Petrone Print, Epp Petrone- Muinasjutud armastusest

Epp on kokku kogunud erinevate rahvaste lood armastusest ning need raamatusse käitnud. Ja veel millisesse raamatusse. Kui ma selle raamatu ümbriku seest välja võtsin, siis ma lihtsalt pidin aja maha võtma, istuma ja raamatut lehitsema. See on lihtsalt väga kaunis.
Minu 10 ja 11 aastased tütred rebisid selle mult praktiliselt käest, et nad saaksid seda lugeda. Imekaunid pildid ja tõeliselt südamlikud ja ka õpetlikud muinaslood on meie pere lemmikuks hetkel. Kuna mina enam lastele eriti ette ei loe, vaid kuulan õhtuti, kuidas nemad teineteisele raamatut loevad, siis Epu kokku kogutud muinasjutud on ühed nende lemmikud.
Iga kord, kui meil on sünnipäevale minek ja ma uurin, et mida me kingime, siis on üks esimesi pakkumisi alati just see raamat. Arvan, et raamat oleks ka imekaunis jõulukink.
Muide, raamatuga koos oli ka üks muinasjutu värviraamat. Maara Vint ja Villu Kask jutustavad ja joonistavad loo Teopoiss Theost. Minu väiksem laps on tõeline värvimise fänn, ta kohe peab pidevalt pliiatsitega midagi tegema. Ja see raamat pani tema silmad särama. Paljude detailidega pildid, mida päris väiksel lapsel oleks ehk raske värvida, aga natuke suuremale pakub see kõik juba mõnusat tegevust.
Soovitan neid raamatuid nii koju, kingituseks kui ka jõuluvana kingikotti.

Epp Petrone- Minu Ameerika

Kas te teate mis aastal see raamat ilmus? 2007 aastal. Täna on aasta 2011. Täpselt nii kaua kulus mul aega, et see raamat lõpuks ometi raamatukogust laenutada. Raamat on heas mõttes kapsaks loetud, pehmed kaaned on üle kiletatud, et kõikidele lugejatele vastupidavamaks muuta.
See on täiesti omaette fenomen, mis saadab Minu sarja raamatuid. Sa võid neid raamatukogust leida vaid väga hea õnne korral, või siis kui sa ennast lugemise järjekorda paned. Viimast ma pigem ei tee, sest ma tahan võtta raamatu spontaanselt, mitte pikka aega ette planeerides.
Muidugi oleks võimalik olnud raamat osta, kuid ma olen spontaansete raamatuostude asemel hakanud ostma koju raamatuid, mida ma juba lugenud olen. Esiteks sellepärast, et mu kodus pole raamaturiiulit ja selle jaoks ruumi. Pealegi meeldib mulle raamatukogus käia.

Nüüd siis raamatust.

Ma olen Epu blogi lugenud juba väga ammusest ajast. Tõenäoliselt olen ma kõiki neid lugusid lugenud, kuid see oli ammu.

Epu jutt on ladus ja kaasahaarav. Tema tolleaaegne maailmapilt on üsna sarnane sellele mida ma täna mõtlen ja kuidas ennast tunnen. Tõenäoliselt satuksin ma samasuguste sisemiste arutelude küüsi seal kaugel kummalisel maal, kus meie pisike Eesti on ikka väga pisike ja looduslähedane. Mõned päevad tagasi, jalutamas käies arutlesime just, et kui palju on tänapäeval inimesi, kes kunagi pole linnast välja maale saanud. Kes kunagi pole näinud lähedalt lehma, lammast, siga.
Ja sellele vastuseks siis kohe Epult üks peatükk Amishite juurde sõitmisest ja sellest kuidas lambale pai tegemine ühele ameeriklasele hirmutav võib tunduda. "Äkki ta hammustab! Aga pisikud!" ...

Naljakas, eks. Aga see on reaalsus. Seal kuskil kaugel. Kuid muidugi õige varsti või siis juba praegu?

Raamatus on kõike. Poliitikat, maailmavaateid, roheliseks kasvamist, äpardusi, lõbusaid juhtumisi kuid ka tõsisemaid mõtteid ja teemasid.

Epp Petrone - Kas süda on ümmargune? (2)

Minu nägemus siis...

Lugesin raamatu põhimõtteliselt jutiga läbi. Oli tõesti tohutult palju infot, aga seekord ei nautinud ma nii väga mitte stiili,vaid sisu. See teksti hüplemine siiski mõjus halvasti ning segadust tekitavalt. Aga mul tekkis tunne. Et tahaks ka... tahaks end kõigest kohe lahti rebida ja seda enam hakkasin tahtma Indiasse. Kohe.

Tekkis tunne, et rebiks seljast riided, seisaks jalad-käed laiali ja hüüaks: elu, tule! Kogu elu oma tõusude ja mõõnadega. Raputa mind lahti argipäevast. Ära lase hirmudel saada võitu. Tahaks riskida ja seigelda, end lõpuni avada, avastada ja haavatavaks muuta/muutuda. Lähtuda sisetundest. Olla sõltuv ja paindlik. Leida tasakaal või avastada oskus leppida paratamatusega. Või hoopis rabeleda ja võidelda oma õnne eest. Elada tunnetes ja tunnetades. Tekkis tõeline tahtmine kirjutada ise teistest sõltumatult oma elu lugu.

Raamat oli täis uskumatute elude kirjeldusi. Paneb mind ennastki kahtlema, kas olen elu jooksul mõne inimesi ebaõiglaselt valelikuks tembeldanud. Raamatu nimest ei saanud ma lõpuni päriselt aru ja ma ei julge anda hinnangut, kas see on hea või halb raamat. See ei mahu lihtsalt sinna tavalise raamatu skaalale, aga ju iga raamat, mis paneb su tõsiselt elu üle mõtisklema, tekitab tugevaid emotsioone ja soove midagi muuta, on siiski hea raamat.

