, mida ei saa ega ole mõtet püüdagi lahti seletada. Ja et natuke maagiat ei tee kellelegi kurja.

Mõlemad raamatud olid üsna ühte auku endas erilised võimed avastanud naistest, nende õnne ja armastuse otsingutest, kannatustest ja katsetustest. Esimesest leidsin enda jaoks uue nägemuse seksi kohta ja mõtte, et on vahe, kui kõiki viit meelt kasutad. Teine oli kirjutatud üsna huvitavas vormis läbi väga mitme isiku. Autor kirjutab, et keegi kirjutab kellestki, korjates kokku teiste inimeste kirjeldusi. Huvitav, kui palju tema raamatutel tõepõhja all on. Ja ta suutis mind raamatu püandiga üllatada. Terve raamatu jooksul valmistati mind ette üheks lõpuks, aga siis tuli midagi muud.

Coelhot on üsna keeruline lugeda, kui kõigest aru saada tahad, sest see pole tavaline mina armastan sind, miks sa ei või mind ka armastada tekst. Tegu on millegi palju abstraktsemaga, aga samu mõtteid kordas ta mõlemas raamatus. Kahjuks varem loetutest ei mäleta enam piisavalt võrdlemiseks. Ja mulle meeldivad tema mõtted, et armastus lihtsalt on ja hingesugulasi on kaugelt rohkem kui üks siin maailmas. Parem oleks, kui neid ükshaaval kohtaks. Ja et tuleks välja astuda oma mugavusetsoonist, sest sel viisil võid õppida midagi uut. Arenemine käib läbi enda proovile panemise. Ja ta jätab otsad raaamtutes mõnusalt lahti. Ei anna ilusaid vastuseid. Ei lasku klišeedesse ja jätab maagia kõrval ruumi arigsematele tulemustele.

Ei teagi, kumb teos rohkem meeldis. Tagakaanekirjelduse põhjal pidasin rohkem esimest enda raamatuks, aga tuli välja, et ka teisest oli midagi kõrva taha panna. Näiteks see, et inimestele meeldib kummardada midagi kauget. Sedasi on ohutum ja julgem. Segane jutt tuli.

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"

Ei tea, kas oleksingi muidu selle raamatu ostnud, aga esimene lause algab sõnadega "Clew' lahe..." Elasin kunagi Iirimaal majas vaatega Clew' lahele, nii et juba esimestest sõnadest tekkis isiklik suhe. Iga järgmise leheküljega sai selgemaks, et tegu oli hea ostuga ja suhe jätkub. Kuigi Ballinacroagh' nimelist linnakest ei ole päriselt olemas, võiks seda nime kanda ilmselt ükskõik milline Iirimaa lääneranniku väikelinn.

Iraanist on põgenenud kolm õde, kes avavad Iirimaa läänerannikul konservatiivses väikelinnas pärsia söögikoha. Kuigi põhitegevus toimub Iirimaal, on sekka põimitud minevikku Iraanis...

"Nagu šokolaadi keeduvesi" kohtub Maeve Binchyga parimates "Chocolat"' traditsioonides. Ühesõnaga, väga hea. Nappide kirjeldustega täiesti väljajoonistatud tegelased, kõvasti kohalikku koloriiti, valesti sõlmeseotud saatused, aga sealjuures mitte imalmagus, vaid selline krõps ja vürtsikas. Tõlge on ka korralikus eesti keeles, tundub mulle. Boonuseks on hulk huvitavaid retsepte, mis ahvatlevad järele proovima...

Aigi Vahing Valik

Aigi Vahingi debüütromaan Valik sattus mu kätte täiesti isklikel põhjustel. Olime kolleegid ning ühel sügispäeval kliendikohtumiselt kontorisse jalutades teatas ta nii muuseas Niguliste kiriku esisel platsil, et sõidab ära Ameerikasse. Et ta pole seda veel kellelegi rääkinud, aga sõidab peatselt. Küsimuse peale mida ta seal teha plaanib ei osanud ta sel hetkel veel vastata.

Ja nii ta läkski, ühendus katkes ning nüüd ilmus raamat. Seega ei ole ma tõenäoliselt sugugi adekvaatne seda teost hindama ja arvustama, sest lugesin seda vaid selleks, et teada saada kuidas tal läheb. No ei lähe. Või just vastupidi, nüüd juba läheb..

Ma pingutasin kõvasti, et tema kirjeldusi ja tundmusi tõeliselt mõista. Aga tean, et ei jõudnud sammu kauguselegi. Kes ei ole millestki (ega kellestki) sõltuvuses olnud, ei suuda iial aru saada, mis tunne see tegelikult on kui oled otsustanud loobuda, hakata paranema.. Kui ületamatu võib tunduda tühinegi samm. Minusugune ütleks lihtsalt, et no ära siis söö (nii palju) või kui söömata ei saa, no ära siis oksenda. Ehk et tõenäoliselt on see raamat suurepäraseks toeks inimesele, kes samuti mõne sõltuvuse käes vaevleb ning sellest välja tulla soovib. Ehk et inimeselt inimesele, just neile mõistetavas keeles.

Aga Aigi keel on ilus. Väga oskuslik sõnakasutus ning kaunid laused. Kirjutatud hingega, ahastusega, põlgusega, väsinult, eufooriliselt, kainelt, kohati segaselt (mis on kindlasti taotluslik).

Lisaks sellele, et sain heita pilgu oma kolleegi käekäigule, sain siiski midagi veel. Mõttepoja - kui palju võib me ümber olla inimesi, kelle sisemine ja välimine mina ei klapi.. Ja kui kohutav ning valus võib see vastuolu neile inimestele endile olla. Nagu Aigi näite puhul.. mitte iial, mitte ii-al-gi ei oleks ma arvanud, et tema sees midagi sellist toimub. Me ümber keerleb igavene maskeraad.. Me lihtsalt ei tea seda. Võib olla ongi muidugi parem..

Ka Jumala käsitlus on mõnus (vot ei tulnud tabavamat sõna:-)). Meis kõigis on ju sisemine tung uskuda kellessegi või millessegi, mis on kõrgem, vägevam, hoidvam.. Kellelt saab jõudu ja armastust. Ometi on tihti tõrge uskuda sellisesse Jumalasse, kelle on loonud me kujutlusse usuõpetuse tunni õpetaja.. Või lendlehti jagavad missionäärid.. Või see pilt, mis on Kaarli kiriku altari kohal. Raske on mõelda Jumalast kui ühest mehest, kes on taevas. Aigi kirjeldatud Jumal aga võiks olla nii mõnelegi päästerõngaks Tema leidmisel.

Kokkuvõtteks. Raamat on loetav. Alguses ajas närvi, enne keskpaika hakkas igav ja siis ühel hetkel ei saanud enam käest. Tekitas omamoodi sõltuvuse ;-) Aga shokolaadi ning küpsiseid selle kõrvale süüa ei saa..

Roy Strider "Minu Mongoolia"

Eksitav pealkiri. Peaks olema pigem “Mina ja minu ekspruut reisil Mongoolias”.
Selles mõttes sarnaneb Roy lugu pisut Justini “Minu Eestiga”, et suur roll on armastusel. Kui Justinil läks oma kunagise pruudiga hästi, siis Royl väga mitte ja suure osa raamatust täidavad tema mõtisklused ja püüded lahendada ebamäärases seisus suhet.
Ausalt öeldes sai raamatust Mongoolia kohta natuke liiga vähe teada, oleks tahtnud rohkem lugeda mongolite kui rahvuse olemusest, nende tavadest ja elust aga kuna lugu ise oli nii köitev, vaatan sellest puudusest mööda. Autor on hea jutustaja ega lase pinget käest, ükskõik, kas ta räägib oma tunnetest või autoga loksumisest mööda lõputut kõnnumaad.
Võrreldes viimati loetud Gruusiaga tundub Mongoolia külm, tuuline ja kõle. Aga seegi ei seganud. Sarnaselt Gruusia raamatule jäi autorile võõrsil väga südamesse üks hingeke ja see on väga armas sisuliin.
Mulle meeldis väga just mitmete Minu-raamatute puhul häirinud kritiseerimise puudumine. Saame teada, et Mongoolias on mitmeid taunitavaid tavasid ja ebameeldivaid nähtusi aga Strider kirjutab sellest kõigest kuidagi kõrvalseisja pilguga, arvustamata, budistlikult kõigel ebameeldival endast mööda voolata lastes. Ta kõnnib ja vaatab, mõtleb ja mõtestab. Elukogenud ja rahulik rändaja, mitte aktiivne sekeldaja. Sümpaatne.
Neil hetkedel, kui autor mõneks ajaks pruudi unustab ja tegeleb aktiivselt oma sisemaailma asemel välise keskkonna uurimisega, on kole põnev. Näiteks kolistades kloostrites, intervjueerides illegaalseid kullakaevureid või ronides ihuüksi kõrge mäe otsa. See viimane oli tõeline ekstreem. Ja mulle meeldib, et kui juhtuvad ekstreemsused, või muud kummalised, natuke hirmutavad sündmused, püüab ta seda mõtestada, sest miski siin maailmas ei juhtu niisama.
Raamatu puuduseks pean pildimaterjali. Saan aru, et Mongoolia ongi suures osas hallikas maa aga ikkagi oleks tahtnud näha mustvalgete fotode asemel värvilisi. Pühade joonistuste ja rahvuslike mustrite värve, Gobi kõrbe ja mägede tonaalsust.

Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

Alustades heast. Pildimaterjal oli ilus. Mina otsisin Gruusia-raamatust kahte asja: võimast loodust ja põnevaid inimesi. Piltidel saab neist päris hästi aimu. Tasandikuinimestel hakkab süda kiiremini põksuma, kui mäed silmapiiril taeva poole viskuvad. Fotodel on ka toredaid kloostreid, Tbilisi vanalinna juugendlikke majasid ja hulgaliselt põnevaid inimtüüpe võluvatest punapäistest lapsukestest habetunud kavalapilguliste taatideni. Imeilus.
Kahjuks tekstis oli kogu sellele toredusele natuke liiga vähe tähelepanu pühendatud. Raamatust leiab pikki lõike hullumeelsest liiklusest, räämas linnadest, prügihunnikutest ja nõukaaegsest teenindusstiilist, kuid ebaproportsionaalselt vähe looduskirjeldusi ja sümpaatseid inimesi.
Näiteks võib neljal leheküljel lugeda peategelase sekeldustest Gruusia postisüsteemiga aga Raudami “kõige-kõige lemmikumast kohast”, David Gareji kloostrist ja koobastest umbes poolteist lehekülge, pooleks nurinaga ebasobivate jalatsite ja kisavate koolilaste seltskonna üle.
Mulle on Gruusia alati tundunud natuke müstilise riigina, mälestused 10aastase plikana seal suvitamisest on ähmased aga ilusad. Pärast Raudami raamatu lugemist ei jäänud roosadest illusioonidest suurt midagi järele.
Eestlastele meeldivad grusiinlaste külalislahked peod ohtrate toostidega? Äh, tegelikult on nende “külalislahkus lämmatav ja võõrustaja peamiseks eesmärgiks saab külalise murdmine, mis enamasti ka õnnestub”, lk 98.
Meeldivad mäed ja kloostrid? Tore on, aga igal pool vedeleb prügi, kloostris on nunnad rusutud olemisega, mungad viskuvad missa lõppedes koobaskiriku põrandale transis pikali ja totakad turistid peavad sama tegema, lk 79.
Meeldivad tulised gruusia mehed? Kahju küll, aga neil on abielu kõrvalt lõbumajades käimine täiesti tavaline asi, lk 103.
Meeldib Thbilisi juugendlik arhitektuur? Ilus, aga majad on koledasti lagunenud.
Midagi toredat on õnneks ka. Üks nunnu kingsepp, paar tragi gruusia tüdrukut, kaunud rahvalaulud ja salapärane tumedavereline prints. Imelised arbuusid ja muu söök. Nõuka-nostalgilised ekstreemsöögikohad.
Aga ikkagi, üldmuljena tundus, et autor pole väga suutnud lõunamaise kireva, räpaka ja intensiivse elustiiliga ära harjuda. Natuke häirib, kui kirjutaja vaatleb võõra maa elukombeid hämmingu ja nurinaga, et kuidas nad ometi seal niimoodi saavad ning seda nurinat ei tasakaalusta piisavalt rõõm ja vaimustus millegi muu üle, mida see riik pakub. Sama nurin domineeris minu meelest ka sarja Argentiina ja Hispaania raamatutes.
Raamatu lõpus läheb autor vabatahtlikku tööd tegema ühte lastekodusse ja areneb üks ilus kurb lugu. Tobe bürokraatia. Kahju, et...

Vaatan, et teistele on raamat hästi meeldinud, ehk siis oli minus viga.

Jane Austen "Mõistus ja tunded"

Esmakordselt peaaegu 200 aastat tagasi ehk 1811.a avaldatud romaan "Mõistus ja tunded" käsitleb inglise keskklassi neidude mehelesaamise muresid.
Lugesin raamatut ilma filmi nägemata, seega ei tea, et kas ja mida oleks film juurde andnud. Loomulikult ei ole 200 a vanune armastusromaan (just armastusromaan see minu arvates oli) nii lihtsalt loetav, kui tänapäevased. Samas kui süneveda, siis tegemist on tõesti äärmiselt romantilise ja kirgliku teosega.
Paneb tõsiselt mõtlema, et kuidas küll suudeti niiviisi elada, et keegi nagu midagi ei öelnud, sa pidid teise inimese tunded mingitest ebamäärastest märkidest välja lugema... aga samas kogu ümbritsev kogukond teadis algavast või väidetavast suhtest väga varakult... ja siis tuli suhtes olevatel inimestel käituda juba vastavalt sellele, mida kogukond neilt ootas. Keeruline!
Algul võttis aega, et raamatu keelde ja aega sisse elada, kuid tunnetus oli käes, siis läks väga ladusalt ja oli väga mõnus lugemine!

Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest".

Afganistani lõputu kodusõja taustal jookseb kahe naise armetu elu lugu. Teavad kõik, et Talibani ajal olid keelatud nii laulmine, televiisorid kui naisel üksi väljas käimine, kodusõjas plahvatavad pommid ja hukkuvad inimesed pole mingi uudis ega koduvägivaldki. Aga kõik see toimub alati nii kaugel, uudistesaadetes näidatavad burkadega naised ning mustahabemelised mehed tunduvad täiesti ebareaalsed. Vähemalt mul pole kunagi tekkinud tunnet, et nende burkade taga on samasugused unistavad, armastavad ja kannatavad naised, nagu meie.
Selles raamatus kattis armastus lõpuks kinni haavad, õudused ja valu. Sõja ja vägivalla vahelt vilksatab teistsugune Afganistan, kuldne, päikeseline, täis rikast kultuuri ja ajalugu. Ja ka naiste masendavas elus on siiski häid inimesi, ilusat pereeelu, hariduse väärtustamist.
Tegelikult on sõda raamatus vast ainult kolmandiku jagu. Armastust, lootust ja sooje tundeid jagub ikka ka. Kurvaks teeb, et vägivald on lõppematu, sõda rändab maailmas ringi ja võib vaid palvetada, et see kunagi, mitte kunagi meie koju enam ei jõuaks.
Kurb seegi, et ehkki sul võib olla kõik, mis õnnelikuks eluks vaja: kodu, pere, armastavad vanemad, andekus, sõbrad… kõik võib pöörduda. Ja kannatustes kirgastumise ja armastuseni jõuda pole antud kaugeltki mitte igaühel. Raamatus õnneks ühel peategelasel läks see korda.
Autor on elanud kaua Afganistanist eemal, nii et raamat on kirjutatud mingis mõttes distantsilt. Võibolla sellepärast ongi see nii valus ja ere. Kirjutamisstiil on realistlik ja samas kohati väga ilus, aga mitte ülepingutatult poeetiline.

