pühapäev, 23. detsember 2007

Epp Petrone - Minu Ameerika

Ma olen vist küll viimane, kes seda lugenud on, aga ka mina tahan oma muljed kirja panna.

Minu meelest Epp kirjutab üldse hästi. Tema tekstis on iga lause justkui isemoodi. Ei teki minu jaoks talumatut rutiini ja iga nurga taga justkui ootavad üllatused.

Sellesse raamatusse on ta kirja pannud, mis temaga 2003 kuni 2006 Ameerikas ja vahel mujalgi juhtus ja seal on kirjas hästi palju tema elu "esimesi". Esimene kord näha amisheid, esimene grillpidude hooaeg Ameerika stiilis, esimene kord külastada WTC mälestusmärki jne. Ja kõiki neid esimesi on põnev lugeda. Minul on muidugi lastekiiks, nii et minu jaoks on põnevad ka Martat puudutavad kohad. Ja kohad, mis puudutavad tema mehe vanemate prototüüpide murdmist. Ainus, mida ma natuke vastikusega lugesin, on sõda ja poliitikat puudutav, sest minu jaoks on seda infot juba mujal ja enne ka nii palju olnud, et mu peas ajab see üle ääre.

Aga minu lemmikkoht käis hoopis nii:

Fuajee lobby piirkonda jäävad mõned kössis ja kohmakavõitu inimesed istuma, nad vaatavad telekat ja arutavad midagi poolihääli. Need on venelased, pärit Peterburi-Helsingi lennult.
Kui olen Martaga ära käinud mõnusal jalutuskäigul ning tagasi ikka hotelli tulles ikka venelasi seal näen, siis järsku taipan - miks nad istuvad imeilusal vananaistesuvel siseruumides? Nad ei tohi ju välja minna!
Marta juba seltsib kellegi venelasega ja nii saan jutule. Tundub, et neil on piinlik minu, peaaegu kaasmaalase ees, et neid niimoodi puuris hoitakse, samas kui mina vabalt õue võin minna. New Yorki sõidab ju ikkagi rahva rikkaim kiht, eliit. Nad ei ole vist harjunud selliste alandustega, et pass võetakse ära ja öeldakse, et administraator hoiab silma peal, et nad hotellist ei lahkuks.
"Ma tegelikult oleks endale ammu võinud Soome viisa teha, mul elab siin sugulane, aga ma pole vajalikuks pidanud," märgib vanem meesterahvas. Ameerikasse minevat ta juba viiendat korda, ka seal elavat sugulased. "Kui tahaksin, võiksin USA-sse emigreeruda," lisab ta.
"Mis eristab ameeriklast ja venelast?" mõtlen endamisi. Kujutagem ette, et grupp Ameerika inimesi satub lennuki tehnilise rikke pärast kusagile kolmandasse riiki, mille viisasid neil pole. Kas neil võetaks passid ära ega lubataks isegi hotelli kõrvale parki jalutama? Kui midagi sellist teha söandataks, siis võtaksid need ameeriklased koju jõudes juristidega ühendust ja kaebaksid lennufirma kohtusse tekitatud moraalse kahju pärast.
Aga venelased istuvad ja joovad teed. On jamadega harjunud. Ja seavad end fuajees sisse, poolihääli jutust saab kõva venekeelne lärm.


Edasi lugege ise. Minu meelest vaatab Epp kohati asju nagu väike laps maailma avastades, ja seda heas mõttes. Tore on koos temaga avastada.

pühapäev, 16. detsember 2007

Vene muinasjutud ja bõliinad

Sarjast “Kuldseid lugusid laiast ilmast”, kolmas raamat.

Ma pole sellest sarjast varem kuulnud ega näinud, raamat kingiti poisi klassis kõigile lastele jõulukingituseks. Toredasti paks köide koosneb kolmest osast: bõliinad vene vägilastest, rahvajutud ja võlumuinasjutud.

Oleme omadega alles bõliinade juures aga esmamulje on vahva. Need on niivõrd erinevad sellest lasteraamatute turul vohavast ninnunännust, mida muinasjuttude nime all serveeritakse! Siin on stiili, põnevaid kirjeldusi ja seiklusi ning muidugi vägevaid kangelasi. “See on nagu sõjamäng arvutis,” leidis poiss, kui esimesed bõliinad loetud. “Nii lahe, kuidas üks vägilane oma vaenlase ühe käega maa sisse viskas ja teine vägilane jälle kasvas iga tunniga suuremaks.”

Iseenesest ühes loos nagu väga palju ei juhtugi: Näiteks kohtab üks vägilane oma malevaga teist vägilast, koos minnakse linna ja tuuseldatakse vaestelt talupoegadelt ränka andamit nõudnud kaupmehi, kes lubavad, et nad nii enam ei tee.

