Reede, 8. veebruar 2008

"Mees, kes teadis ussisõnu" Andrus Kivirähk

See raamat oli jõulude paiku raamatupoodide müügiedetabelite kindel hitt, eks?
Nii siis ka minu Rehepapi-usku kaasa selle koju tõi.
Ma olin küll kuulnud, et sünge raamat aga ikka lootsin mingit Maleva-filmi laadset lahedat absurdikat. Pettusin.
Idee on iseenesest hea: metsaeestlaste küladesse kolimine, võõraste iidolite, keelte ja kultuuride poole püüdlemine, raudmeeste ja pappide kintsukaapimine, sallimatus endast erineva suhtes.
On huvitavaid kirjeldusi, mõtisklusi oma juurtest, minevikust ja sellest, mis nendega peale hakata. On hästi imelikke tegelaskujusid- raudmeeste poolt maha raiutud jalgadega lendav vanaisa (mürgihammastega), kes valmistab pealuudest joogikarikaid, hullumeelne hiietark, hundikarju kasvatav metsamees, südamlike ahvinimeste paar, kõnelevad rästikud, kalad ja karud.
Aga kõik see on kuidagi nii masendavas ja ebameeldivas vormis, et tõeliselt jõle oli lugeda. Naised elavad karudega kokku, nooruk on sunnitud onu mädaneva surnukeha kõrval talve veetma, Põhja Konna valvur joob end aeglaselt surnuks ja laguneb tükkhaaval koost, peategelase naisel hammustab hunt pulmapäeval kõri läbi ja ämmal näo eest, vanaisal raiutakse lõpuks elavast peast ribid selgroo küljest lahti …
Viimast raamatu kolmandikku ei suutnud lihtsalt enam lugeda, lasin pilgu üle, et vaadata, mis lõpuks saab. Midagi ei saa. Hukk, häving, kultuuri häving, lootusetus.
Huumorit ei ole, Kivirähu irooniast on saanud sügav sarkasm.
Püüdsin mõtiskleda, mida autor eestlasi päästvate ussisõnade alla silmas võiks pidada: keelt, loodusega kooskõlas elamist? Aga vahet pole, K on leidnud, et päästa pole enam midagi.
Ma igaks juhuks hoiatust ei pane, äkki olen lihtsalt kõigest täiesti valesti aru saanud ja raamat on ropult hea. Huhh. Nüüd on vaja kähku midagi positiivset ja tervendavat vastumürgiks lugeda.

Blog.tr.ee