Kristel Kriisa "Neetud"

"Neetud" saavutas 2009.a noorsooromaanivõistlusel 3.koha.
Teose räägib 16-aastasest Mirdist, kes pärast isa surma koos ema ja vennaga väikesest Lõuna-Eesti asulast Tallinnasse kolib. Loomulikult on teoses armastust. Põhiliseks siis Mirdi ja koolidirektori poja Ronani vahel toimuv. Ebaolulised pole aga ka teised noortevahelised suhted.
Peale suhteprobleemide on Kriisa käsitlenud väga mitmeid erinevaid noorte elu puudutavaid küsimus, alates seksist ja alkoholist kuni näiteks vägistamiseni. Teos on väga ladusalt kirjutatud ja seda on raske käest panna. Kuigi sisse on toodud mitmeid noorte probleeme, siis tegelaste puhul puudub pidev negatiivsus ja masendus, vaid pigem on tegemist optimistliku ja veidi õpetliku teosega (samas mitte moraalitsemisega).
Vahepeal lõpetasin noorteromaanide lugemise ära, kuna ei saanud aru, miks selliseid teoseid on vaja, kes ja kellele neid kirjutavad. Kogu see masendus ja negatiivsus... Kriisa romaan oli aga hoopis midagi muud. Minu jaoks väga positiivne leid, mida julgen soovitada!

Margus Karu- Nullpunkt

Lugesin raamatu läbi ühekorraga. Väga raske oli seda käest ära panna. Lugu on väga soravalat kirjutatud, põnevus püsib terve raamatu vältel. Kui siis ehk lõpp on natuke ... ma ei teagi. Kuidagi kas pealesunnitud või on autoril võhm otsa saanud.

Video ja selle all olevad kommentaarid ütlevad kõik. Millestki väga väga heast on raske kirjutada. Seda peab lihtsalt ise lugema.

Minategelane on noormees, kes läheb keset kooliaastat ühe eliitkooli 11ndasse klassi. Algul tal justkui sujub seal, kuid siis pöörduvad klassikaaslased tema vastu. Ta langeb sotsiaalsel redelil nii madalale kui võimalik.
Samal ajal on tema kodune olukord täiesti väljakannatamatu.
Ühel hetkel saab sellest kõigest tema karikas täis ning...
Õnneks saab minategelane aru, et enesetapp ei ole lahendus, vaid ta lihtsalt peab midagi ette võtma.

Lugu on kirjutatud nii ausate emotsioonidega, et kohati on nii kahju...

Kuid see raamat on heaks näiteks, et piisava püsivusega jõuab igaüks meist välja rabeleda oma lapsepõlveneedusest. Alati on miski võimalus või väljapääs. See raamat peaks olema kooli kohustuslikus kirjanduses. Sest see on kirjutatud koolielust ja peaks andma lootuses olukorras olevale noorele jõudu ja mõistmist, et ise midagi ära tehes on võimalik kõike võita ja kõigest jagu saada.

Cecelia Ahern - P.S. I Love You

Olete ehk selle-nimelisest hittflmist kuulnud. Raamatust räägitakse ka väga hästi.

Mina küll nutta ei saanud, aga naerda ja kaasa elada küll. Tegu on üsna omapärase looga naisest ja mehest. Eriliseks teeb loo see, et mees on surnud, naine aga õnnetu, sest on kaotanud oma parima sõbra, esimese ja elu armatuse; inimese, kellele ta elas ja hingas ning ei oska nüüd enam kuidagi edasi elada.

Tema abikaasa aga oli ettenägelik ja mõtles välja süsteemi, kuidas aidata oma naisel edasi liikuda ja taas õnnelik olla. Naerda, lõõgastuda, armastada, saavutada tunnustus ja rahulolu oma tööst jne jne jne.

Naine siis hakkab vastumeelselt aga väga järjekindlalt mehe instruktsioone täitma, võideldes pidevalt enda hirmude ning masendusega. See ei ole väga õnnelik lugu, aga ta paistab silma. Siin ei ole suhkruvõõpa ning võltsnaeratusi. Siin on tundeid seinast seina. Hirme. Kohmetust. Naeru. Flirti. Südamlikke hetki ja kõike muud. Aga lugege ise.

Mina lugesin inglise keelset versiooni, aga olen üsna kindel, et suudate ka eestikeelse versiooi välja peilida google'i abiga. Nautige!

Anu Samarüütel-Long "Minu London"

Juhuslikult, nii nagu need kohtumised ja leiud blogimaailmas juhtuvad, avastasin siinse raamatuklubi. Jäin lugema, hakkas meeldima ja otsustasin ise kah teite sekka tulla. Raamatukoi sai minust suhteliselt hilja, aga nüüd on too paberist bakter mind täiega vallutanud.

Ma läheks hommepäev! Ausöna. Hakkaksin kohe kotti pakkima ja istuksin kasvöi enne kukke ja koitu lennukisse, et taaskord Londonisse lennata. Ja minu reisipagasis oleks kindlasti Anu Samarüütel-Long’i äsjailmunud raamat Londonist. Harvad on need juhud, mil ma pliiatsiga raamatuid täiendama asun, aga “Minu Londoni” lugemisel oli harilik alati körval, et mind huvitavatele paikadele ja pönevatele seikadele jooned alla tömmata. Ja neid jooni tuli palju!

Anu raamatut lugedes oli pidevalt tunne, et könnid mööda Londonit kaaslaseks tagasihoidlik ent asjad-väga-hästi-läbi-möelnud giid. Ja see giid ei alustanud ringkäiku sugugi mitte Buckingham Palace’i eest, vaid hoopis endale südamelähedastest linnasoppidest muutes kuulsa turismimeka koduseks ja elamisväärseks paigaks. Anu viib lugejad sageli Ida-Londonisse (East End) ja seda suure mönuga. Kuna tegu on rahvaste paabli ja boheemlaste magnetiga, siis koguneb kunstiinimesi sinna ohtrasti ja sageli. Anu sönade kohaselt on Ida-Londoni öhk kunstist tiine ja selline öhustik paneb köik inimesed looma ja uusi ideid hauduma. Igast Anu kirjutatud reast öhkub armastust kirjeldatud kantide vastu ja teadupärast pole miski nakkavam kui kellegi siiras enthusiasm.

Lisaks ajaloolisele tööliste ja värskete emigrantide rajoonile Ida-Londonile jalutame koos raamatu autoriga pikemalt Sohos, käime Tate Kunstigaleriis, külastame ohtralt pubisid, söidame puhkusele Cornwalli (Inglismaa edela osas merest uhutud poolsaar), tiirutame kuulsate punaste double decker’itega (kahekordsete bussidega), mönuleme Londoni ohtrates parkides ning teeme pöhjalikumalt tutvust inglise köögiga. Muideks, jutu inglise “kohutavast köögist” teeb Anu kiiresti pihuks ja pörmuks ning peatüki löpus on kasvanud isu köike ise proovida vett suhu toovalt suureks.

Raamatu pöhiteljeks on aga autori kaheaastased öpingud maailma kuulsaimas moekoolis, London Central Saint Martins College’is. Vöib-olla kogemata, vöib-olla kavatsetult, aga lood koolielust on kohati lausa närviköditavalt pönevad. Moetudengid peavad kahe aasta jooksul läbima tösise kadalipu pea kohal range, ootamatu, aeg-ajalt lausa metsiku direktrissi vari. Louise Wilsoni mustas hölstis kuju paneb kooli seinad oma käratustest värisema ning kihutab öpilaste südamed saapasäärde. Ometigi on just see legendaarne naisterahvas kooli selgroog ning vöimsa taseme tagatis. Suur ja jöuline Louise Wilson ning tagasihoidlik ja ülikorralik pöhjamaa moelooja – juba selle suhete duo pärast tasub raaamatut lugeda.

Muideks, köigile neile, kellele meeldib lugedes uut ja huvitavat körva taha panna ning oma kultuuripagasit täita, pakub Anu raamat ohtralt killukesi erinevatest valdkondadest. Mis on Cornwallist turistide magneti teinud? Mis täpselt on cream tea? Kellele kuuluvad köik Inglismaa luiged? Kas caf’ on sama mis kohvik? Kelle raadiosaateid tasub Londoni entusiastil kuulata? Milliseid inglaste kiikse kirjeldavaid raamatuid tasuks poest otsida?