Aga toredasti on kirjutatud, illustratsioonid on detailsed ja kaunid, vene multikate ja lastefilmide peal üles kasvanud emmel tekkis kohe silme ette pilt ääretutest vene steppidest, kuldse palmikuga neiudest ja vapratest Ivanidest, kes ehitavad lendavaid laevu. Kõik need tuttavad lood on raamatus olemas: Ilja Muromets, Baba-Jagaa, Surematu Kaštšei, Maarja Meretütar, lohe Gorõnõtš ja Ülitark Vassilissa.

Kohati on natuke karm kah, lasteaiaealistele ei soovita. Pritsib lohe musta verd ja vaenlased saavad koledasti hukka aga samas see just ongi ehe folkloor, nii nagu seda sajandeid on edasi antud, mitte mingi lahja tuletis, kus Disney superkangelased kurjale hundile panniga pähe löövad.

Stiilinäide:

Vägilane Volga saatis oma maleva välja: “Ehitage tammest paadid, punuge siidist noodad, võtke vahtrapuust võrgukäbad, sõitke sinisele merele ja püüdke lõhet, beluugat ja sevrjuugat!” Malevlased püüdsid kümme päeva aga ei saanud kätte kiisapoegagi. Volga muutus hambuliseks haviks, sukeldus merre, peletas kalad hauakohtadest välja. Noorte vägimeeste paadid said täis lõhet, beluugasid ja vurrudega sägasid.
Kuni äkki kuulis Volga, et türgi tsaar Saltaan Beketovits kavatseb sõjaga Venemaa peale tulla.
Tema noor vägilasesüda läks lõkkele, ta kutsus oma maleva kokku ja ütles: ” Aitab teile küljesoojendamisest, käes on aeg kodumaad tsaar Saltaani eest kaitsta.”

Saan aru, et Venemaa ja vaenlaste teema on Eestis suht hell praegu, aga tasub eelarvamused kõrvale jätta. Väärtust lisab Peeter Volkonski tõlge bõliinadele, muinasjuttude tõlkija on Riina Valmsen. Ees- või järelsõnast tundsin puudust, täiskasvanud lugeja tahaks vene mütoloogiast natuke rohkem teada. Lastele on raamatu lõpus isegi raskemate sõnade seletused olemas.

esmaspäev, 10. detsember 2007

Dan Brown- Inglid ja Deemonid

Lugesin seda raamatut küll vahetult peale seda kui see eesti keeles välja tuli, kuid öökapil vedeleb ta siiani. Tegelikult loeb seda hetkel mu Kallis Kaasa.
See selleks.

Raamat ise on vägagi põnev ja kaasakiskuv. Raamat on läbi pikitud reaalsetest kohtadest ja täiesti reaalselt olemas olevatest teaduseimedest ning vürtsitatud põnevate müstiliste seiklustega.
Saad reisida põnevates kohtades ja käia salapärastes katakombides.

Raamatu autoril on oma nägemus sellest mismoodi need maailma asjad käivad. Kuidas kõik on omavahel seotud. Kõik see kuidas ta lugu edasi annab on nii reaalne, et sa jäädki uskuma mingil hetkel, et just nii on kunagi ammusest ajast need asjad seatud ja on olemas salapärased ühingud ja müstilised märgid.


Autor on kirjutanud raamatu alguses, et

Viited kõikidele Rooma kunstiteostele, hauakambritele, käikudele ja arhidektuurile vastavad täielikult tegelikkusele (nagu ka igaühe täpne asupaik). Neid võib tänapäevalgi näha.
Ka Illuminaatide vennaskond on olemas.


Kui sind paelub müstika ja seiklus, siis see on just õige raamat sulle. Ja sa pead õige natuke tahtma uskuda, et on olemas midagi sellist. Pea kohe alguses haarab kirjanik sind oma käte vahele ning kannab kiirelt läbi raamatu.

kolmapäev, 5. detsember 2007

Ketlin Priilinn - Maarjamäe kägu

Tänapäeva noorsooromaani tiitliga pärjatud raamat. Vähemalt arvan, et see on tiitel. Lugesin seda nädalavahetusel. Ema pistis pihku. Väga mõnus pooleteist tunnine lugemine oli. Paneksin ka katkendi, kui raamatust veidi enama kui kahesaja kilomeetri kaugusel ei oleks.

Sisu poolest on see üsna sarnane Printsessi päevikutele. Kui see oleks minu teha, siis paneksin nad mõlemad suurte ja väikeste tüdrukute kohustusliku kirjanduse nimekirja, sest kellel meist ei oleks vahel enesekindlusega probleeme?

Selles raamatus on neid ühel seitsmeteistaastasel neiul, kellel pole eluski olnud oma poissi, erinevalt tema hüperseksuaalsest kaks aastat vanemast ja täiesti täiusliku välimusega õest, kuni ta tutvub kuulutuse abil Martiniga. Ja edasi on lihtsalt armas. Õnn ja õnnetus käsikäes. See raamat laseb lugejal nii naerda kui nutta enda seltsis. Võib tunduda titekas, aga võib-olla on see siiski midagi enamat või võib-olla ma olengi lihtsalt titt.

Ei puudu ka kohustuslik happy end. Enjoy!

Blog.tr.ee