Epp Petrone- Kas süda on ümmargune?

Olen selle raamatu sünniloost natukene Epu blogi kaudu tuttav. Mitte küll palju, aga mõned seigad tulevad ette. Seega on see justkui mõne vana tuttavaga kohtumine, kus ta räägib sulle oma seiklustest.
Arvan, et see iseloomustab seda raamatut kõige paremini.

Tegelikult on raske uskuda, et see raamat on kellegi mälestus. No minu vaatenurgast. Täie mõistuse juures olev inimene jätab kõik maha ja läheb ühe "hulluga" mööda maailma rändama. Mina poleks Harriga kunagi kaasa läinud isegi mitte lähedal asuvasse poodi. Kuigi tema lugusid oleksin hea meelega kuulanud.
Ja kuna mulle meeldib lugusid kuulata ja lugeda, siis on see raamat just selline, mida lugeda ja saada teada midagi kellegi kohta. Olen pikka aega jälginud Epu tegemisi läbi tema blogi ja seega on ta natukene nagu tuttav ka. See on see blogimise võlu. Hunnik võõraid inimesi peab sind tuttavaks. Nad teavad sinust asju, mida oled kirja pannud.

Raamat ise on tihe. Korraga ei saa palju lugeda. Peab vahepeal hingetõmbepausi võtma, raamatu kõrvale panema ja muid asju tegema.
Mõne aja pärast tahaks ikkagi edasi lugeda. Ja lugeda on palju. Oi kui palju. Osa raamatust tundub täieliku väljamõeldisena, kuid elu on näidanud, et mõtle midagi välja ja tegelikult on keegi selle läbi elanud. Nii hea kui halva.

See on raamat mis jääb kummitama.

Märkus: Raamat on saadetud www.raamatuklubi.blogspot.com liikmetele lugemiseks Petrone Prindi poolt. Minul oli au olla esimene lugeja. Kõik siinsed blogijad, palun võtke minuga ühendust, et saaksin kordineerida raamatu edasiliikumist. simplema7@hotmail.com

Epp Petrone - Minu Ameerika

Ma olen vist küll viimane, kes seda lugenud on, aga ka mina tahan oma muljed kirja panna.

Minu meelest Epp kirjutab üldse hästi. Tema tekstis on iga lause justkui isemoodi. Ei teki minu jaoks talumatut rutiini ja iga nurga taga justkui ootavad üllatused.

Sellesse raamatusse on ta kirja pannud, mis temaga 2003 kuni 2006 Ameerikas ja vahel mujalgi juhtus ja seal on kirjas hästi palju tema elu "esimesi". Esimene kord näha amisheid, esimene grillpidude hooaeg Ameerika stiilis, esimene kord külastada WTC mälestusmärki jne. Ja kõiki neid esimesi on põnev lugeda. Minul on muidugi lastekiiks, nii et minu jaoks on põnevad ka Martat puudutavad kohad. Ja kohad, mis puudutavad tema mehe vanemate prototüüpide murdmist. Ainus, mida ma natuke vastikusega lugesin, on sõda ja poliitikat puudutav, sest minu jaoks on seda infot juba mujal ja enne ka nii palju olnud, et mu peas ajab see üle ääre.

Aga minu lemmikkoht käis hoopis nii:

Fuajee lobby piirkonda jäävad mõned kössis ja kohmakavõitu inimesed istuma, nad vaatavad telekat ja arutavad midagi poolihääli. Need on venelased, pärit Peterburi-Helsingi lennult.
Kui olen Martaga ära käinud mõnusal jalutuskäigul ning tagasi ikka hotelli tulles ikka venelasi seal näen, siis järsku taipan - miks nad istuvad imeilusal vananaistesuvel siseruumides? Nad ei tohi ju välja minna!
Marta juba seltsib kellegi venelasega ja nii saan jutule. Tundub, et neil on piinlik minu, peaaegu kaasmaalase ees, et neid niimoodi puuris hoitakse, samas kui mina vabalt õue võin minna. New Yorki sõidab ju ikkagi rahva rikkaim kiht, eliit. Nad ei ole vist harjunud selliste alandustega, et pass võetakse ära ja öeldakse, et administraator hoiab silma peal, et nad hotellist ei lahkuks.
"Ma tegelikult oleks endale ammu võinud Soome viisa teha, mul elab siin sugulane, aga ma pole vajalikuks pidanud," märgib vanem meesterahvas. Ameerikasse minevat ta juba viiendat korda, ka seal elavat sugulased. "Kui tahaksin, võiksin USA-sse emigreeruda," lisab ta.
"Mis eristab ameeriklast ja venelast?" mõtlen endamisi. Kujutagem ette, et grupp Ameerika inimesi satub lennuki tehnilise rikke pärast kusagile kolmandasse riiki, mille viisasid neil pole. Kas neil võetaks passid ära ega lubataks isegi hotelli kõrvale parki jalutama? Kui midagi sellist teha söandataks, siis võtaksid need ameeriklased koju jõudes juristidega ühendust ja kaebaksid lennufirma kohtusse tekitatud moraalse kahju pärast.
Aga venelased istuvad ja joovad teed. On jamadega harjunud. Ja seavad end fuajees sisse, poolihääli jutust saab kõva venekeelne lärm.


Edasi lugege ise. Minu meelest vaatab Epp kohati asju nagu väike laps maailma avastades, ja seda heas mõttes. Tore on koos temaga avastada.