“Minu London” oli mulle ühe vihmase päeva kaaslaseks. Ja hea oligi, et öue ei kippunud, sest raamatut käest panna ma ei tihanud. Kindlasti on oma osa minu enda anglo hullusel ning Londoni vaimustusel. Aga peamisteks pöhjusteks olid kindlasti autori mönus jutulaad, kerge pönevus, ohtrad huvitavad viited ning last but not least, Anu enda suur armastus tolle Thames’i kaldaid ääristava suurlinna vastu!

Justin Petrone- Minu Eesti

Ma olen kaua oodanud, et see raamat lõpuks minuni jõuaks.
Algul oli mul plaan see endale sünnipäevaks osta, kuid just siis olid kõik raamatupoed sellest tühjad.
Raamatukogust seda raamatut saada pole lootust olnudki, nagu enamusi "Minu" sarja raamatuid. Vahest väga harva satun vaid mõne peale. Muidugi ma pole väga sage raamatukogus käija ka.
Aga paar päeva tagasi nägin raamatut ühe töökaaslase laual ja põhimõtteliselt võtsin selle sealt jõuga. Okey- väike nali. Küsisin ilusti. Töökaaslane oli raamatu toonud lugeda meie firmas töötavale ameeriklasele. Kes muide räägib suurepärast Eesti keelt ning lisaks sellele veel Rootsi keelt ning kui ma ei eksi siis ka Vene keelt. Ise peab ta oma keeleoskust kehvapoolseks. Samas ei oska üks osa meie venekeelsetest töötajatest üldse eesti keelt. Aga mõnel on lihtsalt keelte peale rohkem annet kui teisel. Noormees oli raamatu kiirelt läbi lugenud ja talle oli see meeldinud.

Aga nüüd siis minu muljed raamatust.
Sageli juhtub nii, et kui midagi väga ootad, siis lõpuks selle asja kätte saades on pool võlu kadunud. Või siis on midagi teiste poolt hullult kiidetud ja sa ise avastad, et tegelt see polegi midagi erilist.

Minu Eesti kohta seda öelda ei saa. Mulle meeldis ladus kirjakeel. Ma arvan, et raamat on inglise keeles kirjutatud ja siis Eesti keelde tõlgitud. Vähemalt arutlesin ma sel teemal oma peas mitmeid kordi. Võibolla ma isegi olen sellest kuskilt lugenud, aga võibolla ka mitte. Seega, see on minu arvamus.

Kuna tegelased on ju päris elus ja olen Justini ja Epu blogisid lugenud, siis kartsin, et äkki hakkab see segama. Samas oleksin ma võinud lugeda ükskõik millist teist head armastusromaani kus tegelased on väljamõeldud.
Raamat on äärmiselt romantiline.
Aga mitte ainult. Raamatust võib lugeda Eesti ajaloo kohta natuke näiteks.

Ma oleksin võibolla ise rohkem oodanud teravamaid võrdlusi kahe kultuuri erinevuse kohta, kuigi neid oli küllaga. Aga see, on see tüüpiline Eestlane, keda huvitab, et kuidas ta ikka teistele paistab.

Raamatu esimeses pooles sai rohkem naerda. Minu lemmik koht on see kus Justin esimest korda kanget sinepit sööb. ;)

Kindlasti soovitan raamatut kõigile ja ootan põnevusega järge.
Muide raamatu lõpp on väga põnevaks tehtud.

Häid lugemiselamusi!!

John Steinbeck "Vihakobarad"

"Vihakobarad" on selles mõttes Peegli sõjaraamatuga ühel lainel, et kujutab samuti inimhulkade kannatusi neist mitteolenevatel põhjustel.
1930. aastatel, nagu ma aru sain, läks Ameerikas lahti suur masstootmine. Oklahomas oli palju väikefarmereid, kelle vanaisad indiaanlastelt kunagi maa ära võtsid ja nemad usinasti harisid viletsa kliima ja vaese elu kiuste oma maisipõlde. Siis aga jäid pideva saagiikalduse tõttu pankadele võlgu, pangad ja suurmaaomanikud said nende maad endale ja polnud enam kasulik vähe tootvaid rentnikke pidada. Tulid suured traktorid, kündsid kõik põllud üles mingite muude põllukultuuride jaoks ning farmeritele öeldi, et kaduge siis kus kurat.
Kuna levisid kuuldused, et Californias on vaja palju puuvilja- ja puuvillakorjajaid, asusid tuhanded koduta jäänud farmerid oma peredega sinnapoole teele. Logude autode, rasedate naiste ja vanuritega, peaaegu ilma rahata, läbi Nevada kõrbe...
Eks nõrgemad surid juba teel ära. Kohalejõudnud aga avastasid, et nendesuguseid on seal ees juba tuhandeid ja sellest tingituna on töötunnihind peaaegu olematu, elada pole kusagil peale hädapäraste laagrite. Nutt ja häda, nälg ja vaesus.
Raamat kirjeldab ühe perekonna rändamist Californiasse. Järelsõna ütleb, et neid kodutuid rändureid oli umbes 300 000...
Kauge ajalugu eks, ja võõras maa. Aga samas nii tuttav! Kuidas meiegi talunikud on kogu aeg võlgu ja on asju, mida pole mõtet toota, sest turuhind on nii madal. Meil mitte ammu ju tulid piimatootjad Toompeale tasuta piima rahvale jagama. Raamatus kirjeldab, kuidas apelsinid ja virsikud mädanesid näljaste laste silme all ära, sest korjata ja müüa polnud neid kasulik.
Kohalike viha emigrantide vastu tuli ka tuttav ette, kusjuures seal oli ju sama maa ja rahvas, kes omavahel kemples.
Steinbecki maa, inimese ja töö kujutamine on natuke Tammsaare sarnane. Maa on tal püha ja inimene selle küljes kõvasti kinni. Mulle meeldis üks peategelasi, perekonna ema, võimas naine, kes kunagi ei kaota lootust, ilmasammas.
Jälle väga haarav raamat aga kohutavalt masendav. Pärast lugemist ei näe enam mõtet viriseda paar senti kallinenud hindade üle...

Juhan Peegel, "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Arvasin, et see on kunagiste vene sõjafilmide stiilis isamaaline üllitis, täis nõukogude võitlejate kangelaslikkuse ja rahvaste sõpruse kiituselaulu. Üldse mitte. Väga lihtne ja aus lugu, mida tunneb, mõtleb ja läbi elab noor sõdur kuskil Venemaa kolkas suurtüki järel trampides. Otse vastupidi: mõnes kohas oli juttu represseerimistest Eestis, kohati vene külade troostitusest ja sõja mõttetusest üleüldse.
Peegel kirjutab inimestest ausalt: kui inimene on uhke, ülbe või lihtsalt saamatu, siis võib ta olla nii major kui jooksupoiss, auaste ei loe midagi. Võibolla ainsa ajastu märgina tekkis mul küsimus, miks need ellujääjad tal raamatus peaaegu kõik kolhoosiesimeesteks ja direktoriteks said.
Kohati on väga kurb, kõik see surm, hirm ja kodutusetunne. Kohati on isegi naljakas, vahvaid ütlemisi jätkub.

#Pärtelpoeg kaevas varjendit. Alustas, seisis jalad harkis, kui tuli Saksa miin vilinal ja supsas Pärtelpoja jalge vahelt läbi maa sisse ja ei lõhkenudki. Muidu poleks ei Pärtelpoega ega mõnda teistki enam ja see lugu olekski lõpul. Aga ei, nii kõva tulek oli sellel miinil, et viis Pärtelpojal püksid ära. Sulatõsi, ainult mõni näru jäi veel värvli külge, küljeõmblused ja põlvepealsed jäid alles aga reitevahe oli õhule ja päikesele täitsa valla. "Kõik lapsed suveks maale," ütles Ruudi seda pilti nähes.

