Mihkel Raud- Sinine on sinu taevas

Täiesti vapustav raamat.
Ma sain selle raamatu nädalaks inimese käest, kellele see raamat üldse ei meeldinud.
Võtsin raamatu kätte ja enam käest ära panna ei suutnud.
Olen märganud, et lugedes on aru saada, mis on kirja pandud ühe hooga ja mille kallal on vaeva nähtud. Igal raamatul ja lool on oma rütm. Selle raamatu rütm oli kiire ja ladus.
Tundus, nagu oleks raamat kirja pandud ühe hingetõmbega.
See, kuidas raamat oli üles ehitatud, kuidas lood põimusid ja kõik lõpuks selgeks sai oli vaimustav. Kogu aeg ootasid ja püüdsid mõistatada, et mis edasi saab. No, siis kui selleks aega jagus.
Mihkel Raua äärmiselt ladus keelekasutus on ainult kasuks.
Loomulikult peab kiitma Raua julget mõttelendu. Vandenõuteoreetikud oleksid vaimustuses.
Muidugi tekitab raamat küsimusi, et see on ju ilukirjanduslik teos, aga kuidas need asjad ikka päriselt on.
Kujutan ette, et on olemas inimesi, kes võivad seal kirjutatut võtta tõena...
Aga mis ja kus see tõde on?
Soovitan raamatut kõigile, kellele meeldib väike teravus, põnevus ja vandenõuteooriad.
Arvan, et Raua raamat on kui eriline õhtusöök. Selline, kus laual on asjad, mida sa igapäevaselt ei söö. Kõik on ahvatlev, aga proovimisel osutub nii mõnigi asi kibedaks, maitsetuks või sinu jaoks täiesti vastikuks. Kuid lõppkokkuvõttes saad sa sellest kõigest täiesti unustamatu kogemuse, mida meenutad veel pikka aega.
Ma ei hakka siia stiilinäidet panema, kuna ma ei suuda valida oma lemmik kohti. Neid on liiga palju. Ma ei saaks ju praktiliselt kogu raamatut ümber kirjutada...

Fantastilist lugemiselamust!

Mihkel Raud- Musta pori näkku

Ma pole raamatu kohta lugenud ühtegi arvustust, aga olen lugenud mõnda pealkirja ja kuulnud nii mõndagi räägitavat. Pidi olema üks intrigeeriv raamat.
Ma lihtsalt pidin selle endale ostma. Mingil imelikul põhjusel oli huvi selle raamatu vastu või siis Mihkel Raua vastu suutnud minus tekitada väga suured lootused sellele väljaandele.
Mihkel on väga teravmeelne ja keelne tegelane, kelle väljaütlemised tulevad ilma keerutamata ja midagi ilustamata.

Raamatut lugedes tekkisid mul mitmed mõtted. Esiteks oli mul väga raske jälgida selle aja olemustikku. Mul endal puuduvad selle ajaga suuremad seosed. Näiteks 1983 aastal olin ma ise kõigest kolmene ja ma ei suuda kunagi lõpuni mõista seda aega ja ajastut. Paljud nimed on minu jaoks tundmatud, aga samas tean ma kes on Kojamees ja Saller.
Psühhoneuroloogiahaigla kirjeldused on mulle tuttavad just nimelt sellest ajast ja ma tean täpselt, et paremad palad läksid haigla töötajate koju mitte haigete toidulauale. Minu vanaema töötas sel ajal seal haiglas õena ja ma käisin seal päris sageli.

Raamatu juurde tagasi tulles, siis eessõnas on kirjutatud, et /kuukeliomeetriseid lauseid lühendada aitas/. Mõned laused olid lühemaks kärbitud ehk poole võrra, mõni lause küll vaid mõned meetrid ja enamus olid siiski loetavaks muudetud.

Uksumatud kirjeldused ja olustiku pildi loomised. Ma tundsin seda raamatut lugedes liisunud alkoholi lõhna ning kuulsin kõrvus seda spetsiifilist "müra" mida suudavad tekitada ainult väga purjus noored inimesed ühes kohas koos olles.
Kuigi mõni seik raamatust oli piinlik, ei tekitanud see tegelikult lugedes piinlikuse tunnet. Tundub, et ka Raud ei tundud seda. See mis elu ta elas ja mis tegelikult toimus on uskumatu. Olustiku räige ja otsene kirjeldamine, mis on roppustega pikitud ning sinna vahele väga südamlikke ja armsaid katkeid oma vanemate kohta.

Ma soovitan seda raamatut lugeda kõigil kellel on piisavalt aru peas mõistmaks, et selline elu ei saa kesta pikalt ja raamatu autor on seda täna kirja panemas ainult tänu sellele, et ta suutis midagi muuta.