#Ongi nõnda, et peale kõikide muude väga raskete ja hirmsate asjade on sõjas veel kaks hirmsat ja rasket asja. Üks on see, kui oled unenäos kodumail. Pole sõda, pole surmasaamist. Sa sööd koduse laua man koduseid toite, ajad kodustega kodust juttu. Ja siis äratab sind mürsuplahvatus või raputab komandör sind ärkvele. Sellist ärkamist ei sooviks kellelegi aga kui palju kordi on selle suure sõja soldatid niimoodi ärganud! Ja kui paljud tuhanded pärast seesugust ärkamist kohe surma läinud.
Teiseks see kui polk läheb lahingusse. Läheb ja vaikib. /............/
Olgugi, et kõik on veel elus ja terved, ometigi on kolonn sõjasaatuse poolt kaheks jagatud: nendeks, kes jäävad elama ja nendeks, keda ootab suur vaikus. Kes kuhu kuulub? See küsimärk vajutab suu lukku, teeb närviliseks ja tõredaks, sellest lihtsalt ei suuda üle olla. Jõuaks juba kohale, läheks juba lahti, oleks kõik juba ühel pool...

Arvan, et minu põlvkonnal on lapseeast kaasas suht suur vastumeelsus sõjafilmide vastu. Samas sõjateema on maailmas igikestev.... See raamat paneb kaasa elama ilma filmilike veriste stseenideta. See pole sugugi nii kauge ajalugu, need surmaminejad olid ju meie vanaisad. Meie mehed ja pojad läheksid samamoodi, kuhu kästakse, kui...
Õudne tegelikult.

Mulle väga meeldis, täiesti värskena mõjus keset tänapäeva pseudoprobleeme. Ainus raskus oli mul naisterahvana sõjaterminitega nagu polk või rood, st palju seal inimesi on ja kumb on vingem vend, major või polkovnik jne.

Haruki Murakami - "Kafka on the Shore"/ Kafka mererannal

See on üks nendest raamatutest, mida võiks lausa mitu korda lugeda, et kõiki Murakami-sama poolt sinna sisse lükitud nüansse märgata ja hinnata. Selles loos, mis hõlmab üht 15aastast poissi Kafka Tamurat, kes tahab saada maailma tugevaimaks 15aastaseks; üht keskealist ullikest meest nimega Nakata, kes kaotas lapsepõlves mälu,;üht mälestustega vanemat daami; noort naist, kes sisimas tunneb ennast paremini mehena ning üht seiklusjanulist veoautojuhti, kes ei armasta pikki lugusid; on mitu erinevat tegevustasandit ja ajavööndit.
Kujunes nii, et Kafka oli mulle kaaslaseks suvistel rongi-, bussi- ja autosõitudel. Raamatu peatükid olid nimelt just sellise hea pikkusega, et ei pidanud põneva koha pealt katki jätma ja järgmisel korral edasi lugedes ei läinud ka miskit kaotsi. Teose enda teemagi puudutas teada-tuntud kognitiivset metafoori life is a journey (elu on tee). Nii oli ka see raamat ja see lugu üks teekond, mis kulmineerus mitte millegi lõppemise vaid hoopis uue algusega.
Murakami-sama oskab luua põnevust, humoorikaid olukordi ja mõnusaid karaktereid., ka  kergeid filosoofilisi arutlusi Selles raamatus on kõik see, mis mulle jaapanlaste puhul meeldib (mis puudutab eelkõige meelelahutuse valdkonda). See on selline mõnus natuke ulmeline kiiksuga lugu, mille alatooniks on siiski reaalsus.
Eriti meeldisid mulle Murakami mõttekäigud, mis tulid vahel väga tuttavad ette. Näiteks pole mulle kunagi meeldinud kui mul kästakse kujutada ennast umbes 5 või 10 aasta pärast, sest.. kes teab? Murakami kirjutabki:
I try imagining myself in 40 years time, but it's like trying to picture what lies beyond the universe. 
lk 227

Igatahes mina olen oma raamatuostuga rahul :)

Epp Petrone - Kas süda on ümmargune? (2)

Minu nägemus siis...

Lugesin raamatu põhimõtteliselt jutiga läbi. Oli tõesti tohutult palju infot, aga seekord ei nautinud ma nii väga mitte stiili,vaid sisu. See teksti hüplemine siiski mõjus halvasti ning segadust tekitavalt. Aga mul tekkis tunne. Et tahaks ka... tahaks end kõigest kohe lahti rebida ja seda enam hakkasin tahtma Indiasse. Kohe.

Tekkis tunne, et rebiks seljast riided, seisaks jalad-käed laiali ja hüüaks: elu, tule! Kogu elu oma tõusude ja mõõnadega. Raputa mind lahti argipäevast. Ära lase hirmudel saada võitu. Tahaks riskida ja seigelda, end lõpuni avada, avastada ja haavatavaks muuta/muutuda. Lähtuda sisetundest. Olla sõltuv ja paindlik. Leida tasakaal või avastada oskus leppida paratamatusega. Või hoopis rabeleda ja võidelda oma õnne eest. Elada tunnetes ja tunnetades. Tekkis tõeline tahtmine kirjutada ise teistest sõltumatult oma elu lugu.

Raamat oli täis uskumatute elude kirjeldusi. Paneb mind ennastki kahtlema, kas olen elu jooksul mõne inimesi ebaõiglaselt valelikuks tembeldanud. Raamatu nimest ei saanud ma lõpuni päriselt aru ja ma ei julge anda hinnangut, kas see on hea või halb raamat. See ei mahu lihtsalt sinna tavalise raamatu skaalale, aga ju iga raamat, mis paneb su tõsiselt elu üle mõtisklema, tekitab tugevaid emotsioone ja soove midagi muuta, on siiski hea raamat.

Epp Petrone- Kas süda on ümmargune?

Olen selle raamatu sünniloost natukene Epu blogi kaudu tuttav. Mitte küll palju, aga mõned seigad tulevad ette. Seega on see justkui mõne vana tuttavaga kohtumine, kus ta räägib sulle oma seiklustest.
Arvan, et see iseloomustab seda raamatut kõige paremini.

Tegelikult on raske uskuda, et see raamat on kellegi mälestus. No minu vaatenurgast. Täie mõistuse juures olev inimene jätab kõik maha ja läheb ühe "hulluga" mööda maailma rändama. Mina poleks Harriga kunagi kaasa läinud isegi mitte lähedal asuvasse poodi. Kuigi tema lugusid oleksin hea meelega kuulanud.
Ja kuna mulle meeldib lugusid kuulata ja lugeda, siis on see raamat just selline, mida lugeda ja saada teada midagi kellegi kohta. Olen pikka aega jälginud Epu tegemisi läbi tema blogi ja seega on ta natukene nagu tuttav ka. See on see blogimise võlu. Hunnik võõraid inimesi peab sind tuttavaks. Nad teavad sinust asju, mida oled kirja pannud.

Raamat ise on tihe. Korraga ei saa palju lugeda. Peab vahepeal hingetõmbepausi võtma, raamatu kõrvale panema ja muid asju tegema.
Mõne aja pärast tahaks ikkagi edasi lugeda. Ja lugeda on palju. Oi kui palju. Osa raamatust tundub täieliku väljamõeldisena, kuid elu on näidanud, et mõtle midagi välja ja tegelikult on keegi selle läbi elanud. Nii hea kui halva.

See on raamat mis jääb kummitama.

Märkus: Raamat on saadetud www.raamatuklubi.blogspot.com liikmetele lugemiseks Petrone Prindi poolt. Minul oli au olla esimene lugeja. Kõik siinsed blogijad, palun võtke minuga ühendust, et saaksin kordineerida raamatu edasiliikumist. simplema7@hotmail.com

Alona Kimhi „Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus.“

Kogumiku esimeses loos on kirjanik tänu oma sorava stiilile ning sarkastilise huumorisoonele suutnud veenvalt edasi anda üheksa-aastase tüdruku maailma. Pärast isa surma võtab minategelane vastu tähtsa otsuse — ta peab vastutama ema õnne eest. Ta võtab seda nii tõsiselt, et kannatab ära kõik kasuisa püüdlused teda õpetada, kuigi mitte miski ei häiri teda rohkem viimase ponnistustest. Ema ongi lapse tubliduse pärast õnnelik. Ilmselt mõistavad kõik, kellel on olnud kasuisa, peategelase tundeid.
Humoorikas stiil jätkub ka teises loos, mis räägib noore naise vaatenurgast naiseks olemisest moodsas maailmas. Peategelane kannatab buliimia käes ning otsustab end sellest haigusest võõrutada. Juttu lugedes jääb mulje, et selle sammu juures on tegu eelkõige maineküsimuse, mitte enda tervisega: maine loeb kangelanna jaoks üleüldse palju, nii on tema jaoks väga oluline on jätta endast õnneliku inimese mulje. Võõrutus äpardub ning loomulikult on selles süüdi homodest moedisanerid, algkooliõpetajad, mehed, naised, MTV, paljud teised. Või siiski peategelane ise – uut tüüpi naine - kes kõikidest püüetest hoolimata on lasknud suurel voolul end kaasa kiskuda?
Kui esimene novell on oma humoorikas-sarkastilis stiiliga äärmiselt kaasahaarav ja nauditav, siis teises novellis varjutab teemakäsitlust veidike vulgaarne, kohati labane eneseväljendus. Tundub nagu oleks intelligentsele edukale noorele naisele selline väljendusviis kohustuslik, et mõjuda veenvalt.
Sellest hoolimata on Kimhi kaks novelli justkui maitsemeeli kõditav eelroog, mis tekitab tühjakõhutunde ja soovi veel lugeda.

Mihkel Raud- Sinine on sinu taevas

Täiesti vapustav raamat.
Ma sain selle raamatu nädalaks inimese käest, kellele see raamat üldse ei meeldinud.
Võtsin raamatu kätte ja enam käest ära panna ei suutnud.
Olen märganud, et lugedes on aru saada, mis on kirja pandud ühe hooga ja mille kallal on vaeva nähtud. Igal raamatul ja lool on oma rütm. Selle raamatu rütm oli kiire ja ladus.
Tundus, nagu oleks raamat kirja pandud ühe hingetõmbega.
See, kuidas raamat oli üles ehitatud, kuidas lood põimusid ja kõik lõpuks selgeks sai oli vaimustav. Kogu aeg ootasid ja püüdsid mõistatada, et mis edasi saab. No, siis kui selleks aega jagus.
Mihkel Raua äärmiselt ladus keelekasutus on ainult kasuks.
Loomulikult peab kiitma Raua julget mõttelendu. Vandenõuteoreetikud oleksid vaimustuses.
Muidugi tekitab raamat küsimusi, et see on ju ilukirjanduslik teos, aga kuidas need asjad ikka päriselt on.
Kujutan ette, et on olemas inimesi, kes võivad seal kirjutatut võtta tõena...
Aga mis ja kus see tõde on?
Soovitan raamatut kõigile, kellele meeldib väike teravus, põnevus ja vandenõuteooriad.
Arvan, et Raua raamat on kui eriline õhtusöök. Selline, kus laual on asjad, mida sa igapäevaselt ei söö. Kõik on ahvatlev, aga proovimisel osutub nii mõnigi asi kibedaks, maitsetuks või sinu jaoks täiesti vastikuks. Kuid lõppkokkuvõttes saad sa sellest kõigest täiesti unustamatu kogemuse, mida meenutad veel pikka aega.
Ma ei hakka siia stiilinäidet panema, kuna ma ei suuda valida oma lemmik kohti. Neid on liiga palju. Ma ei saaks ju praktiliselt kogu raamatut ümber kirjutada...

Fantastilist lugemiselamust!

Stephenie Meyer- Päikesevarjutus

Esimene raamat sarjast, mis ma endale ostsin. Miks just kolmas?
Tegelikult on mul lõpuni lugemata hoopis teine raamat, aga ma olen filmi näinud ja aega selle väikse asjaga on, eks.
Kolmas raamat sellepärast, et teised tahavad teada mis edasi saab. Kahte filmi oleme me näinud ega jõua kolmandat ära oodata. Treiler on meil vaadatud ja kõik muu ka.

Aga raamatust.
Loomulikult saaga kolmas osa ja põnevus püsib. Jacob-Bella-Edward armukolmnurk on eriti teravalt käsile võetud ja lõpuks pannakse priivile vaese inimlapse süda. Mida teha, kui sa armastad kahte meest. Ja kõigele tagatipuks üritab üks kuri mõrd sind tappa, sest sinu peika tappis tema peika..

See siis lühikokkuvõte raamatust.
Tegelikult olen ma eestikeelses tõlkes seekord juba natuke pettunud. Olles lugenud esimest raamatut nii eesti kui inglise keelsena ei tundunud vahe niiväga suur, aga seekord pean ma kahjuks tõdema, et tõlkija on natuke ülejala lasknud. Mitte olulistes asjades, aga just sõnakasutuses. Vähemalt mulle tundub sedasi. Ingliskeelset raamatut lugedes tekkisid minu sõnavarasse kaks uut sõna; murmured ja mumbeled. Mõlemad fantastiliselt ilusa kõlaga sõnad, mis on eesti keeles kahjuks kuidagi hoopis lahjemad ja igavamad.

Aga see selleks. Raamat on ikkagi põnev, ladusalt kirjutatud, kaasakiskuv ja romantiline. Ma loen seda sarja ja vaatan filme justnimelt romantika pärast. Selle esimese armastuse suure ja sügava tunde pärast. Selle pärast, mida ma mäletan, et ma olen kunagi tundnud. Nüüd on sellest vaid igatsus alles. Nõme oleks ju oma maailma parima elukaaslase kõrvalt kellessegi ära armuda. See tekitaks liialt probleeme, aga lugedes seda kõike on hea seda uuesti läbi elada.

Ma armastan olla armunud.

Kui rääkida filmist ja raamatust siis ma ei suuda filmis mängivaid näitlejaid endale ette kujutada raamatut lugedes. Nad pole just mu lemmikud. Mul ausalt-öeldes puudub isegi kujutluspilt neist.

Ja siis kõigile neile, kes arvavad, et see raamat on igav ja läila ja lapselik ja ma ei tea mida veel. Inimesed!! Kas te teate mis tunne on olla armunud?!?!
Mul on neile kohe olemas küsimus, et kas te tõesti ei mäleta enam seda tunnet? Või kas on tõesti olemas inimesi, kes pole seda tunnet kunagi tundnud?

Aga samas.. inimesed on erinevad ja nende maitsed ja eelistused on erinevad. Soovitan raamatut kõikidele lootusetutele romantikutele. Loomulikult alles pärast seda, kui kaks esimest raamatut on läbi loetud.

Margaret Moore- Minu isanda soovil

Ma armastan ajaloolisi armastusromaane. Eriti neid, mis on väga hästi kirjutatud.
Kõigepealt pean kiitma autorit, et kodutöö on tehtud. Ajastiku söök, riietus, olustikukirjeldused.

Kuid loo juurde. Alguses on tunda, et ei saa kuidagi vedama ja raamat tundub isegi natuke igav. Kuid siis läheb järjest põnevamaks. Peategelasi ei jäeta eriti üksi ning paari nädala jooksul toimunud sündmuseid on kirjeldatud nii elavalt, et kohatu tunned kuidas ise seiklustes osaled.
Põnevuse puudumise üle ei saa ka kurta. Lisaks õukonnaintriigidele ja armumisele on loos kuninga vastu suunatud vanenõu. Ja loomulikult selgub kõik alles lõpus.

Leedi Adelide on lubanud, et ei abiellu mitte kunagi. Ta on koos oma kahe õega selle vande andnud peale oma türannist isa surma. Isa oli lubanud tüdrukud anda mehele, eks maksavad nende eest rohkem, ning kui peigmehe kandidaadid soovivad kaupa enne proovida, siis rebib ta neil isiklikult riided seljast.

Adelide, kes on jäänud ilma vanemateta, läheb õukonda, et seal kuninga kaitsealusena tagada turvalisus nii endale kui oma õdedele. Ta mängib peenet mängu, et hoida eemal kõik vallalised mehed. Samas on ka kuningal soov temaga sängi jagada, sest ta on vieldamatult kõige kaunim naine kogu õukonnas. Ta ise peab oma säravat ilu, mida teised daamid kadetsevad, koormaks.

Kõik toimib kuni seltskonda saabub kaunis rüütel. Rüütel, kes on kaotanud lahingu ning pikalt vangis istunud. Rüütel, kellele on olulised au ja sõnapidamine.
Mehe unistuses on abielu naisega, keda ta tõeliselt armastab. Tema isa suhtus naistesse hullemini kui koertesse ning kasutas neid oma suva järgi.

Kuid selleks, et päästa oma poolvenda vangist, peab ta leidma rikka pärijanna, kellega abielluda, et saada kokku raha oma venna väljalunastamiseks.

Kuigi leedy Adelide ei tundu olevat eriti varakas, on ka temal omad saladused.
Sündmused sunnivad kahte peategelast teineteise poole. Juhused ja seltskonna keelepeks sunnivad neid vastu võtma otsuseid, mis näiliselt on mõlemale vastumeelt.

Mai Loog- Minu Tai

Tai on minu jaoks koht, kuhu ma pole kunagi eriti igatsenud reisida. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuigi enamus neist on eelarvamuslikud.

Sellest kõigest sain ma aru Minu Taid lugedes. Olles läbi lugenud vaaid esimese viiendiku teatasin ma, et tahan sinna elama minna! Tõsiselt ka. Mitte üksi turistina, vaid elama. Raamatu autor tõsiselt armastab seda maad. Sest mina juba armastan seda maad. Lugedes tekib lihtne ja mõnus tunne. Midagi sellist mis on kuskil muinasjutus. Seal on kõik lahe, muretu, Sanukk maak maak (väga väga lõbus).

Tegelikult ma muidugi ei lähe sinna veel niipea, kuid on hea lugeda ja unistada.

Soovitaksin raamatut lugeda kindlasti neil, kes Taisse reisile lähevad. Just enne reisile minekut.
Ja kui sa ei tea kuhu järgmise puhkuse ajal minna, siis loe seda raamatut ja tahad Taisse.

Lihtsal ja kergel moel on kirjeldatud kohalikke tavasid, poliitilisi olukordi ja ajalugu.

Vikas Swarup - Rentslimiljonär

Kõiepealt pean mainima, et mina vaatasin enne filmi ja ka selles on möödas umbes aasta ning mu mälestused hägused, aga sellegipoolest tundub mulle, et raamat ja film on mõlemad väga head, aga üsna erinevad. Sisuliselt. Kusjuures asja teeb naljakaks see, et tundub, et ka sisu on võrreldes esimese trükiga (nime "Miljardimäng" all) muutunud, vähemalt mu sõbranna mäletamist mööda.

Lugu ise on siis sellest, kuidas puruvaene India kelner võtab osa miljardimängust (sarnane meie miljonimängule)ja võidab selle õnne abil. Ometi ei usu keegi, et ta mängis ausalt, sest harimatu kaheksateistkümneaastane orb ei saa ju ometi olla targem kõigist tema eelkäijatest. Või saab? Samuti ei plaaninud tegelikult saate produtsendid nii pea kui üldse kunagi sellist tohutut summat välja maksta - neil ei olegi seda - ja on vaja iga hinna eest poiss petiseks tunnistada, mistõttu teda piinatakse äraostetud võimude abiga armutult, kuni ta saab võimaluse noorele naisadvokaadile jutustada oma elulugu ning seeläbi näidata, et ta tõesti teadis vastuseid neile konkreetsetele 12 küsimusele, mis talle rekordvõidu tõid.

Tema lugu on tõeliselt kurb ja kaasahaarav, täis tohutut vaesust, ebavõrdust ning ignorantsi; samas ka tõelist headust ja hoolivust ning raamatust kerkib esile üsna omapäraseid mõtteid, mida ma veel edaspidigi analüüsida tahaksin ka hiljem ka teile tutvustan.

Lihtsalt üks iseloomulik koht:
"Tema on kogu kambas kõige hullem, lühike karvane mees, kes lehkab naha järele ja närib päev otsa paan'i. Tal on kaelas kaks jämedat kuldketti, mis kõlisevad, kui ta astub, ja käes on tal lühike bambuskepp, millega ta nüpeldama kukub, kui tal selline tuju tuleb. Sosistatakse, et ta kutsub hilisõhtul poisse enda tuppa, kuid keegi ei taha sellest pikemalt rääkida. Me tahame rääkida toredatest asjadest. Nagu võimalusest igal õhtul kaks tundi ühistoas televiisorit vaadata. Me koguneme kahekümne ühe tollise Dyanora televiisori ette kobarasse ja vaatame 5. kanalilt india filmilaule ja Doordashanist keskklassi seebioopereid. Iseäranis meeldib meile pühapäeviti filme vaadata.
Need filmid räägivad fantaasiamaailmast. Maailmast, kus lastel on ema ja isa ja sünnipäevad. Maailmast, kus elatakse hiiglasuurtes majades, sõidetakse hiiglasuurte autodega ja saadakse hiiglasuuri kingitusi. Me vaatasime seda fantaasiamaailma, kuid ei lasknud end iial sellest lummata. Me teadsime, et meie ei saa kunagi elada nagu Amitabh Bachchan või Shahrukh Khan. Kõige rohkem võisime pürgida selle poole, et saada üheks nende seast, kes meid oma võimu all hoidsid. Nii et kui õpetaja meilt küsis: "Kelleks te tahate saada, kui suureks kasvate?", ei öelnud keegi, et lenduriks või ministriks või pankuriks või näitlejaks. Me ütlesime, et kokaks või koristajaks või spordiõpetajaks või parimal juhul juhatajaks. Alaealiste Kodu alandas meid meie eneste silmis."
-lk 66-67

"Kuid nähes, kuidas need rikkad kolledžipoisid loobivad raha, nagu oleks see tühipaljas paber, vaevab mind täiesti uudne küündimatusetunne. Vastuolu minu enese ebatäiusliku eluga teeb mulle lausa füüsilist valu. Pole üllatav, et mu näljatunne lihtsalt kärbub ja hääbub, hoolimata sellest, et mu ees laual on kuhjade viisi ahvatlevaid roogi. Siis taipan, et olen muutunud. Ja ma arutan, mis tunne on, kui sul pole ühtegi soovi, sest need kõik on rahuldatud, rahaga lämmatatud veel enne, kui need jõuaksid sündida. Kas soovideta elu on väga soovitav? Ja kas soovivaegus on parem kui puruvaesus?"
lk 219-220

"Ma taipasin juba ammu, et unistustel on võim vaid sinu enda vaimu üle, kuid rahaga sa saad võimu teiste vaimu üle."
-lk 266

John Grogan - Marley ja mina

Selle raamatu põhjal on valminud ka üliedukas film, mida hiljuti Eestiski näidati.

Niisiis see on lugu ühest pöörasest koerast ja tema perest; sellest, kuidas paljude meelest kõigest üks tüütu koerlane aitas kahel noorel inimesel ja hiljem ka kolmel väiksel inimesel pereks kasvada. Ta oli küll tohutult destruktiivne, aga samas väga oluline pereliige, kelle plussid omanike sõnul kaalusid kõvasti üle tema tõttu tekkinud lisa raha- ja närvikulud.

Soovitan nii filmi kui raamatut. Mõlemad põhinevad tõsielul. Ja mõlemad on hästi südamlikud. Ja nutused. Ja naermapurskamiseni naljakad. Ma olen vist koeraraamatute fänn.

Taas lemmikkohad:
"Me ei suutnud oma Allahinnatud Koerale nime paneku osas üksmeelele jõuda. Jenny tegi maatasa minu variandid ja mina tema omad. Lahingu kõrghetk saabus hommikul enne tööle minekut.
"Chelsea?" pärisin. "See on tõeline beibe-nimi. Meessoost koera Chelsea nimega tapmine on lubamatu."
"Põrgut ta sellest hoolib," ütles Jenny.
"Hunter," pakkusin välja. "Hunter sobib ideaalselt."
"Hunter? Sa teed vist nalja. Oled sa mõni matšomees või sportlane või mis? Liiga maskuliinne. Pealegi pole sa kogu oma elu jooksul kordagi jahil käinud."
"Ta on meessoost," väitsin põlema minnes. "Ta peabki olema maskuliinne. Ära mõtlegi muuta oma etteastet feministlikuks jutluseks."
Olukord läks aina hullemaks. Võtsin poksikindad käest. Taibanud, et Jenny valmistub vasturünnakuks, üritasin kiiresti ta tähelepanu veel kord oma lemmikvariandile juhtida. "Mis sul Louie vastu on?"
"Mitte midagi, kui tegu oleks bensiinijaama teenindajaga," nähvas ta vastuseks."
- lk 24

"Kui me paari minuti pärast koju jõudsime, tuli Jenny uksele ning Marley paiskus uksest välja, et teda tervitada. "Meil on sulle väike üllatus," laususin. Aga kui käe tagaistmele lillekimbu järele sirutasin, tabas mind üllatus. Kimbus olid olnu valged karikakrad, kollased krüsanteemid, erinevat sorti liiliad ning erepunased nelgid. Nüüd aga olid nelgid jäljetult kadunud. Istet veidi lähemalt uurinud, avastasin hunniku peadeta varsi, mille otsas alles mõni minut varem olid olnud õied. Kõik ülejäänud lilled olid paigas. Põrnitsesin Marleyt, kes tantsiskles ringi, justkui kandideeriks "Soul Train'i". "Minu juurde!" karjusin talle. Kui ma viimaks ta kinni püüdsin ja lõuad lahti kangutasin, leidsin sealt otsesed süütõendid. Sügaval suuõõnes, alalõualuu sügavas sopis, oli peidus üksainus punane nelk - nagu närimistubaka nutsakas. Ülejäänud õied olid ilmselt luugist alla libisenud. Olin valmis teda mõrvama."
- lk 74

"Marley ei hoolinud ametlikust tutvustamistseremooniast. Põrganud hooga vastu puudlit, surus ta nina pikema jututa otse ta jalge vahele. Arvatavasti tähendas see isase looma küsimust: "Käite siin sageli?"
Kui Marley oli puudli günekoloogilise kontrolli lõpetanud, suutis Jenny ta viimaks tagasi oma kohale lohistada."
- 78

Jällegi, ma veetsin enamuse selle raamatu lugemise ajast naerust kõõksudes, aga liiga tüütu oleks kõiki superkohti siia ümber trükkida ja las üht-teist jääb ka teile avastada.

Tarvo Nõmm - Minu Island

Minu jaoks oli ta Minu-sarja raamatutest enim selline, mis kiskus ka sinna riiki. Tore on ju lugeda, et keegi võttis julguse kokku ja kolis Moldaaviasse või saab karmi kooli Argentiinas, aga millegipärast just see vähemalt sama kehva kliimaga Island hakkas enim enda poole tõmbama. Ma lihtsalt tahaksin oma silamga näha laavat ja vulkaane ja geisreid, eriti neid koobastes asuvaid ujumiskohti ja maa sees leiva küpsetamist ja taaskord vapustavaid koski ning liustikke ning üldse - kuidas oleks elada kohas, kus maa pidevalt kümme korda ikka päevas väriseb ning kõik kohad on maalõhesid ning aurupahvakuid täis. Ma ei suuda seda siiani päriselt ette kujutada, kuigi Tarvo Nõmm andis oma parima.

Ka stiililiselt pole raamatul viga. Hiljem kirjutan välja mõned oma lemmikkohad. Ainus, mis jäi häirivaks, oli see, kuidas peaaegu kõik peatükid rääkisid sellest, kuidas autorile tuli jälle mõni külaline Eestist ja nad koos Islandile järjekordse ringi peale tegid. Ehk oleks andnud kudiagi huvtiavamalt serveerida...

Niisiis lemmikkohad:

"Võtan ruttu kaamera ja hakkan filmima. Raivo hüppab vette ja ma proovin pilti teravustada.
"Kurat, siin pole ju põhja olemaski!" hüüab Raivo veest.
Samal ajal olen mina saanud pildi teravaks ning suunanud selle Raivole... Kohe märkan, et tema selja tagant tõuseb veest veel kellegi pea. Esimese ehmatusega ei saa ma aru - mingi kiilakas veel vette roninud? Siis aga taipan, et tegemist on hülgega, kes tuli ilmselt veepinnale vaatama, et kes see imelik siin siblib vees. Ei käida ju siinkandis meres ujumas ning ega hülged ole varem sellist elukat vees näinud."
- lk 26

""Aga tead, mis tunne oli Tallinnas maandudes? AInult minu pärast oli öösel välja aetud toll ja piirivalve ning mina tulin, vaid kaks kätt taskus. Sa ei kujuta ette, kui pahaste nägudega nad olid. Keegi oli keset ööd tulnud nende und segama," ei suuda Mait imestada oma kummalise reisi üle.
Ma ei ole veel tõtanud peeglist oma nägu vaatama, kui Mait mulle kell kolm öösel helistas, selleks, et öelda, kui pahaste nägudega piirivalvurid Tallinna lennujaamas on.
Pärast kõne lõppu ei tule aga kohe und ning lähen ja vaatan end peeglist. Sobiksin vist sel hetkel kah piirivalvesse."
- lk 221-222

Neid kohti, mis mulle meeldisid, on tegelikult palju, aga ma ei suuda neid enamuses enam üles leida, kahjuks.

Stephenie Meyer- Videvik

Minu Videviku saaga sai alguse mõned kuud tagasi.
Kõigepealt muidugi meediakajastused ja minu totaalne eelarvamus ja mõistmatus, et mida selles kõiges head saab olla.
Edasi tuli minu 9 aastane laps, kes järjekindlalt rääkis Twilight filmist ja mina pidasin seda mingiks õudukaks. Siis täiesti juhuslikult sattusin ma filmi vaatama. Edasi ei olnud midagi mõelda. Filmi teine osa sai ka vaadatud ja siis oli vaja ju teada mis edasi saab. Niisiis, kuna kohe olid kättesaadavad vaid ingliskeelsed raamatud, asusin lugema kolmandat ja neljandat osa ning loetud sai ka poolikuks jäänud viies osa.
Eile õnnestus mul raamatukogust saada eestikeelne Videvik (saaga esimene osa). 12 tundi lugemist ja ...

Raamatus.
Esiteks on raamat väga mõnusalt kirjutatud ja tõlge on samuti väga hea. Seega lugemine on lihtne ja mõnus.
Loo mõte on lihtne ja üldsegi mitte uudne. Keelatud armastus.
Kuid armastus on armastus. Olen lugenud paljusid arvamusi mis liigitavad selle loo lihtsakoeliseks ja igavaks. Mina arvan, et armastus ei ole kunagi igav. Videvikus saab alguse armastuslugu, mis ei ole lihtne, mis toob mõlemale poolele seiklusi ja olenemata kõigest see armastus kestab.
Paljud inimesed mäletavad oma esimest armastust? Seda, kui uus ja hirmutav kõik oli. Millised tunded sind valdasid ja mille kõigega pidid sa ühel päeval ilma ettehoitamata hakkama saama.
Esimene puudutus ja esimene suudlus. Sellel kõigel on suur tähendus ja see on eriline. See kuidas sul jääb hing kinni üksnes Tema lähedusest ning kuidas miski muu enam ei loe.

Kõik, kes suudavad neid tundeid meenutada ja elada tänu peategelastele seda uuesti läbi- see raamat on teile. Tuleb lihtsalt eelarvamused kõrvale visata, unustada lihtsalt hetkeks kogu muu maailm ning minna kaasa autori fantaasialennuga. See pole üldse paha. Sügavamaid mõtteid otsijad peavad muidugi pettuma, kuid neile on omad raamatud.

Selles raamatus on teineteisest hoolimist.

"Kuidas ma saan edasi elada, kui see kõik on minu süü? Ükski teist ei tohiks minu pärast oma eluga riskida..."
"Bella, Bella, Lõpeta," segas Jasper vahele, tema sõnad nii kiiresti voolamas, et neid oli raske mõista. "Sa muretsed valede asjade pärast, Bella. Usu mind- mitte ükski meist ei ole ohus. Sa oled niigi suure pinge all, ära koorma end tarbetute muredega. Kuula mind!" käskis ta, sest olin pea kõrvale pööranud. "Meie pere on tugev. Meie ainus hirm on kaotada sind."
"Aga miks te peaksite..."
Seekord segas vahele alice ning silitas külma sõrmega mu põske. "Edward on juba peaaegu terve sajandi üksi olnud. Nüüd leidis ta sinu. Sina ei näe neid muutusi, mida näeme meie, kes me oleme temaga nii kaua koos olnud. Kas arvad, et keegi meist tahaks talle järgmise saja aasta jooksul silma vaadata, kui ta sinu kaotab?"